2014 jaanuar. Gujarat Kite Festivals. Kuidas me Indias tuulelohefestivalidel käisime.

Kui ma enne reisi mõtlesin, et ega ma see aasta eriti ei kirjuta, kellele see lohedega ringi jooksmine ikka huvi pakub, siis nüüd juba teel olles tundub, et on asju mida rääkida ja hoides kokku hilisemat aega, et kõigi sõprade juurde külla sõita ja lugematus koguses jutu juurde õlut ära juua, otsustasin siiski, et nii on lihtsam ja ka kõik elamused värskelt meeles.

Et ausalt kõik ära rääkida, pean alustama algusest.

Õues on 7.jaanuar ja eestimaises kliimas on alanud tavatud mussonvihmad. Tallinna lennujaamas istudes ei olnud seda juba endale tavapärast kontrastide tunnet, et lumehangede vahelt põgenen ära sooja ja et käpikud ja suusasaapad jäävad lennujaama ukse taha meie tagasisaabumist ootama. Pigem tüüpiline porine sügisilm, ainult, et siin seal on näha veel aastavahetusest tänavatele jäänud raketipakendite vettinud sodi..

Täpselt 17.25 oleme teele asunud.

Reis üle Helsingi – Delhini sujus ladusalt. Delhis sai ka kiirelt lennujaamu vahetatud tänu varasematele kogemustele. Turvakontoll Delhist Ahmedabadi lennukile on endiselt oluliselt põhjalikum, kui meil siin euroopas ja Andres loovutas tollitöötajatele oma tutikad välgumihklid, mille kohta tehti ka kohaliku logiraamatusse märkmed. Ma ise teadsin seda ohtu ka enne, aga et endal seda probleemi polnud, siis läks meelest hoiatada, aga kartsa ei pandud ja edasi sujus kõik tõrgeteta. Huvitav on ka see, et kuigi kohaliku lennu äraantava pagasi max kaal võib olla kuni 15kg, siis mingit lisamaksu ei küsitud. Uuriti vaid, et mida me veame ja kuuldes, et kotid on täis vaid tuulelohesid, oli see neile rõõmu pakkuv uudis. Kohaliku aja järgi 12.40 oleme Ahmedabadis. Lennujaamas valitseva vaikuse järgi võiks arvata, et tegu on mingi küla lennujaamaga. Edasise selguse mõttes pean mainima, et see "festival", kuhu mee tulime, on ca 1,5 nädalat kestusega ja iga päev eri linnas. Eile toimus see Delhis (sinna me ei jõudnud kuna 5.jaanuari saabumiseks olid lennupiletite hinnad liiga kallid), täna oli enamus lennutajaid juba Mumbais ja homme siis Rajkot linnas. Bussi juures ootas meid ca 20 Ahmedabadi lohelennutajat, kellega koos me sõitu alusatasime. Nii mõnigi nägu oli mulle FB vahendusel varasemalt tuttav. Bussis oli mõnus konditsioneer, sest väljas on ebamugavalt palav. Silmajärgi umbes 30 kraadi. Teel tegime ka õhtupimeduses ühe vahepeatuse maanteeäärses söögikohas. Ka siin olid vastavalt soovile tee või kohvi tasuta. Süüa ei tahtnud veel keegi. Parklas nägin paari väga uhket vooditega sleeper-bussi, millega mul endalgi on olnud au, mõnusalt voodis magades öösel pikemat vahemaad sõita.

Lennujaamas

linnakesega. Paberite järgi siiski ca 6 miljonit inimest. Olles oma lohekotid kõik! tervelt kätte saanud.., olimegi kohal, aga mis siis edasi. Kus on vastuvõtjad ja trummitüdrukud? Õnneks leidsime lennujaamast
Gujarati osariigi turismibüroo esinduse ja uurisime sealt asja, sest meil ei olnud veel kohaliku kõnekaarti ja eesti numbrilt seal helistada on ropult kallis. Õnneks on mul kontaktandmed olemas ja nooruke teenindaja kutsub endale appi kohaliku julgeolekutöötaja, kes paneb kõik vajalikud hammasrattad meie heaks tööle. Poole tunni pärast ootabki meid juba päevinäinud väike limusiin ukse ees. Kambaga hoogselt pressides mahutasime oma suured kotid autosse ja sõit meie jaoks teadmata suunas võis alata. Autojuht inglise keelt ei osanud – nii tuligi vaid loota, et liigume siiski õiges suunas ja õigete inimeste poole. Antud lohefestivali kutsel oli kirjas, et osalejatele on festivali ajal transport majutus ja toitlustus tasuta. Varsti olimegi üsna viiskas hotellis. Siin on suurepärane täisteenindus. Isegi kotid tassitakse meie eest ära tuppa. Olles oma toa üle vaadanud läksime alla hotellirestorani sööma. Toidud on imehead nagu Indias ikka. Ainult Andres põlgas ära klaasi veega mida toidu juurde pakuti :-). Pidavat olema küll kristall-filtreeritud, aga esimesel päeval ei julge ta veel seda riski võtta :-) Et minul on teadupärast juba varasemate reiside läbi immuunsus tagatud, siis mulle see sobib küll. Olles kiire hilise lõuna lõpetanud, on retseptsioonis juba tähtsad tegelased meid ootamas. Selgus, et on olnud siiski mingi väike arusaamatus ja meil paluti asjad kiirelt toast ära tuua ja hotellist välja logida, sest meid pannakse kohe hoopis bussi peale ja saadetakse ära "kuhugi" 6h teekonna kaugusele.

Meie tuba

Üsna öösel Rajkoti linna jõudes nägime ühe mäe jalamil juba eemalt väga uhket hotellisiluetti ja mõtlesime, et vot sellises võiks isegi peatuda. Nüüd selgus, et buss sinna suundubki. Edasist on isegi natuke ebamugav kirjeldada, sest ei ole sellise kätel kandmisega harjunud :-) Nimelt olemegi me sel aastal siinse linna festivalil kahekesi ainsad eurooplased ja vaatamata suurele tunglemisele hotelli retseptsioonis, pannakse kõik teised külalised meie uksest sisenemisel ootele ja palutakse kenasti kohe leti äärde astuda. Isegi tavapärast paberite täitmise bürokraatiat ei pea me ise täitma. Paneme ainult allkirjad vajalikesse kastikestesse ja kõik fuajees olevad pakikandjad tahavad just meie kotte tassida. Usun, et kui lift oleks suurem olnud, siis nad oleks meidki sülle võtnud. Tuba on meil nr. 705 ja see ei ole vähem ega rohkem, kui sviit. Laenan siin taas tähelepanekut eelmise aasta reisikirjast, et olles sellest positiivselt niivõrd üllatunud, siis see võttis natuke roppe sõnu ütlema, et kuidas see ikka võimalik on. Oleme ju täiesti lihtsad tuulelohe lennutajad.  Me vaatasime toa üle ja kiitsime selle heaks, et sobib küll :-)

Kohe oli ka all ühine õhtusöök. Teenindajad jooksid ümberringi ja tekkis tunne nagu me oleks mingid suursaadikud. Olles söömaaja lõpetanud, tuli meie juurde ürituse organisaator Gujarati osariigi turismibüroo juht Hr. Mõngel ja ütles, et ootab meid kohe oma kabinetis – toas. Loomulikult me kuulekalt allusime kutsele ja suundusime tema tuppa. Pean tunnistama, et meie tuba on ägedam :-)

Ja nii me seal siis istusime, vaatasime tema vanast nuppudega telefonist lohepilte, ajasime juttu ja jõime viskit. Tuulelohede lennutamine ühendab inimesi.

2.päev

Andres oli oma kella pannud tirisema hommikul poole seitsme asemel helisema poole viieks. Äratuse peale tormas ta kohe dussiruumi. Olles esimese värskenduse teinud ja oma veast aru saanud jäi ta veel niisama toas edasi tagasi tiksuma. Mina ärkasin nagu härradele sellises hotellis kohane retseptsioonist tulnud äratuskõne peale, mida me ise polnud tellinud :-) Peale hommikusööki lahkusime peaaegu õigel ajal, vaid mingi pooletunnise hilinemisega. Ahjaa retseptsioonist saime vaatamata tasuta ööbimisele siiski mingi arve toateeninduse eest, mida me polnud tellinud. Arve teenusereal oli märgitud Blue Coriander? Küsisime organisaatori käes, et mis see on, aga ta ütles et tavaline toateenindus ja see oli OK ära maksta. Samas polnud meil kahju 450Rs maksta selle luksuse eest. Huvipärast uurisin, et meie toa üheöö maksumus oleks hinnakirja järgi olnud ca 6000Rs. Pole paha diil.

