2014 jaanuar. Gujarat Kite Festivals. Kuidas me Indias tuulelohefestivalidel käisime.

Kui ma enne reisi mõtlesin, et ega ma see aasta eriti ei kirjuta, kellele see lohedega ringi jooksmine ikka huvi pakub, siis nüüd juba teel olles tundub, et on asju mida rääkida ja hoides kokku hilisemat aega, et kõigi sõprade juurde külla sõita ja lugematus koguses jutu juurde õlut ära juua, otsustasin siiski, et nii on lihtsam ja ka kõik elamused värskelt meeles.

Et ausalt kõik ära rääkida, pean alustama algusest.

Õues on 7.jaanuar ja eestimaises kliimas on alanud tavatud mussonvihmad. Tallinna lennujaamas istudes ei olnud seda juba endale tavapärast kontrastide tunnet, et lumehangede vahelt põgenen ära sooja ja et käpikud ja suusasaapad jäävad lennujaama ukse taha meie tagasisaabumist ootama. Pigem tüüpiline porine sügisilm, ainult, et siin seal on näha veel aastavahetusest tänavatele jäänud raketipakendite vettinud sodi..

Täpselt 17.25 oleme teele asunud.

Reis üle Helsingi – Delhini sujus ladusalt. Delhis sai ka kiirelt lennujaamu vahetatud tänu varasematele kogemustele. Turvakontoll Delhist Ahmedabadi lennukile on endiselt oluliselt põhjalikum, kui meil siin euroopas ja Andres loovutas tollitöötajatele oma tutikad välgumihklid, mille kohta tehti ka kohaliku logiraamatusse märkmed. Ma ise teadsin seda ohtu ka enne, aga et endal seda probleemi polnud, siis läks meelest hoiatada, aga kartsa ei pandud ja edasi sujus kõik tõrgeteta. Huvitav on ka see, et kuigi kohaliku lennu äraantava pagasi max kaal võib olla kuni 15kg, siis mingit lisamaksu ei küsitud. Uuriti vaid, et mida me veame ja kuuldes, et kotid on täis vaid tuulelohesid, oli see neile rõõmu pakkuv uudis. Kohaliku aja järgi 12.40 oleme Ahmedabadis. Lennujaamas valitseva vaikuse järgi võiks arvata, et tegu on mingi küla lennujaamaga. Edasise selguse mõttes pean mainima, et see "festival", kuhu mee tulime, on ca 1,5 nädalat kestusega ja iga päev eri linnas. Eile toimus see Delhis (sinna me ei jõudnud kuna 5.jaanuari saabumiseks olid lennupiletite hinnad liiga kallid), täna oli enamus lennutajaid juba Mumbais ja homme siis Rajkot linnas. Bussi juures ootas meid ca 20 Ahmedabadi lohelennutajat, kellega koos me sõitu alusatasime. Nii mõnigi nägu oli mulle FB vahendusel varasemalt tuttav. Bussis oli mõnus konditsioneer, sest väljas on ebamugavalt palav. Silmajärgi umbes 30 kraadi. Teel tegime ka õhtupimeduses ühe vahepeatuse maanteeäärses söögikohas. Ka siin olid vastavalt soovile tee või kohvi tasuta. Süüa ei tahtnud veel keegi. Parklas nägin paari väga uhket vooditega sleeper-bussi, millega mul endalgi on olnud au, mõnusalt voodis magades öösel pikemat vahemaad sõita.

Lennujaamas

linnakesega. Paberite järgi siiski ca 6 miljonit inimest. Olles oma lohekotid kõik! tervelt kätte saanud.., olimegi kohal, aga mis siis edasi. Kus on vastuvõtjad ja trummitüdrukud? Õnneks leidsime lennujaamast
Gujarati osariigi turismibüroo esinduse ja uurisime sealt asja, sest meil ei olnud veel kohaliku kõnekaarti ja eesti numbrilt seal helistada on ropult kallis. Õnneks on mul kontaktandmed olemas ja nooruke teenindaja kutsub endale appi kohaliku julgeolekutöötaja, kes paneb kõik vajalikud hammasrattad meie heaks tööle. Poole tunni pärast ootabki meid juba päevinäinud väike limusiin ukse ees. Kambaga hoogselt pressides mahutasime oma suured kotid autosse ja sõit meie jaoks teadmata suunas võis alata. Autojuht inglise keelt ei osanud – nii tuligi vaid loota, et liigume siiski õiges suunas ja õigete inimeste poole. Antud lohefestivali kutsel oli kirjas, et osalejatele on festivali ajal transport majutus ja toitlustus tasuta. Varsti olimegi üsna viiskas hotellis. Siin on suurepärane täisteenindus. Isegi kotid tassitakse meie eest ära tuppa. Olles oma toa üle vaadanud läksime alla hotellirestorani sööma. Toidud on imehead nagu Indias ikka. Ainult Andres põlgas ära klaasi veega mida toidu juurde pakuti :-). Pidavat olema küll kristall-filtreeritud, aga esimesel päeval ei julge ta veel seda riski võtta :-) Et minul on teadupärast juba varasemate reiside läbi immuunsus tagatud, siis mulle see sobib küll. Olles kiire hilise lõuna lõpetanud, on retseptsioonis juba tähtsad tegelased meid ootamas. Selgus, et on olnud siiski mingi väike arusaamatus ja meil paluti asjad kiirelt toast ära tuua ja hotellist välja logida, sest meid pannakse kohe hoopis bussi peale ja saadetakse ära "kuhugi" 6h teekonna kaugusele.

Meie tuba

Üsna öösel Rajkoti linna jõudes nägime ühe mäe jalamil juba eemalt väga uhket hotellisiluetti ja mõtlesime, et vot sellises võiks isegi peatuda. Nüüd selgus, et buss sinna suundubki. Edasist on isegi natuke ebamugav kirjeldada, sest ei ole sellise kätel kandmisega harjunud :-) Nimelt olemegi me sel aastal siinse linna festivalil kahekesi ainsad eurooplased ja vaatamata suurele tunglemisele hotelli retseptsioonis, pannakse kõik teised külalised meie uksest sisenemisel ootele ja palutakse kenasti kohe leti äärde astuda. Isegi tavapärast paberite täitmise bürokraatiat ei pea me ise täitma. Paneme ainult allkirjad vajalikesse kastikestesse ja kõik fuajees olevad pakikandjad tahavad just meie kotte tassida. Usun, et kui lift oleks suurem olnud, siis nad oleks meidki sülle võtnud. Tuba on meil nr. 705 ja see ei ole vähem ega rohkem, kui sviit. Laenan siin taas tähelepanekut eelmise aasta reisikirjast, et olles sellest positiivselt niivõrd üllatunud, siis see võttis natuke roppe sõnu ütlema, et kuidas see ikka võimalik on. Oleme ju täiesti lihtsad tuulelohe lennutajad.  Me vaatasime toa üle ja kiitsime selle heaks, et sobib küll :-)

Kohe oli ka all ühine õhtusöök. Teenindajad jooksid ümberringi ja tekkis tunne nagu me oleks mingid suursaadikud. Olles söömaaja lõpetanud, tuli meie juurde ürituse organisaator Gujarati osariigi turismibüroo juht Hr. Mõngel ja ütles, et ootab meid kohe oma kabinetis – toas. Loomulikult me kuulekalt allusime kutsele ja suundusime tema tuppa. Pean tunnistama, et meie tuba on ägedam :-)

Ja nii me seal siis istusime, vaatasime tema vanast nuppudega telefonist lohepilte, ajasime juttu ja jõime viskit. Tuulelohede lennutamine ühendab inimesi.

2.päev

Andres oli oma kella pannud tirisema hommikul poole seitsme asemel helisema poole viieks. Äratuse peale tormas ta kohe dussiruumi. Olles esimese värskenduse teinud ja oma veast aru saanud jäi ta veel niisama toas edasi tagasi tiksuma. Mina ärkasin nagu härradele sellises hotellis kohane retseptsioonist tulnud äratuskõne peale, mida me ise polnud tellinud :-) Peale hommikusööki lahkusime peaaegu õigel ajal, vaid mingi pooletunnise hilinemisega. Ahjaa retseptsioonist saime vaatamata tasuta ööbimisele siiski mingi arve toateeninduse eest, mida me polnud tellinud. Arve teenusereal oli märgitud Blue Coriander? Küsisime organisaatori käes, et mis see on, aga ta ütles et tavaline toateenindus ja see oli OK ära maksta. Samas polnud meil kahju 450Rs maksta selle luksuse eest. Huvipärast uurisin, et meie toa üheöö maksumus oleks hinnakirja järgi olnud ca 6000Rs. Pole paha diil.

Üks ilus tuulelohe pilt Pärnu päevilt

Tuulelohede lennutusväljak oli linnast väljas mingil n.ö. botaanikaaia suurel muruväljakul. Kohale jõudes oli seal sissepääsust alates ca 100m punast vaipa, mis päädis suure lava ja sadade toolidega seal ees. Tahtes õigustada oma sealset kohalolu, siis sai kiirelt välja valitud endale üks väljaku ääres asuv messiboks ja loopisime oma lohekotid sinna asjadest tühjaks - et kiirelt oma põhitegevusega peale hakata. Kahjuks kottide sisu laiali loopimisega meie esialgne lennutamine siiski piirduski, sest kohe tuli korraldaja meie juurde ja ütles, et pole midagi parata, aga erinevad telekanalid kaameratega just saabusid ja me peame minema intervjuusid andma. Nohjah.. mis siis ikka :-) Läksime... ja jäime. Liialdamata julgen väita, et telekanaleid oli vähemalt kümme erinevat. Sama palju veel mingeid ajakirjanike. Minu üks küsitleja, kes inglise keelt ise ei osanud ütles lühidalt, et räägi ükskõik mida, peaasi, et räägid. Veeretasin siis jutukest pikemalt sarnaselt teistele juba antud ütlustele. Meiepoolne korraldaja pidevalt vaikselt tuletas meelde, et kuna tegemist on osariigi reklaamüritusega, siis kiitke niipalju kui jaksate Gujarati, kui suurepärast piirkonda turismikohana. Seega tundub, et tegu oli üleriiklike telekanalitega. Kuna meie aeg on siin praktiliselt viimse kui sammuni planeeritud, siis ei ole meil mahti õhtul seda teleka taga istudes kontrollida, aga natuke nagu uhke tunne on ka, et kas me oleme esimesed eestlased, kes on saanud ühel päeval niipaljudes India telekanalites sõna võtta :-) Olles intervjuudega mingi kell lõpetanud ootas meid kohe pidulik ürituse avamine, kus tähtsad mehed pidasid kõnesid ja siis tuli meil veel igasugu lipsustatud meestega pilti teha. Hm, eestis ei arvata küll lohelennutajatest eriti midagi :-) Vahepeal oli väike hetk, kus saime ühe lohe üles ja läksime kohe tagasi, et vaadata ka avamise juurde kuuluvat kultuuriprogrammi, kuid siis nägime, et meie suur pilootlohe oli vahepeal tuuleaugus ühe suure puu otsa maandunud. Meie ja veel loendamatu arv kohalike asus päästeoperatsioonile. No mis saab olla veel paremat tegevust kiireks vennastumiseks ja sotsialiseerumiseks. Kui lohe sai päästetud, siis ootas juba uus sats kaameramehi ja intervjueerijaid. Igasugu fotograafe ja niisama pildistada soovijaid ei jõua üles lugedagi. Lennutuspäeva kokkuvõtteks võiks öelda, et meie etteaste jäi suhteliselt nõrgaks, sest kogu aeg sikutas keegi meil varukast. Lisaks tuli mitmeid kutseid, et palun tulge meie juurde koju lihtsalt külla jne jne Kõigest, mis seal sündis ei jõuakski rääkida. Juba poole kolmest tuli väljakule vilemees ja veel keegi tähtis tegelane ja käskis kärmelt juba asjad kokku pakkida, sest nüüd on vaja sõita bussiga paarisaja kilomeetri kaugusele järgmise päeva üritusele. Enne bussi juurde jõudmist küsis korraldaja, et kuhu me ise tahaksime edasi sõita, selles mõttes, et järgmiseks päevaks on meile välja pakkuda kaks erinevat linna. Üks on Mandi ookeaniäärne festival ja teine on Rajastani lõunaservas Pakistani piiriääres olev Valge Kõrb. Olles kodus Gujarati piirkonna läbi uurinud, siis polnud kahtlustki, et selleks on Valge Kõrb ja nii sõitsidki kaks bussitäit lohelennutajaid kõrbe suunas. Enamus bussirahvast on kohalikud ja ka täna saabunud suur tiim Malaisia lennutajaid. Bussisõit kestis seitse tundi. Saatjaks suured puuvilla põllud, soolaväljad ja siin seal tiikidel ujuvad pelikanid. Vahepeal sõitis paralleelselt bussiga võidu ka üks rong. Muidu polekski ehk asi mainimist väärt, kui et veduril olid järel suured tavalised raudtee konteinerid ja seegi poleks mingi uudis, aga iga konteineri peal oli veel teine konteiner, mis muutis need vagunid kõrgeks nagu hiina müür ja see oli huvitav vaatepilt. Only in India?

Kohale saabudes ei pidanud me taaskord pettuma. Alles on meie siinviibimise teine päev ja me oleme otsapidi jõudnud kõrbealale, kuhu on ehitatud ajutine telklinnak väidetavalt spetsiaalselt tuulelohe lennutajate jaoks, mis on avatud 15 detsember kuni 15 veebruar. Bussist väljudes oli peasissekäik uhke nagu Hollywoodi
staaride vastuvõtul. Värava ees ootasid meid dziibid, mis vedasid saabujad edasi söögipaika, mis oma edevuselt ja ilult on kohane vaid eriti kõrgete külaliste vastuvõtuks. Tegemist on küll vaid hiiglaslike telkidega, kuid kujunduselt.. sõnadest tuleb puudu. Tohutusuures söögisaalis on valmis suur armee teenindajaid meie vastuvõtuks.

Olles igast potikesest natuke midagi proovinud liigume tagasi peaväravate juurde, kust buss viib meid 2km edasi hotelli. Hotell asub keset suurt, lagedat tühjust. Silmapiiril ei ole näha ühtki puud ega põõsast. Hotell ise koosneb väga paljudest tillukestest ümmargustest hüttidest. Puhtad, ilusti kujundatud, tõelised romantikapesad :-) Lõpetan tänaseks kirjutamise ja püüan oma peaministri staatusest kuidagi välja tulla. Kuidagi väga palju on seda head tunnet siin lihtsa poisi jaoks. Ole ilusate asjade jaoks avatud ja imed saavad teoks. Te peaks ka siin olema :-) Mul ükskõik, mida paljud negatiivselt India kohta arvavad. Minu arvamus on endine – Incredible India.

3. päev

Hommikul enne kukke ja koitu on äratus, koputusega uksele. Ukse taga on teenindaja, kes ütles, et aeg on ärgata ja tõi meile hommikukohvid voodisse!? Te oleks pidanud meie naerusuid nägema :-)

Hommikusöögiks käime samas kohas, kus õhtusöögil ja seal avastame enne ärasõitu veel viimasel hetkel, et on avatud Wifi võrk, et anda kodustele teada, et me oleme endiselt elus ja terved. Busside juures ootab meid mitu kaamelit vankritega, milledega tehakse enne festivalile suundumist kõigile üks ring ümber bussi :-). Vähemalt võime öelda, et ka kerge kaamelisafari on tehtud.

