esmaspäev, 2. september 2013

2012 üksi Rajastani avastamas ja natuke rohkemgi

Minu tee...

 Delhi - Haridwar - Rishikesh - Delhi - JhunJhunu - Fatehpur - Bikaner - Karni Mata rotitempel - Jaisalmer - Jodhpur - Ranakpur - Udaipur - Pushkar - Jaipur - Allahabad - Varanasi

Minek.
Äratus on hommikul enne nelja. Pambud kaenlasse ja lennujaama. Alles nüüd, siin lennujaamas tunnen ma tekkinud ootusärevust tundmatuse ees. Et kas ma saan aru mida ma teen, kuhu ma lähen, kuidas hakkama saan. Pole mul ju olnud kogemust olla päris üksi, kaugel ära, eemal oma turvalisest keskkonnast, sõpradest, sugulastest ja veel natuke logiseva reisiplaaniga. Reisiplaani koostamisel ja vajalike piletite hankimisel on olnud palju tagasilööke - justkui miski hoiataks või paneks mu tahte varakult proovile, et nõrgad ei peagi teele minema. Eriti pelgan ma üksindust, millega mul tuleb silmitsi seista. Kuid uudishimu on tugevam, kui hirm ja see veab mind ära teele. Mind paelub enese proovilepanek, et ma saan hakkama igas olukorras, kui ma vaid viitsin oma mugavustsoonist välja tulla.
Lennuk Tallinnast väljub hommikuhämaruses õigel ajal. Samuti ka kahetunnise ooteaja järel Amsterdamist. Amsterdami lennukil istudes üsna viimastel minutitel enne õhkutõusu, kostub minust paar rida tagantpoolt meeletut hindu naise kisa, keda on piiramisrõngasse võtnud kümmekond kohalikku politseiniku. Nüüd märkan lennuki kõrval kahte eskort kaubikut, millega turvamehed saabusid. Kahjuks ei saa ma midagi aru, mis sünnib, aga õhus on tunda ärevust, mis kõigis ümbritsevais kaasreisijates valitseb. Näitemäng kestab umbes viis minutit ja endiselt kisav naine koos oma meessaatjaga kantakse lennukist välja. Hetkepärast oleme juba õhus. Teel pakutakse juba indiapäraseid sööke ja esimene suurem enesetunde värin hakkab lahtuma. Vahepeal saan isegi mõnusalt tukkuda ja hinge poeb mõnus rahu. Veerand tundi enne maandumist jalutab stjuuardess kiirel sammul läbi selle suure – pika lennuki eest taha ja tühjendab käigupealt kaks aerosoolipurki lennukisalongi – taas midagi uut mu jaoks. Küllap on see malaariasääskede vastu – arvan ma J . Öised Delhi linnatuled lennukiaknast vaadatuna kumavad kollakalt, tuhmilt – kuidagi nukralt võrreldes euroopa suurlinnade tuledega.
Delhi lennujaam üllatab mind väga.  Lennujaam on uus ja võimas. Kõikjal on maas pehme vaip. Kiiresti edasiliikumise eskalaatorid. Hm, ma loodan, et nad pole kogu India selle kahe aastaga ära remontinud. Muidu oleks siis siin ju igav. Krishna vend on mul lennujaama vastu tulnud. Eks tal on omad huvid mängus. Tõin talle suure kohvri Krishnalt. Saan priisõidu nende hotellini. Tänavad on palju korralikumad. Isegi oma räpasusega tuntud Main Bazaar ja Bahar Ganji tänav on asfalteeritud ja särab tuledes. Hotelli saabudes täitsin kiirelt formaalsused, et ruttu magama saada. Hommikul oli ju vaja vara ärgata – seiklemisega ei kannata ju grammigi oodata. Natuke ma muidugi lootsin, et Krishna suure kohvri toomise eest saab tutvuse poolest äkki prii öömaja, sest ma pidin lennukile pääsemiseks selle lisapagasi eest ise Tallinna lennujaama infoletti oma taskust 75euri lisaks maksma, kuid äri on äri ja nõrgad süüakse ära :-) ja sellel ei ole midagi pistmist abivalmidusega. Nii ma pidin nende toredas hotellis öö eest veel 500Rs juurde maksma..
Väike meeleolumuusika:


Hommik Delhis.
Magasin täiega sisse. Ajavahest tingitud unisus ja lühikeseks jäänud öö. Eesti aja järgi on kell umbes kuue paiku hommikul. Maksan kiirelt oma hotelliarve ja palun kohalikel poistel mulle sebida pudel vett ja kohaliku kõnekaardi. Teenindus oli nobe ja sain kõik mis tahtsin. Hiljem teel olles muidugi selgus, et kõnekaart on küll ja töötab, aga väljahelistada ei saa sest sellele pole kantud raha.

Alusasin siis oma teekonda palju kiidetud Rishikesi pühalinna suunas. Üle pika aja on keeruline omapäi orienteeruda megalinnas, aga bussijaama ma lõpuks üles leidsin. Olin isegi tunnike enne õiget aega kohal. Käisin kohalikus mäkis söömas – huvitav, et neil on isegi hamburgerid nii vürtsised, et võtavad hambad suust lahti, aga ma ei nurise – see liigitub minu seikluse juures maitseelamuste alla :-). Buss pidi väljuma kell üks, aga mingil ebaselgel põhjusel läheb hoopis kell kaks. Või pigem on õigem öelda, et Indias bussid lähevad alati siis kui on õige aeg ja kõik kadunud hinged on koos. Ainult käekella vaatav valge jorss on kannatamatu.  Käin siis veel tund aega ümber oma bussi, sest mine neid siin tea. Bussijaama ümbrus on korralik tühermaa. Kõikjal prahihunnikud ja hulkuvad lehmad. Teekond Delhist välja, suure sleeper bussiga, võtab meeletult aega. Kõikjal ju megaummikud.  Teel olles pole aru saada, kus lõpeb või algab iga linn või küla. Kõikjal on rahvast nii palju nagu oleks India üks suur linn.. Poolel teel oksendab minu lähisel üks mees kogu vahekäigu täis. Oh seda vänget aroomi ja lehka selles väga umbses bussis, mis hõljus kaua salongisi ringi, kui püha vaim. Milline lõhnade bukett. Selle kõrval kahvatuvad kõi Teet
Delhi- Harirwar buss

Margna venemaa reisi rongijutud sealsetes platskaartides valitsenud aroomist. Meie bussirahvas oli endiselt rõõmus ja see lägahunnik valati veel pudeliveega üle ja aeti laiali, et siis on nagu natuke pestud ka. Lõpuks hüüab konduktor, et minu peatus on käes. Ma pidin oma vahepeatuses Haridwaris plaani järgi olema kell seitse õhtul. Mis te pakute, mis on siis reaalne saabumisaeg? Ma pakun, et arvasid valesti. Kell üksteist õhtul ja mul on oma sihtpunkti veel 25km minna. Telefon ei tööta, et helistada oma eelistatud hotellidesse, et kas nad mind vastu võtavad nii hilja, kuid ma langetan otsuse, et lähen siiski lõpuni. Veel 25km riksaga sõitu ehk siis tunnike.  Rikshamees viskab mu lõpuks ühel tänavanurgal maha ja ütleb, et siit on 2 minutit allamäge  jalutada. Mul pole midagi jalutamise vastu ja hüppan rõõmsal sammul välja. Kell on küll hiline, aga paari vilkuva tulukesega tänavaputka juurest küsin võimalust telefonile kõneaja laadimiseks. Ja saingi. Uskumatu, et sellist teenust on võimalik öösel, mingite suvaliste meeste käest tänavanurgalt saada. Heas tujus jalutan oma oletatava hotelli suunas kuni jõuan lõpuks jõeäärde, kus oli peale minu veel liikumas kaks üsna kõhetut kuju ja küsisin, et ega te siin öömaja pole näinud. Nad siis vaatasid mu nutitelefoni ekraanil olevat aadressi ja ütlesid, et see on veel 5km minna, aga hoopis teises suunas. Olin üsna pettunud. Aga nüüd, kus ma sain helistada, siis helistasin hotelli, et mis nad mu hilinenud saabumisest arvavad. Nad olid hea meelega mind nõus vastu võtma. Haarasin tänavaservalt  kiirelt teele kaasa ühe juustunaani ja põrutasin edasi.  Hotell oli täitsa õdus. Umbes selline, mille eest omal ajal Agras sai 600Rs makstud, aga siin.. Krishna ütles mulle seda soovitades sama hinna, aga alla 1500Rs mina hinda tingitud ei saa. Arvata võib, et nüüd olin ma väga kuri, aga öösel polnud mul enam muud valikut. Jälle üks õppetund – kuidas oma aega Indias paremini planeerida. Öö on külm ja läbielatust tulenevalt mõtlen pidevalt, oma ajakava utoopilisuses. Indias ei saa - ei või, aega planeerida nii nagu meil kombeks ja uni tuleb lõpuks siis, kui jõuan endaga kompromissile, et tuleb see mis tulema peab...

Rishikesh (link)


Hommikul taas hilinenult ärgates vaatan rõdult linnale alla. Esmapilgul üsna tavaline India väikelinn. Hommikusöögiks tegin masala tee ja uue juustunaani ühes väikses tänavakohvikus ja lonkisin edasi piki mäenõlvakut alla. Teed palistasid erinevad väiksed pühakojad. Mõnedes kohtades kutsuti ka väravalt sisse, aga natuke nagu pelgasin ka,et küllap taas hiljem mingit annetust palutakse. Oma uitmõtetes liikudes, vaatasin, et peale minu on veel  üksikuid rändureid, et küllap nad teavad paremini seda linnakest ja püüdsin neile vargsi järgneda, aga mingi moment kaotasin nad kõik silmist. Võtsin suuna läbi hoovide jõe poole, kuniks äkki kuulsin, et kuskilt tuleb ilusat muusikat ja liikusin selle poole. Nägin  suurt klaasist seintega saali, mis oli rahvast täis. Jäin selle ette seisma ja mõtlesin, et huvitav mis üritus see on, kui äkki tuli üks poiss ja tüdruk ja.... tüdruk võttis mul käest kinni ja ütles, et lähme sisse. Olin üsna kohmetunud. Et võõras tüdruk tuleb ja kohe nii sõbralikult käitub minuga :-) No loomulikult, kui nii vabalt võibki sisse minna ja kui tütarlaps nii kenasti kutsub. See, mis ma sealt ees leidsin oli midagi sõnul seletamatult ilusat. Inimesed laulsid koos Deva Premali stiilis laule. Vahepeal pidas Brem Baba kõnet, taas lauldi ja üritus lõppes ühise meditatsiooniga. Pean tunnistama, et nutsin seal natuke omaette.. miski ilus tunne puges mu sisse. Õhk oli heaolust suisa paks ja inimesed nii õnnelikud. Peale üritust tegin selt kähku sääred, et mitte sattuda sellest rahulolust joovastusse ja nii kogu oma planeeritud reis ära rikkuda. Minus sai võitu mehelik seiklusjanu, aga nüüd ma tean, mis neid inimesi siia tõmbab.. Huvitav, et miks 75% „mitte kohaliku tõugu“ meestest kannavad habesid? Sealt ashramist lahkudes, märkasin, et seal samas kõrval oli ka arvatavasti kodutute – või vähemalt nii nad paistsid mulle – ühine söömaaeg mingi pühakoja ees. Söödi seal ringis – maapeal istudes ja samas nad söömise ajal ka laulsid – no kas saab veel veidramaks minna.. 
Et olin hommikul sisse maganud ja palju on vaja näha, siis edasi kiirustasin rikshaga Rishikeski turule. Rikshalt maha hüpates leidsin end samalt tänavalt, mida eelmisel ööl siia saabudes olin juba läbinud. Kui öösel oli tänav kõhedalt inimtühi, siis nüüd kihas siin elu, kogu oma värvilisuses. Liikusin tuttavat radapidi kuni jõudsin taas jõeni. Jõeäärne väljak oli, kui kohalike õnnetute varjupaik.. Inimesed, kes lihtsalt lesivad väljakupeal maas ja ei teegi mitte midagi peale olemise.. Et tegelikult on minu hulkumine üsna väsitav ja pikk protseduur, siis võtsin suuna aeglaselt jalutades oma kodu poole. Tagasitee valisin mööda kõrvalisi tänavaid, et vaadata kuidas kohalikud elavad. Minul on suisa geenidesse kirjutatud uudishimu ja madal ohutunne. Loomulikult paistab igast uksest vaesust ja mahajäetust, aga ometi on nad nii rõõmsad. Teel vastutulevad inimesed tervitavad sind ja naeratavad. Kõige mornimad on vastu tulevad turistid :-). Huvitav, et seal ashramis olid nad kõik nii rõõmsad ja õnnelikud, aga nii kui ukse enda järel sulgevad ja tänavale asuvad on nad taas sellised tõsised ja õnnetud. Vahepeal, kui mäkketõus üsna raskeks muutus, siis mõtlesin, et võtaks mingi liikuri. Siis aga pidasid mind kinni mehed, kes tahtsid niisama juttu rääkida ja lubasid, et viivad mu tasuta ära? Nii oligi... Olles ära vastanud kõik kohustuslikud küsimused oma päritolust, nimest, usulisest kuuluvusest ja perekondlikust seisust – jõudsin ma tagasi oma linnaserva.  Hakkas vaikselt hämarduma. Jõe teiselt kaldalt oli näha, et õhtune tseremoonia Gangesele oli alanud. Suundusin siis minagi seda vaatama. Peale minu oli seal veel vaid kümmekond inimest. Ma olen kindel, et isegi, kui seal poleks olnud ühtegi pealtvaatajat, siis see toimuks ikkagi – see on nende kultuur, nende olemus, nende traditsioon..  Jõeääres jutustasin  ühe kohaliku Hindust ränduriga. Temagi rändas üksi ja puhkas oma igapäevatööst. Mõnus on lihtsalt olla – räägid kellega tahad, kui kaua tahad ja sul ei ole mitte kuhugi kiiret.