Üks ilus tuulelohe pilt Pärnu päevilt

Tuulelohede lennutusväljak oli linnast väljas mingil n.ö. botaanikaaia suurel muruväljakul. Kohale jõudes oli seal sissepääsust alates ca 100m punast vaipa, mis päädis suure lava ja sadade toolidega seal ees. Tahtes õigustada oma sealset kohalolu, siis sai kiirelt välja valitud endale üks väljaku ääres asuv messiboks ja loopisime oma lohekotid sinna asjadest tühjaks - et kiirelt oma põhitegevusega peale hakata. Kahjuks kottide sisu laiali loopimisega meie esialgne lennutamine siiski piirduski, sest kohe tuli korraldaja meie juurde ja ütles, et pole midagi parata, aga erinevad telekanalid kaameratega just saabusid ja me peame minema intervjuusid andma. Nohjah.. mis siis ikka :-) Läksime... ja jäime. Liialdamata julgen väita, et telekanaleid oli vähemalt kümme erinevat. Sama palju veel mingeid ajakirjanike. Minu üks küsitleja, kes inglise keelt ise ei osanud ütles lühidalt, et räägi ükskõik mida, peaasi, et räägid. Veeretasin siis jutukest pikemalt sarnaselt teistele juba antud ütlustele. Meiepoolne korraldaja pidevalt vaikselt tuletas meelde, et kuna tegemist on osariigi reklaamüritusega, siis kiitke niipalju kui jaksate Gujarati, kui suurepärast piirkonda turismikohana. Seega tundub, et tegu oli üleriiklike telekanalitega. Kuna meie aeg on siin praktiliselt viimse kui sammuni planeeritud, siis ei ole meil mahti õhtul seda teleka taga istudes kontrollida, aga natuke nagu uhke tunne on ka, et kas me oleme esimesed eestlased, kes on saanud ühel päeval niipaljudes India telekanalites sõna võtta :-) Olles intervjuudega mingi kell lõpetanud ootas meid kohe pidulik ürituse avamine, kus tähtsad mehed pidasid kõnesid ja siis tuli meil veel igasugu lipsustatud meestega pilti teha. Hm, eestis ei arvata küll lohelennutajatest eriti midagi :-) Vahepeal oli väike hetk, kus saime ühe lohe üles ja läksime kohe tagasi, et vaadata ka avamise juurde kuuluvat kultuuriprogrammi, kuid siis nägime, et meie suur pilootlohe oli vahepeal tuuleaugus ühe suure puu otsa maandunud. Meie ja veel loendamatu arv kohalike asus päästeoperatsioonile. No mis saab olla veel paremat tegevust kiireks vennastumiseks ja sotsialiseerumiseks. Kui lohe sai päästetud, siis ootas juba uus sats kaameramehi ja intervjueerijaid. Igasugu fotograafe ja niisama pildistada soovijaid ei jõua üles lugedagi. Lennutuspäeva kokkuvõtteks võiks öelda, et meie etteaste jäi suhteliselt nõrgaks, sest kogu aeg sikutas keegi meil varukast. Lisaks tuli mitmeid kutseid, et palun tulge meie juurde koju lihtsalt külla jne jne Kõigest, mis seal sündis ei jõuakski rääkida. Juba poole kolmest tuli väljakule vilemees ja veel keegi tähtis tegelane ja käskis kärmelt juba asjad kokku pakkida, sest nüüd on vaja sõita bussiga paarisaja kilomeetri kaugusele järgmise päeva üritusele. Enne bussi juurde jõudmist küsis korraldaja, et kuhu me ise tahaksime edasi sõita, selles mõttes, et järgmiseks päevaks on meile välja pakkuda kaks erinevat linna. Üks on Mandi ookeaniäärne festival ja teine on Rajastani lõunaservas Pakistani piiriääres olev Valge Kõrb. Olles kodus Gujarati piirkonna läbi uurinud, siis polnud kahtlustki, et selleks on Valge Kõrb ja nii sõitsidki kaks bussitäit lohelennutajaid kõrbe suunas. Enamus bussirahvast on kohalikud ja ka täna saabunud suur tiim Malaisia lennutajaid. Bussisõit kestis seitse tundi. Saatjaks suured puuvilla põllud, soolaväljad ja siin seal tiikidel ujuvad pelikanid. Vahepeal sõitis paralleelselt bussiga võidu ka üks rong. Muidu polekski ehk asi mainimist väärt, kui et veduril olid järel suured tavalised raudtee konteinerid ja seegi poleks mingi uudis, aga iga konteineri peal oli veel teine konteiner, mis muutis need vagunid kõrgeks nagu hiina müür ja see oli huvitav vaatepilt. Only in India?

Kohale saabudes ei pidanud me taaskord pettuma. Alles on meie siinviibimise teine päev ja me oleme otsapidi jõudnud kõrbealale, kuhu on ehitatud ajutine telklinnak väidetavalt spetsiaalselt tuulelohe lennutajate jaoks, mis on avatud 15 detsember kuni 15 veebruar. Bussist väljudes oli peasissekäik uhke nagu Hollywoodi
staaride vastuvõtul. Värava ees ootasid meid dziibid, mis vedasid saabujad edasi söögipaika, mis oma edevuselt ja ilult on kohane vaid eriti kõrgete külaliste vastuvõtuks. Tegemist on küll vaid hiiglaslike telkidega, kuid kujunduselt.. sõnadest tuleb puudu. Tohutusuures söögisaalis on valmis suur armee teenindajaid meie vastuvõtuks.

Olles igast potikesest natuke midagi proovinud liigume tagasi peaväravate juurde, kust buss viib meid 2km edasi hotelli. Hotell asub keset suurt, lagedat tühjust. Silmapiiril ei ole näha ühtki puud ega põõsast. Hotell ise koosneb väga paljudest tillukestest ümmargustest hüttidest. Puhtad, ilusti kujundatud, tõelised romantikapesad :-) Lõpetan tänaseks kirjutamise ja püüan oma peaministri staatusest kuidagi välja tulla. Kuidagi väga palju on seda head tunnet siin lihtsa poisi jaoks. Ole ilusate asjade jaoks avatud ja imed saavad teoks. Te peaks ka siin olema :-) Mul ükskõik, mida paljud negatiivselt India kohta arvavad. Minu arvamus on endine – Incredible India.

3. päev

Hommikul enne kukke ja koitu on äratus, koputusega uksele. Ukse taga on teenindaja, kes ütles, et aeg on ärgata ja tõi meile hommikukohvid voodisse!? Te oleks pidanud meie naerusuid nägema :-)

Hommikusöögiks käime samas kohas, kus õhtusöögil ja seal avastame enne ärasõitu veel viimasel hetkel, et on avatud Wifi võrk, et anda kodustele teada, et me oleme endiselt elus ja terved. Busside juures ootab meid mitu kaamelit vankritega, milledega tehakse enne festivalile suundumist kõigile üks ring ümber bussi :-). Vähemalt võime öelda, et ka kerge kaamelisafari on tehtud.

Valge kõrb on tegelikult piiritu soolajärv ja asub India ja Pakistani vahelisel piirialal ja sinna pääsemiseks tuleb välismaa turistil täita mõned paberid. Esmapilgul tundub nagu oleks merekaldal, mis on jäässe läinud. Festivaliplats on taas suursuguselt kujundatud, kus igal lohe-tiimil on oma boks asjade lahti pakkimiseks ja loomulikult ei puudu ka lava ja pealtvaatajate toolid.

Andres lõunatamas

Ainult tuulega on kehvad lood. Alguses vähemalt kõik üritavad oma lohesid lendu saada, aga peale lootusetuid üritusi laotavad kõik oma lohed näitamiseks bokside juurde lihtsalt maha. Mina pean, aga suunduma taas hr. Mõngli palvel telekanalitele intervjuusid andma. Vaikselt hakkab sellega juba harjuma. Neljale telekanalile korraga jutustada pole enam mingi probleem :-) Ka mingite väga kõrgete kohalike võimuesindajatega oli mul kiirkohtumine.