Valge kõrb on tegelikult piiritu soolajärv ja asub India ja Pakistani vahelisel piirialal ja sinna pääsemiseks tuleb välismaa turistil täita mõned paberid. Esmapilgul tundub nagu oleks merekaldal, mis on jäässe läinud. Festivaliplats on taas suursuguselt kujundatud, kus igal lohe-tiimil on oma boks asjade lahti pakkimiseks ja loomulikult ei puudu ka lava ja pealtvaatajate toolid.

Andres lõunatamas

Ainult tuulega on kehvad lood. Alguses vähemalt kõik üritavad oma lohesid lendu saada, aga peale lootusetuid üritusi laotavad kõik oma lohed näitamiseks bokside juurde lihtsalt maha. Mina pean, aga suunduma taas hr. Mõngli palvel telekanalitele intervjuusid andma. Vaikselt hakkab sellega juba harjuma. Neljale telekanalile korraga jutustada pole enam mingi probleem :-) Ka mingite väga kõrgete kohalike võimuesindajatega oli mul kiirkohtumine.

Aegajalt oli väikseid tuulepuhanguid, mida prooviti lohede õhku saamiseks ära kasutada. Kummaline käitumine kohalike poolt on see, et nii kui ma olen lohe lendu saanud ja korrakski peaks eemale minema, siis on kolmkümmend meest nööride kallal, kes kõik tahavad „lennutada“. Seda juhtus ka eile. Mille lõpptulemus on siiski ühene, et lohed lihtsalt taevast alla tõmmatakse. Et üks kiskujatest on väga tähtis ülemus ja võimalik, et kasulik tutvus edaspidiseks, siis väga vahele ei trüginud. Nad ju lohelennutamise kogemuse emapiimaga kaasa saanud ja mul on ka tegelikult ükskõik, kui korraldajad sellega rahul on. Üks omadest lennutajatest ütles, et see on nende jaoks vaid heatahtlik mäng ja siin ongi nii, et kui tahad korda, siis pead ainult kurja häält tegema, milles ma muidugi suhteliselt nõrk olen. Vahepeal käisin oma Sini-must-valge lohega soolajärvel jalutamas, et kõndides teda ise klassikalisel kombel enda järel lennutada. Sellest ei tulnud midagi head. Pigem ümbritses mind kogu aeg suur hulk inimesi, kes pildistada tahtsid ja kuskilt maalt tundus see juba üsna koormav ja läksin tagasi oma boksi ja püüdsin leida endale minuti privaatsust. Siis avastasin, et keegi on kottides sorinud. Ei midagi väga pahatahtliku. Nad käivad siin pidevalt küsimas, et kas meil on anda midagi neile lennutamiseks ja küllap järjekordne kriimsilm on käinud vaatamas, et kas midagi nendest kotis olevatest riidehunnikutsest sobiks lennutamiseks, aga et nad tunnevad siin juba lohena peamiselt „fighter kite“ tüüpi lohesid, siis näen, et sellele kõige sarnanev  „50 lohet ketis“ lohe on laiali tõmmatud ja sassi aetud. Esmapilgul on see üsna hirmutav uudis, sest seda lahti harutada.... see ju mulle meeldib :-) Õnneks, et on tuuletu ja tahtmata ennast järjekordsetele pildistamiseks välja pakkuda, siis hõivangi ennast ajaviiteks mõnusa nokitsemistööga. Kell kaks puhutakse taas vilet, tuuakse söögid kõigile kandikutel boksi ja siis ongi taas pakkimise aeg. Lahkudes tehakse kohalikul turul veel väike shopingu peatus ja härra Mõngel kõnnib meie kõrval juhuks, kui midagi huvitab ja hindu on vaja 3! korda fix-hinnast madalamaks teha. Apelsinid kohalikult müügiletilt on meile suisa tasuta. Väga, väga palav on. Liiva või mulla asemel katab siin maad tuhkjas tolm. Mõni mööduv auto tõstab selle kõik lendu ja hingata on raske. Kas see ongi see ollus, mis teinekord telekast nähtuna terveid linnu liivatormi nimeall enda alla matab?

Tagasitee 430km Ahmedabadi kestab 10 tundi. Vahepeal tehakse kiired peatused teeäärsetes söögikohtades, et saaks jalgu sirutada ja kohvi juua. Ka õhtusöök serveeritakse ühes sellises kohas, mis meenutab mulle olustiku õudusfilmist Dusk till Down  :-). Söögikõrvale pakutakse siin alati joogiks seda valget piima, mis on paljudele ehk tuttav, kui Kaks Kanget käisid India pulmas ja Margna ütles seda juues, et „väga raske on naeratada“. Andres jätab selle imelise joogi alati vahele, aga ma pean tunnistama, et see on hull kraam küll, aga ta on oma hulluses nii huvitav, et ma pidin ikka mitu korda proovima, kuidas üks asi saab nii karm olla ja nüüd... mulle meeldib :-) Bussis sõites jäin mõtlema, et vaat kui huvitavalt on inimorganism ikka ehitatud, et kui muidu voolab sul kõhus latte kohv, rakvere viiner, kartulid, hakkliha kaste ja sekka kalamari ja vahest ka silmud, siis nüüd paneer, dhal, veg pulao, chicken biryani, roti ja chees naan ja ma ikka töötan.

Huvitava faktina saame teada, et varasematel aastatel on Gujarati osariigi lohefestival olnud „nii suur“ üritus, et näiteks eelmine aasta oli osalejaid rohkem, kui kahekümnest erinevast riigist ja KÕIK osalejad üle maailma lennutati sinna Gujarati osariigi kulul! No meil nii hästi ei läinud, kuid vingumiseks pole siiski põhjust. Siis ei oleks ju ka eesti saanud niipalju meediakajastust, kui euroopa kõige vingem tuulelohe lennutajate riik :-) Nüüd teavad meid siin vähemalt kohalike lohelennutajate seas kõik. Meile tuuakse pidevalt näha ajalehti, kus on juba meie pildid sees ja see tekitab suur elevust. Kõik mu kaasa võetud eesti lipud ja rinnamärgid on jagatud. Oleks neid vaid rohkem olnud. Mul oli neid küll omajagu, aga ka kohtumisi erinevate tegelastega kellele neid jagada tahtsin, on olnud rohkem. Tundes end kui eesti riigi suursaadikuna, siis on tunne, et kas meil ei ole mingit „auku“ kust võiks riigi esindamiseks tasuta lipukesi ja rinnamärke teele kaasa saada?

Õhtune hotell on tagasihoidlike killast ja tundub, et meid on rohkem, kui reserveeritud tube. Hindusid pakitakse igasse vabasse kahetoalisse tuppa kümmekond. Meil on lux versioon – vaid kahekesi toas.

4.päev

Öeldi, et täna on vaba päev puhkamiseks ja linnapeal kolamiseks. Hommikusöök jääb ära, sest meid aetakse pidevalt söögisaalist minema, kuna meile on ette nähtud korralikum toit, kui teistele. Oma hommikusööki oodates, käis meie juures Jodhpuri loheklubi esindaja ja uuris meie edasisi plaane. Keeras kõik pea peale, tegi ringi ja andis palju lubadusi. Minu erisoov oli siiski jõuda Goas ära käia, sest siis ma saaksin ka kodus inimestega India teemal kaasa rääkida - kes on Indias (Goas) käinud. Uued plaanid nüüd nii ringi tehtigi, et Jodhpuri mees orgunnib meile kiire visiidi Goasse ja sealt siis Rajastan ja öeldi ka, et siis te jääte haigeks :-) (puhkus jätkub) ja Malaisia tiim viiks meid nende kulul juba Malaisiasse edasi. Kas hullemaks saab enam minna? Pidi tulema väike tagasihoidlik reis. Tuleb säilitada kainet mõistust.

Ok. Side lõpp. Kell on 13.30 hommikusöök saabus.

Appi. Ma püüan teha nii lühidalt kui oskan, aga see asi veab kohati juhtme kokku.

Toast väljudes selgus, et ühtlasi on ka lõunasöök valmis ja läksime Malaisia tiimiga koos ka lõunasöögile  – lihtsalt et olla võimalikult seltskondlikud. Vahva on suhelda kõigiga, kui oma vanade sõpradega. Kas teadsite, et Malaisias pidi ka tänapäeval inimsööja hõime olema?

Peale sööki andis hr. Mõngel meile teejuhi kellega suundusime telefonile sim-kaarti hankima. Esinduses ootasime tunnikise oma järjekorda. Siin peab olema kannatlik. Letitaha jõudes langes Andres juba esimeses trikoovoorus välja, sest ma unustasin talle enne reisi öelda, et „äkki“ võib paberite täitmisel fotot vaja minna. Seda on ka mu varasematel reisidel vaja olnud, aga kuidagi on siiski ka ilma hakkama saanud. Aga ega minulgi asjad ei suju. Olles juba paberid täitnud, selgus, kaardi saamiseks peab mul olema kohaliku inimese garantii, et ma olen usaldusväärne isik, aga et mu saatja on Rajastani (kõrvalt valla poiss), siis temal puudusid volitused, mind heaks kiita. Läksime hotelli tagasi. Hr. Mõngel andis kaasa uued poisid oma ID kaardiga. Varsti olime tagasi esinduses ja poisid trügisid seekord järjekorras vahele viidates et kauge külaline võib väga vintsutatud saada. Nüüd ID kaart sobis, aga puudus dokument, kus oleks kirjas, et mu kodune aadress on ikka seal, kus ma väidan seda olevat? Mul ei meenunud ühtki dokumenti, mis meil eestis kasutada oleks ja kus oleks ka kodune aadress peal. Passist ei piisa. Olin juba valmis alla andma, kui siis leiti, et mind võiks päästa kontori ülemus, kes on korraks just välja läinud. Ootame.. aega on, mis selle vaba päevaga ikka tarka teha... Ülemuse saabudes, hindas ta minu ohtlikust India riigile ja küllap ma meenusin äkki talle TV uudistest :-) ja tema loal, ma siiski kaardi lõpuks kätte sain. Aga!, et täna on puhkepäev, siis kaart aktiveerub esmaspäeval. Saades kaardi kätte, oli siiski kohe uus jama. Mul on vaja micro-sim kaarti, mida ma neile kohe alguses ka mainisin, aga et see ei olevat probleem ja alles nüüd nad said aru, et ikka on küll. Eelmine aasta, kui sai ostetud telefonikaart suvalisest tänavaputkast, siis müüja lõikas selle ise spets tangidega väiksemaks, aga nüüd suures esinduses paluti, et tuleks esmaspäeval tagasi, siis teeme.. Oh jah..

Tõend ühe pudeli õlle taotluseks

Andresel ei olnud samal ajal kergem. Tema tahtis oma sim-kaardist ilma jäämise nukrust õlleklaasi taga välja nutta, aga :-)... Retseptsiooni seinal on suur silt, et alkoholi müüjakse vaid Gujarati osariigist väljastpoolt tulnud turistidele! Lihtne? Ei :-) Kõigepealt oli vaja passi. Siis selgus, et see ei ole siiski piisav tõend, mis kinnitaks, et ta välismaalt pärit on. Vaja on ka lennukipileteid!!! Meil vanu pileteid ei olnud enam alles. Pakkusime tagasisõidu piletite broneeringuid. Sobib. Nüüd on vaja hotelliülemuse heakskiitu. Saime siis ka hotellidirektori heakskiidu paberil! ja ka suure A4 leheküljelise tõendi Andrese nimele!, et tal on lubatud õlut osta. Aga selle tõendiga tuleb minna kuhugi kaugemale veel mingi onu jutule, kes omab alkoholi ja siis tema lõplikult otsustab, kas Andres saab õlut. Aga, et täna on (vist) reede ja nädalavahetusel alkoholi ei müüda!, siis siit maalt sai meil aeg otsa ja suundusime homset loheväljakut üle vaatama.  Olen veendunud, et see uus ametnik oleks nõudnud veel sünnitunnistust ja dokumenti ema neiupõlve nimega. Kogu jutt käib ühest pudelist Kingfisher õlust. Selle peale oskab vaid öelda – OM (üks tuntud india sõna). Aga meil on endiselt huumorisoont seda uskumatu seiklusena võtta :-)

Bussiga jõeäärde sõites näeme kuidas kogu linn on festivali reklaame paksult täis. Organiseerijad ütlevad, et täna ööseks peaks siiski saabuma just selleks ürituseks osalejaid 35 riigist. Kahju neist, et nad kõigest eelnevast ilma on jäänud :-) Pealtvaatajaid arvatakse tulevat ca 500 000 inimest – meie laulupidu on selle kõrval nagu külasimman :-) See teadmine võtab küll natuke kõhust lahti..

Väljak ise on võimas. Kõik on temaatiliselt dekoreeritud ja väga pidulik. Nagu oleks tulnud olümpiamängudele osalema. Õhtu hämardudes täitub plats järjest homsete osalejatega. Kõik osalejad suhtlevad omavahel nagu vanad sõbrad. Vägev tunne on olla üks neist. Kõik on väga ülevas meeleolus ja seda ilma alkoholita. Küllap vürtsikas toit on ka hästi mõjunud. Üsna varsti tuuakse kõigile sealolijatele India klassikalised Fighter tüüpi lohed ja läheb võitluseks, kes kelle lohe taevast alla saab. Võitjaks kuulutatakse sport. Vahepeal tuuakse kõigile lohenööridele kinnitamiseks ka öötuled, et öine taevas lõbusam oleks. Et minu lohenöör lõigati esimeste seas läbi ja lohe ise juba kuskil äärelinna poisikese ukse ees, siis assisteerisin Andresel nööri rullilt peale andmist, kui järsku tuli kuskilt  suur kaamerameeste armee koos mingi eriti-eriti tähtsa mehega,

Andrese kord intervjuud anda

kes tuli spetsiaalselt Andrese käest uurima, et mis tunne on lennutada esimest korda seda lohet, sest me tõesti pole seda varem lennutanud ja palju kohalikke oli meid pidevalt õpetamas ja juu siis kuulujutt levis :-) Nii palju kaameraid enda ümber polnud me veel varem kohanud. See tähelepanu meie ümber on väga-väga üllatav ja hoiatati, et homme võib tulla meie juurde isegi keegi Narmdra Modi. Ma loodan, et meil jääb homme lohelennutamiseks ka aega??? 

Kogetust veel põlvede värisedes, läksime hotelli tagasi saabudes selle lähiümbrust vaatama, mis päeval nägemata jäi. Sees natuke keerab. Ei, mitte toidust, vaid sellest, kui vastutusrikas päev homme ees ootab. Ei ole ju lihtsamat asja, kui lennutada tuulelohet, aga ikkagi.. käed värisevad. Kui oleks vaid homme hea tuul, mis meie kaasa võetud lohedele hästi sobiks. Ma pole kunagi eriti mingi lipukestega vehkija olnud, aga homme tahaks oma suure sini-must-valge lohe kõrgele Ahmedabadi kohale lasta.

Ei tea, mitmes päev täna on :-)

Hommikul äratus pool seitse. Hommikusöögiks oli ainult piprapirukas ja kohv.