Elu Haridwaris
Hommikul maksin oma üüratu arve ja kiirustasin rikshat otsima, et võtta oma plaanitud järgmise linnana ette Haridwar. Rikshasõit tegelikult Haridwari maksab 35RS ja kestab ca tunni. (Üksi öösel kaks päeva tagasi maksin sinna saabudes 400Rs). Külm oli. Haridwari jõudes pidas mind kinni üks rattariksha juht, kes tahtis mind hirmsasti kuhugi viia. Aru saamata täpselt kuhu, siis ikkagi istusin peale ja sõit ei kuhugi võis alata.. tahtis selle eest 10Rs saada ja mõtlesin, et teen talle seda rõõmu. Poolel teel ei kuhugi lasin siiski kinni pidada ja ütlesin, et aitab küll, siin lähen nüüd sööma :-). Söögid söödud suundusin ma tagasi ghattide ääre, mida olin teel silmanurgast märganud. Pean tunnistama,  et mul oli kahju, et ma oma enese varasematest plaanidest ei olnud kinni pidanud ja Krishna soovitusel Rishikessi läksin. Siin Haridwaris on palju rohkem elu ja melu ja sagimist. Rishikesh on koht, kus on palju tillukesi templeid ja ashrameid ja veel rohkem lääne inimesi, kes on tulnud sinna valgustatust saama, aga Haridwar on nagu põhjapoolne Varanasi, kus ghattidel keeb elu. Kus kohalikud teevad oma usulisi riitusi ja on kogu see keskond on uudistamist ja enesesse talletamist väärt.  Olles päev otsa ringi luusinud, olin
lõpuks üsna väsinud ja mõtlesin, et lähen juba varakult raudteejaama, mis on ghattidest ca 1,5 km. Aimates umbes suuna asusin teele, aga poolel teel otsustasin siiski üle küsida. Oma üllatuseks sain ma vantsida seda teekonda üsna mitu korda edasi tagasi, sest niipalju kui ma teed küsisin, siis nii palju sain ma erinevaid suundi kuhu minna. Mõtlesin, et see peab küll mingi must huumor minuga olema. Lõpuks jõudsin kohale. Rongijaamas tablood töötasid, aga näitasid alles hommikusi ronge. Õnneks tuli rong õigel ajal. Helistasin ette ka Krishna vennale, et olen teel Delhi poole tagasi ja vajan hommikuni öömaja. Rongis oli mul koht valitud pehmete istmetega vagunisse. Oleks ma seda teadnud, mis teenindus mind seal ees ootab, oleks ma alati sellises vagunis rongidega sõitnud, sest teel Delhisse pakuti seal kolm korda süüa. Olin omadega väga rahul ja ülejäänud aja kuulasin muusikat ja lugesin raamatut. Delhi rongijaamast väljudes olin sattunud kogemata valele poolele rongijaama. Seal on ka suured estakaadid, mida mööda saaks tagasi üle raudteede jalutada, aga neile ei tohi otse tänavalt minna. Tuleb minna läbi raudteejaama turvakontrolli. Aga et ma olin sealt kaudu just tulnud, siis ma teadsin, mis rahvamass seal ees on ja kuidagi ei tahtnud sinna trügima minna. Otsustasin küsida alternatiivsete võimaluste kohta nõu ühe ülekäigu sissepääsu valvurilt. Et ma ise jutustamise ajal kommi nosisin, siis turavamees leebus, kui andsin talle ka kaks kommi ja ta lubas ühe silma kinni pigistada ja minna mul keelumärgi alt läbi. Ühed Jaapani turistid jäid mind lollide nägudega saatama, sest neid siiski läbi ei lastud :-) Teiselpool raudteejaama tuli läbida kohustuslik rikshameeste ja hotelli pakkujate tulemüür, aga varsti ma oma hotellis tagasi olingi. Logisin end kähku sisse ja ja keerasin magama, sest hommikul oli plaanitud äratus kell viis.

JhunJhunu

Mingi nipiga õnnestus mul äratuskella mitte kuulda, aga bioloogiline kell eksis 45 minutiga. Haarasin asjad ja tormasin kärmelt alla ja küsisin juhiseid teepeale kaasa. Mööda Pahar Ganjit raudteejaamani jõudes üllatas mind sealne meeletu autode ja rahvamass. Vaatasin, et raudteejaamast pole mõtet rikšat võtta, sest sellega lihtsalt ei saaks sealt hetkel läbi ummikute minema. Mõnisada meetrit eemalt õnnestus mul üks vaba liikur tabada. Hinnad kokku kaubeldud asusin teele oma bussijaama poole. Kui muidu oli hommikune liiklus üsna rahulik ja hõre, siis samas piiras liikumiskiirust tohutu sudu. Vahepeal liikusime nii aeglaselt, et jalgsi oleks võinud isegi kiiremini saada. Isegi teeservi ei olnud näha ja rikša sõitis üsna tunde järgi. Lõpuks jõudsime Sarai Khale Khan bussijaama. Ohhohoo... mõtlesin ma selle peale. Nähtavus oli seal suisa viis meetrit, aga et oli ka kottpime, siis oli väga raske tundmatus kohas orienteeruda ja pidin endalt küsima, et kas ma kell kolm öösel ei tahtnud tulla väää? Piletiputka leidmisest ei osanud unistada, aga mingil turval sain näpust kinni ja palusin abi bussi leidmisel.. Mis sa arvad, mis tunne tekib, kui sa üritad inimesi kõnetada ja mitte keegi sinust mitte midagi aru ei saa? Lõpuks oli meid seal päris hulgi koos, kes üritasid mind mõista. Üks tegelane, kes inglise keelt hästi oskas! püüdis minult ikka püsiva järjekindlusega küsida, et kas mul on sõbra telefoninumbrit, keda ma sealt otsin... kuni lõpuks tuli üks mees, kes ütles, et minu otsitud bussi platvormid on ca 300m näidatud suunas. Ahah, mõtlesin ma. Püüa sa selles sudus liikuda kolmsada meetrit. Läksin. Peale mõningast ukerdamist ja meeleheidet olin arvatavasti õiges kohas. Üks abivalmis noormees hüppas ligi ja näitas kus mu buss väljub ja aitas osta piletit ja saatis ka bussini, aga edasi... sättisin juba pambud istmele, kui sisse tuli konduktor, vaatas mu mu piletit ja ütles, no ticket, no ticket ja koos bussijuhiga viskasid mu välja. Vastupanu tundus mõttetu. Et kas ma peaksin neid agressiivselt ründama, karjuma, ähvardama, appi karjuma :-)  Kumbagi sõnagi tegelane inglise keelt ei rääkinud. 300Rs vastu taevast? Püüdsin kiirelt leida poissi, kes mu bussini juhatas ja piletit aitas osta, aga nagu ikka – ta oli haihtunud.. See piletimüügi paviljon oli ka millegipärast vahepeal uksed sulgenud.. Kellele, ma seal kottpimedas kaebama lähen? Võtsin seda, kui kooliraha. Pool tunnikest olin üsna vihane, kurb ja arusaamatuses, et kuidas ma leian õige bussi.. Uurisin vahepeal telefonist, et kui jätaks selle Junni üldse teekonnast välja ja põrutaks rongiga otse Bikaneri.. Samas ma ju ise nii tahtsin sinna minna. Vaatasin telefonist, et õhtul läheks üks rong ja sinna on ka pileteid saada, aga see saabuks sinna öösel, siis ma noomisin natuke ennast ja pidasin sütitava kõne – et ma ju ei anna alla, ise ma siia ronisin, et oled sa oled ju mees, õpi ja tee paremini... Vahepeal oli valgemaks läinud. Nüüd hakkasin juba oma ümbritsevast paremat ülevaadet omama.  Pidin tõdema, et pimedas oli parem, sest bussijaama ümbrus nägi välja üsna kõhedust tekitav. Võiks ju mõelda, et mul on roll õudusfilmis.. Kuna õhtuse rongini on mul ju aega, siis mõtlesin, et proovin siiski uuesti ja jalutasin bussijaama väravasse, kust kõiki busse sisse ja välja lastakse. Seal see mees ütles, et mine kohe platvormile nr64 ja sa leiad sealt oma bussi, et buss läheb poole tunni pärast. Läksin, ostsin taas samasuguse pileti nagu mul oli, istusin samasugusesse päevinäinud bussi peale, tuli samasugustes kaltsudes ja kurja näoga konduktor (kuigi teine mees), aga.. välja ei visatud ja buss hakkas kohe! sõitma. Ma ei hakanud protesteerima ka, et pool tundi ju veel aega, sest ma olin niigi kaks tundi vahepealt juba kaotanud.. kaks tundi meeleheidet :-) Bussis oli sõidu ajal kohutavalt külm. Ihupesu ei hakanud kotist välja kraapima, aga käterätiku tõmbasin endale peale küll ja vaatasin nõutu pilguga aknast välja, hea meel ja kurbus läbisegi. Sudu oli küll natuke taandunud, aga endiselt väga tihe ja see õhus leviv hais oli paks nagu tarret.  Vahepeal tuli kange peeretamise isu ja siis ma mõtlesin, et kuna siin on nagunii nii kõva hais ümberringi, siis ega keegi sellest aru ju aru ei saaks, kui ma natuke seda lisan.. Ei saanudki :-)
Hommikune tipptund oli juba alanud. Ikka ja jälle ajasin ma oma silmi punni, et kohati olid uskumatult laiad teed ja nii palju autosid, kõik sõidavad läbisegi – milline hästi süstematiseeritud kaos. Lõpuks jõuame n.ö. maanteele. Enamus masinatest on kas tohutud veomasinad, mis on meil euroopas nähtutest oluliselt suuremad, tsisternautod, bussid ja üks täiesti segane lääne turist veel jalgrattaga selles kaoses endale autode vahel teed rajamas. Kaks veokit põrkavad metallikriginal teineteisega kokku. Minu bussijuht üritab vahepeal mööda teeäärset tühermaad teistest ette trügida. See siin pole nõrganärvilistele. Peale Rewa linna läheb olukord natuke rahulikumaks, aga teed kitsamaks. Tee on kitsas nagu külavahetee Kukeorust Assamallale ja  justkui asfalteeritud, aga see on nii auklik nagu oleks Tallinna tänavad kahel järjestikusel kevadel jäänud lappimata, aga võiduajamine liiklejate vahel jätkub endiselt. Mingi nipiga mahutatakse üks hetk kolm liinibussi teele kõrvuti, et kes kellest mööda saab ja ma mõtlen, et kas mulle vaid tundus, et minu bussi rattad vahepeal mööda kraavipeve sõites õhus olid? Pean tunnistama, et väga lahe ralli. Natuke meheliku adrenaliini kulub päevaemotsioonidesse ära küll.
Rajastani jõudes on siin juba palju soojem. Sudu on veel minimaalselt ja teid palistavad rapsipõllud. Isegi esimest korda näen päikest. Selline soe tunne poeb hinge. Ma olen teel – mu teekond jätkub ja meel läheb järjest rõõmsamaks. Et milline on siis see palju kiidetud Rajastan. Üllatavalt palju näen teeääres kilest, toigastest ja kes teab mis prahist kokku klopsitud telklaagreid – umbes täpselt selliseid nagu omal ajal pääsküla prügimäe ümber näha võis – ainult et need siin on suuremad ja neid on palju.. aga muidu, India nagu India ikka, aga eks need ole alles esimesed meetrid, mu teel siinsel ringil. JhunJhunu bussijaamas bussist väljudes ei ründagi mind hordide viisi igasugu tegelasi ja üleüldse saan rahulikult omapead hotelli otsima asuda. Õnneks on mu esimene väljavalitu kohe bussijaama kõrval. Kuna ma ei viitsi palju aega hotelliotsimisele kulutada, siis teen siin kohe kaupa. Hotell ise ja mu tuba, see on muidugi muljet avaldav.  Ma mäletan, et viimati nägin ma selliseid ruume, kui ma Tallinna vanglas töökaaslastega ekskursioonil käisin, aga et hind on mõistlik, siis ma ei vajagi enamat, kui kohta kus tuulevarjus öö mööda saata ja hommikul teekonda jätkata.
Linn ise on üsna tavapärane. Ainult et taas mind üllatab inimeste sõbralikus. Inimesed jalutavad sulle vastu, küsivad mis su nimi on ja jätkavad naerulsui oma teekonda. Paljud on mul palunud ise ennast pildistada, et ma saaksin neile siis neile nende pilte näidata :-) Mulle meeldib see õhkkond. Keegi ei kerja, keegi ei palu sul midagi osta – neil on hea meel sind näha. Nagu oleks kauge sugulane külla tulnud. Õhtu lõpetan tavapäraselt ühes „tänavakohvikus“. Istun seal ja söön, kiidan ja mõtlen, kui paljust inimesed ilma jäävad, kui nad ei proovi neid tänavakohvikute hõrgutisi. Minu meelst on need võrratult head ja ei ole üldse nii hirmus vürtsised, kui ma algul pelgasin – ainult natuke võtab tati jooksma J Aga homme... homme lähen taas bussi peale ja sõidan Bikaneri poole. Teoreetiliselt kestab sinna sõit viis tundi, aga ajakava järgi on mul praegu siin üks päev nüüd reservis ja saab näha, kas ma kasutan selle ära, kes teab kus ööbimiseks või jätkan rahulikult teekonda.

Bikaner
Lihtsa mehe tuba

Hommik algas ilma elektrita. Toas on nii pime, et ei näe isegi taskulampi otsida. Lükkan oma ukse lahti ja kuskilt koridori kaugemast otsast saabub hämarat päevavalgust. Topin asjad tunde järgi kotti nii nagu juhtub ja lahkun sellest kanakuudist kiirelt. All fuajees on üks vanem mees, kes nõuab minult toa eest 300 raha. Püüan teda veenda, et õhtul käis vastuvõtus olnud poisiga jutt 250 rahast, aga mees on kange ja ei anna alla. Ma olen kolmandat korda indias ja ei õpi, et hotellides tuleb raha kohe ära maksta, et hiljem poleks enam jamasid. Võtan seda, kui raskelt tulnud meeldetuletust ja löön pauguga ukse enda järel kinni. Et bussijaam on kohe ümber nurga, siis saan kiirelt bussile, mis viib mind Fatehpuri. Sealt ma loodan saada bussile, mis läheb Kanhasse. Kaardi järgi läheb sinna 80km kruusast külateed. Loodan sellelt teelt leida äkki mõnd küla, kus bussilt maha hüpates oma öö metsikult veeta. Fatehpuris aga selgub, et sinna otse bussi ei lähegi. Ainult läbi Bikaneri, aga et Bikaner oli mu teise päeva eesmärk, siis järelikult lähen otse. Maantee on Fatehpuri üsna olematu. Asfalti on teel napilt ühe auto laiuse jagu, aga tihe liiklus käib kahes suunas. Fatehpuris tunnike ringi luusides tundub
Linnadevaheline liinibuss
seegi siginat saginat ja rüselemist täis asjaliku sipelgapesana. Siin - seal väiksed templid, aga ei midagi erilist, et siin pikemalt peatuda. Nagu bussijaamades ikka, läheb väike hetk, et leida kedagi, kes inglise keelt räägiks ja õigele bussile oskaks juhatada. Vahepalana sai siin ühe Babaga juttu vestetud ja tehtud kiire fotosessioon tema ussiga. Kell on kaksteist päeval, kui asun Bikaneri poole teele. 120km läbimiseks kulub plaani järgi 4,5 tundi ja oh üllatust, kohale jõudsimegi graafiku järgi. Seekord oli tee päris hea ja buss sõitis üsna mõnusas tempos, mis tegi endalgi sellise rahulikuma olemise. Teel näen ilusalt kaunistatud kaameleid, koos veel uhkemalt rõivastatud peremeestega. Ümbrus muutub järjest lagedamaks. Liivasel pinnasel kasvavad kidurad puud ja väiksed põõsad. Bikaneri jõudes viskan kiire pilgu oma nutitelefoni gps-le ja astun bussist välja enne õiget aega, sest nii tundub kiirem saada oma järgmisele teeotsale. Bussist väljun kohas, kus on palju rikshasid. Bussist väljudes haaran tänavamüüjalt kobara ilusaid kollaseid banaane. Infomaterjalide põhjal peaks siit pääsema rikshaga 20km kaugusel asuvasse Karni Mata rotitemplisse. Püüan rikshameestega kaupa teha. Inglise keelega on siin taas nagu on. Kõik rikšamehed pakuvad sama hinda ja valin meeste seast lihtsalt kõige asjalikuma ja asun teele. Rikshas istudes ütles kõhutunne, et asi on kahtlane kuna see riksha oli nii logu ja kolisev, et kuidas ta kavatseb sellega nii pikka maad läbida. Eesmärgiks oli templis ära käia ja tagasitulles rongijaama saada – nagu me kokku leppisime. Ei läinudki kaua rongijaama! jõudmiseks... Kus rikshamees kinni pidas ja ütles, et siit pane edasi rongiga. Et siis mis asja? Kavatseb siis selle eest nüüd võtta kokku lepitud tasu? Tahtis selle eest nüüd 50Rs hoopis saada. Surusin talle 20Rs pihku – mis peaks niigi olema üle makstud ja astusin minema. Midagi ta veel tagantjärele hüüdis, karjus, nõudis, aga eks ma pean ise enda eest seisma. Rongijaamas sain uue mehega kaubale. Rotitempel oli väga lahe – rangelt soovitan teistelgi seda külastada. Mulle meeldivad sellised templid, kus on ka päris elu. Hetkel oli seal ka käimas mingi huvitav tseremoonia. Rotte oli tõesti palju ja nende seas nägin ka valge roti ära, mis pidi õnne tooma.