Aegajalt oli väikseid tuulepuhanguid, mida prooviti lohede õhku saamiseks ära kasutada. Kummaline käitumine kohalike poolt on see, et nii kui ma olen lohe lendu saanud ja korrakski peaks eemale minema, siis on kolmkümmend meest nööride kallal, kes kõik tahavad „lennutada“. Seda juhtus ka eile. Mille lõpptulemus on siiski ühene, et lohed lihtsalt taevast alla tõmmatakse. Et üks kiskujatest on väga tähtis ülemus ja võimalik, et kasulik tutvus edaspidiseks, siis väga vahele ei trüginud. Nad ju lohelennutamise kogemuse emapiimaga kaasa saanud ja mul on ka tegelikult ükskõik, kui korraldajad sellega rahul on. Üks omadest lennutajatest ütles, et see on nende jaoks vaid heatahtlik mäng ja siin ongi nii, et kui tahad korda, siis pead ainult kurja häält tegema, milles ma muidugi suhteliselt nõrk olen. Vahepeal käisin oma Sini-must-valge lohega soolajärvel jalutamas, et kõndides teda ise klassikalisel kombel enda järel lennutada. Sellest ei tulnud midagi head. Pigem ümbritses mind kogu aeg suur hulk inimesi, kes pildistada tahtsid ja kuskilt maalt tundus see juba üsna koormav ja läksin tagasi oma boksi ja püüdsin leida endale minuti privaatsust. Siis avastasin, et keegi on kottides sorinud. Ei midagi väga pahatahtliku. Nad käivad siin pidevalt küsimas, et kas meil on anda midagi neile lennutamiseks ja küllap järjekordne kriimsilm on käinud vaatamas, et kas midagi nendest kotis olevatest riidehunnikutsest sobiks lennutamiseks, aga et nad tunnevad siin juba lohena peamiselt „fighter kite“ tüüpi lohesid, siis näen, et sellele kõige sarnanev  „50 lohet ketis“ lohe on laiali tõmmatud ja sassi aetud. Esmapilgul on see üsna hirmutav uudis, sest seda lahti harutada.... see ju mulle meeldib :-) Õnneks, et on tuuletu ja tahtmata ennast järjekordsetele pildistamiseks välja pakkuda, siis hõivangi ennast ajaviiteks mõnusa nokitsemistööga. Kell kaks puhutakse taas vilet, tuuakse söögid kõigile kandikutel boksi ja siis ongi taas pakkimise aeg. Lahkudes tehakse kohalikul turul veel väike shopingu peatus ja härra Mõngel kõnnib meie kõrval juhuks, kui midagi huvitab ja hindu on vaja 3! korda fix-hinnast madalamaks teha. Apelsinid kohalikult müügiletilt on meile suisa tasuta. Väga, väga palav on. Liiva või mulla asemel katab siin maad tuhkjas tolm. Mõni mööduv auto tõstab selle kõik lendu ja hingata on raske. Kas see ongi see ollus, mis teinekord telekast nähtuna terveid linnu liivatormi nimeall enda alla matab?

Tagasitee 430km Ahmedabadi kestab 10 tundi. Vahepeal tehakse kiired peatused teeäärsetes söögikohtades, et saaks jalgu sirutada ja kohvi juua. Ka õhtusöök serveeritakse ühes sellises kohas, mis meenutab mulle olustiku õudusfilmist Dusk till Down  :-). Söögikõrvale pakutakse siin alati joogiks seda valget piima, mis on paljudele ehk tuttav, kui Kaks Kanget käisid India pulmas ja Margna ütles seda juues, et „väga raske on naeratada“. Andres jätab selle imelise joogi alati vahele, aga ma pean tunnistama, et see on hull kraam küll, aga ta on oma hulluses nii huvitav, et ma pidin ikka mitu korda proovima, kuidas üks asi saab nii karm olla ja nüüd... mulle meeldib :-) Bussis sõites jäin mõtlema, et vaat kui huvitavalt on inimorganism ikka ehitatud, et kui muidu voolab sul kõhus latte kohv, rakvere viiner, kartulid, hakkliha kaste ja sekka kalamari ja vahest ka silmud, siis nüüd paneer, dhal, veg pulao, chicken biryani, roti ja chees naan ja ma ikka töötan.

Huvitava faktina saame teada, et varasematel aastatel on Gujarati osariigi lohefestival olnud „nii suur“ üritus, et näiteks eelmine aasta oli osalejaid rohkem, kui kahekümnest erinevast riigist ja KÕIK osalejad üle maailma lennutati sinna Gujarati osariigi kulul! No meil nii hästi ei läinud, kuid vingumiseks pole siiski põhjust. Siis ei oleks ju ka eesti saanud niipalju meediakajastust, kui euroopa kõige vingem tuulelohe lennutajate riik :-) Nüüd teavad meid siin vähemalt kohalike lohelennutajate seas kõik. Meile tuuakse pidevalt näha ajalehti, kus on juba meie pildid sees ja see tekitab suur elevust. Kõik mu kaasa võetud eesti lipud ja rinnamärgid on jagatud. Oleks neid vaid rohkem olnud. Mul oli neid küll omajagu, aga ka kohtumisi erinevate tegelastega kellele neid jagada tahtsin, on olnud rohkem. Tundes end kui eesti riigi suursaadikuna, siis on tunne, et kas meil ei ole mingit „auku“ kust võiks riigi esindamiseks tasuta lipukesi ja rinnamärke teele kaasa saada?

Õhtune hotell on tagasihoidlike killast ja tundub, et meid on rohkem, kui reserveeritud tube. Hindusid pakitakse igasse vabasse kahetoalisse tuppa kümmekond. Meil on lux versioon – vaid kahekesi toas.

4.päev

Öeldi, et täna on vaba päev puhkamiseks ja linnapeal kolamiseks. Hommikusöök jääb ära, sest meid aetakse pidevalt söögisaalist minema, kuna meile on ette nähtud korralikum toit, kui teistele. Oma hommikusööki oodates, käis meie juures Jodhpuri loheklubi esindaja ja uuris meie edasisi plaane. Keeras kõik pea peale, tegi ringi ja andis palju lubadusi. Minu erisoov oli siiski jõuda Goas ära käia, sest siis ma saaksin ka kodus inimestega India teemal kaasa rääkida - kes on Indias (Goas) käinud. Uued plaanid nüüd nii ringi tehtigi, et Jodhpuri mees orgunnib meile kiire visiidi Goasse ja sealt siis Rajastan ja öeldi ka, et siis te jääte haigeks :-) (puhkus jätkub) ja Malaisia tiim viiks meid nende kulul juba Malaisiasse edasi. Kas hullemaks saab enam minna? Pidi tulema väike tagasihoidlik reis. Tuleb säilitada kainet mõistust.

Ok. Side lõpp. Kell on 13.30 hommikusöök saabus.

Appi. Ma püüan teha nii lühidalt kui oskan, aga see asi veab kohati juhtme kokku.

Toast väljudes selgus, et ühtlasi on ka lõunasöök valmis ja läksime Malaisia tiimiga koos ka lõunasöögile  – lihtsalt et olla võimalikult seltskondlikud. Vahva on suhelda kõigiga, kui oma vanade sõpradega. Kas teadsite, et Malaisias pidi ka tänapäeval inimsööja hõime olema?