Buss startis hotellist kell kaheksa. Kõik olid väga ülevas ja rõõmsas tujus. Täisgaasil kihutati läbi ärkava linna. Lennutusväljaku serv on satitaldrikutega TV ülekande busse täis. Turvameetmed väljakule pääsemiseks on pea sama karmid, kui lennujaamas. Oleme hoitud. Kõigepealt viime oma varustuse ära boksidesse, millel on riikide nimesildid peal, tõmbame üles oma „sini-must-valge“ pilootlohe ja suundume tagasi alale, kus kõikide riikide esindajatele jagati nende lipud ja riiginimedega tahvlid. Esindatud riike on kindlasti üle 35. Ka meie lipp ja silt oli olemas :-) Rongkäik läbi pidustuste väljaku lennutusväljakule oli väga võimas. Minul isiklikult tuli küll vahepeal pisar silma. Kahju, et ainul meie ei saanud pidustusteväljakul edasi toimuvat tseremooniat vaatama jääda, kuid õnneks osa sellest toimus enne lennutuse algust ka meie väljakul. Rongkäigu algul avastasime, et meie lohe oli taevast vahepeal kadunud, kuid tagasi saabudes selgus, et ta oli vahepeal alla võetud... põhjust ei tea.. Kiirelt lasime esimeste seas oma nööritäie lohesid üles ja puhusime rahvamagneti „auto“ täis. Sellega me ka piirdusime kartuses, et meie ei suuda selles massis oma lohesid hallata, kui tuul peaks suunda muutma, kuid see oli ka täiesti piisav, sest igasugu muid lohesid oli meie ümber piisavalt. Üllatavalt nii suuri lohesid, kui meil terve päeva jooksul stabiilselt lendamas näha väga ei olnudki. Aeg ajalt mõni päris kena isend nähtavale ilmus ja siis olid nad jälle kadunud. Hiljem selgus, et paljudel oli probleeme sellega, et platsil joosti ringi ühenööriliste ja sportlohedega, milledega n.ö. proffide lohenöörid läbi lõigati. Kerala mees rääkis, et tal lõigati nöörid läbi neli korda ja siis andis alla. Malaisia mehed jäid oma lohedest suisa ilma, sest need lendasid territooriumilt minema. Territooriumilt väljumine läbi selle rahvamassi on väga keeruline ülesanne ja selleks ajaks, kui nad tänavale jõudsid, olid lohed kadunud. Meie pääsesime vaid ehmatusega, kui rongkäigult platsile saabudes üks poiss ütles, et meie üks kott oli olnud juba vahepeal varastatud, kuid varas oli kuskil tänaval kellegi poolt kinni peetud. Millegipärast on meil kahtlus hinges, et see asi ei ole puhas, sest kotil oli küll mu nimi peal, aga ikkagi.. Pigem me ise saabusime siis, kui ta kotiga seal liikus ja oli hea stoori varnast võtta, sest kogu ülejäänud päeva käis ta mu kannul, kui vari, et ma selle lohe „merihobu“ talle maha müüks. Päev kulus lohedel silma peal hoides, intervjuusid andes ja loomulikult kohalikega pilte tehes. Minu auto, mille sees saab pilti teha, oli vaieldamatult rahva lemmik. Paljud inimesed käisid meie juures lihtsalt ütlemas, et me oleme parimad. Meil oli ka platsi servas kõige turvalisem ala :-) Ma ise arvasin, et sinna tuleb selle osalejate massi juures palju suuremaid "tegijad", kuid tuleb välja, et meiesugused amatöörid olid selle suursündmuse päästjad, sest korraldajadki käisid ütlemas, et pange välja kõik mis teil on, aga me ei julgenud seda riski siiski võtta.  Arusaamatu on ka see, et paljude riikide esindajad ei võtnud üldse lohesid välja viidates mitte sobivale tuulele ja liiga suurele rahvamassile ja nii nad sel boksides istusid. Ukrainlasel oli vaid üks väike lastelohe ja üsna algaja sportlohe, mille lennutamine antud kohas ei peaks olema lubatud. Platsi teises servas oli päev otsa pigem tants, trall, pulli tegemine ja mingid filmivõtted. Vahepeal käib loheväljakult eile hoiatatud tähtis mees Hr. Modi, keda kanti kanti õlgadel, mingi alusel tooli peal.

Kohalik kuningas vist. Aitab lohedest :-) Mõngel on meiega väga rahul ja hotelli saabudes oleme kutsutud tema juurde väiksele viskile :-) Viskid joodud, läksime õhtusöögile. Et ikka oli üks ja seesama toit, siis läksime hoopis lähedale burgerit sööma. Ühtlasi sai põgenetud hotellist, sest meile on tõesti suur nõudmine. Alguses sai rumala peaga räägitud, et me plaanime siin Indias peale festivali veel natuke puhata enne tagasilendu ja nüüd käib üks loheklubi teise järel meid järjest moosimas enda juurde loheüritusele. Hetkel on meil väike kokkulepe, et lähemegi Rajastani Jodhpuri festivalile, tingimusel, et me oleme siiski kaks päeva Goas ja kõik tekkinud uued transpordikulutused ja piletite organiseerimised on nende kanda.

Me pole veel nädalatki olnud ja nii palju on juhtunud. Homme festival jätkub ja õhtul plaanime kinno minna :-) Ah jaa, meil on tegelikult suur probleem ka. Lohede transpordikott on korralikult katki.. Mina kirjutan, Andres hetkel õmbleb.

Üks päeva meenutav video, kus meiegi oleme peale jäänud:

Teine festivali päev.

Estonian kite club 

Et täna on kolmteist, siis tänast päeva pean ma kirjutama hakkama oma lühimälule tuginedes, sest Shiva viskas vimka ja lasi mu välisel mälukettal kaduma minna :-) ehk siis juba kolmandat reisi olen ma päevasündmuste paremaks kajastamiseks kasutanud väikest märkmiku, kuhu igasugu huvitavaid fakte, mõtteid, üleelamisi jne märksõnadena kiirelt kirja panna, et aeglane kirjutaja õhtul ei peaks pikalt pastakat närima. Proovime, mis välja tuleb...

Tuulelohede festival

Hommikune äratus nagu ikka hindukeelse telefonikõnega alt retseptsioonist, et aeg on ärgata. Keegi on meie ukse vahelt värske hommikuse ajalehe poetanud. Et seal on meie lohed piltidel ja natuke minust juttu, siis küllap see meie kaitseingel Mõngel oli.

Hommikusöögiks on ikka see sama jama. Mitte, et mul midagi nende toitude vastu oleks, aga kui lettidele midagi uut ei laota, siis ahvatluse puududes kõht nii väga tühi ei tundugi. Venemaalt pärit mees elab üldse oma kaasa võetud peki ja vorsti peal. Isegi indoneeslastel on raskemateks hetkedeks konserve varutud. Minul oli kaasa võetud vaid kaks pakki kasekese komme ja needki söötsin tänaval kohalikele marakrattidele sisse.

Tullakse meid vaatama

Täna stardime festivaliplatsile tunnike hiljem kui eile. Poole kümnest olime platsil. Kõigepealt tehti ära kiire instruktaas tänaseks päevaks. Nagu näiteks, et keegi ei tohi oma lohede juurest lahkuda, jälgimaks võimalikult hästi, et keegi su lohesid maha ei lõikaks või ise püüda ära hoida mõnd õnnetust ja et oma asjadel, mis boksis on, tuleb ka kuidagi silm peal hoida. Praktiliselt kõige esimesena olid meil kõik lohed õhus. Et tuul oli ühtlane ja rutiin selge, siis tõotas tulla lihtne päev kõrvetava päikese käes. Vahepeal käisid kohalike loheklubide liikmed vaatamas, kuidas meil on lohed piloodiliinile ühendatud. Peensustesse ei hakka laskuma, aga meie olime selle õppinud oma varasematelt lohefestivalidel ja hea tunne oli jagada teistele oma teadmisi. Samas oleme meiegi tegelikult väga palju õppinud, aga seda pigem sellisele lohefestivalile tulemise praktilisele poole pealt, et kuidas tulevikus mugavam rännata oleks. Meil on natuke liiga palju lohesid kaasas, kui vaadata, kui kergekäeliselt teised tulnud on. Ainult Indonesia omadel on samaväärselt asju, aga neid on ka inimarvuliselt palju rohkem. Päev oli rahulik kuni umbes üheni. Ainult ühe intervjuu andsin. Siis hakkas tuul nõrgenema, keerutama ja vaatamata oma tublidusele õnnestus meil oma piloot maandada Cota Divoire saatkonna katusele. Teadsite sellise riigi olemasolust? Kahjuks ei õnnestunud meil nende esindajatega isiklikult kohtuda, sest nemad on vist juba lahkunud ja nii me saime seal koosöös teiste lennutajatega oma lohe tervel kätte. Edasi otsustasime teha lennutamises väikse pausi, sest vahepeal oli meie lennuala (mis ei ole nimeline) hõivatud juba sport-kotkaste (lastelohede) lennutajate poolt. Andres läks pilte tegema ja mina käisin Belglase juures workshopil, kuidas teha peenikestest volditavatest õhupallidest ja toidukilest lohesid. Mulle käeline tegevus meeldib ja teisalt on mul lohede meisterdamises veel doktorikraad puudu. Kella poole kolmest lähme platsile tagasi, sest meid siiski väga oodatakse sinna, aga peale piloodi ja väikese karu midagi lendu ei saagi lasta, sest lohet tuleb pidevalt lennushoidmiseks selleks kagutuulega meelitada. Kuidagi venitame poole neljani välja, kuniks suudame ise tekitada kergelt ohtliku olukorra, kus me kaaslennutaja piloodi võrdsete võitluses edukalt maha tõmbame. Kõik jäid õnneks terveks. Hakkasime pakkima. Kell neli on nagunii juba lõpetamine ja ühispildistamine. Teel hotelli poole mõtlesin välja, miks on siin linnas paljudel rolleritel lenksu küljes kõrged metallist üle pea ulatuvad kaared. Et siin linnas on tõesti palju lohelennutajaid ja kõikjal vedeleb ka selle teemalist prahti, siis need kaared lenksult kaitsevad juhti võimalike õhus olevate peenikeste loheliinide eest! Elementaarne eksole..

Hotellis tegime kiired värskendusprotseduurid ja suundusime edasi kohe Loheturule, mille olemasolust me teistelt lennutajatelt kuulsime. Enne seda ajas Mõngel n.ö. ruupiat lõhki ja kauples meile odavaimat rikshat sinna sõiduks. Võttis natuke aega, kuniks ta ühe leidis. Kui muidu oleks tavahind 40-50 ruupiat, siis tema tahtis meile 30 eest leida (1eur oli 80 ruupiat).

Tuulelohe

Loheturg ise oli väga lahe. Tahaks uskuda, et nagu kudujale lõngapoes. Inimesed ostavad homseks lohelennutamise päevaks turult lohesid suurte pakkidena. Valik on väga kirju. Kõik on klassikalised riisipaberist ja bambusvitstest iludused. Tüki hind on ca 1,5 ruupiat. Võtaks isegi kui kuhugi panna oleks. Loomulikult on seal ka igasugu nööre ja käepidemid ja muud põnevat. Homne päev on igaastane püha ja inimesed ei pea isegi tööle minema. Meil võiks ka selline püha olla. Sellest saab ju nii positiivse emotsiooni, et sel päeval unustavad inimesed oma aipäädid ja alkohol on tabu.

Turul saab ka näha kuidas iidsel moel käib siin kirjude lohenööride valmistamine. Lapsedki jooksevad siin pidevalt suure karjana rõõmsalt ümber meie ja jääb tunne nagu me oleks ise siin paljulapselised isad. Andres püüab neid pildistada, aga nad on nii ülemeelikud, et nad poevad või objektiivist sisse.

Edasine plaan oli meil, pigem minul, et me võiks ikka tänaõhtul kinno ka minna. Turult naastes, aga pidurdab meie hoogu, üks kohalik noor meiekamba lendur ja palub meil tema juurde koju õhtusöögile tulla ja nii mõnedki teised meie hotellist olevat läinud juba ees. Kino võin ju tegelikult kodus telekast ka hiljem vaadata ja õhtusöök hotellis on nagunii nagu ta on. Õhtu sai hoobilt uue suuna. Ma vist olen maininud, et siin ei maksa tõsiseid plaane üle viie minuti ette teha :-). Kodu oli neil hubane kolmekordne vanem kivimaja. Asukohta ei oska öelda, aga sellises klassikalises kitsaste kärarikaste tänavatega linnajaos. Selles majas elab üks pere, mille moodustab kolm inimpõlve - kokku 21! inimest. Lapsed on eriti ilusasti kirevatesse indiapärastesse riietesse pandud. On näha, et meie saabumine sinna peresse on eriline hetk. Kõigepealt söövad külalised (Eestist, Hong-Kongist, Malaisiast, Ameerikast) – meid oli kümmekond ja siis sööb pererahvas ise. Meie istume toolidel ja nemad põrandal ringis. Jutt, käib elust, olust ja muidugi lohedest. 2 aastat tagasi olevat siin linnas olnud ka juhus, kui üks lennuk tegi hädamaandumise, kui väga pikk kettlohe olevat sattunud linnakohal lennanud lennuki mootorisse.

Peale õhtusööki nägime kuidas ca 3 aastane läks ja puhastas oma taldriku ise ära ja pani riiulisse. Kusjuures mitte keegi ei käskinud tal seda teda. Ah.. võib olla meile lihtsalt tundus see ebatavaline käitumine olevat..

Ja nii see päev kümne paiku otsa saigi. Justkui ei midagi erilist. Homme ootab meid hommikul kell kaheksa linnaekskursioon ja siis.. eks näis, mis tuleb :-)

14.jaanuar

Hommikune väljasõit viibis tunnike. Ekskursioon on mõeldud vaid mitte India kodanikele. Tegelikult mingit eksuriooni ei olegi. Kui meie hotell on kesklinnas kontorihoonete vahel, siis meid viiakse teisele poole jõge elamurajooni, selle linnaosa juhi elamisse. Katuseterrassilt avaneb hea vaade ümbritsevale linnale ja täna toimuvale suurele lohelennutamisele. Juba kümnepaiku hommikul kihab taevas lohedest. Ilm on ilus nagu ikka

Ja nii ongi... tuulelohed

ja lohelennutamist saab kõikjalt kostev kohalik discomuusika. Ja nii me seal lihtsalt oleme - nautides vaadet, kes tahtis sai ka ise lohet lennutada ja loomulikult ei puudunud ka sealt telekaamerad, kes nii meid, kui ümbritsevat filmisid. Ülev tunne on näha sellist pidupäeva oma silmaga. Lennutavad nii vanad, kui noored, nii poisid, kui tüdrukud, vanaemad. Ühel plekk-katusel lüüakse lisaks nii kõvasti tantsu, et ilmselgelt see katus järgmist hommikut ei näe. Inglane teadis rääkida, et paar aastat tagasi, kui ta siin oli, siis lohelennutamise päeval hukkus siin linnas ca 40 inimest katustelt alla kukkudes ja lohenööridest saadud vigastustesse!!! Vaatan ringi ja ei imesta, et see nii tõesti olla võib. Kella kahest serveeritakse meile majaesisel trepil pidulik

Köök

lõuna. Ärasõiduni oli veel natuke aega ja majaümber luusides nägime naabermajas seda kööki või pigem üsna räpakat kuurialust, kus need hõrgutised küpsetati. Parem kui ei oleks näinud, aga toit püsib kenasti kõhus ja kõik on hästi. Tagasiteel hotelli on näha kuidas tänavad hakkavad kattuma kasutatud lohede prügist ja tänavate kohal on lohenööritsest ämblikuvõrk. Üksikud linnas olevad puud on saanud kaunid kirjud lohekaunistused ja näevad välja, kui jõulupuud.. Meie jaoks hakkab kõik läbi saama. Et me olime bussis oma hotellist ainukesed välismaalased (teised olid mujalt hotellidest kokku nopitud), siis tagasi saabumise hetkeks on hotellis juba nukralt vaikseks jäänud. Alles oli meeletu möll ja tähelepanu ja nüüd longid mööda tühje koridore. Olles just oma tuppa jõudnud, jõuavad ka järjest läbi käia kahe varsti Indias tulevase festivali esindajad, kes meid endiselt oma üritustele moosivad ja ka üks praeguse ürituse korraldajatest. Et natukenegi rahu saada, siis lahkume hotellist ja lähme jala üsna pika maa tagasi lohe-turule. Lihtsalt et õhtut täita. Meie rong siit lahkub alles homme hilisõhtul. Minu viga või pigem ma tõlgendasin korraldajatelt varem saadud ajakava kodus valesti ja tegelikult oleks võinud juba tänaõhtul lahkuda.. , et ma praegu vahepeal täidan aega kirjutamisega, siis õhtul lähme kinno Dhoom 3 actionfilmi vaatama. Piletidki on olemas. Homme teeme arvatavasti mitte midagi ja siis väike seiklus jätkub. Praeguse seisuga lähme Mumbaisse, sealt Ajanta ja Ellora koobaslinna vaatama ja sealt tulevad juba järgmise festivali korraldajad meile vastu ja lubasid 2 päevase festivali ajal kõik välja teha ja lõpuks Palolemi palmide alla viia reis lõppu ootama. Selle siinoldud nädalaga on nii palju juhtunud, et ma olen tegelikult juba üsna väsinud, aga eks ta ole jälle omamoodi India kogemus.