Templikülastuselt naastes ja tagasi rongijaamas olles, püüdis seegi rikshamees seletada, et täna ronge ei lähe. Ja üldse on rongid katki, kaduma läinud ja liinilt maas.. Bla-bla-bla.. Et hommikul läheb buss ja seniks võiks ta mulle hotelli soovitada, aga umbusklik nagu ma olen, uskusin ma pigem seda mis mul endal kirja oli pandud. Ja nii oligi. Rongijaamas sain ma kiirelt pileti õhtul kella kümnesele rongile. Pidi olema mingi tavaline rong, kus piletile polegi istekohti ega lavatseid märgitud. Piletimüüja ütles, et pole hullu, rongis ei ole palju inimesi ja küll ma endale magamisaseme saan teha. Mis seal siis ikka. Saab näha, kuidas see õnnestub. Seniks vedelesin natuke veel rongijaamas ja tegin kõne plaanitud hotelli
Jaisalmeris kuhu ma siis nüüd minna tahtsin. Tegin telefoni teel kaubad ära ja lootsin, et on tore koht vastavalt internetist leitud infole. Et vahepeal oli kõht taas tühjaks läinud, siis mõtlesin minna tutvust tegema kohaliku kokakunstiga. Mööda peatänavat jalutades, nautisin ma india stiilis reklaamtulede sära ja leidsin ka hubase nurgakese, kus mehed hoogsalt ümber oma nõgiste padade askeldasid. Söögi maitses ei pidanud ma taas pettuma. Peale kehakinnitust hulkusin veel mööda kohaliku peatänavat, kuniks pidas kinni üks motikal kihutav noor poiss, kes taas nagu tavaliselt, huvitus, kust ma pärit olen. Kui kuulis, et eestist, siis küsis, et kas Tallinnast. Hm, hämmastav... Ütles, et oli siin kohanud kaks aastat tagasi üht tüdrukut Tallinnast. Edasi läks jutt muidugi, et kust tulek, kuhu mineks ja kui ütlesin, et lähen Jaisalmeri, siis ta ütles, et tema läheb ka täna, aga ta läheb sleeper bussiga, et tulgu ma ka sellega, et see on palju soojem ja mõnusam, kui suht külmas akendeta rongis. Ja nii ta võttiski mu motika peale ja sõidutas mu bussijaama. Vägev. Milliseid ootamatuid pöördeid võib teinekord teekond ette tuua. Bussijaamas sain kiirelt pileti ja külalislahke noormees arvas, et me võiks seniks tema juures kodus aega sirgeks lüüa. Miks mitte? Hüppasin sadulasse ja kimasime motikaga mööda õhtuseid Bikaneri tänavaid. Tema kodus pakuti mulle muidugi kenasti istet ja tassike teedki ja siis see pihta hakkaski... Mind võtsid ette kolm kõige vingemat kohalikku müügimeest, kes olid võtnud nõuks mulle mõni sall, rätik, lina või vaip maha müüa. See oli raske lahing. Rõhuti peamiselt kohalikele kuulsatele kaamelivillast toodetele, mis on ainulaadsed ja parim kingitus Bikanerist. Andku mulle siis kodused, tuttavad ja sõbrad  andeks, et ma ei toonud neile unikaalset kingitust, aga asi oli minu põhimõttes, et see ei ole ostureis ja mul õnnestus endalegi üllatuseks sealt lõpuks kuidagi pääseda. Noormees viskas mu taas bussijaama ja ütles, et tuleb ise ka varsti tagasi sest buss oli õige pea väljumas. 
Tundub, et ta jäi ise peale nii pikale veninud müügitööd omadega hiljaks või siis oligi see selline strateegia, aga rohkem ma teda ei näinudki. Aga minu poolt sai ta mälestuseks eesti lipu.
Buss oli kahekorruseline, mõnusalt ühe- ja kahekohaliste vooditega. Ronisin oma ülakorruse kambrikese luugist sisse ja sulgesin klaasukse. Päris lahe. 



Ma olin selliseid busse varem juutuubist näinud ja tegelikult tahtsin neid oma teel kohata ja siin ta mul siis nüüd oligi. Puhusin täis oma kaasa võetud padja ja pugesin ära magamiskotti. Buss küll raputas ja loksutas parasjagu auklikul teel, aga peale pikka väsitavat päeva suutsin seal siiski magama jääda. Juba kell pool viis oli äratus. Olimegi Jaisalmeris. Leidsin peatuse lähistelt ühe unise rikshamehe ja läksin oma valitud hotelli. Hotellis anti mulle hommikuni üks suvaline tuba, et saaksin kella kümnest vabanevaid tubasid üle vaadata. See tuba kus olin, oli 300RS-ne , aga pidavad veel olema ka 650 ja 1700- seid tube.

Minu tuba
See 300Rs-ne oli ka võrreldes JhunJhunu hotelliga puhas pärl.  Hommikul valisin 650Rs linnavaatega toa, sest see tundus romantilisem :-). Hommikul tegin katusekorruse kohvikus hommikusöögi. Vaade siit linnale on võrratu. Kõht täis, läksin linnapeale laiama. Teepeal pakkus üks mees mulle rollerirenti päevaks 400Rs eest. Pole nagu palju huvitava kogemuse eest. Lubas anda ka kaardi linnaümbruse kohtadest, mida ma külastada võiksin. Tundus väga ahvatlev pakkumine, aga ma võtsin mõtlemisaega. Peale seda võttis mees mu motika peale ja viskas mu linnaservas oleva järve äärde, kus on ilusad vaated ja pühakojad. Tagasiteel nägin ühel tänavanurgal mingit kampa mehi koos ja käis mingi lõbus sagin. Loomulikult pidin minagi oma nina sinna pistma, et koosolekust osa saada. Minu üllatus oli suur, kui nägin millega tegu :-) Rahva keskel oli üks mees lauakesega, kus oli ühes hunnikus inimhambad ja
Minu teine tuba
teisel nurgal mingid valged väiksed karbikesed. Tegu oli hambapulbri aktiivse reklaam – müügiga. Mind nähes – tõmbas müügimees mu enda kõrvale ja palus ülejäänud rahvale näidata oma hambaid :-) No..näitasin siis. Loomulikult tahtis ta ka minu peal näidata, et saab äkki veelgi paremaks, aga ma siiski keeldusin sellest aust. Kuid rahvamassist leidus üks teine minust palju julgem poiss, kelle hambaid ka siis võrluseks teistele näidati – need olid muidugi üsna jubedad ja juba müügimees puistas talle pulbrit suhu ja hakkkas oma! näppudeda selle poisi hambaid puhtaks hõõruma. See polnud just kõige meeldivam vaatepilt, aga see tuleb lihtsalt kultuurilisest taustast. Rahvas naeris rõõmust ja šhõud oli kogu raha eest. Natuke vist läksid ta hambad isegi puhtamaks, aga kui neid ikka pole kunagi pestud, siis ega kohe mingit suurt imet loota ei ole. Vaatasin veel viivu seda vaatemängu ja leidsin, et on ikka mugavam regulaarselt hambaharjaga hambaid pesta. Lõpuks jõudsin oma suure kindluse juurde tagasi ja tutvusin selle vaatamisväärsustega. Enne hämardumist istun ma nüüd taas siin oma hotelli katusel – võtsin arvuti kõrvale ingveri tee sidruni ja meega, ühe juustunaani ja riisi juurviljadega. Soe on. Hea on.. ja linna peal kostub pidevalt kohaliku muusikat. Päike hakkab loojuma... Ma olen üksi Indias.

Vaade hotelli katusekorruselt
Eile peale hotellikatusel kribamist käisin veel all-linnas unemarssi tegemas. Lonkisin lihtsalt ringi ja uudistasin. Ühel hämaral tänavate ristumispunkti keskplatsil jäin taas pikemalt seisma. Sealoli väike meeter korda meeter ja kaks meetrit kõrge postament. Ühest küljest avausega ja seest tühi. Väike..., ma ei tea isegi kuidas seda kutsuda, aga selliseid võib siin seal päris palju näha. Selle ees oli põlvili maas väike tüdruk, kes oma üsna argisel moel selle juures askeldas. Ta puhastas seda seest, pani sinna uued küünlad, süütas viirukid, pani sinna natuke toitu... Ta tegi seda kuidagi nii armsalt, hoolega ja pühendumusega, et see läks kuidagi hinge.. Tema vist ei tea, et Cartooni kanalil on uued multikad ja PlayStation kolmel on uued mängud väljas. See kõik siin on nii teisiti. Edasi liikudes kohtusin ühe mehega, kes seisis oma hotelli uksel ja tahtis juttu rääkida. Näitas mulle oma hotelli ja tube, et kui ma järgmine kord tagasi tulen, siis võiksin tema juures peatuda. Toad olid küll puhtad, aga üsna päevinäinud. Tema enda „toa“ uks oli ka lahti või vähemalt nii kutsus ta seda kambrikest mis oli 1,5m x 2m suurune ruum – ütles, et talle endale pole rohkem vajagi, aga kui külalisi on palju, siis on ta sedagi välja rentinud. Ahh nii... oli minu arvamus mu mõtetes selle – olgu.. ütleme, et siis toa kohta :-). Majal ringkäik peale tehtud, tegime ta hotelli katuseterrassile veel koos tassikese teed.. Kiiret polnud ju kuhugi.
Hommikul oli minu hotelli ees mees motikaga ja kes viis mind Haveli hotelli, ette kus pidi algama mu kõrberetk. Ühtlasi sain pilgu peale visata kohale, mis oleks olnud mu hotellivalikus järgmine.
Lubatud dziibi asemel oli üsna tavaline väike sõiduauto kuhu me siis ühe inglismaalt pärit poisiga sisse hüppasime. Tuli välja, et sellele tripile, me ainult kahekesi lähemegi. Eks see kõrbetuur mulle nii oligi välja reklaamitud, et see on n.ö. mitte turistidele J, aga et meid nii vähe osaleb – oli muidugi üllatus. GPS-i järgi vaadates viidi meid 25km linnast välja stepi moodi alale, kus kaks kaamelit meid ootasid. Kiirelt pakiti meid kaamelite peale ja umbes kelle kümnest hommikul olime me teel. Silm otsis pingsalt lubatud kõrbe, aga seda ei paistnud kuskilt. Terve päeva liikusime me edasi. Meie ees jalutas arvatavasti kohalik külapoiss, kes meid siis kuhugi viis.. Poole päeva pealt liitus temaga ka üks vanem mees ja nüüd sai temagi koos selle mehega kaameli seljas edasi liikuda. Vahepeal liikusime läbi üsna armetus seisus külade, kus rahvas elas ja toimetas, aga raske oli aru saada, et kas seda küla ehitatakse üles või on see pigem onära lagunemas, pigem  vist viimane. Lõunapausi veetsime paari suurema puu hämaras varjus, kus väiksel lõkketulel ja kes teab kust leitud plekitükil valmisid meile tšapatid ja mingi juurvilja roog. Õhtuks jõudsime lõpuks kergelt kõrbe meenutuvale alale.

Kergelt vaatenurka ja rakurssi valides sai tehtud pilte nagu olekski lõputus kõrbes. Küllap see päris kõrb ka kuskil seal edasi on, aga kes see neid turiste ikka viitsib kaugele vedada. Siin seal oli näha teisigi punte kaamelitega ringi liikumas. Kaugemal taamal oli suisa üks ca kolmekümne liikmeline seltskond end öömajale seadmas. Mingi hetk ilmus küngaste tagant jalgsi rändav kõrbekaupmees, kes pakkus meile külma õlut. Minu reisikaaslane nõustus hea meelega, aga et ma alkoholist suurt lugu ei pea, siis minust talle siiski klienti ei saanud. Inglise poiss jõi ja imestas, et mis nipiga ta selles kuumuses need õlled suutis jahedad hoida.. Õhtul seitsmest oli juba kottpime ja asutasime end ära magama. Vaatasin veel tükk aega magamiskotist tähti, kuniks silmad kinni vajusid. Öö oli suht jahe. Simad kippusid külmetama J Hommikul näitas minu matkamehe käekell +5 kraadi. Päikesetõusul ootas meid juba hommikune tee ja hommikusöök. Tagasitee oli üsna üksluine. Tagumik tulitas sellest ratsutamisest meeletult. Hea, et ma pikemat reisi ei otsustanud kaameliseljas ette võtta.


Päeval kella kahest olin oma hotellis tagasi. Nüüd oli see hetk mul otsustada, et kas Jätkan kohe edasi Jodhpuri kuhu on bussiga 5 ja pool tundi sõitu või võtan veel vabalt. Otsustasin, et täna õhtul teen veel mõned pildid linnast, aga seda siis selle linna teise kõrgema koha otsast ja homma teen rikšatuuri ümber selle linna asuvate külakeste. Mulle lihtsalt tundub, et minu üks ideedest – leida bussisõidu jooksul lahe külake, kus siis bussisit maha hüpates pidama jääda ja vennastuda – päris hästi siiski ei toimi, sest bussiaknast vaadatuna, midagi erilist ei ole silma jäänud. Pigem saaks seda teha arvatavasti, kui rentida endale auto ja sellega mööda Rajastani kimada. Seda on teekonnal mitu korda pakutud, aga eelarve seab siiski omad piirid ja see oleks liiga lihtne.