Peale sööki andis hr. Mõngel meile teejuhi kellega suundusime telefonile sim-kaarti hankima. Esinduses ootasime tunnikise oma järjekorda. Siin peab olema kannatlik. Letitaha jõudes langes Andres juba esimeses trikoovoorus välja, sest ma unustasin talle enne reisi öelda, et „äkki“ võib paberite täitmisel fotot vaja minna. Seda on ka mu varasematel reisidel vaja olnud, aga kuidagi on siiski ka ilma hakkama saanud. Aga ega minulgi asjad ei suju. Olles juba paberid täitnud, selgus, kaardi saamiseks peab mul olema kohaliku inimese garantii, et ma olen usaldusväärne isik, aga et mu saatja on Rajastani (kõrvalt valla poiss), siis temal puudusid volitused, mind heaks kiita. Läksime hotelli tagasi. Hr. Mõngel andis kaasa uued poisid oma ID kaardiga. Varsti olime tagasi esinduses ja poisid trügisid seekord järjekorras vahele viidates et kauge külaline võib väga vintsutatud saada. Nüüd ID kaart sobis, aga puudus dokument, kus oleks kirjas, et mu kodune aadress on ikka seal, kus ma väidan seda olevat? Mul ei meenunud ühtki dokumenti, mis meil eestis kasutada oleks ja kus oleks ka kodune aadress peal. Passist ei piisa. Olin juba valmis alla andma, kui siis leiti, et mind võiks päästa kontori ülemus, kes on korraks just välja läinud. Ootame.. aega on, mis selle vaba päevaga ikka tarka teha... Ülemuse saabudes, hindas ta minu ohtlikust India riigile ja küllap ma meenusin äkki talle TV uudistest :-) ja tema loal, ma siiski kaardi lõpuks kätte sain. Aga!, et täna on puhkepäev, siis kaart aktiveerub esmaspäeval. Saades kaardi kätte, oli siiski kohe uus jama. Mul on vaja micro-sim kaarti, mida ma neile kohe alguses ka mainisin, aga et see ei olevat probleem ja alles nüüd nad said aru, et ikka on küll. Eelmine aasta, kui sai ostetud telefonikaart suvalisest tänavaputkast, siis müüja lõikas selle ise spets tangidega väiksemaks, aga nüüd suures esinduses paluti, et tuleks esmaspäeval tagasi, siis teeme.. Oh jah..

Tõend ühe pudeli õlle taotluseks

Andresel ei olnud samal ajal kergem. Tema tahtis oma sim-kaardist ilma jäämise nukrust õlleklaasi taga välja nutta, aga :-)... Retseptsiooni seinal on suur silt, et alkoholi müüjakse vaid Gujarati osariigist väljastpoolt tulnud turistidele! Lihtne? Ei :-) Kõigepealt oli vaja passi. Siis selgus, et see ei ole siiski piisav tõend, mis kinnitaks, et ta välismaalt pärit on. Vaja on ka lennukipileteid!!! Meil vanu pileteid ei olnud enam alles. Pakkusime tagasisõidu piletite broneeringuid. Sobib. Nüüd on vaja hotelliülemuse heakskiitu. Saime siis ka hotellidirektori heakskiidu paberil! ja ka suure A4 leheküljelise tõendi Andrese nimele!, et tal on lubatud õlut osta. Aga selle tõendiga tuleb minna kuhugi kaugemale veel mingi onu jutule, kes omab alkoholi ja siis tema lõplikult otsustab, kas Andres saab õlut. Aga, et täna on (vist) reede ja nädalavahetusel alkoholi ei müüda!, siis siit maalt sai meil aeg otsa ja suundusime homset loheväljakut üle vaatama.  Olen veendunud, et see uus ametnik oleks nõudnud veel sünnitunnistust ja dokumenti ema neiupõlve nimega. Kogu jutt käib ühest pudelist Kingfisher õlust. Selle peale oskab vaid öelda – OM (üks tuntud india sõna). Aga meil on endiselt huumorisoont seda uskumatu seiklusena võtta :-)

Bussiga jõeäärde sõites näeme kuidas kogu linn on festivali reklaame paksult täis. Organiseerijad ütlevad, et täna ööseks peaks siiski saabuma just selleks ürituseks osalejaid 35 riigist. Kahju neist, et nad kõigest eelnevast ilma on jäänud :-) Pealtvaatajaid arvatakse tulevat ca 500 000 inimest – meie laulupidu on selle kõrval nagu külasimman :-) See teadmine võtab küll natuke kõhust lahti..

Väljak ise on võimas. Kõik on temaatiliselt dekoreeritud ja väga pidulik. Nagu oleks tulnud olümpiamängudele osalema. Õhtu hämardudes täitub plats järjest homsete osalejatega. Kõik osalejad suhtlevad omavahel nagu vanad sõbrad. Vägev tunne on olla üks neist. Kõik on väga ülevas meeleolus ja seda ilma alkoholita. Küllap vürtsikas toit on ka hästi mõjunud. Üsna varsti tuuakse kõigile sealolijatele India klassikalised Fighter tüüpi lohed ja läheb võitluseks, kes kelle lohe taevast alla saab. Võitjaks kuulutatakse sport. Vahepeal tuuakse kõigile lohenööridele kinnitamiseks ka öötuled, et öine taevas lõbusam oleks. Et minu lohenöör lõigati esimeste seas läbi ja lohe ise juba kuskil äärelinna poisikese ukse ees, siis assisteerisin Andresel nööri rullilt peale andmist, kui järsku tuli kuskilt  suur kaamerameeste armee koos mingi eriti-eriti tähtsa mehega,

Andrese kord intervjuud anda

kes tuli spetsiaalselt Andrese käest uurima, et mis tunne on lennutada esimest korda seda lohet, sest me tõesti pole seda varem lennutanud ja palju kohalikke oli meid pidevalt õpetamas ja juu siis kuulujutt levis :-) Nii palju kaameraid enda ümber polnud me veel varem kohanud. See tähelepanu meie ümber on väga-väga üllatav ja hoiatati, et homme võib tulla meie juurde isegi keegi Narmdra Modi. Ma loodan, et meil jääb homme lohelennutamiseks ka aega??? 

Kogetust veel põlvede värisedes, läksime hotelli tagasi saabudes selle lähiümbrust vaatama, mis päeval nägemata jäi. Sees natuke keerab. Ei, mitte toidust, vaid sellest, kui vastutusrikas päev homme ees ootab. Ei ole ju lihtsamat asja, kui lennutada tuulelohet, aga ikkagi.. käed värisevad. Kui oleks vaid homme hea tuul, mis meie kaasa võetud lohedele hästi sobiks. Ma pole kunagi eriti mingi lipukestega vehkija olnud, aga homme tahaks oma suure sini-must-valge lohe kõrgele Ahmedabadi kohale lasta.

Ei tea, mitmes päev täna on :-)

Hommikul äratus pool seitse. Hommikusöögiks oli ainult piprapirukas ja kohv.