Siia sobiks nüüd mingi rahulik Indiapärane lugu, aga peame hakkama kinno sättima..

Võimalik, et olen nüüd natuke vait. Prozektorilambid on kustutatud ja tähesära vaibunud. Aeg endale. Väike muusikapaus:

Puhkepäevad

Mul on vist lihtsalt vajadus, mõtteid paberile panna. Kasvõi enda jaoks või kellegile kuskil :-)

Üleeilne õhtune kinokülastus oli lahe. Indiapäraselt 3 tundi koos vaheajaga. Kui kunagi meie kinodesse tuleb, siis soovitan. India actionfilm on klass omaette ja väga kaasahaarav :-) Suurepäraste kaskadööritrikkide esitluse juures ei ole keeleoskus oluline. Et kinos oli väga külm konditsioneer, siis mina jäin natuke haigeks ja veedan tänase päeva hotellis. Andres käib päeval oma spordikat jõe ääres lennutamas, aga peale seda kui tal kolmandat korda lohe nööride küljest kohalike poolt Figteritega maha lõigatakse, annab ta loobumisvõidu ja otsustas, et  teeb parem esimesi arglike samme omalkäel lähiümbrust uurides. Õhtul tagasi tulles rääkis oma lugu, kus ta oli rahavahetust otsides mingi kohaliku klemmiga rolleriga linna peal seigelnud ja mis temaga kõik veel juhtus. Võiks vaid öelda, et ma ju hoiatasin :-) Anna võimalus ja seiklused ootavad sind otse hotelli ukse eest alates.

Kui väljas on hämaraks läinud, täidavad tänast taevast lohede asemel ilutulestiku raketid ja tuhanded hiina-laternad. Seegi vaatapilt on midagi haruldast:

Mäletan, et meil oli ka eestis kunagi uudis, kus pirital mingi ürituse raames lasti kolm hiina-laternat taevasse ja sellest tuli väga suur jama, kuna segavat lennuliiklust. Siin pole see probleem. Arvatavati lennuliiklus on ammu seisatud ja lindude ränne on ka täna õhtuks peatatud. Tänaseks ööks võiks ka kuuvalguse välja lülitada. Ah jaa, vahemärkusena meenub, kuidas festivali ajal kohalikud linnud (mingid kullilised) ründasid väiksemaid tuulelohesid. Küll kurjustasid.

Õhtul kergelt enne üheksast tuleb meil festivali korraldaja kulul hotelli ette takso, kes hoolitseb, et me õiges suunas ära läheks. Lähme kohe mitu korda, sest veel üsna uimasena suudan ma esimesel katsel oma kõige tähtsama dokumentidega kõhukoti hotellituppa padja peale jätta. Rong väljub jaamast 22.00

AC3 vagun on Andrese esmamulje põhjal oluliselt parem, kui Finnairi lennuk ja siin saab linade vahel üsna mõnusalt sirutada ja magada. Ma ju räägin, see meie Kaks Kanget reisisaade maalis paljudele liiga karmi pildi. Minu reisid on vaid ilusad ja päiksepaistelised.

Mumbaisse jõuame hommikul 6.15 Uskumatult lärmakas on siin nii vara hommikul Dadar rongijaama ümbruses. Huvitav on see, et jaamaümbrus on tohutu suur lille!market ja enamus lilledest müüakse pigem õienuppudena. Ja neid on palju. Turuväravas on ootel kes teab mittu rekkat, mille koormaks on vaid suured plastmasskastid, mis sisaldavad lilleõisi. Kastide kiirel ja lohakal mahalaadimisel kukub kastidest ka palju õisi välja, mida juba tänavanaised sealt maast, vaatamata keelamisele, näppamas on. Teeme Mumbais lihtsalt aega parajaks ja lähme mereäärde. Telefoni tuli sõnum, et minu ootejärjekorra piletid on muutunud reaalseteks pääsmeteks lõunasele rongile.

Et mina olen terviselt endiselt ikka veel nõrk või Ahmedabadis nähtud india filmist pidevas lummuses, et ei suuda millelegi muule mõelda, siis mina jään rannapromenaadi pingile tukkuma ja Andres tuuseldab kaameraga lähiümbruses. Päris mitu korda käivad politseinikud mulle mainimas, et pingil tukkuda ei tohi - ei ole turvaline. Läksin siis suisa vee äärde kividele pikutama. Meres oli tõusuvesi ja napilt enne, kui varbad märjaks hakkasid saama suundusime juba Andrese väga tungival palvel Hard Rock Cafe-sse sööma ja sealt edasi juba kiirelt rongijaama. Võtsime pakihoiust lohed ja olime esimeste seas rongil, et oma suured kotid ikka kenasti paigutatud saaks. Rongiks on meil mugav AC Chair vagun. Andres istub enamus ajast rongiuksel ja teeb pilti, mina kirjutan. Ilm on väga ilus ja taamal vahetuvad mägised maastikud paitavad silma. Tervis on juba paremaks läinud. Viimane võimalus endal jõudu koguda ja siis kruvime taas tempo üles. Praeguse seisuga on meil Aurangabadis homme hommikuks tasuta auto koos autojuhiga vabaks kasutuseks. Loodetavasti jõuame nii Ajanta, kui Elloora mägilinnad külastatud ja peale seda viib auto meid juba uuele lohefestivalile. Varem mainitud Jodhpuri festivalile mineku ütlesime korraldajate ära, kuna nad andsid vaid lubadusi, aga reaalselt meile siiski uusi pileteid rongidele - lennukitele ei toonud.

Ma naudin nüüd ilusaid vaateid ja lihtsalt mõnulen.

Õhtu. Aurangabad tervitab meid raudteejaamas sadade taksodega. Põgeneme esimese hooga natuke jaama alalt väljapoole, et määrata oma asukoht ja vaadata, telefonist mis hotellid meie ümber on. Telefoni 2G sidepakett neid laadida ei suuda ja suundume mu varasemalt kaardile märgitud hotelli suunas. Samas püüame tabada oma autojuhti, kes pidi ka täna siia jõudma. Ühendust ei saa. Number vale. Korraldajal telefon väljs. Jõudsime hotelli. Kohti ei ole. Võtame siis tavalise india-õlekõrre ja esimene ettejuhtuv rikshajuht saab ülesandeks meile hotell leida. Vabu hotelle on mitmeid, aga neis on ainult soe vesi ämbriga. Andres sellega nõus ei ole ja maksku, mis maksab, tuleb leida valgele inimesele kohane koht. Leidsime ka lõpuks sellise. FB vahendusel saame vahepeal ühendust ka korraldajaga. Autojuht olevat meid juba raudteejaamas oodanud, aga tal polnud jällegi meie numbrit. Aga, et siin on millegipärast paljudel kombeks omada mitme simkaardiga telefoni või suisa kahte telefoni, siis saame uue numbri ja autojuht on kohal. Kohe täitsa kohal. Meie oleme oma toas ja tema magab maja ees autos ja ootab meie hommikust ärkamist. Stardi sättisime hommikul kella kuuele. Ajanta koobaslinn asub siit 90 km kaugusel. Ellora on 40km ja siin samas kõrval pidi olema veelgi vaatamisväärsuseid, aga Bengal, meie lõplik sihtpunkt teises suunas 800km! kaugusel Goa külje all.  Homme tuleb pikk päev. Nüüd magama. Ahjaa Aurangabad õhtuhämaruses linnana on ikka maru pommiauk. Linna teed on väga lagunenud ja tolmused, umbes nagu kunagi oli Allahabadis. Turiste tuli siia rongiga palju ja samas linn on väga käest ära lastud..

Ajanta Caves ja pikk sõit

Ajanta Caves

6.00 oleme autos. Retseptsioonist jäi meil eile õhtsust 50 ruupiat tagasi saamata, mida neil hetkel polnud. Käisin õhtul mitu korda küsimas, lubati hommikul raudselt anda, aga loomulikult polnud hommikul retseptsioonis kedagi. Laua taga nurgas siiski keegi tegelane põrandal tekihunnikus magas, aga see sell keeldus ärkamast. Ma aimasin seda juba õhtul ette, et see oli lihtsalt nipp kuidas turistile poole euroga külma teha, aga eks kuidagi peavad nemadki rikkaks saama.

Et meie autojuht on ka ise kaugelt meie järele tulnud ja kohalike teid ei tunne, siis mu telefoni abil saame täna siiski kiirelt õigele suunale. 96km läbimiseks kulus 2 tundi. Tulevastele siia tulejatele võiks öelda, et tasub tulla nagu meiegi - hommikul vara, kui rahvast vähe ja sissepääsu järjekord veel olematu. Päevapeale muutuvad järjekorrad pikemaks ja jaanuarikuises palavuses on neis suht ebamugav aega veeta. Koobaslinn on ise igati vaatamist väärt. Kompleks on suur ja aega sellega tutvumiseks peaks varuma 3-4 tundi. Kogu ilusat emotsiooni kipub varjutama siia saamise raske teekond: väga halvad teed, mustus, palavus. Teel siia autoaknast ka midagi vaadata ei olnud. Kui siis üks traktor kündis tuhk-kuiva maad. Huvitav, mida nad seal kasvatada plaanivad? Kuiavanud heina?

Tagasi Aurangabadis olime 13.00 ja et siit on veel minna 800km Belgaumi, siis Ellora jääb külastamata, aga need kaks koobaslinna pidid olema sarnased. Kui kellegil tulevikus rohkem aega käes, siis siit ca 200km kaugusel on ka üks tohutu suur Lonar Crater Lake, mida vaatamas käiakse.

Teekond isegi mugava autoga sõites on väga väsitav. Teekonna esimene pool möödub kitsastel teedel, pidevalt ummikutes aega veetes. Ma ei ütleks, et rongisõit selle kõrval ebamugavam on. Päike läbi autoakna küpsetab, konditsioneer huugab. Tunnen, kuidas mul hakkab sellest kõigest üsna halb. Püüan niisama tukkuda niipalju kui võimalik. Teekonna poolitajaks oli Pune linn. Linna läbimine võttis terve igaviku. Lubasin endale tagantjärele välja uurida, kui palju inimesi siin elada võiks - ainult 3 miljonit. Siit edasi muutuvad teed oluliselt paremaks ja mitmerealisteks kiirteedeks, ümbrus on puhtam - hakkame lähenema Goale. Läbitud teekonnale tagasimõeldes, taban end mitu korda küsimuselt, et kas see Ajanta oli kõike seda väärt – need ilusad kolm tundi  kindlasti, aga kõik muu selle ümber, tõmbab justkui hoogu maha. Vähemalt on mul taas kogemus mida teistega jagada.

Õhtul kella seitmeks on meil alles pool teed läbitud. Õnneks on edaspidi vaid kiirteed ja peale keskööd oleme Belgaumis. Hotellitoas ootab meid ees vooditele laotatuna homse lohefestival päeva vormiriietus.

Uus lohefest

Tuulelohed

Hommikul 8.30 start. Lennutusplatsile liigume juba koos Ahmedabadist tuttava Belgia lohelennutajaga. Temaga koos moodustamegi selle päeva rahvusvahelise poole, kuna festival on rahvusvahelisena välja kuulutatud. Nii nagu ka kõik varasemad festivalid, on sellelgi üsna pidulik avamine ja peetakse kõnesid. Hommikupoolikul oli üsna tuuletu. Lennutajad saavad kõik olla õnneks kõik koos suuremas telgis päikese eest varjus. Ma isegi ei kujutaks ette, kuidas terve päev seal päikese käes oleks võimalik olla, aga selle võrra saamegi lennutajad omavahel lobiseda, kogemusi vahetada, mis on ka ju tegelikult edaspidiste suhete loomise tähtis osa. Sai taas ka paar intervjuud antud ja tuli uusi kutseid järgnevatele siinsetele festivalidele. Peale lõunasööki tugevnes ka tuul ja low-wind kogumiku sain kenasti lendu lastud. Belglasel olid väga huvitavad ja ainulaadsed delta-lohed. Koostöös temaga kasutasimegi tema üht deltat piloodina ja pistsime oma „pesu“ tema nöörile ja jäime ise vahtkonda, samas, kui tema läks kohalikele lastele õpetama õhupallilohede meisterdamist. Lõppkokkuvõttes oli päris kena päev. Homme on siin Indias olemise viimane lohede lennutamise päev. Tahaks juba ära Goasse või isgi ükskõik kuhu mereäärde. Ma olen muidu suur ja tugev ja lohelennutamine parim hobi, aga tempo on olnud natuke liig kiire ja väga väsitav. Ma tõesti olen väga-väga väsinud.

Teine päev

Hommik algas ühise ajaleputka külastusega, kus me koos Belglasega paar kilo kohalikke ajalehti kokku ostsime, sest kõikjal oli meist midagi kirjutataud. 

Päev oli taas nõrga tuulega ja meie etteaste piirdus ca 1,5 tunnise lennutamisega. Suuri lohesid siin festil välja võetud ei saanudki. Õnneks on nende festivalide eelis koduste ees see, et keegi ei vaata otseselt minu otsa, et tee siis ometi midagi – kõik ju ootavad lubatud üritust. Siin on tegijaid palju ja kui just neid edevamaid lohesid näidata ei saa, siis kohalikel on ikka lohekotis midagi, millega nad aeg ajalt üle platsi jooksevad ja vaatajateseas elevust tekitavad. Meil oli vahepeal aega ka tavainimeste seas teispool turvaaeda ringi kolada, nendega lobiseda ja jätsi süüa. Jäätisega oli ka see lugu, et üks korraldajatest sattus meile peale, kui olime ostu tegemas ja ütles, et me ei tohi mingit raha maksta :-) – meile on ju kõik tasuta. Oh, no mis me selle Delhis vahetatud rahaga siis teeme, kui siiani on kõik tasuta olnud. Õhtul käisin veel ühes platsiäärses müügikioskis ja ostsin endale kaks väikest lohet ja Belglaselt tema ühe paljudest kaasas olnud low-wind delta lifteritest. Ütles, et see on alles prototüüp, mille alusel õige pea alustatakse masstootmist ehk mul on nüüd midagi väga unikaalset. 