Hommik algab banaanipannkookide ja masala teega. Alles praegu neid kirjaridu toksides, meenub mulle, et ma pole oma reisi jooksul kordagi isegi taibanud tellida endale kohvi. Peale sööki login end kiirelt hotellist välja. Oma suurest kindlusest, kus mu hotell asus, alla lonkides, teen kiire kõne oma rikshamehele, et saabun lubatust natuke varem ja võiksime kohe teele asuda. Alla jõudes on rikšha juba kuumaks aetud ja sõit läheb lahti. Pean tunnistama, et oli hea mõte see tuur ära teha. Ma ei näinud taas küll otsitud külakesi, aga põnevaid templeid nägin küll. Ainult et igas templis küsiti turistilt sisenemise eest 100 raha ja tundus, et rahakotti pole mõtet käest pannagi. Peale tuuri lasin end otse bussijaama viia. Jodhpuri puss juba kenasti ootas ja pealelaadimine käis. Tegu oli taas sleeperbussiga. Istmeid oli seal vasakus reas üks ja paremal kaks kohta. Peakohal siis vastavalt ühe- või kahekohalised magalad. Ise sain istuma kohe ette ühesele kohale. Algul mõtlesin, et see on ju linnadevaheliseks bussiks ebapraktiline, sest inimesi mahub ju vähe, aga ma eksisin... Kui buss oli teele asunud siis tuli rahvast aga aina juurde ja nüüd ma taipasin, kuidas annab inimesi pakkida kahes reas üksteise kohale :-). Kaheinimese magamiskaabiini läks neid väikseid mehi päris loendamatul hulgal. Nüüd teel Jodhpuri nägin ma teel neid armsaid ümmargusi savist rookatustega majakesi, mida ma piltidel näinud olin ja mille vahel ma hulkuda oleks tahtnud. Need ümmargused majad tunduvad omamoodi praktilised. Neil pole ju ühtki nurka kuhu saaks kola ladustada :-) Kahjuks lähemalt neid näha ei saanud. Buss oli selleks ajaks juba nii pilgeni täis, et mu põsk oli vastu aknaklaasi ja vaid silmanurgast sain jälgida neid mööduvaid omamoodi armsaid külakesi. Buss oli nii täis et isegi mõte sealt väljumisest, ei mahtunud mulle enam pähe või kui oleksingi väljunud siis arvatavasti oleks mul tulnud sealt lahkumiseks jala edasi minna. Teel nägin ka metsikult ringi jalutavaid paabulinde. Neid pole küll nii palju, kui meil kajakaid, aga nad hakkavad silma. Mõnedes väikelinnades teeb buss peatuseid. Vaatan kadedusega busse, kuhu inimesi katuselegi pakitakse. Minagi tahaks katusel sõita. Silma hakkavad ka valged turistide sõidutamise autod, milles rikkad valged kenasti reas. Vaatan ühes autos istuvat naist. Huuled neoonpunased, peas keemilised lokid, lumivalges kleidis. Muie kisub vägisi suule. Ta on nagu võõrkeha hambaaugus, arvestades kogu seda ümbritsevat kontrasti. Maväga  loodan, et ta ise tunneb end hästi J Ise tunnen, et vaatamata olematutele tingimustele ja pikkadele vahemaadele, mis tuleb veeta bussis, end suhteliselt hästi. Näeb rohkem ja tänu istuvale tööviisile tööl, ei ole ka istmed ebamugavad J Üks asi veel. Ühes külas nägin, kuidas kaks meest rauast raami sisse auke puurisid. Kiviajal hõõruti puupulka kätevahel et saada selle ots hõõguma, keerutades seda kiirelt vastu teist puud. Siin oli juba kerge edasiarendus. Üks mees hoidis ülalt puuri paigas ja teine oli siis puurija. Hoides ühes käes üht nööri otsa – siis tegi nöör paar tiiru ümber puuri ja nööri teine ots oli teises käes ja nii ta siis vurras selle puuriga.. Ma tean, et kui ma väike olin, siis mu isal oli vändaga puur, aga see oli midagi uut. Mida kõike ei näe. Seikled nagu ajalooõpikus – mõtlen ma ja viskan pilgu oma nutitelefoniekraanile, et näha, kaugel me veel Jodhpurist oleme.

Jodhpur on suur. Rahvast ja sagimist on palju. Bussist väljudes püüan teha paar kiiret kõnet oma valitud hotellidesse. Mul on telefoni Google mapsi all salvestatud kolme hotelli andmed, kuhu minna võiks. Selgub, et kõik nad on juba bookitud. Jääb vaid võtta tavapärane päästerõngas ja lasta rikšhamehel viia end tema soovitatud hotelli. Isegi tema valitud hotellidest on kaks esimest täis, aga õnneks viimases võtab mul sealne teenindaja


näpust kinni ja viib kuhugi ümber mitme nurga asuvasse tema venna hotelli. Vaimusilmas kujutan juba ette, mis see mulle maksma läheb. Tee peal mõtlesin, et kas ma ise ka aru saan, kus kuradi kohas ma praegu üleüldse olen. Ja värskendan lugeja mälu, et olen üksi reisil. Üllatuseks pean tunnistama, et see on väga lahe koht. Heakord nagu neil paljudel, aga ta on omamoodi kiiksuga, mida sõnadesse panna ei saa. Ma isegi mitte ei püüa. Ütlen, et mulle meeldib siin väga. Esimesed veerand tundi hulgun mööda hotelli nurgataguseid ja pildistan. Siis aga kebin katusekorruse restorani sööma. Ja ohooo. Ma asun täpselt vastu Jodhpuri kuulsa kõrge kindluse müüre. Silitan endal pead, et küll ma olen tubli ja tellin banaani lassi...





Minu hotellitoa voodi oli täitsa mõnus. Ka siin hotellis ei võtnud ma oma isiklikku magamisvarustust välja. Magamajäämist segas vaid linnapealt taas see kõikjal kõlav muusika. Mul pole muusika vastu absoluutselt mitte midagi ja see ei häiriks mind üldse kui seda ei tuleks vähemalt kolmest suunast korraga. Seda võiks kutsuda isegi muusikaliseks keskkonna reostamiseks. Muidu magasin  hästi, kohati vaid äratasid naabrite röhitsevad ja kes teab mis võikad hääled, mis hotelli heast akustikast tulenevalt levisid majapeal hästi. Hommikul ärkasingi enne kella ja poole kümnest vinnasin oma varustuse selga ja läksin mäeotsas asetsevat suurt kindlust uudistama. Teel tutvusin ühe Hiina tudengiga, kes ka teed mäeotsa otsis. Koos oli lõbusam minna. Kindlus oli taas tasuline, aga täitsa vaatamist väärt – räägib mees, kes muuseumitest väga hoolinud ei ole :-) 
Sinine linn

Ülevalt tipust saan ka oma sinise  linna pildid tehtud. Linn on tõesti ülalt vaadatuna sinine. Et netist leitud info põhjal ei ole selles miskit muud väga erilist vaadata, siis asutan end teele bussijaama poole, aga teel otsustan ka ülalt nähtud ühel väljakul asetsevale kellatornile pilgu peale visata. Vahepeal astusin mingi erilise läga sisse – märja jalaga on kehva käia, aga küll ta ära kuivad ja see pask ise siis jalaküljest lahti kukub – see käib kõik reisi juurde ja sellest ei pääse vist ükski India turist. Edasi lähen rikšhaga. Sõitestundsin, kuidas mul sõna otseses mõttes käib pea sellest liikluse virr-varrist ringi. See on ikka meeletu, milline on rikšhade kontsentratsioon ühele ruutmeetrile ja huvitav, miks on siinsetel liiklusvahenditel suunatuled? Mingi eurostandard vist.. Bussijaama jõudes tõden napikat. Päeva ainus buss minu soovitud suunas läheb 15 minuti pärast. Suurepärane ajastus ja keeldun edasi mõtlemast, et mis olnuks kui... Istun taas mugavalt bussis ja liigun Ranakpuri poole. See asub Jodhpuris lõunas Udaipuri poole, aga suurtest teedest eemal. Loodus on siin juba palju rohelisem. Vaatan aknast, kuidas kohalikud naised pea peal pesukausse tassivad, mis on täis suht suuri kive, millest nad parasjagu kiviaeda ehitamas on. Hea, kui keskmine eesti mees sellist kaussi maast lahti tõstagi suudab, aga nemad... on vinged. Taamal on kümneaastane poiss keset sodihunnikut tee ääres kangastelgedega vaipa meisterdamas. Vahepeal kipub suisa silmgi kinni vajuma, kui siis äkki, käib hirmus pidurdamine. Märkan kuidas mingi tropp oma suure rekkaga vastutulevast sõidurest mööda hakkas sõitma – ilma et meid vastu tulemas oleks märganud. Buss ja veokas jäävad nibin nabin enne kokkupõrget ninad koos kuidagi seisma. Autode vahele jäi vist vaid paar senti. Vastutulnud autojuht puhiseb seal vaikselt oma ette nii et ninakarvad lehvivad. Teised autod meie ümber jäävad ka seisma ja süüdlane saab korraliku sõnarahe osaliseks, ega hetke pärast juba jätkame teed. Meil Eestis oleks selle eest kindlasti peksagi antud ja Õhtulehte oleks ka pandud.
Ranakpur ise on pea olematu külake. Ainsaks tõmbenumbriks ongi vaid see uhke tempel, mida ma uudistama tulin. Taas napikas. Sulgemiseni on jäänud vaid 15 minutit. Kohalikud on vist selliste seljakotiränduritega Jodhpuri poolt harjunud ja kõik juhatavad kiirelt kuhu poole joosta. Kassas ei küsitud isegi enam raha? Vaid ütlesid, et jäta nüüd kõik asjad kiirelt nende hoole alla ja jookse otse templisse sisse. Et pildistamiseks pole enam n.ö. aega, siis ühtki salvestustvahendit kaasa võtta ei lubatud. Isegi mobla paluti maha jätta. Usaldasin neid ja
läksin. Kümme minutit oli täitsa paras aeg, et kiire tiir peale teha. Pildistades oleks tõesti rohkem aega läinud, aga ega kõike ei peagi digitaliseerima – on asju, mis jäävad lihtsalt mu oma mälestustesse. Väljudes korjasin oma nodi taas kokku ja küsisin ikkagi veel pileti kohta, sest kassaluugil olid ju numbrid kenasti olemas. Nad ütlesid siis, et viska ise nagu raatsid. Ma südametunnistuse järgi maksin siiski piletihinna, sest see oli siiski seda väärt. Mille muidugi mehed oma tasku pistsid.. Kõrvalasuvad väiksemad templid olid tasuta ja need olid pikemalt lahti. Ühe lähedalasuva künka otsast sain suurest templist väljas paar väga ilusat pilti. Kui ma oma reisiplaani järgi olin mõelnud siin isegi kuskil ööbida, siis nüüd tundus pigem parem istuda bussile ja minna Udaipuri, mis on siit vaid 2,5 tunni teekonna kaugusel. Seda ei olnud küll mu kavas, aga ma nopin ta ära.  Edasine tee Ranakpurist Udaipuri on kitsas ja mägine. Tee ääres on näha palju ahve. Bussjuht näeb kurja vaeva, et selle lobudikuga tõuse võtta.  Tee on kohati nii kitsas ja asfaldi taas vaid ühe auto jagu, et tulevate ja minevate autode vahel käib võitlus tükikese asfaldi pärast, et kes kellele teed annab. Huvitav, et ka autodega annab n.ö. kehakeelt väljendada. Autodega jõnksutatakse justkui tahtes vastutulijat hirmutada, et kui teed ei anna, siis sõidan otsa. Bussijuht vehib pidevalt aknast vastutulijale käega, et kaduge teelt. Eks siin tegelikult kehtis sama reegel nagu meilgi, et kellel suurem või kallim auto, sellele jääb õigus. Ehk kui sa sõidad mingi väikse junniga, siis tea – sina annad alati teed, sõltumata olukorrast või õigustest.. Kui mäed ületatud, muutub olukord taas rahulikuks ja vahin lihtsalt tühja pilguga teele. Vahepeal sorin oma telefoni. FB-sse pole ma reisijooksul kordagi loginud ja ei lähe ka, aga huvi pärast sirvin mõnd Delfi uudist. Näen, et Egiptuses on taas eestlasi pantvangi võetud – kommenteerijad on üks õelam, kui teine, et paras turistidele, et ise sinna ronisid.. Vastik hakkab, kui lugeda, kui õelad inimesed on. Ma püüan endale oma riske teadvustada, aga kui lihtsalt kuri saatus siin midagi kasvõi selles liikluskeerises peaks mu teele tooma, siis ma ei tahaks et minu kohta keegi midagi sitasti ütleks. See on mu tee, see on kirg, mulle meeldib olla liikumises. Ja kui... siis ma surin õnnelikuna! Kellegil ei oleks vaja parastada.. 


Nüüd läks teema käest ära. Udaipuris hüppasin bussilt maha tundmatus kohas. Mu telefon ütles mulle, et siin olen ma kõige lähemal oma otsitud hotellile. Suurlinna mõistes tähendab see seda, et siit on rikšhaga vaid veel kolm kilomeetrit minna. Esmapilgul hotelli ette jõudes on see väljast keskpärane kõrvaltänavale jääv maja. Tubagi on keskpärane ja keskpärase hinnaga. Jaisalmeri hotellist saadud info põhjal peaks see olema päris kesklinnas. Ma ei pea pettuma. Olles asjad tuppa ära visanud, avaneb katuserestoranist ilus vaade öisele linnale ja järvele. Hommikul otsustan, kas jään siia kaheks päevaks või lähen hilisõhtul rongi või ööbussi peale, sest tegelikult on mul suurlinnadest üsna siiber ees. Räägitakse, et mu järgmine peatuskoht Pushkar peaks olema vaikne rahulik kohake. Kõigepealt vaatame, millega Udaipur mind meelitab..



Udaipuris

Hommikut alustasin väikse hommikusöögiga ja kauni hommikuse vaate imetlemisega. Pole ju päriselus neid hetki palju, kus sa lihtsalt naudid hommikut ja mõnuled. Nii muu seas reserveerisin telefoni kaudu ära piletid järgmise hommiku rongile. Isegi Indias ei pea sa enam piletit taskus kaasas kandma, vaid võid seda näidata ka oma telefoniekraanilt! Vähemalt nii ma lugesin Inda raudteelaste kodulehelt. Eks homme saab näha, kuidas see toimib, sest varasemad rongipiletid olid mul Eestist neti teel soetatud ja välja prinditud. Edasi läksin siis kohalikku kuulsat paleed otsima - sinna oligi vaid 5 minuti tee. Enne aga


tuli siiski pikem paus sisse. Enne märkasin üht huvitavat Hanumani templit, kuhu mina pean ju ilmtingimatta oma nina sisse pistma. Andsin sõrme ja.... Templis sees istus neli meest ja kaks naist ja lihtsalt laulsid. Istusin siis ka sinna nende juurde vaibale tibake küll natuke eemale ja jäin lihtsalt kuulama. Istusin, panin silmad kinni ja kuulasin. Vahepeal märkasin, kuidas rõõmsad rotid seal inimeste vahel ringi sibasid. Aja kulgedes tuli Hindu naisi järjest juurde. Kõik istusid sinna maha ja hakkasid ka laulma.  Mina küll laulda ei oska, aga oli sõnulseletamatu tunne kogeda midagi erilist, olla hetkeks tükike neist. Ma pole kunagi olnud mingi suur kirikus käija võibolla paari aasta jooksul satun korra jõulupühade või matuste raames sinna, aga ei midagi enamat. Meil on kirikus kuidagi väga melanhoolne meeleolu – aga neil siin.. see atmosfäär on pigem positiivne, elujaatav, rõõmsam, kui nii saab öelda. Umbes tunni ajapärast lõppes laulmine rituaaliga Hanumanile. Ja siis oligi kahjuks kõik läbi.  Rituaali lõpus pakkus üks naine taas oma peost mulle süüa nagu ükskord varemgi juhtus. Nii armas...
Edasi läksin Paleed vaatama. Mulle, kui suurele kunstihuvilisele meeldisid kõige rohkem sealsete ruumide ühenduseks ehitatud keerdkäigud :-) Kummalise nähtusena torkab silma päris palju inimesi, kes käivad ringi i-päädidega ja nendega pildistavad. Kaasaeg murrab sisse. Turiste on siin võrreldes teiste linnadega tõesti palju.