Buss startis hotellist kell kaheksa. Kõik olid väga ülevas ja rõõmsas tujus. Täisgaasil kihutati läbi ärkava linna. Lennutusväljaku serv on satitaldrikutega TV ülekande busse täis. Turvameetmed väljakule pääsemiseks on pea sama karmid, kui lennujaamas. Oleme hoitud. Kõigepealt viime oma varustuse ära boksidesse, millel on riikide nimesildid peal, tõmbame üles oma „sini-must-valge“ pilootlohe ja suundume tagasi alale, kus kõikide riikide esindajatele jagati nende lipud ja riiginimedega tahvlid. Esindatud riike on kindlasti üle 35. Ka meie lipp ja silt oli olemas :-) Rongkäik läbi pidustuste väljaku lennutusväljakule oli väga võimas. Minul isiklikult tuli küll vahepeal pisar silma. Kahju, et ainul meie ei saanud pidustusteväljakul edasi toimuvat tseremooniat vaatama jääda, kuid õnneks osa sellest toimus enne lennutuse algust ka meie väljakul. Rongkäigu algul avastasime, et meie lohe oli taevast vahepeal kadunud, kuid tagasi saabudes selgus, et ta oli vahepeal alla võetud... põhjust ei tea.. Kiirelt lasime esimeste seas oma nööritäie lohesid üles ja puhusime rahvamagneti „auto“ täis. Sellega me ka piirdusime kartuses, et meie ei suuda selles massis oma lohesid hallata, kui tuul peaks suunda muutma, kuid see oli ka täiesti piisav, sest igasugu muid lohesid oli meie ümber piisavalt. Üllatavalt nii suuri lohesid, kui meil terve päeva jooksul stabiilselt lendamas näha väga ei olnudki. Aeg ajalt mõni päris kena isend nähtavale ilmus ja siis olid nad jälle kadunud. Hiljem selgus, et paljudel oli probleeme sellega, et platsil joosti ringi ühenööriliste ja sportlohedega, milledega n.ö. proffide lohenöörid läbi lõigati. Kerala mees rääkis, et tal lõigati nöörid läbi neli korda ja siis andis alla. Malaisia mehed jäid oma lohedest suisa ilma, sest need lendasid territooriumilt minema. Territooriumilt väljumine läbi selle rahvamassi on väga keeruline ülesanne ja selleks ajaks, kui nad tänavale jõudsid, olid lohed kadunud. Meie pääsesime vaid ehmatusega, kui rongkäigult platsile saabudes üks poiss ütles, et meie üks kott oli olnud juba vahepeal varastatud, kuid varas oli kuskil tänaval kellegi poolt kinni peetud. Millegipärast on meil kahtlus hinges, et see asi ei ole puhas, sest kotil oli küll mu nimi peal, aga ikkagi.. Pigem me ise saabusime siis, kui ta kotiga seal liikus ja oli hea stoori varnast võtta, sest kogu ülejäänud päeva käis ta mu kannul, kui vari, et ma selle lohe „merihobu“ talle maha müüks. Päev kulus lohedel silma peal hoides, intervjuusid andes ja loomulikult kohalikega pilte tehes. Minu auto, mille sees saab pilti teha, oli vaieldamatult rahva lemmik. Paljud inimesed käisid meie juures lihtsalt ütlemas, et me oleme parimad. Meil oli ka platsi servas kõige turvalisem ala :-) Ma ise arvasin, et sinna tuleb selle osalejate massi juures palju suuremaid "tegijad", kuid tuleb välja, et meiesugused amatöörid olid selle suursündmuse päästjad, sest korraldajadki käisid ütlemas, et pange välja kõik mis teil on, aga me ei julgenud seda riski siiski võtta.  Arusaamatu on ka see, et paljude riikide esindajad ei võtnud üldse lohesid välja viidates mitte sobivale tuulele ja liiga suurele rahvamassile ja nii nad sel boksides istusid. Ukrainlasel oli vaid üks väike lastelohe ja üsna algaja sportlohe, mille lennutamine antud kohas ei peaks olema lubatud. Platsi teises servas oli päev otsa pigem tants, trall, pulli tegemine ja mingid filmivõtted. Vahepeal käib loheväljakult eile hoiatatud tähtis mees Hr. Modi, keda kanti kanti õlgadel, mingi alusel tooli peal.

Kohalik kuningas vist. Aitab lohedest :-) Mõngel on meiega väga rahul ja hotelli saabudes oleme kutsutud tema juurde väiksele viskile :-) Viskid joodud, läksime õhtusöögile. Et ikka oli üks ja seesama toit, siis läksime hoopis lähedale burgerit sööma. Ühtlasi sai põgenetud hotellist, sest meile on tõesti suur nõudmine. Alguses sai rumala peaga räägitud, et me plaanime siin Indias peale festivali veel natuke puhata enne tagasilendu ja nüüd käib üks loheklubi teise järel meid järjest moosimas enda juurde loheüritusele. Hetkel on meil väike kokkulepe, et lähemegi Rajastani Jodhpuri festivalile, tingimusel, et me oleme siiski kaks päeva Goas ja kõik tekkinud uued transpordikulutused ja piletite organiseerimised on nende kanda.

Me pole veel nädalatki olnud ja nii palju on juhtunud. Homme festival jätkub ja õhtul plaanime kinno minna :-) Ah jaa, meil on tegelikult suur probleem ka. Lohede transpordikott on korralikult katki.. Mina kirjutan, Andres hetkel õmbleb.

Üks päeva meenutav video, kus meiegi oleme peale jäänud:

Teine festivali päev.

Estonian kite club 

Et täna on kolmteist, siis tänast päeva pean ma kirjutama hakkama oma lühimälule tuginedes, sest Shiva viskas vimka ja lasi mu välisel mälukettal kaduma minna :-) ehk siis juba kolmandat reisi olen ma päevasündmuste paremaks kajastamiseks kasutanud väikest märkmiku, kuhu igasugu huvitavaid fakte, mõtteid, üleelamisi jne märksõnadena kiirelt kirja panna, et aeglane kirjutaja õhtul ei peaks pikalt pastakat närima. Proovime, mis välja tuleb...

Tuulelohede festival

Hommikune äratus nagu ikka hindukeelse telefonikõnega alt retseptsioonist, et aeg on ärgata. Keegi on meie ukse vahelt värske hommikuse ajalehe poetanud. Et seal on meie lohed piltidel ja natuke minust juttu, siis küllap see meie kaitseingel Mõngel oli.

Hommikusöögiks on ikka see sama jama. Mitte, et mul midagi nende toitude vastu oleks, aga kui lettidele midagi uut ei laota, siis ahvatluse puududes kõht nii väga tühi ei tundugi. Venemaalt pärit mees elab üldse oma kaasa võetud peki ja vorsti peal. Isegi indoneeslastel on raskemateks hetkedeks konserve varutud. Minul oli kaasa võetud vaid kaks pakki kasekese komme ja needki söötsin tänaval kohalikele marakrattidele sisse.

Tullakse meid vaatama

Täna stardime festivaliplatsile tunnike hiljem kui eile. Poole kümnest olime platsil. Kõigepealt tehti ära kiire instruktaas tänaseks päevaks. Nagu näiteks, et keegi ei tohi oma lohede juurest lahkuda, jälgimaks võimalikult hästi, et keegi su lohesid maha ei lõikaks või ise püüda ära hoida mõnd õnnetust ja et oma asjadel, mis boksis on, tuleb ka kuidagi silm peal hoida. Praktiliselt kõige esimesena olid meil kõik lohed õhus. Et tuul oli ühtlane ja rutiin selge, siis tõotas tulla lihtne päev kõrvetava päikese käes. Vahepeal käisid kohalike loheklubide liikmed vaatamas, kuidas meil on lohed piloodiliinile ühendatud. Peensustesse ei hakka laskuma, aga meie olime selle õppinud oma varasematelt lohefestivalidel ja hea tunne oli jagada teistele oma teadmisi. Samas oleme meiegi tegelikult väga palju õppinud, aga seda pigem sellisele lohefestivalile tulemise praktilisele poole pealt, et kuidas tulevikus mugavam rännata oleks. Meil on natuke liiga palju lohesid kaasas, kui vaadata, kui kergekäeliselt teised tulnud on. Ainult Indonesia omadel on samaväärselt asju, aga neid on ka inimarvuliselt palju rohkem. Päev oli rahulik kuni umbes üheni. Ainult ühe intervjuu andsin. Siis hakkas tuul nõrgenema, keerutama ja vaatamata oma tublidusele õnnestus meil oma piloot maandada Cota Divoire saatkonna katusele. Teadsite sellise riigi olemasolust? Kahjuks ei õnnestunud meil nende esindajatega isiklikult kohtuda, sest nemad on vist juba lahkunud ja nii me saime seal koosöös teiste lennutajatega oma lohe tervel kätte. Edasi otsustasime teha lennutamises väikse pausi, sest vahepeal oli meie lennuala (mis ei ole nimeline) hõivatud juba sport-kotkaste (lastelohede) lennutajate poolt. Andres läks pilte tegema ja mina käisin Belglase juures workshopil, kuidas teha peenikestest volditavatest õhupallidest ja toidukilest lohesid. Mulle käeline tegevus meeldib ja teisalt on mul lohede meisterdamises veel doktorikraad puudu. Kella poole kolmest lähme platsile tagasi, sest meid siiski väga oodatakse sinna, aga peale piloodi ja väikese karu midagi lendu ei saagi lasta, sest lohet tuleb pidevalt lennushoidmiseks selleks kagutuulega meelitada. Kuidagi venitame poole neljani välja, kuniks suudame ise tekitada kergelt ohtliku olukorra, kus me kaaslennutaja piloodi võrdsete võitluses edukalt maha tõmbame. Kõik jäid õnneks terveks. Hakkasime pakkima. Kell neli on nagunii juba lõpetamine ja ühispildistamine. Teel hotelli poole mõtlesin välja, miks on siin linnas paljudel rolleritel lenksu küljes kõrged metallist üle pea ulatuvad kaared. Et siin linnas on tõesti palju lohelennutajaid ja kõikjal vedeleb ka selle teemalist prahti, siis need kaared lenksult kaitsevad juhti võimalike õhus olevate peenikeste loheliinide eest! Elementaarne eksole..