Õhtuhämaruse saabudes paluti meil kiirelt asjad pakkida ja suure pealava kõrvale koguneda ja algas pidulik lõpetamine. Palju tähtsaid mehi pidas kõnesid nagu ikka ja kõiki „ametlike“ lohetajaid kutsuti rahva ette lavale. Taas oli natuke selline uhke tunne ka. Sai kõigi nende tähtsate meestega kätt surutud ja meile kingiti osalemise eest väga edevad suveniirid. Õhtu jätkus piduliku õhtusöögiga ja lavalt vaatasime kohalike

tantsu- ja laulu etteasteid. Õhtu lõpetuseks ütles organisaator meile isiklikult tänusõnad ja lisakingitusena on meil veel hommikul nende poolt, koos Belglasega, auto Goasse koos majutusega!? No vot armsad sõbrad. Aeg hakata ka lohesid lennutama :-) Võid jäädagi Indias ringi rändama (ka mujal riikides) ja tähtsate onudega kohtuda ja end kordki elus natuke tähtsana tunda. Kummaline, kas pole.. Tundub, et aasia riikides on see riiklikul tasandil toetatud „tõsine“ ala.

Goa

Hommikul stardime kella kuuest, et n.ö. puhkepäevadest viimast võtta. Auto viis meid vana-Goa piirkonda Panaji linna. Et pakutud hotell asus keset linna, siis me siiski keeldusime tuba vastu võtmast ja jätsime vaid kotid mõneks tunniks sinna hoiule, et vahepeal lähiümbruses väike tiir teha. Belglane siiski võtab toa vastu, kuna tema lahkub kodupoole homme ja ei viitsi enam rännata. Banaji ei avalda meile mingit muljet ja kella neljast istuvad kaks vähem Kanget tegelast taksos ja põrutavad Palolemi poole.

Palolemis võtavad juba taksost väljudes paar meest meil nööbist kinni ja tahavad hakata sikutama oma hotellide poole. Lubasime, et vaatame nad kõik kohe järjest üle. Kahjuks oli esimene asukohalt ja olemuselt nii armas väike rõduga kanajalgadel majake, et teisi ei läinudki vaatama. 50m taksopeatusest (meil ju rasked kotid) , mõnusalt hubaste rannarestoranide vahel, otsevaatega merele ja kui voodis otse hästi hoogu võtta võib kasvõi rõdult lainetesse hüpata.

Palolem. Vaade meie rõdult

Aga siit ma siiski nüüd lõpetaksingi, sest edasi ongi vaid päev tavalist rannapuhkust ühel India romantilisemal rannal ja ongi kodutee..

Tegelikult oli üsna väsitav ja töine reis, aga samas lõbus. Seltskondlik ja ühte hoidev lennutajate sõpruskond andis meile uue tunde selle hobiga edasi tegeleda – teades, et minusuguseid on maailmas väga-väga palju ja ka India on saanud minu jaoks uue ilme :-) ja tohutult uusi tutvusi üle riigi.

Näeme kodus. Kallistan.

2013 - Marekiga kolme nädalaga Varanasist Varkalasse. Põnevat seiklust kogu raha eest

Enne sõitu.

Link Google kaardile

Võiks ju enese käest kriitiliselt küsida, et mida minusugune mees reisil teeb, kui ta ei saa enesega isegi kodus hakkama :-) Igatahes kaks viimast päeva enne reisi olid enam kui tempokad, et enne reisi saaks kõik pooleli olevad asjad lõpetatud. Tavapärased tööasjad, mis vajasid kokkuvõtmist, lisaks ootamatult kodus alanud vannitoa remont ja reisivarustuse kokku panemine. Kodune vannitoa remont saab valmis minuta ja eeldusel, et ma reisil palju raha ei kuluta ;-) ning töömees ühtlasi ka vahepeal kodu korras hoiab ja hommikuti poisi kooli viib.

Reisikotile sai kaks päeva enne minekut suur auk sisse põletatud, kui püüdsin liig innukalt kuuma triikrauaga india – eesti tikand lipukesi külge liimida. Mistõttu tuli veel lasta ikkagi uued suuremad auku katvad lipud teha ja lasta ka spetsaialistil need külge panna. Võtsin seda protseduuri, kui head ennet, et juba hakkabki asju juhtuma.  Ja pean ma siis nii edev olema..., aga ma nii väga tahtsin neid koduse Eesti tunnuseid oma seljakotile ja seekord sai jonn võitu..

Laupäeval pidin lennujaama jõudma õhtul neljaks. Kella panin äratama hommikul üheksaks. Kui muidu sai kelgitud, ei minul mingit reisiärevust ei ole, siis viimane öö jäi küll vahele. Kell seitse olin juba üleval, kuid sundisin end veel siiski natuke pikutama ja nii ta läks, et kella nupp oli jäänud üles tõstmata ja ärkasin alles üksteist. Siis sai hüpatud kiirelt autosse. Tööriistalaenutusse sai tagasi viidud laenutatud tööriist. Ehituspoest sai otsitud kõrgendusrõngaid harutoosidele. Tööjuurde viisin komplekti releesid ja otsisin, kuidas ma saan uuesti lasta välja trükkida kindlustusfirmas oma kadumaläinud kindlustust, apteegist tõin viimased vajaminevad tabletid, elektripoest vargapesa – sest Indias on hotellitubades reeglina vaid üks pistikupesa!, toidupoest Lii’le Varanasi viimiseks mõned kohukesed, kahest plaadipoest sai otsitud vannitoa remondi jätkumiseks sobivaid seinaplaate, kodumarketist vaakum – kilekotid millesse pakkida kaasavõetavad riided, et need vähem ruumi võtaks ja siis veel kaheksa kipsplaati maja teisele korrusele sikutatud, aa ja fotoka objektiiv sai ka sõbra juures töökindlama vastu vahetatud, garaazis võtsin siklil ja Minil laadimise juhtmed maha, vahetasin maja signal tarkvara ja siis oligi juba kõik. Kärmelt veel dussi alt läbi ja valmis ma olingi. Ainult kott oli veel pakkimata.. Ah küll Indias pakib. Õnneks olid mul asjad aja jooksul ühte toapoolde kenasti hunnikusse loobitud. Nüüd jäi nad veel vaid läbisegi kenasti kokku rehitseda ja sõit lennujaama võis alata.

Varanasi (link)

Varanasi

Lennukid startisid kõik enam vähem õigetel aegadel. Finnairi lennuk oli võrreldes varasemaga kobedamaks muutunud ja igal reisijal on seal oma meediakeskus kasutada, aga midagi eriti vaadata-kuulata seal minu maitsele ei olnud. Olen juba kord selline pretensioonikas. Magamisest ka nagu asja ei saanud. Eesti aja järgi keel kolm öösel, kohaliku aja järgi 6.30 olime Delhis. Rahvusvaheliste lendude lennujaamast kiirustasime Marekiga edasi „tasuta“ bussiga "koduste lendude" jaama, aga et me olime teel bussipeatusesse teadmatusest unustanud „kuskil“ terminalis  registreerida oma soovi saada tasuta! teenust, siis pidime bussis siiski piletid ostma. Teel Delhist Varanasi oli hirmus unekas, aga et istumine oli ebamugav, siis sai pigem n.ö. pronokitud. Varanasi lennujaamast väljudes oli lõpuks saabunud tunne, et olemegi kohal. Taksojuhi tempokas ja riskantne sõit aitas kiirelt kohaneda kohaliku liikluskultuuriga. Peaaegu varsti olimegi oma soovitud teeotsal, kust edasi pidime jalgsi minema. Aah milline nauding oli taas liikuda mööda neid kitsaid vanalinna tänavaid, millel napilt kaks meetrit laiust ja sinna mahuvad liikuma jalgrattad, rollerid, koerad, lehmad ja lugematul arvul inimesi. Varsti olimegi hotellis ja kohe ka Lotus Lounges pannkookidega maiustamas. Sisse-elamiseks oli see esialgu paras ja masala piimatee sinna

juurde oli võrratu. Väga südantsoojendav ja armas tunne oli see, et teenindaja tüdruk mu ära tundis :-) Tuled siia nagu oma koju. Et minul oli Liiga tunni aja pärast kohting kokku lepitud, siis tegin Marekile kiire ekskursiooni jõeääres ja andsin esimesi näpunäiteid, mis ohud varitsevad – igasugu massöörid, ghattide vabatahtlikud abilised, kerjused ja muud põnevad tegelased. Õnneks nad meid ka ees ootasid ja soojendustestid said edukalt ka kohe reaalsuses läbitud :-). Peale seda läksin mina Liiga kohaliku rahvamuusika kontserdile ja Marek jäi üksi uudistama. Õhtuse Aarti ajal me taas kohtusime ja läksime juba tõsisemalt kohaliku kokakunstiga tutvuma. Õhtu lõpetuseks pillasin läpaka vastu hotellitoa kivipõrandat. Natuke on nüüd küll logum, aga kirjutamiseks sobib ta küll :-). Ikka oleme rõõmsad.

Teel Raipuri

Hommik algas varakult, et minna vaatama tavainimeste hommikusi riitusi jõe ääres. Enne hambapesu sai veel pead vastu ülemist uksepiita  ära löödud. Mmm, milline nostalgia laks. Eelmine aasta olles siin samas hotellis, suutsin ma teha seda korduvalt. Olles kustud, pestud, kammitud – suundusime jõeäärde. Ilm on soe, päiksepaisteline. Ainult kohalikud liiguvad talveriietes. Vahva on hulkuda mööda ghatte, kus on hommikune sigin – sagin. Ühes pundis laulab kümmekond meest, teises pundis loetakse palveid, taamal on pesumehed päeva alustanud, mõned teevad joogat, paadimehed üritavad sind paadisõidule vedada, poisikesed lennutavad lohesid ja loomulikult paljud need, kes on tulnud siia hommikutti pühasse vette ujuma. Naised teevad seda riietes. Vaikselt rahva seas liikudes tunned siinseid traditsioone, usku, kohaliku kultuuri, mis on säilitanud oma eheduse.

Olles oma harimisprogrammi lõpetanud, suundume otsima kohta, kus me veel söönud ei ole. Astume sisse ühte üsna tagasihoidliku söögikohta, kus inimesi eriti ei olnud ja eeldasime, et saame seeläbi kiiremini teenindatud. Mina võtsin hommikusöögiks omleti juustuga. Marek arvas, et tema keskendub vaid India menüüle ja valis üsna huupi menüüst komplekt-hommikusöögi, kuhu oli kirjutatud, et see on India hommikusöök. Ühesõnaga tegi mulle ära. Tema hommikusöök seisnes siis Puri-dest, et kes ei tea, siis Puri on õlis küpsetatud Tsapati :-). Lisaks oli tal banaanid jogurtiga ja kartulid mingis vürtsikastmes, joogiks must kohv. Kõhud täis, suundusime hotelli tagasi, sest oli aeg hakata sättima raudteejaama. Hotellis oli täna retseptioonis sama mees, kes aasta tagasigi ja kui ta mu ära tundis, siis esimene asjana ta vabandas, et minu kingitud eesti lipu viis ta tütar koju. Mis seal ikka. Vahva, kui meeldis ja andsin talle lauale uue lipu.

Teel raudteejaama lasime veel liugu süljeplärakates ja „paksemaski“, millega kõrvaltänavad kaetud on ja tegime kohustuslikud pildid lehmaga. Riksasõit oli üsna vaevaline ja liiklus tihe. Kui algul Marek arvas, et mis see meil need kolm kilomeetrit jalgsigi minna oleks, siis sõites ta sai aru, et ellu jääda on võimalik vaid millegi sees istudes, sest kõnniteid seal ei ole ja iga sentimeeter tänavast on hõivad kõigepoolt, mis liigub. Ma püüdsin eile korra tundmatus kohast tänavat ületada, aga veerandi pealt keerasin  teeserva tagasi, sest minu loogika ei suutnud seda puzzlet lahendada. Muidu olen ma ikka asjalik, aga mõni asi vajab veel harjutamist.

Rong saabus minuti pealt nagu piletil märgitud. Segadust tekitas ainult see, et raudteejaama infotahvlil olid meie broneeritud istekohad ära muudetud. Õnneks küll paremasse ja kallimasse vagunisse. Nüüd on meil öö tulemas valgete puhaste linade vahel konditsioneeritud vagunis. Kui rong tegi vahepeatusi, siis sai vahepeal jalgugi sirutatud ja vagunist väljaski käidud. Mõni peatus oli nii lühike, et rongi tagasi minemiseks tuli hüpata suisa liikuvale rongile. Tekkis selline huvitav mõte, et kui kiiresti liikuvale rongile oleksin ma suuteline peale hüppama? Ehk mõni teinekord proovin..

Marek

Kui rong hakkas saabuma „Illabaadi“, siis läksin fotokaga rongiuksele, et teha pilti raudteesillalt jõeorule, kus on käimas suur kuulus Kumbh Mela. Õnnetuseks sisenes see rong linna teist teed pidi, kui olin arvestanud ja 10 miljonit usuhullu jäid meil seekord nägemata. Allahabadis peatus rong terve tunni. Marek, kes on saanud hamba verele headest India toitudest, läks raudteejaama „restosid“ kammima, et midagi pikale rongiteele kaasa võtta. Kui ta tagasi jõudis oli tal muidugi hea meel, et rong alles ja veel parem meel asjdest mida ta kokku oli ostnud. Nende seas olid siis esmapilgul  mingid rasvas küpsetatud pirukad, hunnik tsapatisid, riisiroog mingi kastmega, kuivatatud jäätisepallid, ja kilekotiga suppi. Kõik toodud delikatessid olid head. Ainult, et supisöömine oleks võinud kurvalt lõppeda, sest tegu oli... ütleme, et vürtsika kartulisupiga . Seni oli kõik hästi, kui minu supipooles oli ühe kartulitüki asemel.. oletame, et midagi jalapeno taolist ja enne, kui ma aru sain, siis oli mul see tükk näritud ja söödud, kui silmist vett lendas ja suust käis leek välja. See võttis hinge kinni ja kui natukenegi hingata sain, oli hingatav õhk ülituline. Marekil läksid silmad suureks ja tekkis oht, et mulle on vaja kunstliku hingamist teha. Sel hetkel see polnudki väga naljakas, aga seekord piisas sellest, et ta kiirelt Hanumani poole palvetas. Pärast oli jälle täitsa lõbus.

Õhtul jooksis vagunisaatja ringi ja küsis, kes süüa tahaks tellida. Kõht oli küll täis, aga Marek arvas, et tema on esimest korda siin ja peab seda kõike saama. Selline suhtumine mulle meeldib. Tõotab tulla ilus gurmeereis.

Tee Jagdalpuri

Õhtul vahetasime kupees kohti ühe vanapaariga, kes just meie alumistel lavatsitel magada tahtsid. Näitamaks üles oma sõbralikust olime me sellega nõus. Vastutasuks ei varastanudki nad varahommikul rongist lahkudes mu mobiiltelefoni, mis aknalauale laadima jäi. Öösel tahtsid ka ühed noored India tüdrukud meie kõrvale magama tulla või noh, kui päris aus olla, siis oli mingi segadus piletiga ja juhtumisi olid neil samad kohad märgitud, aga ilma et me oleks pidanud teki alt välja ronima, tuli vagunisaatja ja juhatas nad kuhugi – meist eemale :-) .