Peale paleed liigun mööda kitsaid kõrvaltänavaid ja lähen kitsama koha pealt üle silla teiselepoole järve. Seal tundub rahulikum. Teel annan raha ühele pimedale mehele, keda juhatab väike poiss ja ühele emale väikse lapsega. Lihtsalt seekord tahtsin anda... muidu ma olen neist üsna uhkelt mööda jalutanud. Eks ole omamoodi kurb neist. Siin peavad ju isegi sandid ja kehvikud endale ise elatusraha teenima. Eks nagu meilgi, ainult vist selle vahega, et nemad siin ei raiska seda raha odekolonni peale.. Teiselpool jõge istun pikalt seal omas nurgas ja jälgin inimeste igapäevatoimetusi vee ääres. Kari naisi peseb pesu ja rahmeldab seal lastega. Üks naine saeb rauasae lehega kivist endale sobivat tükki välja, et sellest uut kujukest meisterdada. Läksin ja rääkisin temagagi paar sõna juttu ja imetlen neid tehtud kujukesi. Paljud kindlasti teavad elevandi kujukest (mis mul endalgi juba olemas on) kus elevant on seest tühi ja selle sees on veel teine elevant ja suurematel veel teise sees kolmaski. Selliste olematute vahenditega sellist tööd teha. Naise ümber askeldas ka umbes viieaastane tüdruk, kes üsna korralikus inglise keeles (huvitav kas ta isa on inglane) räägib mulle, kuidas ema neid kujusid teeb, millega poleerib.. Et mul on selline kujuke olemas, siis jätan neile lihtsalt raha..
Õhtu möödub lihtsalt lonkides – joon teed ühes nurgapealses putkas (ma ei teagi, kuidas nende kioskimajandust täpselt kutsuda), kuulan seal muusikat ja soetan endale paar CD plaati ja lisaks oma india stiilis särgi juurde sobiva salli, aga seda vist alles kolmandast poest, kus ma seda nägin, kuna esmane nende poolne jutt, et vaatamine on tasuta ja ei mingit sundust osta lõppeb reeglina sellega, et kuidas sa ikka ei osta naisele ja lapsele jne ja muudkui topivad sulle asju juba kotti, et ütle oma hind. Mingist momendist neid justkui enam ei veena, et sa ei taha rohkem mitte midagi. Reeglina said nad karistatud sellega, et ma ei võtnud neilt siis midagi, kui inimene sind mõista ei taha..
Õhtul hotellikatusel teed limpsides, käib linnas ümberringi kõva saluut ja tänavatelt kostub trummipõrinat. Baarmeni pukist kostub Hotell California....


Õhtune trummipõrin tänavalt tähendas seda, et see oli eelmäng kõrvalmajas algavale suuremale sünnipäevapeole. Neil on siin kombeks vist enne pidu tänavatel väike paraad korraldada ja siis kuskil paikselt pidu edasi panna. Õnnetuseks olid nende aknaavad kohe minu akende vastas. Aknaid lahutas vaid 1m laiune kitsuke vahekäik kahe maja vahel. Nende akendel ei olnud ka klaase ees, mis tähendas, et pidu käis justkui mu oma toas. Et mina olen kannatliku meelega, siis ei hakanud toavahetust nõudma. Mõtlesin, et küll mõni teine hotellikülastaja ehk laseb neil muusika vaiksemaks keerata, aga seda ei juhtunud. Proovisin siis keset pidu kuidagi magama jääda ja mis seal salata, ärkasin hommikul viiest oma käekella äratuse peale üsna reipana. Mõtlesin, et mul on vist annet isegi keset süldipidu lauataga end välja magada :-) Et kott oli mul pakitud ja paberid õhtul korda aetud, siis polnudki muud kui asuda kohe teele. Rõõmsal meelel kebisin trepist alla, aga üllatuseks oli uks suure tabalukuga seespoolt kinni. Püüdsin siis seda kolistada ja võtmetega klõbistada, et ehk keegi kuuleb, aga keegi ei viitsinud kuulda. Kogu hotelli ei tihanud ka nagu kuidagi jalule ajada. Otsisin siis läbi kõik kapid ja sahtlid. Võtmeid oli palju, kuid ükski ei sobinud. Väike judin lõi kehast läbi küll, et mis nüüd küll saab. Hakkasin siis otsima akent kust saaks välja ronida, kui siis lõpuks leidsin pimedast tagantruumist kola vahelt tagaseinast sala-ukse maja taha, mis oli õnneks seestpoolt ainult riiviga kinni. Ronisin siis üle sodihunniku ja leidsin tee tänavani. Olin pääsenud. Kui muidu mõtled, et miskit erilist nagu iga järgnev päev tuua ei saa, siis üllatused leiavad ise tee sinuni. Sõites rongiga Ajmeri poole, oli minu pinginaabriks üks Jaapanlane, kes siin müügiesindajana ringi rändab ja kui kuulis et olen Eestist, siis lõid ta silmad särama. Et see on see maa kust on Baruto pärit ja juttu jätkus meil pikemalt :-) Ma teadsin, et Baruto on kuulus, aga et temaga seoses teab iga inimene ka nii hästi tema päritolu maad, see oli ikkagi väikseks üllatuseks. Et Jaapanlane oli oma ärireisi sidunud ka ilusamate kohtada vaatamisega, siis tema läks poolel teel maha, ütles et Lonely Planeti järgi on Chittorgarh vaatamist väärt linn. Aknast välja vaadates nägin sarnaselt Jaisalmerile ja Jodhurile taamal kõrget mäge, mille otsas oli tõepoolest palju torne. Sisimas tekkis dilemma iseendaga, et äkki ma peaksin ka siin rongilt maha hüppama, ma olen hetkel oma plaanis ühe päeva võrra ees. Võitlus iseenda sisetundega oli raske ja meeleheitlik. Raske südamega jäin siiski toolile istuma. Rong seisis ka veel üsna kaua ja lasi mul omas tundes praadida. Määravaks said teekonnal inimeste emotsioonid, et kui mainisin, et lähen Pushkarisse, siis öeldi, et vahva – Puskar on ilus koht, et äkki ma tahan just Pushkaris siiski olla rahulikult. On juba tormatud küll ja paratamatult ei ole võimalik Indiat kolme nädalaga läbi käia. Ajmerisse jõudsin päeval kella ühest. Otsustasin siin natuke rongijaama ümber lonkida, et leida mõnd head hotelli, siis paari päeva pärast pean siit hommikul kuuesele rongile minema ja küllap oleks mõtekas siin enne rongi öö veeta. Üks täitsa normaalne hotell oli täis või vähemalt ei võetud mind siin jutule. Ükskõik mida ma küsisin oli vastus - No. Või kas nad üldse arugi said, mis ma küsisin. Teises hotellis küsiti toa eest 1000 raha, aga tuba oli niiiiiii kole, et mul on ka siiski mingi väärikus säilinud ja sinna ma poleks siiski ka peale makstes jäänud. Siis otsustasin võtta jalgrattarikšha ja bussijaama mina, aga et ma just väljusin hotellist ja ukse peal hinna üle vaidlesin, siis seda kuulis ka rikshajuht ja lubas, et kiirelt näitab mulle veel üht. Kolmas hotell oli ilus, aga ka seal küsiti 1000 raha, mida ma oma paari minutilise kiire une eest maksta ei tahtnud. Ja siis läks lahti... Rikšajuht tassis mu juba järgmise hotelli ette. Ma palusin ja anusin, et viigu mind bussijaama. Kutt aga vaidleb vastu, et vaatamine ei maksa midagi. Aga kui ma olen pähe võtnud, et ma tahan bussijaama, siis ma tahan bussijaama. Kuhugi poole me hakkasime siis lõpuks sõitma. Järsku peab klemm taas ratta kinni ja ütles, et oota korraks. Hetk hiljem oli ta tagasi mingi teise rikshamehega, kelle peale ta mind tahtis ringi tõsta, et kes teab minu jaoks veel paremat hotelli. Ma ei saanud lükkest aru, aga olin justkui nõus. Surusin rikshajuhile nähtud vaeva eest kümneka pihku ja astusin maha, aga nii kui jalad maad puudutasid, tegin kiirel sammul minekut. Rikshajuht oma rattaloguga, siiski kuidagi mu kannul. Kust iganes ma ka ei püüdnud üle, alt ja läbi ronida, oli ta oma rattaga ikka mul järel ja ei lõpeta juttu, good hotel, good hotel. Peaaegu, et jooksu pealt püüdsin uue riksha, et sellega põgeneda, aga vana rikshajuht jõudis järele ja püüdis uuele mehel selgeks teha, et mul on hädasti hotelli vaja. Mille peale ma juba napilt käratasin oma juhile, et saad 30 raha, kui sa nüüd vait oled ja mu bussijaama viid. Sain oma tahtmise :-) Kuidas saab üks asi nii keeruline olla.

Minu maja-tuba Pushkari järve serval
Pushkarisse jõudes panin bussilt maha astudes klapid pähe ja lasin end telefoni GPS-l teed juhatada varem internetist valmis vaadatud hotellini.  Teekond oligi vaid viis minutit jalutada. Vastuvõtt oli silmatorkavalt viisakas. Mulle pakuti esimesena kohe tuba, millest oli võimatu loobuda. Ma arvan, et see on selle linna kõige vingem tuba. Kohe pea-Ghati ääres, mida ääristab ca 5m kõrgune sein – selle tipus kalda ääres on tilluke majake, millel on kolmes seinas suured uksed ja neljandas aken. Voodit ümbritsemas ülalt alla valge pitskardin. Uste ette saab tõmmata roosad kardinad. Pole just kuigi mehelik, aga asukoht ja vaade on super ja hind selle eest on mu meelest väga mõsistlik - 600 raha. Kui ma hommikul oma onni uksed avan, siis ma saan Ghatil toimuvat jälgida suisa ilma voodist tõusmata :-) Nosin banaani, joon limpsi ja teen pilti ilma pead padjalt tõstmata. Kuni pimeda saabumiseni vedelen ma oma voodis ja laisklen, aga et seegi on raske töö ja sellest võivad lamatised tulla, siis pimeda varjus lähen taas liikvele. Ghatiga paralleelselt kulgeval rahvarohkel tänaval liikudes seisatusin ühe heliplaate müüva poekese ees, kus tuli kõlaritest head muusikat – et vot täpselt sellist plaati mul veel ei ole. Kui sisse astusin, siis seal oli just parasjagu muusikat valimas üks tüdruk Hispaaniast, kellega me Jaisalmeri hotellis juba pikemalt lobisenud
olime :-) Heh, ütlesin, et mul ka hädasi just täpselt selliseid rohelisi potikuid tarvis (tsitaat ühest tuntud filmist) – ehk siis kaupmees lubas meile mõlemale hoopis palju odavama raha eest koopiad teha ja loomulikult, kui juba jutustamiseks ja muusika kuulamiseks läks, siis sai neid koopiaid veel päris paljudest plaatidest teha lastud. Mul on hea meel, et ma siia linna tulin, mu kõhutunne pidas taas paika. Siin on hea. Linn oma olemuselt ja elustiililt on sarnane Varanasi ja Haridwariga. Selles linnas on elu. Ainult ma ise tundsin ennast täna natuke siia keskkonda mitte sobivat. Mul on 2 cm-sed juuksed ja beebilõug, jalas teksad ja seljas fliis. Sellist teist meest siit linnast naljalt ei leia. Siinse meesturisti miinimum standard on pikad juuksed ja reeglina ka kerge habe. Seljas hipilikud hõlstid. Mõned hilbud ma ju olen ostnud, aga habet ja pikki juukseid ma ei võlu kuskilt.. Määriks äkki end millegagi kokku, äkki hommikuks kasvab.. Eks näis, mis seiklusi taas uus päev toob.

Teine päev.

Hommikul äratati mind lauluga. Elu Ghattidel algab poole kuuest. Piilusin siis minagi oma romantikakeskusest välja, aga inimesi väljas oli sel hetkel vähe. Umbes kaheksa paiku oli tipp aeg, kui inimesed käisid vee ääres oma personaalseid riitusi läbi viimas. Võrreldes Varanasiga on siin inimesi vähem, aga siiski märkimisväärselt, et näiteks esmauudistajal saada aimu nende kultuurilistest traditsioonidest. Hommikusöögiks tegin väikse tee ja pannkoogid. Et sisemine rahu on nii suureks muutunud, siis unustasin oma fotokoti sinna söögikohta. Õnneks, kui see nii tunni pärast meelde tuli, sain selle sealt siiski kenasti kätte. Üheteist paiku vedasin end kohaliku kõige kuulsama pühakoja juurde. Hinges oli väike lootus, et äkki saan siingi kogeda seda lauluriitust, millisele ma olin Udaipuris sattunud. Templi väravas pidi siin hoiule andma kogu oma elektroonilise varanduse, millega ei tohtinud templisse siseneda. Koheselt hoiatati ka, et meil on siin tudengitest giidid, et ole siis viisakas. Sisenedes võttiski kohe üks poiss mulle tuulde ja püüdis üsna arusaamatus inglise keeles asju seletada. Tegin siis temaga koos läbi kohaliku traditsioonilise templis käimise. Sain peotäie lilleõisi ja nende seas ka mingid valged ümmargused maiustused. Lilleõisi sai asetatud erinevate kujukeste juurde. Kui templile tiir peale tehtud sai, siis mu giid ütles, et ülejäänud tuleb viia järve ära pühamehe kätte. Mu plaanid olid küll hoopis teised olnud, aga heakene küll – viime need lilled siis ära. Kui järve äärde jõudsin, siis sain aru küll, kuhu mind toodud oli. Nimelt siia saabudes hoiatas mind hotellis vastu võtnud tädi kohe, et isegi kui ma üksi lähen päeval järve äärde Ghattidele jalutama, siis kindlasti püüavad mind kinni kohalikud pühamehed, kes tahavad mu karmat puhastada ja ussisõnu peale lausuda ja tahavad siis selle eest ka annetust saada. Ta ütles, et see on normaalne, aga tavaliselt on see summa südametunnistuse järgi 100-200 raha, aga et turistidelt üritatakse palju enamat nõuda. Nii ma siis nüüd olingi sattunud pühamehe küüsi. Et mulle sellised natuke isegi müstilised asjad meeldivad, siis tegin kogu rituaali kenasti läbi. Rituaali käigus tuli ette lugeda kõik naised lapsed ja lähisugulased. Kui rituaal läbi sai, siis läks muidugi raha üle kauplemiseks, et mul polnud taskus väiksemat raha kui viiesajane, siis mõtlesin, et olen suuremeelne ja annan ilusa asja eest selle välja, aga siis läks lahti. Mees ütles, et see 500 läheb kõigepealt kohalike vaeste kodutute jne toetuseks, kes seal hommikuti söömas käivad. Siis ta luges taas ise ette kõik mu mainutud nimed ja ütles, et kui ma oma lähedastele head soovin, siis tuleb iga varasemalt mainitud nime eest maksta 15 eurot. Et sellist raha pole mul isegi mitte kaasas, siis ei saanud ma sellega nõus olla. Siis hakkas südametunnistuse peale mäng, et see teeb ju ainult lähedaste karmale head jne.  Aga see ei tekitanud mu taskusse raha juurde. Püüdsin teda veenda, et mul ei ole seda raha, aga ka tema oma jonni ei jätnud.
Mispeale ma üsna resoluutselt lihtsalt püsti tõusin ja ära jalutama hakkasin – andmata ka seda viiesajast. Mees ütles, et see on väga halb minu karmale, kui ma nii teen. Ma ise leidsin, et minu karmale teeb see vaid head, kui ma õpin ükskord ütlema ka ei, kui mulle tegelikult ei meeldi. Ta võib olla pühamees, aga ahnusel on ka piirid. See teeb ka tema karmale head – kui õpib, et kõik asjad ei põhine siin elus ainult rahal.
Olles antud rituaalist  üsna häiritud, siis läksin oma koju tagasi ja ülejäänud päeva veetsin oma toas, oma sohvas, omas mahlas.. Pikutasin, vaatasin inimesi, puhkasin.. Hämardumise aegu vedasin endale jalad alla ja käisin lihtsalt  jalutamas . Õhtusöögiks valisin ühe hämara urka, mis ei näe küll kõige soliidsem välja, aga olles sealt varasemalt korduvalt mööda jalutanud, siis on seal alati rahvast olnud. Küllap on head toidud – olidki :-)
Ja muud tarka täna ei teinudki. Õhtul nüüd kuulan ühe kõrvaga linnahelisid, loen raamatut - kuskil taamal mu toa ümber mängivad ahvid katuseplekkide kolinal kulli...