Hotellis tegime kiired värskendusprotseduurid ja suundusime edasi kohe Loheturule, mille olemasolust me teistelt lennutajatelt kuulsime. Enne seda ajas Mõngel n.ö. ruupiat lõhki ja kauples meile odavaimat rikshat sinna sõiduks. Võttis natuke aega, kuniks ta ühe leidis. Kui muidu oleks tavahind 40-50 ruupiat, siis tema tahtis meile 30 eest leida (1eur oli 80 ruupiat).

Tuulelohe

Loheturg ise oli väga lahe. Tahaks uskuda, et nagu kudujale lõngapoes. Inimesed ostavad homseks lohelennutamise päevaks turult lohesid suurte pakkidena. Valik on väga kirju. Kõik on klassikalised riisipaberist ja bambusvitstest iludused. Tüki hind on ca 1,5 ruupiat. Võtaks isegi kui kuhugi panna oleks. Loomulikult on seal ka igasugu nööre ja käepidemid ja muud põnevat. Homne päev on igaastane püha ja inimesed ei pea isegi tööle minema. Meil võiks ka selline püha olla. Sellest saab ju nii positiivse emotsiooni, et sel päeval unustavad inimesed oma aipäädid ja alkohol on tabu.

Turul saab ka näha kuidas iidsel moel käib siin kirjude lohenööride valmistamine. Lapsedki jooksevad siin pidevalt suure karjana rõõmsalt ümber meie ja jääb tunne nagu me oleks ise siin paljulapselised isad. Andres püüab neid pildistada, aga nad on nii ülemeelikud, et nad poevad või objektiivist sisse.

Edasine plaan oli meil, pigem minul, et me võiks ikka tänaõhtul kinno ka minna. Turult naastes, aga pidurdab meie hoogu, üks kohalik noor meiekamba lendur ja palub meil tema juurde koju õhtusöögile tulla ja nii mõnedki teised meie hotellist olevat läinud juba ees. Kino võin ju tegelikult kodus telekast ka hiljem vaadata ja õhtusöök hotellis on nagunii nagu ta on. Õhtu sai hoobilt uue suuna. Ma vist olen maininud, et siin ei maksa tõsiseid plaane üle viie minuti ette teha :-). Kodu oli neil hubane kolmekordne vanem kivimaja. Asukohta ei oska öelda, aga sellises klassikalises kitsaste kärarikaste tänavatega linnajaos. Selles majas elab üks pere, mille moodustab kolm inimpõlve - kokku 21! inimest. Lapsed on eriti ilusasti kirevatesse indiapärastesse riietesse pandud. On näha, et meie saabumine sinna peresse on eriline hetk. Kõigepealt söövad külalised (Eestist, Hong-Kongist, Malaisiast, Ameerikast) – meid oli kümmekond ja siis sööb pererahvas ise. Meie istume toolidel ja nemad põrandal ringis. Jutt, käib elust, olust ja muidugi lohedest. 2 aastat tagasi olevat siin linnas olnud ka juhus, kui üks lennuk tegi hädamaandumise, kui väga pikk kettlohe olevat sattunud linnakohal lennanud lennuki mootorisse.

Peale õhtusööki nägime kuidas ca 3 aastane läks ja puhastas oma taldriku ise ära ja pani riiulisse. Kusjuures mitte keegi ei käskinud tal seda teda. Ah.. võib olla meile lihtsalt tundus see ebatavaline käitumine olevat..

Ja nii see päev kümne paiku otsa saigi. Justkui ei midagi erilist. Homme ootab meid hommikul kell kaheksa linnaekskursioon ja siis.. eks näis, mis tuleb :-)

14.jaanuar

Hommikune väljasõit viibis tunnike. Ekskursioon on mõeldud vaid mitte India kodanikele. Tegelikult mingit eksuriooni ei olegi. Kui meie hotell on kesklinnas kontorihoonete vahel, siis meid viiakse teisele poole jõge elamurajooni, selle linnaosa juhi elamisse. Katuseterrassilt avaneb hea vaade ümbritsevale linnale ja täna toimuvale suurele lohelennutamisele. Juba kümnepaiku hommikul kihab taevas lohedest. Ilm on ilus nagu ikka

Ja nii ongi... tuulelohed

ja lohelennutamist saab kõikjalt kostev kohalik discomuusika. Ja nii me seal lihtsalt oleme - nautides vaadet, kes tahtis sai ka ise lohet lennutada ja loomulikult ei puudunud ka sealt telekaamerad, kes nii meid, kui ümbritsevat filmisid. Ülev tunne on näha sellist pidupäeva oma silmaga. Lennutavad nii vanad, kui noored, nii poisid, kui tüdrukud, vanaemad. Ühel plekk-katusel lüüakse lisaks nii kõvasti tantsu, et ilmselgelt see katus järgmist hommikut ei näe. Inglane teadis rääkida, et paar aastat tagasi, kui ta siin oli, siis lohelennutamise päeval hukkus siin linnas ca 40 inimest katustelt alla kukkudes ja lohenööridest saadud vigastustesse!!! Vaatan ringi ja ei imesta, et see nii tõesti olla võib. Kella kahest serveeritakse meile majaesisel trepil pidulik

Köök

lõuna. Ärasõiduni oli veel natuke aega ja majaümber luusides nägime naabermajas seda kööki või pigem üsna räpakat kuurialust, kus need hõrgutised küpsetati. Parem kui ei oleks näinud, aga toit püsib kenasti kõhus ja kõik on hästi. Tagasiteel hotelli on näha kuidas tänavad hakkavad kattuma kasutatud lohede prügist ja tänavate kohal on lohenööritsest ämblikuvõrk. Üksikud linnas olevad puud on saanud kaunid kirjud lohekaunistused ja näevad välja, kui jõulupuud.. Meie jaoks hakkab kõik läbi saama. Et me olime bussis oma hotellist ainukesed välismaalased (teised olid mujalt hotellidest kokku nopitud), siis tagasi saabumise hetkeks on hotellis juba nukralt vaikseks jäänud. Alles oli meeletu möll ja tähelepanu ja nüüd longid mööda tühje koridore. Olles just oma tuppa jõudnud, jõuavad ka järjest läbi käia kahe varsti Indias tulevase festivali esindajad, kes meid endiselt oma üritustele moosivad ja ka üks praeguse ürituse korraldajatest. Et natukenegi rahu saada, siis lahkume hotellist ja lähme jala üsna pika maa tagasi lohe-turule. Lihtsalt et õhtut täita. Meie rong siit lahkub alles homme hilisõhtul. Minu viga või pigem ma tõlgendasin korraldajatelt varem saadud ajakava kodus valesti ja tegelikult oleks võinud juba tänaõhtul lahkuda.. , et ma praegu vahepeal täidan aega kirjutamisega, siis õhtul lähme kinno Dhoom 3 actionfilmi vaatama. Piletidki on olemas. Homme teeme arvatavasti mitte midagi ja siis väike seiklus jätkub. Praeguse seisuga lähme Mumbaisse, sealt Ajanta ja Ellora koobaslinna vaatama ja sealt tulevad juba järgmise festivali korraldajad meile vastu ja lubasid 2 päevase festivali ajal kõik välja teha ja lõpuks Palolemi palmide alla viia reis lõppu ootama. Selle siinoldud nädalaga on nii palju juhtunud, et ma olen tegelikult juba üsna väsinud, aga eks ta ole jälle omamoodi India kogemus.

Siia sobiks nüüd mingi rahulik Indiapärane lugu, aga peame hakkama kinno sättima..