Hommikul üritas vagunisaatja meilt puhaste linade kasutamise eest 50 ruupiat küsida. Kuna ta inglise keelt ei osanud, siis me temast ka suurt välja ei teinud. Kui tahab ikka äri teha ja turiste pügada, siis peab keel selge olema, sest tegelikult on valged, puhtad linad piletihinna sees ja selleks peab ikka vaeva nägema ja mingi väga hea vabanduse leidma, selle asemel et ta lihtsalt seisab käsi pikalt ees..

Rong jõudis Raipuri tunnise hilinemisega. Ma teadsin loetud reisikirjade põhjal, et buss Jagdalpuri läheb kuskilt sealt raudteejaama lähedalt, aga kust? Polnud õrna aimugi. Raudteejaama turismiinfo oli ka kinni. Kondasime natuke ümber raudteejaama ja võtsime lõppuks jalgrattarikša, kes tegi meiega hea diili, öeldes, et bussijaam on kilomeetri kaugusel ja siis viskas meid 100m kaugusele bussipileti müügi putkani, aga et see meile ka natuke nalja tegi, siis oli kõik hästi. Kell kaheksa istusime juba rahvast täis bussis ja 340km-ne reis võis alata. Bussipilet maksis kahepeale ca 6 euri. Peale tunniajast sõitu tegi buss esimese viieminutilise peatuse. Enne, kui mina istmelt tõusta jõudsin oli Marek juba  tagasi kohalikult bussijaama turult suure kilekotiga ja taas näol ilme nagu oleks ürgmees jahilt metsseaga naasenud. Ta ei suutnud vastu panna ahvatlustele, et on siin veel asju mida me söönud ei ole. Kui buss teekonda jätkas, siis uurisime ka kilekoti sisu, et mis sinna siis kiiruga loobitud oli. Ja ega neid ju muudmoodi hinnata ei saanudki, kui ainult süües. Kõigepealt olid taignas sibularõngad, siis taignas ja rasvas praetud piprakaunad ja siis lihtsalt mingi mõnusa möginaga pirukad.

Inglise keelega läheb järjest raskemaks ja telefonilevis esineb suuri auke. Muidu poleks hullu midagi, aga levi vajame me oma asukoha määramiseks, et me lõpuks õigest peatusest mööda ei sõidaks. Tee Jagdalpuri on päris hea. Sõit kestis vaid natuke üle seitsme tunni. Marek hindas teede olukorda teedespetsialisti pilgu läbi neid hinnates väga heaks. Ma nägin tema ilmest, et siia võiks korralda õppe-seminar-reise, uurimaks kuidas nad on selle saavutanud, et teed on siin paremad, kui Tallinnas.

Kohale jõudes jalutame kergel sammul, telefoni abil, mu kodutööna eelnevalt valitud hotellini. Koht on täitsa enam vähem. Täidame vajalikud paberid ja pikalt toas aega kulutamata, kiirustame hotelli vastas olevale suurele juurika-turule. Turg on mega suur, inimesed on väga sõbralikud ja keegi ei tüüta. Küllap nad mõistavad, et me eelistame valmis toitu. Oi, kohalikud naised on siin natuke edevad ka. Nii mõnestki saab pilte tehtud ja nendega kehakeeles juttu aetud – ses mõttes, et meil puudub ühine verbaalne keel :-). Aga meil on lõbus ja vahva nende seas. Kui me lihalettideni jõudsime, siis üks lihunik demonstreeris meile kuidas kanal pead maha lüüakse ja sain fotokasse paar võigast piltigi sellest. Liigume ja uudistame siin vaikselt edasi kuni hakkab hämarduma. Oli aeg taas söögijahile minna, aga see polegi nii lihtne teema, leidmaks midagi mis kutsuks proovima. Longime mööda inimestest tulvil tänavaid, kui taas Marek sattus kohalikega tšättimisel poisile, kes on ka teede-mees. Nüüd läks natuke aega... aga et me juhtusime tänaval jutuajamise käigus seisma mingi ratastel nõgise potiga mehe kõrval, siis see kohalik poiss käristas sellelt samalt mustalt pannilt meile kahekäigulise söömaaja välja. Tegelikult oli see päris hea, aga ma isegi ei oska kirjeldada mis see oli, aga see polegi oluline.. Natuke hulkusime veel ja jutustasime kohalikega siin ja seal nurga peal ja oligi aeg hotelli naasta. Nüüd kirjutamisele taustaks jooksevad lahedad India muusikavideod. Oleme täiesti omas elemendis. Aga vot homme.., homme keerame vinti juurde ja kaheksast hommikul ootavad meid väljas kaks motikat, mis viivad meid ühe maailma suurima loodusliku koopa juurde ja siis on veel kõrged kosed tulemas..

Seniks lugejale just telekast tulnud lahe tantsulugu:

Päev ratastel

Roti näritud

Tegelikult ei oleks pidanud eile õhtul pastakat käest ära panema, sest meil juhtub siin kogu aeg midagi :-) Veel enne magamaminekut, küsisin ma Marekilt, et kas ta teab, mis meie banaanidega on vahepeal juhtunud, mis õhtuse linnas jalutamise ajal tuppa lauale jäid? Üks oli kadunud ja teine oli ära songitud... Lähemal uurimisel tundus, et see on mingi suurema looma töö, sest seal olid justkui hambajäljed sees. Oletasime, et juu siis koristaja oma koeraga käis.  Tegemata sellest suuremat numbrit, keerasime ära magama. Et minul eriti und ei tulnud või siis olin ma nii ergsa unega, et umbes tunni pärast kuulsin akna taga mingit hirmsat ragistamist, nagu mingi rott või jänes tahaks puidust välisfassaadi ära süüa. Tõusin vargsi üles ja läksin oma kolmanda korruse aknast kaema, et kes mul seal akna taga oleval vahekatusel krõbistab. Tegin akna lahti.., kõik oli pime ja kedagi ei näinud. Igaks juhuks kontrollisin, et nüüd oleks aknad kõik korralikult kinni ja tõmbasin ka kardinad ette ja pugesin magamiskotti tagasi. Umbes kümmekond minutit hiljem nägin ma koridorist kumava õrna valguse taustal kuidas minupoolne kardin liigub.  See pole ju võimalik, aknad on ju kinni ja peale meie ei ole toas kedagi. Tõusin taas üles, et aru saada, mis see kardinat liigutab. Ei tahtnud Mareki äratamiseks suurt tuld põlema panna ja vaid taskulambi valgel ei näinud ma kardina taga kahjuks kedagi. Arvasin, et küllap tundus ja pugesin jälle teki alla tagasi, aga nüüd jäin juba teadlikult silmanurgast kardinat jälgima.  Ei pidanudki kaua ootama. Nüüd liikus teine kardin ja päris korralikult. Tunne oli pimedas toas nagu õudusfilmis.. Ma pean tunnistama, et võttis natuke olemise jahedaks küll. Kes teab, mis kadunud hinged seal meie toas ringi liiguvad, aga et meil on vaja asjale käega katsutavaid seletusi, siis ajasin ka Mareki üles ja teatasin, et siin toas on midagi väga valesti. Nüüd hakkasid mehed juba kahekesi kurje vaime toast välja ajama. Taas kontrollisime aknad ja akna tagused korralikult üle. Mitte kedagi. Igaks juhuks supsutasime ka niisama kardinaid läbi, kui siis üks karvakera äkki üle me peade lendas - otse minu diivanile laialipuistatud asjade vahele. Marek ei näinud midagi, aga ta oli nõus minuga seda mängu kaasa mängima. Uurisime mu seljakotti ja ripakil asju, aga ei kedagi. Kui järsku taas miskit vilksatas ümber voodi nurga jooksmas. Justkui loomulikult Marek ei näinud taas midagi ja nii me ürituse lõppenuks lugesimegi. Aga seekord läksin voodisse juba taskulamp käes, sest shõu toimus minu pool voodi kõrval..

Marek jäi taas ruttu magama. Kuid mina näen pimedas toas kardinaid taas liikumas... Ka seekord me liigutajat ei leidnud, aga kardinad tõmbasime eest, et oletatav tuuletõmbus neid liigutada ei saaks. Nüüd ragistas miski akna siseküljel asuva võrgu kallal. Et mul oli taskulamp käes, siis ma ka lasin valguse kurjale vaimule otse silma. Aknavõrgu küljes oli üks väga mahlane rott – suur nagu pesukaru. Nii suureks saamiseks peab ikka väga heal toidul olema. Ajasin Mareki kes teab mitmendat korda üles ja kirjeldasin talle kujuteldavat vaenlast ja et meil tuleks sellega võidelda. Siit meie edasine shõu hakkas.. Alustuseks panime minu voodi kõrvale kilekoti, kus oli see näritud banaan sees, et rott poeb kotti ja siis ma krahman kilekoti rotiga ja viskan ta aknast alla tänavale. Aga et rott oli nutikas, siis ta kotti ei pugenud vaid hakkas mu ainukest kilekotti banaaniga hoopis voodi taha vedama. Idee nr.2 oli kilekott banaaniga praokil toaukse taha koridori panna ja ta toast välja meelitada, aga sinna ta ka ei tahtnud minna :-). Ükskõik kuidas me neid rotte proovisime püüda, meelitada, ära ajada, aga miski ei töötanud. Nii kui valgus sai kustutatud, käis toas tõeline viuksumine ja tagaajamine. Lõpuks me sellega leppisime ja püüdsime rottide tantsutralli saatel magama jääda. Ah jaa, käisin ka vahepeal retseptsioonis toa vahetamist küsimas, aga seal magas diivanil kolm zombit, kes ei saanud mitte midagi aru, mis ma räägin ja keerasid mu jutu peale teise külje ja magasid edasi. Nõks enne viite, kui toas hakkas juba rahulikuks jääma, saabusid naabertuppa uued üürilised, kes hakkasid valjult muusikat kuulama. Enam ei saanud jääda lootma imele või naabrite kilekotti püüdmisele ja palusin neilt lihtsalt vaikust. Enne väljasõitu sai isegi tunnike magada..

Uus päev

Rattad saime lähedalasuvast rendist vaid pooletunnise hilinemisega. Hommikune linn on ärkamas, kui me vaikselt ja arglikult vurasime Kutumsar koobaste poole. Hommikune hõre liiklus oli harjutamiseks paras. 40km kaugusele jõudsime ca tunni möödudes. Hotellist hoiatati meid küll, et seda regiooni tuleb külastada vaid giidiga, sest kohalikud võõrkeeli ei oska, aga selgus, et isegi eesti keeles ja natuke kätega tavapärasemast aktiivsemalt vehkides saab väga hästi hakkama. Olles lunastanud looduspargi värava kassas enda, mootorratta, fotoka, video piletid, pidime veel edasi liikuma 10 km üsna tiheda metsa sisse. Poolel teel oli üks küla, kus üks - vaid hindu keelt kõnelev poiss ütles, et tema ongi meie giid. Giid võttis Mareki motika juhtimse üle ja liikusime edasi mööda mäenõlva serva koobaste poole. Loodus on siin super. Lahedad loodushääled ümbritsemas.  Koopa sissekäik oli imetilluke ja veel väiksema keerdtrepiga, mis viis maa-alla. Andis sealt avausest ikka läbi pugeda, aga asi oli pugemist väärt. All avanesid kõrged koopavõlvid. Millegipärast oli seal väga palav ja niiske. Videoga ei olnud seal midagi peale hakata ja fotoka objektiiv, kippus kogu aeg uduseks. Seiklesime seal maa all umbes tunnikese. See tulemine oli igat bensiinitilka väärt. Autoparklast ostsime külanaistelt teele kaasa, mingeid huvitavamaitselisi marju. Edasi veeresid rattad lähedalasuva kõrge koseni. Sealgi oli uudistamist küllaga just sealse ümbritseva maastiku ja looduse tõttu. Retkelt tagasi jõudes olime turnimisest üsna väsinud ja läksime sööma, lootuses osta ka vett. Aga, et sealsed „metsinimesed“ ei saanud aru, miks meil on vaja pudelivett – mida neil polnud, siis leppisime sellega, mis nad meile ämbrist valasid. Mina jõin oma klaasi tilgatuks. Marek eelistas siiski oodata, kuniks tee valmib. Etteruttavalt võib öelda, et praeguseks õhtuks on tervis endiselt korras ja ma võin väita, et kõhu teeb lahti vaid hirm sellest mõttest :-)

Et kell oli alles natuke pärast lõunat, siis otsustasime, et kuna me täna kaugemate koskedeni ei jõua, siis oleks lahe minna läbi kammima kohalike metsi ja metsateid, kus kuulus metsarahvas elab. Varsti keerasimegi suurelt teelt ära ja juhindusime vaid telefonis olevatest GPS kaartidest. Oli paras risk nii seiklema minna, sest telefoni levi seal puudus. Huvitavad loodusvaated  ja  kaunid maastikud vaheldusid pidevalt. Inimesed seal metsades elavad suurte küladena ja vaiksel käigul läbi külade sõites oli põnev nende eluolu ja tegemisi jälgida. Naised vedasid pea peal suurte veeanumatega vett või tassisid samamoodi puitmaterjali metsast välja, lapsed jooksutasid vana rattarehvi või sikutasid nöörijupi otsas lauajuppi, enamus mehi tsillis niisama. Need on inimesed, kes elavad suurte kogukondana seal endiselt nagu ürgrahvas. Vahepeal pidasime rattad külades kinni uurimaks oma kaarti ja loomulikult ka külarahvast. Eks meiegi olime paras vaatamisväärsus. Kui me olime omadega jõudnud punkti, kus pidanuks hakkama kodu poole suunduma, siis Marek küsis, et kas me ei võiks marsuudilt eksida ja minna natuke suurema ringiga tagasi. Minule ei pea selliseid asju kaks korda ütlema. Kui on vaja ära eksida, siis olen mina käsi. Sõitsime edasi ja nägime veel palju põnevaid külasid ja kuskilt maalt me tõdesime, et me olimegi eksinud, ehk me olime kaardil olevatelt teedelt välja sõitnud ja ei leidnud teed tagasi. Olles rajanud tükk aega teed otse läbi dsungli pidasime rattad korra kinni ja Marek küsis, et kelle idee oli reisi ajakavasse kirjutada "LOST" :-).  Naeratus minu näolt ei tahtnud kaduda. Päike vajus järjest madalamale ja madalamale. Vaikselt läbi võsa teed otsides ja mingeid suvalisi inimeste või loomade sisse käidud radasid sõites, meenusid mulle varasemalt teeäärest nähtud ilusad värvilised pildid tiigritest. Aga et ma keelt ei mõista, siis küllap olid need vaid ilusad loomapildid ütlemaks näiteks, et hoidke loodust või midagi sellist. Et kaasas oleva tehnika abil saab imesid korda saata, siis lõpuks me ka õige teeotsa leidsime. Moraalselt olin mina valmis ka kuskil külainimeste juures öömaja paluma, kui selleks oleks pidanud vajadus tekkima. Kahju oli isegi natuke sealt ära sõita. Sooja on ca 30 kraadi, tuju hea ja emotsioonid veel paremad. See on võrratu tunne, muretult mootorrattaga huvitavates kohtades sõita ja ahmida endasse põnevaid hetki. Ja huvitav on, et siin piirkonnas ei ole me veel ühtegi „valget“ turisti kohanud.

Nüüd õhtul hotelli jõudes, saime endale uue rotivaba toa ja on ilmselge, et hotellipersonalile ei ole rotid siin uudiseks, sest jooksupoiss, kes meid uude tuppa juhatas - see rääkis meile hindi keeles väga põnevalt kuidas ta siin neid taga ajab, nüpeldab ja aknast välja viskab.