Et ma olen iseenda reisikorraldaja, siis korraldaja muutus murelikuks, et üks tema jaanuari alguses ostetud rongipilet istub endiselt wait-listis 27 kohal ja number pole sugugi muutunud, mis tähendab seda, et kui juhtumisi 27 inimest enne mind piletit ei tühista, siis rongile ei pääse. Tõttasin, siis hommikul esimese asjana kohalike ärimeeste kätevahele uurimaks, kuidas olukorda lahendada. Nad ju teavad oma süsteemi kõige paremini. Minu soovitud päevaks oli asi kahtlane, aga kindla peale saaks, kui veel samal õhtul linnast lahkuda ja teele asuda. Et mu järgmine linn on vaid :-) 1000km kaugusel, siis pidin seda võimalust kasutama. Mulle meeldivad selged olukorrad ja stressivaba meeleolu. Minu õhtuse bussini, mis lahkub sealt kell neli on mul veel piisavalt aega lonkimiseks, dušši all käimiseks ja pesu pesemiseks. Kuna minu toas vetsu ja kraanikaussi ei olnud siis pesu pesin ees fuajees olevas kraanikausis. Tütarlapsed käisid mööda ja tunnustasid mu seebimullide puhumise oskust. Õhtuseks lahkumiseks jõudis pesu isegi ära kuivada. Vahepeal jutustasin ühe Taani tütarlapsega, kelle sõber oli pühatseremoonia eest järve ääres maksnud 2000Rs. Hinge ikkagi kripeldab, et kuidas saab selline asi karmale hea olla, kui praktiliselt kõik selles osalenud turistid tunnevad end hiljem koorituna, petetuna. Parimad asjad elus peaks ju olema tasuta. Miks peab tasu olema ilmtingimata üüratus rahas, miks mitte kolm pikka paid või peotäis lutsukaid...
Igaks juhuks lahkun hotellist tunnike enne soovitatud aega, sest sellele lisandub nagunii ju rumala turisti eksimis ja orienteerumisvaru selles segaduses. Teele saadan end selle looga : 



Longin eriti rahulikul ja mõõdetud sammul läbi selle linnakese teise otsa, kus pidi busse eriti tihi Ajmerisse minema. Vastuoluline, kuid omamoodi armas oli see linn. Linna teises otsas on küll busse. Neid on terve pikk tänavalõik täis. Enamus seisavad niisama. Püüan ikka kohalikelt  küsida, et kuhu edasi – need muutkui viipavad käega, et pane aga edasi, kuniks tuligi mingi linnalõpu politseiga piiratud kontroll punkt. Ilmselgelt olin ma suutnud midagi maha magada. Õnneks kasutas politsei oma mõjuvõimu ja peatas minu jaoks esimese mööduva bussi. Nii lihtsalt ma oma bussi leidsingi. Buss oli parajalt rahvast täis ja ma oma seljakotiga ei leidnud kuidagi sobivat kinnihoidmiskohta. Nii ma seal kurvides pendeldasin bussis nagu jonnipunn, kui bussijuht oma sõiduoskusi demonstreeris. Ajmerisse jõudsin suure ajavaruga ja tuuseldasin rongijaamaümbruse kõrvaltänavail. Eks vahepeal läks ka kõht tühjaks ja otsustasin banaaniturul kaupa teha. Alati, kui hinda küsin järgneb sellele hindav pilk ja pikk mõttepaus, et mis hinda siis minusuguse käest küsida. Kolmanda leti taga saame vanemas eas müüjatariga kenasti kaubale. Daam pakib banaane mulle kilekotti, ise seejuures üsna mehelikult rögastades ja siis sülitab nõtke elegantsiga üle mu õla. Jaa, see avaldab mulle muljet küll. Tänan viisakalt ja longin lõpuks rongijaama poole tagasi. Kell pool kaheksa tuleb mu rong. Pilet oli mul Second Sleeperisse. Noh see on selline tagasihoidlikum magamislavatsitega kupeevagun. Olen ennegi sellistega reisinud, aga see oli klass omaette. Vagunitel omavahel suletavaid uksi ei olnud ja tuuletõmbus oli meeletu. Lisaks oli kellegi paha karmaga inimese käsi ära lõhkunud vetsude lukud ja uksed olid lääbakil.  Minu koht oli kohe allatuult nende taga. See hais oli üsna kohutav. Silmist pisarad jooksid ja ma lootsin, et see aroom pole kopsude jaoks söövitava toimega.  Õnneks olin kahe tunni pärast, kell kümme Jaipuris. Siin tuli oodata veel vaid 4,5 tundi. Oma rahutu hingega mõtlesin, et jalutan raudteejaama ümber ringi. Nii kulub ju aeg kiiremini. Eks ta kiiremini ikka läks, kui kohalikud igal samul hüppasid ligi. Ühed noored tahtsid lihtsalt rääkida ja FB sõbraks hakata. Teine mees rääkis oma üsna halvas inglise keeles pool oma elulugu. Näitas mulle mitu pangakaarti tal on, mis tal üleüldse seal rahakotis veel on. Lisaks kuulasin tähelepanelikut ära tema telefoni erinevad helinad ja vaatasin suures koguses tema sõbra elevandi pilte. Oma rännakul olin vaikselt jõudnud juba raudteejaama väravate lähedale, kus siis kaks õnnetut vintis ärimeest üritasid minult 1000Rs raha laenata, et kui minul oleks samasugune õnnetu olukord nagu neil hetkel on, siis nemad mind raudselt aitaksid ja taas üleüldse on inimese karmale hea teist inimest aidata.. Mind päästis nende psühholoogilisest survest see, et ootamatult mõlemal telefonid helisesid ja nii kui nad telefonid haarasid, tegin ma kärmelt varvast. Nagu oleks hea ingel aidanud.. :-)
Enne, kui jõudsin raudteehoone turvalisse varju jõuti mulle narkotsi pakkuda ja kutsuti koos viina jooma. Peale keskkööd mõtlesin korra jalgu sirutada ja taas väiksest jalutuskäiku teha, aga juba peauksest välja piiludes nägin kuidas eemalt seiravad mind päris mitmed pilgud. Need on sellised nendele omaselt justkui uudishimulikud, aga väga läbitungivalt uurivad. Igaks juhuks hoidsin end rongi tulekini jaamakorraldaja ukse lähedusse. Kujutad sa ette – isegi minul oli natuke kõhe, aga panin põske ühe india lastele kaasa toodud kommikese ja tuju oli jälle hea..
Rong tuli kell kaks öösel sekundilise täpsusega. Rongis oli megakülm. Enne äraminekut mõõtsin oma matkakellaga jaamaperroonil temperatuuri, mis oli 15 kraadi, aga et selleski Sleeperis tuulekindlusega polnud just kiita, siis käiku läksid mu kõik ellujäämis varustuses olnud asjad. Mul oli kaasa võetud ka üks riidest lisakate magamiskotile ja selle peale veel spets kilejas kookon. Tuult see hoidis hästi, aga ei hinganud absoluutselt, mis tähendas seda, et üks moment tundsin end selles kotis üsna niiskena nagu aurutatud kana. Inimeste pakkimiseks ei sobi see absoluutselt. Sellega võib edaspidi pigem maalt kartuleid tuua..
Hommik leidis mind elusana. Et vahepeal oli soojemaks läinud, siis magasin veel umbes üheteistkümneni, enne kui ühe iga kolme minuti tagant ringi jooksva teepakkuja käest hommikuse dringi võtsin. Lisaks piilusin täismahus kuidas isegi rongis üks kingaparandaja ühe kliendi sandaale uuendas. Rong Allahabadi jõudis kell kaks päeval.

Esimese asjana jalutasin siin raudteejaamas asuvasse Turismiinfo punkti, kus näitasin oma otsituid hotelle ja kuulasin nende poolseid soovitusi. Ühe hotelli osas meie soovid kattusid. Õnneks oli see ka vaid 100m raudteejaamast. Leidsin selle omal käel kiirelt üles. Ruum on selline keskpärane ja miniatuurse telekaga. Ainult natuke hallitab ja mõned prussakad jooksevad, aga mulle sobib küll. Peale saabumist istun veel natuke oma toas. Uurin vähe kaarti ja teen plaane edasiseks. Olen praegu graafikust suisa kaks päeva ees. Et kas on veel midagi enne Varanasit kuhu võiks sisse põigata. Ükski ümbruskonna linna nimi ei ütle mulle suurt midagi. Ma tean, et Varanasist põhjas, umbes 80km on üks minu nimeline külake, kuhu võiks minna. Lõpuks otsustan siiski liikuda juba enne siinset linna nägematagi, et ma lahkun siit juba homme Varanasisse ja võin seal orgunnida endale lähiümbruse ekskursioone. Kiirelt, hotellitoast lahkumata ostan endale telefoni teel uue rongipileti ja tühisatn varasemalt kodust etteostetud pileti ja lähen siis välja. Peamine põhjus miks ma siia tulin oli netist loetud andmete põhjal, et siin toimub Khumb Mela. See on selline megaüritus, kus paljad tahmased onklid oma rituaali läbi viivad ja neid koguneb siia selleks ajaks lugematul hulgal. Rongijaama mehelt sain aga teada, et see toimub siiski järgmine aasta L. Sellegi poolest võtan suuna sinna peamise Ghati äärde, et näha see koht ära, sest teisalt toimub seal igal aastal ka jaanuaris veebruarini Magh Mela, kuhu inimesed tulevad kokku lihtsalt sulistama – seda muidugi omas rituaalses võtmes. Hotellist öeldi, et Tempo ehk jalgratta rikšha maksab sinna 20 raha. Püüan tänaval paari Tempo mehega kaupa teha, aga keegi ei ei taha sinna sõita alla 200 raha. Uskumatu. Kas ma tõesti paistan nii ärimees välja. Järgmine kord, kui Indiasse tulen siis panen näärivana kostüümi selga, siis on mul nii pikad juuksed, kui ka habe. Lõpuks aitavad mind välja ühed kohalikud poisid, kui püüdsin järjekordse rikšhamehega kaupa teha. Peab tunnistama, et enamus Tempo-mehi ei oska inglise keelt, mis tulenevalt nende staatusest on ka mõistetav. Poisid aitavad mul teha õiglast kaupa, kui ütlen, et annan 30 ja viigu mind kohale. Sõit võis alata. Siin on meeletult tolmune. Nii nagu oli Delhis sudu, mis piiras nähtavust, siis siin on selleks õhus lenduv tolm. Kohale jõudes annan velolennuki juhile 50 ja ootan, et ta mulle ka tagasi annaks. Mees teeb, aga väga pika näo ja keeldub seda isegi justkui vastu võtmast, nõudes oma hindu keeles arvatavasti oluliselt rohkem, kui isegi see 50. Et ahnusel pole piire, siis surun raha rusikasse ja hakkan minema jalutama, et kui ei taha – pole vaja.. Mees tõstab hädakisa. Et selles kohas oli rahvast tohutu palju, siis kiirelt hüppasid mulle ligi mingid kohalikud püssimehed. Õnneks esimesed inimesed, kes inglise keelt oskasid. Rääkisin neile loo ära, et mees nõuab oluliselt rohkem, kui oli kokku lepitud ja isegi rohkem kui 50, siis see on ju petmine. Püssimees teeb suured ka suured silmad ja ta palub meil mõlemal järgneda temale. Pean tunnistama, et jala võttis päris korralikult värisema, kuigi ma teadsin ja tundsin tema kehakeelest, et õiglus on minu poolel. Hetke pärast mõtles rikšhamees siiski ringi, võttis raha ja kadus rahvamassi. Nii mina, kui korravalvur kätlesime veel laia naeratuse saatel ja mu teekond võis jätkuda. Ma ei tea kuidas neid inimesi igale poole nii palju jagub, aga rahvast oli meeletult. Alleel ghati poole oli inimesi kordades rohkem, kui olen ma meil laulupeol või õllesummeril näinud. Teed palistasid lõbustuspargi atraktsioonid ja müügiputkad. Juba esimestel meetritel teadsin, et siia tulek tasus igat penni ära. Lõbustuspargis oli kuulus atraktsioon, mis liigitub teemasse – Only in India :-) Tegemist oli autode ja mootorrataste kuulsa tünnisõiduga. Pilet sellele maksis 10 raha ehk 0,15 euri :-). Väljas hakkas kergelt hämarduma ja natuke pidin ka ootama kuniks
Atraktsiooni kutsutakse Surma Seinaks
peale väikest vaheaega seda vaatama pääsesin. Ma nii väga tahtsin sellest ka pilti teha ja ehk natuke ka videot. Sõit oli vägev. Nii nagu olid kaskadööridel käed tööd täis ni püüdsin ka mina meeleheitliku kiirusega pilti teha ja samal ajal ka filmida. Mehed sõitsid siklitel mööda tünniseina käed lahti ja püüdsid inimestelt ülevalt servast pakutavat raha haarata. Peale etteastet oli ikka see tunne nagu tavaliselt, et ma sõidaks seal kaks korda kiiremini ja seda tagurpidi tehes :-)