Võimalik, et olen nüüd natuke vait. Prozektorilambid on kustutatud ja tähesära vaibunud. Aeg endale. Väike muusikapaus:

Puhkepäevad

Mul on vist lihtsalt vajadus, mõtteid paberile panna. Kasvõi enda jaoks või kellegile kuskil :-)

Üleeilne õhtune kinokülastus oli lahe. Indiapäraselt 3 tundi koos vaheajaga. Kui kunagi meie kinodesse tuleb, siis soovitan. India actionfilm on klass omaette ja väga kaasahaarav :-) Suurepäraste kaskadööritrikkide esitluse juures ei ole keeleoskus oluline. Et kinos oli väga külm konditsioneer, siis mina jäin natuke haigeks ja veedan tänase päeva hotellis. Andres käib päeval oma spordikat jõe ääres lennutamas, aga peale seda kui tal kolmandat korda lohe nööride küljest kohalike poolt Figteritega maha lõigatakse, annab ta loobumisvõidu ja otsustas, et  teeb parem esimesi arglike samme omalkäel lähiümbrust uurides. Õhtul tagasi tulles rääkis oma lugu, kus ta oli rahavahetust otsides mingi kohaliku klemmiga rolleriga linna peal seigelnud ja mis temaga kõik veel juhtus. Võiks vaid öelda, et ma ju hoiatasin :-) Anna võimalus ja seiklused ootavad sind otse hotelli ukse eest alates.

Kui väljas on hämaraks läinud, täidavad tänast taevast lohede asemel ilutulestiku raketid ja tuhanded hiina-laternad. Seegi vaatapilt on midagi haruldast:

Mäletan, et meil oli ka eestis kunagi uudis, kus pirital mingi ürituse raames lasti kolm hiina-laternat taevasse ja sellest tuli väga suur jama, kuna segavat lennuliiklust. Siin pole see probleem. Arvatavati lennuliiklus on ammu seisatud ja lindude ränne on ka täna õhtuks peatatud. Tänaseks ööks võiks ka kuuvalguse välja lülitada. Ah jaa, vahemärkusena meenub, kuidas festivali ajal kohalikud linnud (mingid kullilised) ründasid väiksemaid tuulelohesid. Küll kurjustasid.

Õhtul kergelt enne üheksast tuleb meil festivali korraldaja kulul hotelli ette takso, kes hoolitseb, et me õiges suunas ära läheks. Lähme kohe mitu korda, sest veel üsna uimasena suudan ma esimesel katsel oma kõige tähtsama dokumentidega kõhukoti hotellituppa padja peale jätta. Rong väljub jaamast 22.00

AC3 vagun on Andrese esmamulje põhjal oluliselt parem, kui Finnairi lennuk ja siin saab linade vahel üsna mõnusalt sirutada ja magada. Ma ju räägin, see meie Kaks Kanget reisisaade maalis paljudele liiga karmi pildi. Minu reisid on vaid ilusad ja päiksepaistelised.

Mumbaisse jõuame hommikul 6.15 Uskumatult lärmakas on siin nii vara hommikul Dadar rongijaama ümbruses. Huvitav on see, et jaamaümbrus on tohutu suur lille!market ja enamus lilledest müüakse pigem õienuppudena. Ja neid on palju. Turuväravas on ootel kes teab mittu rekkat, mille koormaks on vaid suured plastmasskastid, mis sisaldavad lilleõisi. Kastide kiirel ja lohakal mahalaadimisel kukub kastidest ka palju õisi välja, mida juba tänavanaised sealt maast, vaatamata keelamisele, näppamas on. Teeme Mumbais lihtsalt aega parajaks ja lähme mereäärde. Telefoni tuli sõnum, et minu ootejärjekorra piletid on muutunud reaalseteks pääsmeteks lõunasele rongile.

Et mina olen terviselt endiselt ikka veel nõrk või Ahmedabadis nähtud india filmist pidevas lummuses, et ei suuda millelegi muule mõelda, siis mina jään rannapromenaadi pingile tukkuma ja Andres tuuseldab kaameraga lähiümbruses. Päris mitu korda käivad politseinikud mulle mainimas, et pingil tukkuda ei tohi - ei ole turvaline. Läksin siis suisa vee äärde kividele pikutama. Meres oli tõusuvesi ja napilt enne, kui varbad märjaks hakkasid saama suundusime juba Andrese väga tungival palvel Hard Rock Cafe-sse sööma ja sealt edasi juba kiirelt rongijaama. Võtsime pakihoiust lohed ja olime esimeste seas rongil, et oma suured kotid ikka kenasti paigutatud saaks. Rongiks on meil mugav AC Chair vagun. Andres istub enamus ajast rongiuksel ja teeb pilti, mina kirjutan. Ilm on väga ilus ja taamal vahetuvad mägised maastikud paitavad silma. Tervis on juba paremaks läinud. Viimane võimalus endal jõudu koguda ja siis kruvime taas tempo üles. Praeguse seisuga on meil Aurangabadis homme hommikuks tasuta auto koos autojuhiga vabaks kasutuseks. Loodetavasti jõuame nii Ajanta, kui Elloora mägilinnad külastatud ja peale seda viib auto meid juba uuele lohefestivalile. Varem mainitud Jodhpuri festivalile mineku ütlesime korraldajate ära, kuna nad andsid vaid lubadusi, aga reaalselt meile siiski uusi pileteid rongidele - lennukitele ei toonud.

Ma naudin nüüd ilusaid vaateid ja lihtsalt mõnulen.

Õhtu. Aurangabad tervitab meid raudteejaamas sadade taksodega. Põgeneme esimese hooga natuke jaama alalt väljapoole, et määrata oma asukoht ja vaadata, telefonist mis hotellid meie ümber on. Telefoni 2G sidepakett neid laadida ei suuda ja suundume mu varasemalt kaardile märgitud hotelli suunas. Samas püüame tabada oma autojuhti, kes pidi ka täna siia jõudma. Ühendust ei saa. Number vale. Korraldajal telefon väljs. Jõudsime hotelli. Kohti ei ole. Võtame siis tavalise india-õlekõrre ja esimene ettejuhtuv rikshajuht saab ülesandeks meile hotell leida. Vabu hotelle on mitmeid, aga neis on ainult soe vesi ämbriga. Andres sellega nõus ei ole ja maksku, mis maksab, tuleb leida valgele inimesele kohane koht. Leidsime ka lõpuks sellise. FB vahendusel saame vahepeal ühendust ka korraldajaga. Autojuht olevat meid juba raudteejaamas oodanud, aga tal polnud jällegi meie numbrit. Aga, et siin on millegipärast paljudel kombeks omada mitme simkaardiga telefoni või suisa kahte telefoni, siis saame uue numbri ja autojuht on kohal. Kohe täitsa kohal. Meie oleme oma toas ja tema magab maja ees autos ja ootab meie hommikust ärkamist. Stardi sättisime hommikul kella kuuele. Ajanta koobaslinn asub siit 90 km kaugusel. Ellora on 40km ja siin samas kõrval pidi olema veelgi vaatamisväärsuseid, aga Bengal, meie lõplik sihtpunkt teises suunas 800km! kaugusel Goa külje all.  Homme tuleb pikk päev. Nüüd magama. Ahjaa Aurangabad õhtuhämaruses linnana on ikka maru pommiauk. Linna teed on väga lagunenud ja tolmused, umbes nagu kunagi oli Allahabadis. Turiste tuli siia rongiga palju ja samas linn on väga käest ära lastud..

Ajanta Caves ja pikk sõit

Ajanta Caves

6.00 oleme autos. Retseptsioonist jäi meil eile õhtsust 50 ruupiat tagasi saamata, mida neil hetkel polnud. Käisin õhtul mitu korda küsimas, lubati hommikul raudselt anda, aga loomulikult polnud hommikul retseptsioonis kedagi. Laua taga nurgas siiski keegi tegelane põrandal tekihunnikus magas, aga see sell keeldus ärkamast. Ma aimasin seda juba õhtul ette, et see oli lihtsalt nipp kuidas turistile poole euroga külma teha, aga eks kuidagi peavad nemadki rikkaks saama.

Et meie autojuht on ka ise kaugelt meie järele tulnud ja kohalike teid ei tunne, siis mu telefoni abil saame täna siiski kiirelt õigele suunale. 96km läbimiseks kulus 2 tundi. Tulevastele siia tulejatele võiks öelda, et tasub tulla nagu meiegi - hommikul vara, kui rahvast vähe ja sissepääsu järjekord veel olematu. Päevapeale muutuvad järjekorrad pikemaks ja jaanuarikuises palavuses on neis suht ebamugav aega veeta. Koobaslinn on ise igati vaatamist väärt. Kompleks on suur ja aega sellega tutvumiseks peaks varuma 3-4 tundi. Kogu ilusat emotsiooni kipub varjutama siia saamise raske teekond: väga halvad teed, mustus, palavus. Teel siia autoaknast ka midagi vaadata ei olnud. Kui siis üks traktor kündis tuhk-kuiva maad. Huvitav, mida nad seal kasvatada plaanivad? Kuiavanud heina?