Motikad on pargitud hotelli ette parklasse, sest me ei saanud veel oma isu täis. Meil on vaja veel natuke harjutada seda vasakupoole liiklust ja siinsetes liikluskeeristes ellu jäämist. Meeste värk, ise tead :-)

Kas täna öösel tuleb rahulik uni.. vaevalt, selleks on siin kõik liiga ebatavaline.

LOST

Külamees

Nüüd on siis kolmas päev sellest, kui viimati kirjutasin ja ei ole veel päris nädalat, kui siia jõudsime. Vahepealseks mitte kirjutamiseks on oma mõjuvad põhjused. Tegelikult nüüd ongi nii, et närin pastakat ja püüan mõelda, et mis selle kahe päevaga meiega kõik kokku juhtus. Seda on taas liiga palju, et suudaks tervikliku pilti paberile manada, aga ajalooraamatute tarvis püüan siia midagi kirjutada ja ehk leiab siit õpetussõnu teistele, kes midagi sellist peaks ette võtma..

Hommikuses jaheduses istume ratastele umbes kaheksast ja liigume Chittaurgah kose poole. Vahepeal timmin ka natuke Mareki ratast, sest see kipub välja surema. Kuna ma pole mingi spetsialist ja eeldan, et need rattad peaks olema suht lollikindlad, siis igaks juhuks keeran igat kruvi, mida ma karbussi ümbert leian. Pealehakkamine on ju rohkem, kui pool võitu ja nii see ratas korda saigi. Chitracoot kosed on umbes tunni teekonna kaugusel (38km). Kosk on päris lai ja „vaadatav“, kuigi hetkel on vett vähe. Teeme kohustuslikud pildid ja sellega ongi meie peamine sihtpunkt võetud. Rohkem minul sellele piirkonnale vaatamisväärsusi märgitud ei ole, aga et kell on veel vähe, siis uurime kaarti, et kus võiks niisama ringi sõita ja eelistatud oleks kaardil kõige peenema joonega märgitud teed. Peale keerulisi läbirääkimisi saime kokkuleppele ja asusime teele, aga et mina olin kaardi uurimises aktiivsem pool  ja eeldusel, et kõik jäi meelde, läks telefon tasku tagasi ja asusime teele. Algus pidi olema lihtne. Esimene suurem tee paremale. Olles seda lihtsat teed umbes kümmekond kilomeetrit sõitnud ma igaks juhuks otsustasin meie asukohta kontrollida. Loomulikult... mind ei tohiks ka koduhoovis ka üksi õue lasta. Olime ikkagi liiga vara ära keeranud. Kuid kohe jäi sel suhteliselt inimtühjal maanteel meie kõrval seisma üks motikaga mööda sõitnud kohaliku kooli direktor ja küsis, et kas meil on muret ja kuhu me üldse läheme. Ütlesime, et sõidame põhimõtteliselt mitte kuhugi, mis peale tema arvas, et siis me oleme täpselt õiges kohas ja kui me temale järgneksime, siis ta viib meid ühe teeotsani, mis viib seal lähedal asuva koseni. Minu eelarvamus oli muidugi, et eks neid koski oli juba nähtud ka, aga et meil väga tarka plaani polnud, siis võtsime pakkumise vastu. Üsna kohe keerasime sellelt asfaltkattega maanteelt maha ja sõitsime mööda klibukattega küla- ja põlluvaheteid. Tänutäheks sai koolidirektor mõned pastakad ja kommid. Ma ei valeta , kui ütlen, et tal neid saades suisa käed värisema hakkasid. Ta oli nii õnnelik.. Edasi jätkasime teed ise. Vaid kilomeeter ja olimegi kohal. Ise me siia tulla ei oleks osanud mitte mingisuguse nipiga.

Ma ei tea, kas keeleteadlased on seda fenomeni uurinud või on see mu isiklik probleem, aga kui sa midagi tohtutult ilusat näed, siis ajab see sind justkui ropendama :-). Siin minu vändatud video kohast kus ma võiks elada: 

Et kui sa oled sattunud kuhugi, kus peale sinu esmapilgul ei olegi kedagi teist ja teisalt võiks olla see ju tohutu turistilõks.. Jalutasime seal ringi. Seda maastikku on raske kirjeldada... kivine platoo, kus on madalaid põõsaid, üksikud võimsad käharad puud, hetkel vaikselt vulisev vesi mööda kiviorgu. Kariloomad tulevad jõeäärde jooma.  Meist natuke eemal jalutavad mööda kose serva ürginimesed kandes metsast oma külapoole pea peal suuri oksakoormaid. Väga, väga ilus on siin, aga ikkagi me otsustame lõpuks siit lahkuda. Kuna meil on endiselt aega piisavalt, siis otsustame üles otsida oma algselt kaotatud teeots. Teel teeme kiire peatuse, et teed juua. Söögikohas on potid pannid ja muud vajalikud tööriistad olemas, aga millegipärast keeldutakse meile teed tegemast. On ilmselge, et on mingi kommunikatsioonihäire, mille põhjustab keeleprobleem, aga kus häda kõige suurem (hullult tahtsime teed), seal abi kõige lähem. Appi sai võetud palavalt armastatud Google translator ja me saimegi kohe teada, et neil ei ole hetkel tee tegemiseks piima :-). Selge pilt..

Põrutame edasi. Ka oma järgmisel teeotsal olles ca kümmekond kilomeetrit ära sõitnud, otsustasime korra kontrollida oma asukohta, sest kuskilt maalt pidi tulema teede hargnemine. Enne, kui olime jõudnud seismagi jääda, sõitis mu kõrvale Angry Birds särki kandev noormees Jimmy, kellel oli vaja teada kust tulek, kuhu minek jne ja rääkis meile, mis seal kandis vaadata oleks ja lisaks pakkus ta ka võimalust jääda ööseks tema poole. Pikalt meid veenma ei pidanud ja keerasime otsa ringi. Esimene peatus oli ühes koolimajas, kus Jimmy ema töötas. Järgmine peatus oli nende juures kodus, et natuke jalga sirutada ja et siis edasi külapeale laiama minna. Rohkem muidugi laias tema, tahtes meid oma kõigile sõpradele näidata. Liikusime perest peresse.

Igal pool pakuti süüa ja mis seal pattu salata ka alkoholi. Jimmy on siiski ainuke, kes neist inglise keelt valdab, aga see keelebarjäär ei häiri kedagi ja pikad jutud saavad niisamagi räägitud. Vahepeal oli meid kokku neli mootorratast, igaühepeal kolm meest ringi sõitmas. Päris lahe oli külameestega niimoodi ringi kruisida, aga kui me sõitsime kolm inimest pardal, siis roolijaks oli siiski kohalik külamees, sest neil on rohkem kogemust nii mitmekesi sõitmisel ja oma teid, teeauke ja signaali kasutamist valdavad nad ka meist paremini. Väljas on juba päris pime, kui jõuame ühele kohalikule külaväljakule, kus on päris

palju rahavast ja me osaleme seal sulgpalli mängus. Peale sulgpaalimängu avastasime, et meie moorrattad, seljakott, fotokott ja minu vest telefoniga on kadunud. Peab tunnistama, et see ei olnud just meeldiv hetk. Aga varsti selgus, et Jimmy oli otsustanud vahepeal paari poisiga ratastega kruisima minna ja ta turvalisuse huvides võttis meie asjad kaasa ja kui ta tagasi tuli, siis saime ka oma asjad kenasti tagasi. Pärast spordiüritust külastasime veel peresid ja putkasid ja külavaheteid, kus meid veel näidatud ei olnud. Ikka väike söök ja meile tundmata segudest kohalikus külas villitud alkohol.

Õhtu lõppes Jimmy juures kodus, kus meid jääle ootas õhtusöök. Kuna me jõudsime koju päris hilja, siis pererahvas oli ise juba söönud, aga istusime kõik koos. Neile kippus tegema nalja see kuidas me kombekohaselt parema käega sõime. Minumeelest läks kõik hästi, aga juu siis vajab meie söömistehnika veel natuke harjutamist.

Õhtul tehakse meile „voodid“ suurde tuppa. Mina kui kõige vanem saan võimaluse magada „päris“ voodis, mis on küll kõva puitplatega, aga ajab asja ära. Marek magab Jimmi palvel temaga põrandale tehtud asemel.

Uus päev

Et Jimmi hakkas vastu hommikut hirmsasti norskama, siis me ajame endile jalad alla juba seitsmest ja lähme tänavale külaelu hommikust ärkamist kaema. Igal pool käib luudadega aktiivne majaesiste puhastamine, mistõttu on seal tänaval üsna tolmune. Lõpuks need prahihunnikud süüdatakse ja meidki kutsutakse ühe lõkke ümber soojendama. Väiksed lapsed käivad meid pidevalt uudistamas ja üllatuslikult on väikelaste inglise keele oskus väga hea! Ühe väikese tüdruku käest sai küsitud, et kui vana sa oled. Ta ütles, et ta ei tea, ema ei ütle talle seda.. Võibolla tõesti :-)

Varsti paneme ratastele taas hääled sisse ja liigume lähedalasuvate mägede poole, kus Jimmi oma uusi kaisukarusid veel näidanud ei ole. Vahepeal peatume muidugi üsna mitmes, peres ja putka juures. Huvitav tähelepanek on, et iga maja juures on kas toas või kohe maja kõrval oma väike altar. Jimmi pidevalt rõhutab, et meil on väga kiire, sest keskpäeval algab nende külas kuulus „tribal market“ ja samas, kui me peatusi teeme, siis käib pidev „kummi venitamine“ ega me tänagi söömisest joomisest ei pääse. Õnneks on alkoholivaba päev. Kuigi mulle tundub, et see „kasemahl“, mida nad meile pakuvad on ka kergelt joovastava toimega ja mis muidugi meile juba nalja teeb on see, et keetmata vett ei tohi juua. Jah loomulikult on see õige, aga vahest on olukord selline... ja me eeldame, et neil seal kaevudest võetud vesi, on natuke puhtam, kui päris jõevesi...

Et täna on inimestel enne riigi aastapäeva vaba päev ja külas on turg, siis need eile vaiksed külateed on rahvast täis. Igaks juhuks me taas ratta lenksu ise ei rooli ja saame nautida seda melu tagaistmel.

Meil oli muidu plaanis käia ka umbes nelja kilomeetri kaugusel üsna ürgses külas, aga Jimmy sõbrad laidavad selle idee kiirelt maha, kuna me oleme valged ja see on meile liiga ohtlik, sest see rahvas pidi olema „teistsugune“. Nad pidavat elama üsna ürgsel moel, aga teisalt on nad ära õppinud, et valgenaha eest võib kinnipüüdmisel raha saada... Nad isegi ka kutsuvad neid hõime terroristideks. Igaks juhuks kuulame nende soovitust ja jamasid ei ole vaja.

Lõpuks ometi külaturule jõudnud, kuulen veel rattal sõittes, kuidas nii mõnigi juba hüüab: Estonia, Estonia. Tundub, et me oleme siin juba kuulsad :-) Turg on üsna suur ja kirev. Enamjaolt pakutakse seda, mida ümbruskonna inimestel kodus kasvatatuna või tehtuna pakkuda on. Väljas on jube palav. Vanematel naistel on kehakatteks riideribast keeratud seelik, mis lohakalt jätkudes üle kõhupealse on heidetud, nagu missitiitli võitja õlalint, mis laseb paljastuda rasket tööd ja pävi näinud paljast ihu, häbenemata grammigi, et mina, kui rikutud fantaasiaga euroopa mees teda silmanurgast piiluma jään.

Kukepoks

Turumüüjate vahel tantsivad lapsed kohalikus stiilis rivitantsu. Turu kaugemas otsas kriketi väljakult leiame eest kukevõitluse areeni. Plats on täis mehi, kellel on kuked kaenlas ja ootavad oma järjekorda. Tuleb välja et Jimmy ema vend on selle üks korraldajatest ja meid nähes kutsub ta meid kohe ringi keskele ja et uueks võistluseks ruumi teha, peksab ta piitsaga! laiali kõik, kes piitsaulatusse jäid. Kui ring on piisavalt suur, siis jäime me esiritta aukohale seda tramaatilist sündmust jälgima. Iga kukevõitlus kestis seni, kuni üks kukkedest, kas ära jooksis või tõsiselt viga või suisa surma sai, sest kukkedele oli jalakannuste külge seotud teravaks ihutud noad. Jälle midagi täiesti uut mida me varem näinud ei olnud. Pilte piirkonnast

Et päike hakkas vaikselt madalamale laskuma, siis liikusime ära rataste juurde, et hakata siiski tagasi Jagdalpuri sõitma. Oleks võinud ju veelgi jääda, aga et ma olin kõvasti üle söönud, arvatavasti ka kerge päiksepiste saanud ja ma juba tahtsin sealt ära :-). Nendega on väga vahva, lõbus ja huvitav vahelduseks koos olla, aga põhjamaine inimene tahab ka natuke privaatsust enda ümber. See külalislahkus ja poputamine hakkab siin tervisele ja vaim väsib. Ma mäletan, et kui minu eelmise reisikirja üks läbivatest märksõnadest oli muusika, siis see kord on söömine :-) ja seda on juba liiga palju...

Õhtul Jagdalpuri tagasi jõudes viisime motikad ära. Hotelli jõudes oli tunda, et hotellipersonalil oli meid hea meel näha. Küllap olid nemadki hakanud muretsema, et mis meist vahepeal saanud on.  Tuppa jõudes keerasin ma kohe magama. Tundus, et päiksepiste on arvatust tõsisem. Marek muidugi läks veel sööma :-) ja linna peale suhtlema..

Riided on motikaga mööda kruusateid sõimist omandanud punase värvuse. Aga kuhugi jõeäärde pesulasse vastu kivi peksmisele, ka nagu ei tahaks viia. Millegipärast hotellitoas ei taha mu sokidki lauanurgal ära kuivada, kuigi on palav !?

Leidsin neid kahte päeva juutuubist meenutama ühe muusikapala, et kui seda videopilti ennast mitte vaadata ja vaid kuulata silmad kinni ja mõelda end neisse seiklustesse tagasi, siis taaselustub kogetud emotsioon. Palju lõbusat kehakeeles suhtlemist, külameestega napsu võtmas, sulgpalli tagumas, lastele kommi jagamas, lummavad loodusvaated ja me kahekesi lokkide lehvides kimamas rattal mööda tolmuseid, käänulisi, punaseid kruusateid. Teeäärseid palistavad palmisalud. Kohalikud sulle teele kaasa lehvitamas, elu on ilus...

Bharat Mahan Hai

Täna on vabariigi aastapäev. Hommikust saati tuleb väljast kena muusikat, aga mina olen veel endiselt natuke pilditu. Kribanud siin ebaselges olekus oma reisikirja ja lihtsalt puhanud. Kuigi hommikulauas ma arvasin, et hetkeemotsioon ei ole kirjutamiseks parim, aga et õhtul tahaks tänavapidustustel osaleda ja homme on meil ebaselge olukord teekonna jätkumise osas, siis parem papagoi käes, kui kukk katusel.