Edasi liikusin Ghati suunas. Peale väikest tõusu avanes vaade, kus kokku kuivanud jõe tohutu laias jõesängis oli presendist telke niikaugele, kui silm seletas. See polnud mingi tavaline pioneerilaager. Vaatan ja ei jõua seda ära imestada – kirjeldada. Ka siin oli meeletult tolmune. Mõne üksiku kiire pildi tegin, aga rohkem ei riskinud tehnikat välja võtta. Telkide vahel olid siin seal kõnekojad , milles oli ka palju publikut. Ei tea millest nad sealt rääkisid. Kas mõni kohalik koomik lõbustas rahvast, räägiti homsest ilmast, maailmalõpust, valimistest või jeesuse ülestõusmisest.. Ükskord lõpuks jõe äärde jõudes algas seal just õhtune Aarti ehk tseremoonia Gangesele. Hetke seisin seal, aga siis liikusin vaikselt tagasi, lootes külastada teele jäänud Bare Hanuman templit. Sealt möödudes mõtlesin ringi ja põhjuseks vaid see rahvamass, mis sinna poole suundus. Tempel oli eemalt vaadates väga ilus ja kindlasti vaatamist väärt, aga ei... ma ei jaksa. Kõht on ka tühi. Siin seal müüakse pannidel mingeid õlis küpsetatud pallikesi, aga see kuidagi ei ahvatle. Ma ei taha midagi rasvast. Olles nüüd pastaka ja paberi abiks võtnud – suutsin ma nüüd ennast umbkeelsele rikshajuhile paremini selgeks teha ja jõudsin kiirelt hotelli tagasi. Enne hotelli jõudmist paelusid mu pilku need armasad, hubased nõgiste potikeste ja pannikeste tänavakohvikud. Hotelli jõudes vaatasin üle oma hotelli restorani ukse ja veendusin, et siin ma istuksin nukras üksinduses ja ma kiirustasin tänavale tagasi. Ühes söögikohas valmistati parasjagu mingil tohutul pannil mingit piimarooga. Olen ennegi selliseid näinud, aga mitte nii suure panniga.
Jäin hetkeks sinna ette seisma ja juba mind hõigatigi, et ma tuleks lähemale ja juba tõstis mees mulle seda tundmatut maiust. Kausikeses oli kõigepealt all mingi magus mass, kuhu tõsteti sealt pajast magusat piimavahtu peale ja joogiks oli eraldi savist lillepotikesega see sama magus piim. Jube hea oli. Lubasin, et homme hommikul lähen teen seal kõrval midagi tummist alla ja siis taas selle magustoidu peale..
Kui ma õhtuti oma märkmete tegemise lõpetan, siis on tunne, et midagi erilist see järgmine päev tuua saa, aga näe.. Kui oled aktiivne ja uudishimulik, siis põnevad hetked leiavad su ise üles.
Aga nüüd lasen ma ühel prussakal taas vastu vuntsi nipsu ja ära magama..


Õhtul sain ühe sääse käest hammustada. Peast käis läbi mõte, et kas peaks kohe traumapunkti jooksma või ootan natuke. Kuna väsimus oli peal, siis jätsin teiseks korraks. Enne magama heitmist arvasin, et panen kardina taga oleva akna natuke koomale, kuna linnalärm, mis tuppa kostus oli liiga suur. Tuli välja et mu aknal üks aknaruudu klaas suisa puudus. Et mu hotell oli raudteejaama juures peatänava ääres, siis oli see üsna nutune uudis. Nende rongijaamades teadustatakse ju rongide tulemis- ja minemisaegu vähemalt kolm korda minutis. Püüdes sellestki positiivset leida, siis arvasin, et midagi hullemat ikka ei juhtu, kui et hommikuks on mul nende sõiduplaanid peas. Magasin üllatavalt hästi. Peale mida ma mõtisklesin, et kuidas ma hiljem kodus vaikuses magama saan jääda? Pean magamamineku hetkeks kutsuma sõbrad ja sugulased külla, kes mu uinumiseni unemarssi mängiksid? Hotellist lahkumine käis kiirelt ja valutult. Õigel ajal olin õiges kohas rongijaamas. Ainult et üllatusena jäi rong pool tundi hiljaks. See oli üle pika aja midagi uut. Olen hakanud india rongide graafikus pidamisest väga hästi arvama.  Rong ise tuli kuskilt kaugelt ja tema saabumisajaks oli ta juba üsna täis. Kenasti leidsin oma kohakese, aga... ma ei tea, mis oli seal juba ees istunud seltskonna ühe tädikese keelel või meelel, aga oma kohalikus murrakus ja üsna selges kehakeeles, ajas ta mu sealt minema. Loomulikult ei saanud ma midagi aru miks, aga lootsin seal varsti tagasi olla, kui konduktor piletit kontrollima tuleb ja olukorra lahendab. Konduktor aga jäigi tulemata. Samas, kas ma tahtnuksi istuda üsna vastumeelselt häälestatud seltskonnas? Õnneks oli mulle vaba kohake rongiukse trepil, kus me kahekesi ühe hindu poisiga kenasti ja probleemideta ära mahtusime. Ja nii oligi tegelikult palju parem. Ilm oli soe, päike paistis, puhas õhk ja hea vaade. Mulle isegi meeldis see koht rohkem, kui suvalises kupees. Teel nägin neid armsaid väikseid külakesi, kuidas külamehed kambas võrguga üht tiiki läbi kammisid (tundus et selle tehnikaga tõmmatakse tiik ühe korraga kaladest puhtaks), kuidas väike poiss lehmakoogi palliga täpsust viskas, kuidas täisjõus mehed päeval võrkvooditel päeva mööda saadavad. Vahepeal tungis ninna sõnnikuhais. Mulle tundus see muude siin tuntud lõhnade kõrval täitsa meeldiv.
Aarti - riitus Gangesele
Varanasisse jõudes on siin tuttav ja kodune. Välja arvatud muidugi see, et rongijaama peaukse eest keset sissekäiku vedeles ilmselgelt surnud mees. Mõned üksikud uudistajad oli aupaklikus kauguses teda seiramas, aga üldiselt ei häirinud see kedagi. Võtsin jaamaväljakult pre-paid riksha ja palusin juhil end pea-ghati juurde visata, et seal siis omal käel juba tuttavasse hotelli jalutada. Rikšhajuht oli aga sitkest puust. Väga raske oli talle selgeks teha, et ei taha hotelli juurde. Peale väga pikka veenmist asusime teele, aga lõpuks maha pani mind ikka kuskil eemal majade vahel ja ütles, et siit tuleb ise edasi jõeäärde jõuda, aga et tema on lahke mees, siis ta juhatab mind kohale. Püüdsin mis ma püüdsin selgitada, et ei ole vaja, olen suur poiss ja saan hakkama, et ma saan siin sõpradega kokku ja ärgu muretsegu. Mees ikka teed näitama. Ma seda nende nippi juba tean küll. Tundus, et mees ei jäänud minu sõprade juttu uskuma. Teepeal ikka, et astume siit hotellist läbi ja veel teisestki. Ühe ma siis isegi vaatasin üle, aga et ma tahtsin tegelikult oma kindlasse hotelli minna, siis jätkasin oma teed. Mees oli tõsiselt üllatunud, kui ma hotellist välja tulin ja ütlesin, et hotell on viisakas, aga ma ei vaja seda. Kätlesime kenasti ja jätsime hüvasti. Õnneks minu hotell oli ümber nurga. Silma nurgast märkasin, et mees jälitab mind siiski endiselt edasi. Jõudsin oma soovitud hotelli, aga hinnad olid siin vahepealsete aastatega kahekordistunud ja praeguste hindadega ehk 1200 raha ma polnud siia nõus jääma. Minu jälitaja juba ootas väljas mind. Nüüd oli tal selge, et ma ikkagi otsin hotelli ja olin tal hambus. Tema lootis ju minu pealt nüüd kuskil hotellis komisjonitasu saada. Ma hoiatasin teda, et ma pole siin esimest korda, tunnen natuke linna ja abi pole tarvis. Ta naeris. Aga olles jõudnud põletusghati lähistele, oskasin ma tema selja taga, siiski asjade ja inimeste vahelt vaikselt kõrvaltänavale lipsata. Ma teadsin siiski, kuhu ma lähen ja mul õnnestus temast vabaneda :-) Suures põgenemise tuhinas suutsin mööda üht paljudest ghattides käies ühe ülivedela lehmakoogi jalalöögiga edukalt meteoriiditükikestena orbiidile tiirlema saata.  Ma usun, et Maradoona kuulsamad väravalöögid kahvatuvad selle löögi ees. Kohalikele pealtvaatajatele tegi see muidugi palju nalja. Üks mees kiitis ja ütles tunnustavalt, et vau, see tähendavat nüüd küll väga suurt õnne. Ei noh, õnne läheb ikka tarvis. Palusin ühtedel turistidel mu asju korraks valvata, sest sellisel kujul edasi liikuda... ma parem edasi ei kirjelda. Peale kiiret pesu Gangeses, panin uued puhtad sokid jalga ja käisin veel läbi paar teada – tuntud hotelli, aga need olid kõik kas täis või olid hinnad üsna laes. Panin viimase lootuse otse Lootus söögikoha lähedal olevale külalistemajale. Nagunii ma hakkan ju enamus ajast seal söömas käima. Läks õnneks. Leela
Guesthouse sobis mulle hästi ja hetkepärast olin juba vanas heas kohas söömas. Ka seal oli väike vahepala. Õnneks seekord mitte minuga. Ühed jaapani turistid olid tellinud oma söögikorra lõpetuseks juustukoogid. Et mina oma söökikorda veel ootasin, lasin vaikselt oma silmad looja ja nautisin hetke. Kui äkki tõusis naaber lauast kisa kära – ahvid viisid koogid ära. Et äkkrünnak oli natuke lohakalt sooritatud, siis olid jaapanlased ise koogi sodiga koos ja lisaks pidid oma laual olnud läpaka klaviatuuri vahelt koogijäänuseid kahvliga urgitsema. Õnneks keegi viga ei saanud ja õhus valitses pigem positiivne elevus.
Kõht täis – jalutasin teosammul õhtuse Aarti (riitus Gangesele) toimumiskohta. Kõrvaklappidest lasin enda sisse voolata Deva Che muusikal. Aarti on siin Varanasis kuidagi eriti uhke ja võimas. Ühe seal osalenud poisi tunnen ma varasemate aastate tagant ära. Huvitav, kas ta tõesti teeb seda juba aastaid ja iga päev. Peale tseremooniat lähen treppidest üles ja näen, et sealne varasem tagasihoidlikum kaubatänav on oluliselt oma hiilgust suurendanud. Varukast raputajaid ja poodidesse meelitajaid on päris palju, aga kuidagi õnnestus mul nendega suht kergelt toime tulla. Lihtsalt uitan ja uudistan pakutavat. Mis edasi saab. Ei teagi. Olen saabunud oma reisi sihtpunkti. Natuke küll varem plaanitust ja tagasitulekuni on mul suisa veel viis päeva. Homme äkki on see päev kui kohtun Lii Undiga, kes on elanud siin juba aastaid. Siuke kummaline tunne. Ma olen lugenud ta raamatuid siinsest elust ja tunneks teda juba justkui natuke :-), nagu läheks sõpra vaatama, aga tema jaoks olen arvatavasti ma kui kuller, kui sõnumitooja või poiss riisipõllult. Näis, mis lehekülje homne päev ette veeretab või siis homme ongi see päev, kus mõte seisab ja pastakas puhkab.



2.päev
Öösel olid toas sääsed ja näpistasid mind. Kohaliku tõugu sääsed on nii väiksed, et neid on väga raske märgata – eriti veel unise peaga ja võitlus nendega kippus lõppema nende võiduga.
 Hommik algas loiult. Olen enda puhul märganud, et kui mulle aega anda, siis ma olen suurepärane uimerdaja. Oskan teha mitte midagi kogu aeg asjatades. Oma pea olematut seljakotti olen ma võimeline pakkima suisa pool tundi.  Kui ma hommikuste sebimiste raames vetsuvahet käisin, kas asju või ennast pesemas või mis iganes mul pidevalt sinna asja oli – olen ma suutnud, liialdamata kuus korda kindlasti, oma pea vastu ülemist uksepiita ära ära lüüa. Rumal õpib oma vigadest. Minul nii lihtsalt ei lähe... Ah jaa – ühe korra ma pead ära ei löönud, siis siis ma lõin varba vastu alumist piita ära ja vaatasin alla ja pea jäi terveks. Hotelliomanik andis mulle lõuna paiku tsipa parema toa. Nüüd on mul oma rõdu. Vaatega Gangesele. Paljukest ma seal rõdul nüüd olema hakkan, kuid positiivse alatooni siinviibimisele annab see kindlasti. Kell oli hommikul üksteist, kui lõpuks linnapeale patseerima sättisin. Täna on siis see päev, kui ma ka mõned sisseostud sooritasin. Paljuski kõik selline emotsionaalsed ostud. Muudkui liikusin ühest kõrvaltänavast teise – ühe nurgatagant teise taha. Tänavad on väga kitsad ja hämarad ning tihti tuleb kõht sisse tõmmata, et mootorratas või järjekordne lehm endast mööda lasta. Lõpuks eksisin päris korralikult ära, aga sellega olem ma ka juba harjunud. Palav on. Hotelli tagasi jõudsin kella kahest. Otsustasin teha kerge päevaune. Vaatamata hotellis olevate töömeeste pidevale klopsimisele ja muule ümbritsevale mürale suudan ma sellest välja lülituda ja pikutada. Kui enne reisi mõned arvasid, et nüüd lähed, sul on palju aega enda ja maailmaasjade üle järele mõelda, siis tegelikult olen tähele pannud, et tihti a ei mõtlegi mitte midagi. Istun kuskil taamal jälgin inimesi, nende argitoimetusi – pigem on mu sees vaikus. Kui tavaelus sageli kogunevad probleemide pinged su sisse ja oskamata neid välja elada, siis nad närivad ja ahistavad sind, aga siin oled sa keset kõige lärmakamat keskkonda ja enesetunne puhkab. Ma isegi oska ärrituda nende peale, kes on mind siin pidevalt sõimanud enesekeskseks, egoistlikuks ja kes teab milleks veel, et ma neile raha pole andnud, aga mul on tõesti raske mõista kergelt ärrituvat ja kerjavat pühameest. See läheb minust läbi. Neil omad mured, minul oma tee käia.
Lõunauinakust äratas mind ahv, kes mu kriiksuvat rõduust vaikselt paotas. Eh, neid kelme.. kõike nad märkavad . Küllap pole see neil esimene kord midagi toast pätsama tulla :-) Saime õnneks kokkuleppele, et mina temaga ei riidle ja tal on lubatud rõdupiirdel fotografeerimiseks poseerida. Õhtul jalutasin niisama ringi ja lubasin ühele mehele, et ta võib mulle homme massaazi teha. Küsitud hind oli üsna mõistlik ja miks ka mitte selline väike vahepala sisse tuua. Et mu telefon kummalisel kombel siin kõnesid sisse ja välja teha ei lase, ka sõnumeid ei saa saata (mis ühest küljest on ka hea), siis ainuke asi mis temas töötab on internet ja nii ma leppisin kirja teel Liiga kokku, et homme hommikul trehvame temaga Shiva kohvikus. Selline natuke pidulik hetk. Kahju et mul ülikonda selga panna ei ole, aga no ma panen vähemalt puhtad sokid.