Tagasi Aurangabadis olime 13.00 ja et siit on veel minna 800km Belgaumi, siis Ellora jääb külastamata, aga need kaks koobaslinna pidid olema sarnased. Kui kellegil tulevikus rohkem aega käes, siis siit ca 200km kaugusel on ka üks tohutu suur Lonar Crater Lake, mida vaatamas käiakse.

Teekond isegi mugava autoga sõites on väga väsitav. Teekonna esimene pool möödub kitsastel teedel, pidevalt ummikutes aega veetes. Ma ei ütleks, et rongisõit selle kõrval ebamugavam on. Päike läbi autoakna küpsetab, konditsioneer huugab. Tunnen, kuidas mul hakkab sellest kõigest üsna halb. Püüan niisama tukkuda niipalju kui võimalik. Teekonna poolitajaks oli Pune linn. Linna läbimine võttis terve igaviku. Lubasin endale tagantjärele välja uurida, kui palju inimesi siin elada võiks - ainult 3 miljonit. Siit edasi muutuvad teed oluliselt paremaks ja mitmerealisteks kiirteedeks, ümbrus on puhtam - hakkame lähenema Goale. Läbitud teekonnale tagasimõeldes, taban end mitu korda küsimuselt, et kas see Ajanta oli kõike seda väärt – need ilusad kolm tundi  kindlasti, aga kõik muu selle ümber, tõmbab justkui hoogu maha. Vähemalt on mul taas kogemus mida teistega jagada.

Õhtul kella seitmeks on meil alles pool teed läbitud. Õnneks on edaspidi vaid kiirteed ja peale keskööd oleme Belgaumis. Hotellitoas ootab meid ees vooditele laotatuna homse lohefestival päeva vormiriietus.

Uus lohefest

Tuulelohed

Hommikul 8.30 start. Lennutusplatsile liigume juba koos Ahmedabadist tuttava Belgia lohelennutajaga. Temaga koos moodustamegi selle päeva rahvusvahelise poole, kuna festival on rahvusvahelisena välja kuulutatud. Nii nagu ka kõik varasemad festivalid, on sellelgi üsna pidulik avamine ja peetakse kõnesid. Hommikupoolikul oli üsna tuuletu. Lennutajad saavad kõik olla õnneks kõik koos suuremas telgis päikese eest varjus. Ma isegi ei kujutaks ette, kuidas terve päev seal päikese käes oleks võimalik olla, aga selle võrra saamegi lennutajad omavahel lobiseda, kogemusi vahetada, mis on ka ju tegelikult edaspidiste suhete loomise tähtis osa. Sai taas ka paar intervjuud antud ja tuli uusi kutseid järgnevatele siinsetele festivalidele. Peale lõunasööki tugevnes ka tuul ja low-wind kogumiku sain kenasti lendu lastud. Belglasel olid väga huvitavad ja ainulaadsed delta-lohed. Koostöös temaga kasutasimegi tema üht deltat piloodina ja pistsime oma „pesu“ tema nöörile ja jäime ise vahtkonda, samas, kui tema läks kohalikele lastele õpetama õhupallilohede meisterdamist. Lõppkokkuvõttes oli päris kena päev. Homme on siin Indias olemise viimane lohede lennutamise päev. Tahaks juba ära Goasse või isgi ükskõik kuhu mereäärde. Ma olen muidu suur ja tugev ja lohelennutamine parim hobi, aga tempo on olnud natuke liig kiire ja väga väsitav. Ma tõesti olen väga-väga väsinud.

Teine päev

Hommik algas ühise ajaleputka külastusega, kus me koos Belglasega paar kilo kohalikke ajalehti kokku ostsime, sest kõikjal oli meist midagi kirjutataud. 

Päev oli taas nõrga tuulega ja meie etteaste piirdus ca 1,5 tunnise lennutamisega. Suuri lohesid siin festil välja võetud ei saanudki. Õnneks on nende festivalide eelis koduste ees see, et keegi ei vaata otseselt minu otsa, et tee siis ometi midagi – kõik ju ootavad lubatud üritust. Siin on tegijaid palju ja kui just neid edevamaid lohesid näidata ei saa, siis kohalikel on ikka lohekotis midagi, millega nad aeg ajalt üle platsi jooksevad ja vaatajateseas elevust tekitavad. Meil oli vahepeal aega ka tavainimeste seas teispool turvaaeda ringi kolada, nendega lobiseda ja jätsi süüa. Jäätisega oli ka see lugu, et üks korraldajatest sattus meile peale, kui olime ostu tegemas ja ütles, et me ei tohi mingit raha maksta :-) – meile on ju kõik tasuta. Oh, no mis me selle Delhis vahetatud rahaga siis teeme, kui siiani on kõik tasuta olnud. Õhtul käisin veel ühes platsiäärses müügikioskis ja ostsin endale kaks väikest lohet ja Belglaselt tema ühe paljudest kaasas olnud low-wind delta lifteritest. Ütles, et see on alles prototüüp, mille alusel õige pea alustatakse masstootmist ehk mul on nüüd midagi väga unikaalset. 

Õhtuhämaruse saabudes paluti meil kiirelt asjad pakkida ja suure pealava kõrvale koguneda ja algas pidulik lõpetamine. Palju tähtsaid mehi pidas kõnesid nagu ikka ja kõiki „ametlike“ lohetajaid kutsuti rahva ette lavale. Taas oli natuke selline uhke tunne ka. Sai kõigi nende tähtsate meestega kätt surutud ja meile kingiti osalemise eest väga edevad suveniirid. Õhtu jätkus piduliku õhtusöögiga ja lavalt vaatasime kohalike

tantsu- ja laulu etteasteid. Õhtu lõpetuseks ütles organisaator meile isiklikult tänusõnad ja lisakingitusena on meil veel hommikul nende poolt, koos Belglasega, auto Goasse koos majutusega!? No vot armsad sõbrad. Aeg hakata ka lohesid lennutama :-) Võid jäädagi Indias ringi rändama (ka mujal riikides) ja tähtsate onudega kohtuda ja end kordki elus natuke tähtsana tunda. Kummaline, kas pole.. Tundub, et aasia riikides on see riiklikul tasandil toetatud „tõsine“ ala.

Goa

Hommikul stardime kella kuuest, et n.ö. puhkepäevadest viimast võtta. Auto viis meid vana-Goa piirkonda Panaji linna. Et pakutud hotell asus keset linna, siis me siiski keeldusime tuba vastu võtmast ja jätsime vaid kotid mõneks tunniks sinna hoiule, et vahepeal lähiümbruses väike tiir teha. Belglane siiski võtab toa vastu, kuna tema lahkub kodupoole homme ja ei viitsi enam rännata. Banaji ei avalda meile mingit muljet ja kella neljast istuvad kaks vähem Kanget tegelast taksos ja põrutavad Palolemi poole.

Palolemis võtavad juba taksost väljudes paar meest meil nööbist kinni ja tahavad hakata sikutama oma hotellide poole. Lubasime, et vaatame nad kõik kohe järjest üle. Kahjuks oli esimene asukohalt ja olemuselt nii armas väike rõduga kanajalgadel majake, et teisi ei läinudki vaatama. 50m taksopeatusest (meil ju rasked kotid) , mõnusalt hubaste rannarestoranide vahel, otsevaatega merele ja kui voodis otse hästi hoogu võtta võib kasvõi rõdult lainetesse hüpata.

Palolem. Vaade meie rõdult

Aga siit ma siiski nüüd lõpetaksingi, sest edasi ongi vaid päev tavalist rannapuhkust ühel India romantilisemal rannal ja ongi kodutee..

Tegelikult oli üsna väsitav ja töine reis, aga samas lõbus. Seltskondlik ja ühte hoidev lennutajate sõpruskond andis meile uue tunde selle hobiga edasi tegeleda – teades, et minusuguseid on maailmas väga-väga palju ja ka India on saanud minu jaoks uue ilme :-) ja tohutult uusi tutvusi üle riigi.

Näeme kodus. Kallistan.