3.päev

Tundub, et rongis saadud külmetus annab nüüd tunda. Pea on üsna paks ja nina tilgub. Kerge väsimus on ka sees, aga see kõik on vaid selleks hea, et hoogu maha võtta. Eks tegelikult ole lühikese ajaga väga palju kogetud ja tempo langus teeb ainult head. Hommikul kohtusime Liiga kohvikus nagu kokku lepitud. Oli vastastikuselt meeldiv (temal muidugi rohkem) rääkida taas omas keeles :-) Lii on on lahedalt elurõõmus ja jutukas. Kui eemalt vaadetes tundub india elu selline eriti rahulik, siis tema on oma elu suutnud suht kiireks seada oma õpingutega. Sellel õpingul on ka oma eesmärk, aga samas oli hästi vahva kuulata inimest kel sära silmis sellest mida ta teeb. Oleks vaid enamatel inimestel selliseid hobisid huvialasid, mis nende elule niimoodi värvi annavad. Temast kiirgavuv positiivne eluhoiak ei ole justkui üldse eestlaslik :-) Edasi jalutasime koos tema kodu juurest mööda, et minna Mariini sõbra Krišna juurde kellele mul oli ka saadetis kaasas. Üllatus oli suur, kui selgus, et selle Krišnaga oleme me juba korduvalt siin tänaval trehvanud. Et öldud siis kohe, et see Krišna. Nimelt minu hotelli uks on järgmine Krišna maja uksest ja Lii maja on nii umbes 25m eemal. Et enam lähemale neile, ei oleks ma oma elukohta valida saanud. Et Lii kiirustas kooli, siis jäin mina sinna veel hetkeks Krišna juurde aega viitma. Krisnal tuli ka keegi sõber külla, kes aitas mul lõpuks telefoni korda teha, et ma saaksin sellega  helistada. Eriti, kui arvestada, et homseks plaanisime ühise söömaaja. Krišna sõber püüdis end mulle sokutada giidiks, et linna tutvustada, aga et supergiidi hind oli 500Rs-i tunnis, siis see tundus mulle kuidagi väga räige hind linnaeksuriooni eest eriti, kui see pidi kestma 5-6 tundi. Nii suure numbri juures ei olnud enam nagu isegi mitte soovi kaubelda. Edasi liikusin ghatile, kus lasin endale siis lubatud massaazi ära teha ja jalutasin ajatäiteks edasi põletusghatile. Eilne kuri annetuse küsija oli taas platsis, aga täna olin ma juba ettevalmistatum tema sõnavõtu suhtes ja olin oma veendumuses, raha mitte anda, palju argumenteeritum. Kui temast lahti sain siis neid pommijaid muudkui sadas juurde. Vahepeal püüdsin jälgida ka teisi turiste, aga kedagi teist nagu ei kiusatud. Juu mulle on siis otsaette kirjutatud, et tulge ja võtke kõik mis mul on või siis pigem seda pidi, et ma lihtsalt ei paista selline võidunud ja karvane välja. Jah.., mul ju hommikust ka puhtad sokid jalas.  Õhtupoole lihtsalt istusin, tõin turult mõned banaanid (0,3eur/kg), pidin ka automaadist natuke raha juurde võtma. Vahepealne tulude ja kulude kontroll näitas, et päris lõpuni säästudest välja ei vea. Hotelli katuselt üle Varanasi pilku heites nägin linnakohal umbes sadat väiksest tuulelohet lähemal ja kaugemal lendamas. Ainuüksi naabermaja väiksel rõdul oli  5 poissi aktiivselt tegevuses. Üldse tundub siin lohelennutamine poiste seas kõige popim hobi olevat. Äkki peaks isegi siin käe valgeks tegema J Õhtuhämaruses oli näha suurt parve küünlaid liikumas mööda Gangest. Müstiliselt ilus ja ümbritsevaga nii vastuolus olev vaatepilt. Istusin seal jõeääres iseendaga kõrvuti, mõttes rääkisin targemaga, püüdsin tunnetada ümbritsevat ja saatsin pilguga seda jõel triivivat otsatut küünalde jada.
Täna vara magama, ehk homme on parem olla.

4.päev

Öösel ei maganud ma praktiliselt üldse. Enesetunne keeras väga sandiks ära. Nohu, mis mind ründas oli klass omaette, pea on paks otsas ja kurk annab ka tunda. Hommikul, kui valgeks hakkas minema olin ma üsna kindel, et tänast päeva ei tule. Eriliselt abitu tunne on olla võõras kohas ja oskamata endale diagnoosi panna ja mingit rohtu osta. Hommikul kui Lii kümne paiku helistas ja kaheteistkümnest shoppama kutsus, siis võtsin enesele need kaks tundi mõtlemisaega, et mis saab. Telefonile vastates oli hääl nii ära, et raske oli rääkida. Need kaks tundi püüdsin taas endale eluvaimu sisse puhuda, sest nii väga tahtsin ma ikkagi kohaliku Maksimarketit näha. Väga raske oli, aga jalad ma endale alla vedasin. Kohalik ostukeskus suurt muljet siiski ei avaldanud ja raha kulutada, ei olnud seal millelegi. Sealt edasi pidi Lii minema ära kooli ja ma otsustasin teda saata, sest edasine plaan oli veel koos kuskil jalutada. Niikaua, kui tema koolis oli (mis oli plaanitust oluliselt kauem) Jõudsin mina käia ülikooli linnakus asuvas templis (kus ma kunagi juba käinud olen) ja et aega jäi ülegi, siis võtsin riksha ja käisin veel ühes linnakust välja asuvas templis, millele Lii soovitas pilgu peale visata. Seal viimases templis ma istusingi ühele trepile maha jataas lihtsalt vaatasin, kuidas inimesed tulevad, lähevad mida nad teevad.. templites elu kees nagu mesilastarus ja need pidevalt helisevad kellad, hakkavad mitte paduusklikule ikka üsna kuulmise peale. See on ikka väga tevistkahjustav töö neile, kes seal töötavad.

Tagasi ülikooli linnakusse jõudes tundsin end natuke nõrgana ja energia kogumiseks viskasin end ühele muruväljakule külili ja magasin pool tunnikest kuni Lii lõpuks tuli. Omamoodi mõnus oli seal muruväljakul pikutada. Ma ei mäletagi, millal või kas üldse olen ma nii muretult kuskil pargimurul maganud ja mul oli isegi hea meel, et teda ootama pidin. Koos liikusime jalgsi tagasi mööda kõrvaltänavaid ja ghatte, kus Lii mulle erinevaid huvitavaid kohti näitas ja kohalikust elust juurde jutustas. Koos tegime ka õhtusöögi. Päev kulges kuidagi märkamatult ja eriliste vahejuhtumiteta. Isegi, kui ma vahepeal üksi rikshaga templituuril käisin, siis seegi rikshamees ei üritanud mind koorida, ei tea miks ta nii normaalne oli...  Kui tervis lubab, siis tahaks hommikul jõe äärde minna vaatama kohalike hommikusi riitusi. Või nagu Lii ütles, siis kohalikud jõeääres ise väga ei käigi kuna see on nii reostatud ja need, kes seal hommikuti käivad on pigem kaugemalt tulnud inimesed, kes teevad rännakuid püha jõe äärde. Homme on ka minu viimane täispikk päev siin Indias lihtsalt isekeskis olla, enne kui tuleb end üles raputada ja mõelda, et kuskil on ka päris elu, minu tegelik reaalsus.


Veel üks päev

Hommikul ärkasin hilja. Alles kaheksast sain liikvele. Tegin väikse tiiru ja et olemine polnud endiselt  väga kiita. Istusin hotellikatuse restoranis ja limpsisin ingver-honey-lemon teed. Kuulasin muusikat ja selleks ajaks, kui hommikune sööks saabus, pidi teenindaja-poiss mu laua tagant äratama. Hommikusöök söödud, istusin seal edasi ja nautisin vaadet, tunnetasin siinset elurütmi ja seda üksiolemise meditatiivset rahu. Enne õhtusööki teen veel mõned sisseostud, mind on vallanud  väike särgimaania :-) Igaks juhuks pean veel lisaks soetatule ühe juurde võtma. Nad lihtsalt on nii minu stiil ja ma tean, et kodus selliseid ei saa. Hakka või ise maale tooma. Igaks juhuks ostsin ka ühed stiilipüksid. Ma ei tea, kus ma nendega kodus käima hakkan, aga ma ei suutnud neid võtmata ka jätta. Natuke peab neid eesti mehele kohaselt tsipa suurendama, aga minu spetsialisti pilk ütles, et see pole eriline probleem. Teed ostsin ka. Vaikselt hakkab mulle Varanasi hotelli lähiümbruse tänavate rägastik juba selgemaks saama. Õhtul lähme Liiga Puja Guesthousi katuserestorani koos päikeseloojangut nautima ja teeme ühise õhtusöögi. Peale seda patseerime veel koos ringi ja Lii näitab mulle veel huvitavaid nurgataguseid. Need põnevad nurgatagused on mu nõrkus. Enne laiali minekut teeme veel viimased ühised kohvid mingis mitteametliku hotelli katuserestoranis. Maja on väljast armetu nagu nad enamus, aga seest päris stiilne. Katuserestorani teises nurgas käib parasjagu katusekino. Lobisesime maast ja ilmast kuniks meie juurde hüppas üks naisterahvas ja hakkas meiega eesti keeles rääkima. Tema (vist oli Kristiina Uibo ta nimi) oli ka see, kes seda kinoüritust seal läbi viis ja omaloomingulist filmi kohalikele presenteeris. Heh, maailm on ikka tilluke. Väike elevus õhtusse.  Üks kinoõhtu on tal siin veel tulemas, kuhu Lii saab siis minna, kui ta peatselt tulevad eksamid seda lubavad, aga mina pean minema hotelli ja hakkama nuputama kuidas oma tilluke seljakott taas reisikõlbulikuks muuta. Hetkel veel nagu ei tunnegi, et juba homme peangi tagasi liikuma hakkama. Ehk nagu ei saanud alguses reisituhinat sisse, siis nüüd on raske harjuda mõttega, et ongi kõik...

Lahkumine

Hommikul veel korraks kohtusime Liiga ja juba me jätsimegi hüvasti. Kuidagi natuke kahju on teda siia maha jätta, et on nagu selline kummaline tunne, et eestlased elavad ju ainult Eestis või on hoopis see tunne, et miks ma isegi peaks Eestisse tagasi minema... Kokkulepitud ajal ootas mind juurikaturul juba rikshajuht, kellega mul oli varasemast suusõnaline kokkulepe, et tema viib mind sel päeval ja kellaajal lennujaama. Kuna ta tõesti viis mind lennujaama ja ei tahtnud kuhugi hotelli viia ja oli selline täitsa lahe klemm, siis ilma et ta oleks mingi valega ise püüdnud suuremat summat nõuda (mis on ka üllatus), siis ma ise andsin talle sõidu lõpus natuke raha juurde selle eest, et ta mind petta ei püüdnud. Lennuk Delhisse läks plaanipäraselt. Delhis oli mul kodulennukini veel 6 tundi aega. Lennujaamast läksin vastvalminud metroo peale ja põrutasin kesklinna. Metroost väljusin New Delhi raudteejaama juures ja läksin uudistama tuledesäras Main Bazaari. Krišhna hotelli lähedal jäin jutustama ühe vanema mehega, kes oli tulnud Delhisse tööle ja tahtis lihtsalt kellegagi jutustada oma elu-olust. Et tänavamüra ja sagin polnud just kõige mõnusam paik vestluseks, siis läksime koos mingisse kõrvaltänava kohvikusse teed jooma. Nii me seal jutustasime umbes poolteist tundi. Mees ikka uuris, et kui ma nüüd ise olen koju suundumas, et ega mul ei ole seljakotti jäänud midagi, mida ma ise enam ei vaja. Vanu riideid, voodilina või vana mobiiltelefoni, mis talle võiks väga abiks olla. Kuna mul tõesti miskit üleliigset ei olnud, siis andsin talle natuke raha, mille eest saaks kasvõi mingid linad osta. Vähemalt ta tundus sõbralik ja minu pakkumine oli mu oma tahe, mis sest et mul ju halb karma.. Main Bazaarilt liikusin edasi peaväljakule. Tunne oli nagu liiguks omas kodus või vähemalt tundsin end kindlalt ja hästi kartmata äraeksimist. Minu väike kinnisidee oli lõpetada oma reis ühes restoranis, kus ma eelmise reisi lahkumisõhtul olin olnud. Justkui omamoodi traditsioon enda jaoks, et see koht lõpetab mu reisi. Seekord istusin ma siin oma lauas üksi ja hea on meenutada sõpru, kellega ma siin varem istunud olen. Laual punane laudlina ja üksik küünal. Isekeskis istudes võtsin mõttes reisil kogetut kokku ja nägin taamal neid halle argiseid probleemide pilvi, mis mind kojujõudes taas ootavad. Reisil olles olin ma kui muinasjutumaal ja elasin vaid hetkes. Päevad täis unustamatuid emotsioone, mille autoriks olin ma ise.. Sa näed ja koged täpselt niipalju, kui suudad ise avatud olla.

   Selline saigi siis minu seekordne tee. Kirja pandud read on tegelikult vaid üldistatud jutustus käidust, nähtust. Kõiki hetkeemotsioone ja juhtumisi ei jõuaks iial kirja panna. Ja kas peakski. On asju, mõtteid, tundeid, mis on minu ja mis jäävadki vaid minuga. Kui minu kingades oleks käinud keegi teine, oleks ta sellest reisist arvatavasti hoopis teistsuguse pildi maalinud. Vaadates seda kõike läbi oma kaleidoskoobi. Need kolm nädalat kulusid,kui kolm minutit – tegelikult on see ju imetilluke aeg. Tavaliselt veedavad inimesed nii lühikese puhkuse kuskil rannas lesides, nautides viietärni mõnusid. Aga kui pelgad nagu mina, et vesi võib ninna minna ja uikarid jätavad kehale päevitustriibud, siis... Selle lühikese ajaga ma juba kergelt harjusin võõras ühiskonnas hakkama saama. Kohanesin nende arusaamade ja tõekspidamistega. Kõik ei läinud muidugi nii nagu plaanisin. Bussikatusel jäi sõitmata ja savimajakestega külas ööbimata. Küllap ei olnud siis veel minu aeg ja koht, sest üks asi, mis ma õppisin on see, et su oma kõhutunne on alati kõige õigem ja sa väärid seda, mida sa ise korda saadad. Sul on sinu enda ainulaadne käitumismuster ja kui saad mitu korda rehaga vastu nina, siis paneb see mõtlema, et kas ma ise teen midagi valesti. Reisil olles see kõik kuidagi võimendub. Õpid ennast - õpid teisi tundma. Kui reisi alguses pelgasin ma üksildust, siis tegelikult ei olegi ma kunagi olnud eriline seltskonnalõvi ja pigem mulle meeldis seista õhtuses päikeseloojangus nagu üksik kauboi, kuulates helisevat vaikust enda sees. Ükspäev ma kindlasti võtan jälle varnast oma päevinäinud mütsilotu ja asun teele. Kui oled juba kord hakanud armastama seda hõõruva plätu magusat valu, neid jalaga laiali löödud lehmakooke, neid puupüsti täis logusid rallibusse, suudad andestada mehele, kes sind just tüssas ja õpid sellest leidma enda jaoks midagi positiivset – siis on päike alati sinuga.  Aga nüüd las tuuled mind koju kannavad..


Postitaja: kell 1 kommentaar:
Tellimine: Postitused (Atom)