Nii me sahistamegi oma toas sussi umbes poole neljani pärastlõunal ja edasi võtame suuna raudteejaama, et homseks piletid igaks juhuks ära tuua. Esmane plaan oli meil minna Vishnakapatanami öise sleeperbussiga, aga vahepeal nüüd selgus, et sleepereid enam seda vahet ei sõida (internetist leitud eelinfo põhjal sõitsid) – on vaid istmetega bussid. Et Jagdalpur on nende mõistes väikelinn, siis siia saabub päevas vaid üks rong ja praeguseks on piletimüügiputka juba kinni. Aga, et Indias laabuvad kõik asjad iseenesest, siis juhtumisi tulebki meiega juttu rääkima selle raudteepiirkonna kommertsjuht, kes soovitas hommikul tagasi tulla ja siis otse tema jutule. Ta korraldavat meie eest kõik ära, et ärgu me muretsegu. Lisaks soovitas ta meil siiski lõpuni mitte sõita (340km -10h) vaid hüpata rongist välja 80km varem Borra külas, kus on ka huvitav ja kuulus mäekoobas, mida uudistada. Ajaliselt see mahub meie graafikusse ja nii me kokku lepimegi. Väljas hakkas hämarduma ja meie jutukaaslane soovitas meil jaamast lahkuda, sest pimedas ei ole meil siin turvaline!

Vahepeal selgus, et siin linnas erilisi aastapäevapidustusi ei peetagi. Kui mina peegli ees nina puuderdasin, siis nägin, et mul näonahk koorub nagu kasetoht ja ma otsustasin iluprotseduuridega jätkata ja Marek lippas kuhugi juuksurisse. Hetk hiljem lendas hotellituppa sisse meie sõber Jimmy, kes muidugi oli lubanud tulla juba hommikul, aga selline see nende ajaarvamine juba kord on. Lobisesime natuke ja ta taas jooksis välja lubades tulla natuke hiljem, kui Marek tagasi on. Marek saabuski tunni möödudes näol naeratus nagu oleks keegi talle lilli kinkinud ja rääkis õhinal, mis temaga kõik juuksuris juhtus. Lisaks uuele soengule ja topelt habemeajamisele oli ta ka täispika pea, kaela ja seljamassaazi saanud ja see avaldas talle muljet. Olles natuke jutustanud ja Jimmy tulekuks väikese paki koostanud oli meil häire number üks. Minu kõhukott, koos passiga oli kadunud. Kõik  kohad lappasime mitu korda läbi ja mitte kuskilt ei leia. Samas olin ma üsna veenunud, et ta ei saa väga kadunud olla, sest kui ma hotelli tulin, siis mina ju maksin suhkruroo mahla eest, mida üks onu hotelli ees turul meile värskelt nendest natuke räpakatest suhkruroo kaigastest tegi. Lõpuks siiski leidsime, kõhukott oli keerelnud mul lihtsalt ümber vöökoha selja taha, aga kuidagi nii, et kinnitusrihm jooksis kõhueest püksirima tagant nii, et ma sedagi ei märganud. Tagantjärele naljakas, aga sel hetkel oli ikka paanika. Siit ma leidsin endale reisireegli nr. 87, et ükskõik mis lisakotike sul reisil kaasas on, siis kõikjale tuleb kinnitada minimaalselt su telefoninumber või lisada visiitkaart. See on puhtalt minu enda isiklik arvamus ja ka kogemus, et üks asi on vargus (mida ma õnneks kogenud ei ole), aga kui sa peaksid midagi kaotama või kuhugi maha unustama, siis tõenäosus et sa vähemalt oma dokumendid Indias tagasi saad on siin siiski üsna suur! Siinkohal ma ei taha rääkida, millega ma ise eelmisel reisil hakkama sain ja toonases reisikirjas kirjutamata jätsin ja hästi lõppes ja teisalt samal reisil kohatud kahe ränduri lugude põhjal, mis olid uskumatud ja ka õnnelikud :-). Neil ei olnud asjadel kontaktandmeid küljes, aga kohalikud leidsid nad üles ja vaevatasust keelduti! See on huvitavate kontrastide maa..

Nüüd läks natuke teemast kõrvale. Kell oli nüüd kaheksa, kui kutsusime Jimmi hotelli tagasi. Lubas tulla tunni pärast, millele me ise liitsime india-konstandi, et ega ta enne kahte tundi ei tule ja läksime alla hotellirestorani sööma. Hotelliresto oli täna rahvast täis. Viisakad ja viksid kohalikud kenasti laudade taga noa ja kahvliga söömas, aga kanakondid, mis kellegil juhtusid valitud menüüs olema – need ei pandud meie kombel taldrikunurgale vaid lendasid põrandale. Hm, ikkagi on neil veel arenguruumi.

Jimmi saabus tagasi pool kaksteist öösel. Õnneks oli ta koos suurema karja sõpradega ja neil oli kuhugi kiire ja meil ei läinud pikalt. Uneaeg võis saabuda.

Minu uni oli millegipärast väga rahutu. Marek vaatas unes kindlasti, kes teab juba mitmendat India filmi, kui mina olin kolmest sama hästi kui üleval. Alumise toa undava ventilaatori sagedus ei ühtinud arvatavasti minu biovooludega ja kuski kaugel krõbistas taas üks rõõmus rott.

Ja nii ma seal pimedas toas olin ja hommikut ootasin. Ah jaa ja siis ma selle reisikirja kirjutamise asemel mõttes muudkui armsale reisikirja lugejale veel pikemalt jutustasin meie läbielamistest ja kuidas mul on omamoodi kurb, et ma ei suuda seda kirjapildi ja fotode läbi ehedalt edasi anda. Hommikuks oli mul suu üsna väsinud sellest pool-unes rääkimisest :-)

Levist väljas

Ega tänaseski päevas, midagi väga erilist ei juhtunud, et kellel on kiire võib rahulikult telekat edasi vaadata, aga natuke reisimärkmeid ma taas tegin.

Hommikul 7.50 pidi meid hotelli ees ootama üks rikšajuht, kellega see oli eile kokku lepitud, aga et teda kaheksaks ei olnud, siis võtsime tänavanurgalt esimese ettejuhtuva, sest lubasime euroopalikult ise kindlalt kaheksaks jaamas olla. Rikšamees ise oli välimuselt nagu Hämilton, aga tema rikša tundus liikuvat vaid tagantuule mõjul. Jaama jõudes polnud seal ees meie sõpra, kes pidi meile kõik ära orgunnima. Õnneks oli meil tema number ja ta lubas siiski poole tunni pärast kohal olla ja nii ta tunni aja pärast saabuski. Kell 9.45 pidi meil väljuma rong. Loomulikult polnud tal kuhugi kiiret, meie oleme lihtsalt liiga tormakad. Sissejuhatuseks sai taas korratud talle eilsed jutud ja ajaviiteks vaatas ta üle kõik pildid, mis ta mu telefonist leidis. Meie rahutus üha kasvas, aga lõpuks ta siis teatas, et kui rong tuleb, siis lähete ja valite endale ise kohad ja rong seniks ootab kui vaja. Vägev lubadus. 10 minutit enne rongi saabumist saadeti ka üks rikšamees meile kuskilt tänavalt hommikusööki teele kaasa ostma. Rongi saabudes oli õnneks vabu kohti ja nüüd saime ka piletid kiirelt kätte. Rongipilet kahepeale! ca 260km kaugusele maksis 1 euro. Ka hommikusöök jõudis enne rongi väljumist kenasti kohale. Uskumatu. Rongis istudes arutame mu koostatud reisigraafikut ja senini võib öelda küll, et see on kuidagi väga täpselt mu jalanumbri järgi olnud ja kõik on läinud vastavalt nii nagu sai kodus lakke vaadates mõeldud. Rongis mõõdame huvipärast õhutemperatuuri, mis on 24 kraadi. Hommiku kohta päris hea jahe veel. Marek vaatab mu põlenud nägu ja siis rongiaknast möödatuhisevaid palmipuid ja ütleb, et kas ma tean, et kolme nädala pärast on Tartu Maraton. Mõlemad naerame.

Kümmekond kilomeetrit enne lõppu peatub rong „sõgedate“ külas. Sealsed rongiootajad tormavad rongi erilise agressiivsusega. Pressitakse jõuga end istuma teiste vahele kuhu juhtub. Mõned tulevad suisa aknast. Et rongi teekond on liikunud kogu oma teekonnal kogu aeg mägede vahel ja ka läbi paljude tunnelite, siis nüüd omandab tunnelite läbimine erilise värvingu. Rongi tunnelisse sisenemisel hakkab rahvas huilgama ja vilistama. Tundub, et nad on vaimustuses oma häälekajast, mis tunnelis sõites seal tekib. Õnneks saabub meie peatus varsti ja me pääseme suhteliselt lühikese  ja kummalise etendusega.

Rongist väljume siis, kui teekaaslased ütlevad, sest terve päeva on meie teekonnal puudunud telefonilevi ja me ei saa oma asukohta määrata. Tegemist on tillukese Porra külaga, kus peaks asuma meie koobas, mida me vaatama saabusime. Et meie vagun, kust me väljusime on kohe jaamahoone kõrval, siis olime paari samuga jaamahoones ja uurisime jaamakorraldajalt, kus me ööbida saaksime, sest teame et koopad suleti õhtul viiest, aga meie jõudsime poole kuue ajal. Jaamakorraldaja vaatab, meid suurte pruunide silmadega ja ütleb, et siin ei ole ühtegi hotelli. Mõned jaamahoone toad on, aga needki on juba kinni ja ta soovitab meil kohe siiski veel jaamas seisvale rongile tagasi minna ja edasi sõita. Aga meil ei ole ju pileteid ka. Ta lubas uurida, et kas midagi annab  korraldada ja ta läheb jaamahoonesse tagasi. Marek ütleb vaikselt, et see rong võiks nüüd

ruttu ära sõita, nii oleks ju põnevam. Naeran, olen täiesti sama meelt. Me põhimõtteliselt ei lahku siit seda koobast külastamata ja üleüldse olen ma tähele pannud, et ei ole lahendamatuid olukordi. Näitan Marekile jaamahoone kõrval kasvavat kõige suuremat puud kuid tõden, et näe, kahjuks on see puualune juba kellegi poolt seal hõivatud :-). Rong hakkabki liikuma ja kohe tuleb ka jaamakorraldaja, kes oli siiski leidnud meile jaamahoone kompleksi kuuluvas majas, seal kõrval, meile sobiva toa. Me ju teadsime, et nii läheb :-) Teeme paar kiiret sammu ja olemegi kohal. See tuba on täitsa kena pommiauk. Üle toapõranda jooksevad õhtused unised mardikad. WC on ise puhastuv, selles mõttes, et seintele kogunenud mustus koorub ise kenasti maha, koos värviga. Voodilinad ka natuke kleepuvad, aga eks me teineteist siis hommikul püsti aitame, kui oleme kinni jäänud. Ja pakimegi oma seljakotid tuppa laiali.

Väljas on juba päris pime, kui me üritame küla pealt midagi süüa leida. Enamus nendest natuke õnnetu välimusega viltu vajunud bambusroigastest ehitatud söögikohtadest on juba kinni, aga ühes hämara valgusega restoranis siiski ollakse nõus pakkuma seda, mida on veel päevast pottidesse jäänud. Või tegelikult õhtustab vaid Marek, sest minul on peale neid eelnevatel päevadel olnud söögiorgiaid väike paast ja piirdun vaid teega.

Õhtul uinutab meid unele mägedest kostuv trummipõrin ja villepillimäng. Seal kuskil pidavat metsarahvas pidu pidama.

Borra koopad  ja Vishakhapatnam

Äratus hommikul poole üheksast. Sipelgad va nobenäpud olid öösel mu lauale jäetud küpsisepakist sipelgapesa teinud. Ei mingi viisakust kallite turistide vastu. Kotid pakisime nii, et õhtul rongis magama minnes oleks mugav oma magamiskotte kätte saada.

Väljas on troopiliselt palav ja niiske. Kella kümnest olimegi vaid 200m meist asuva kuulsa koopa suudme juures. Koobas oli suur. Kõrgust umbes paarkümmend meetrit ja käimiseks tehtud rada mõnisada meetrit. Kindlasti soovitan vaatama, kui keegi juhtub mööda sõitma.
Koobastes käidud, tegime teeääres lahke inimeste juures ühe hommikuse tsai ja niisama kohalikega lobisemise käigus ühtlasti sebisime endale ühe dziibi, mis meid 7km kaugusele bussipeatusesse viis. Dziibis oli lahe India tümakas. Ees istusid kolm kohaliku noort poissi ja meie kahekesi taga. Ja nii me tormasime üle mägede valju muusika saatel nagu kaks kuningat.

Bussi peale saime ka peatusest praktiliselt kohe. Bussisõit mägedest alla siledale maale oli ca 25km. Tee alla oli suht kiire ja väga käänuline. Paljudel kohalikel olid pead bussiaknast väljas ja oksendasid. Et mulle lõbustuspargid meeldivad, siis polnud hullu midagi. Mägedest alla jõudes on tunda olulist maastiku muutust. Siin kasvavad võimsad palmi- ja banaanimetsad, sekka maisi- ja suhkruroopõllud. Külainimeste majad või nagu nad ise siin neid inimesi kutsuvad „tribal people“, nende majad erinevad ka mujal nähtust. Need on sellised ümbrikukujulise või ümmargused ainult palmilehtedest katusega majad. Katused ulatusid peaaegu maani ja all servas oli ringiratast arvatavasti tuulutuspragu.  Ei oska kirjeldada, tulge vaadake ise :-) Meie bussireis kestis 2,5h - 75km. Nüüd olime juba levis tagasi. Vahepeal istus mu kõrvale väike tüdruk, kes aitas mul pilguga telefonilt kaarti jälgida ja saabunud sõnumeid lugeda, aga siis ta väsis ära. Pani pea mu õlale ja jäi magama.

Bussilt maha hüppasime enne õiget lõpp-punkti, sest hilisõhtune rongijaam jäi just meil ennetavalt teeserva. Lootsime seljakotid sinna hoiule jätta, aga kahjuks on see suht tilluke rongijaam ja peale kassaluugi, sealt midagi enamat eest ei leia. Mis siis ikka. Taas kotid selga ja et rangelt reisiplaanist kinni pidada, läksime rikshaga veel 20km oma valitud vaatamisväärsuse suunas. Sihtpunktis asuv parkimisplats asus ahvatlevalt ookeani kõrval. Aga meie läksime edasi köisraudteele, mis viis meid edasi 310m kõrgele mäe otsa, kus asusid suured šhiva ja barvati kujud. Ka tänasele püstitatud eesmärgile võis joone alla tõmmata ja lubasime selle puhul endale ühed jäätised ja sõitsime mäeotsas tiiru spetsiaalse ekskursiooni rongiga. Mäe otsat tagasi alla tulles läks Marek ujuma, sest tema oli päevale suuremad eesmärgid seadnud ja ühtlasi ka uikarid jalga ajanud. Mina jäin kaldale asju valvama, sest enne, kui Marek ujuma jõudis, oli meie ümber pilv hindusid, kes uurisid paljast valget meest rannas. Nemad käivad ju sel ujumas üleriietega. Kaks poissi läksidki koos Marekiga ujuma. Üks poistest nõudis selle eest hiljem 50 ruupiat??? Et ta oli senini oma hea keeleoskusega meeldivat seltskonda pakkunud, siis Marek küsis, et kas mul on peenikest, et annaks talle 20, aga et poiss selle summaga rahul ei olnud, siis ei saanud ta midagi. Hiljem oli muidugi nõus, aga siis ta oli meid juba piisavalt ära tüüdanud.. Hakkas hämarduma ja aeg oli liikuda tagasi rongijaama. Natuke jäi aega ka uudistada rongijaama ümbrust ja lubada endale „mingid“ magustoidud ja papaia kokteili jääga. Võite viis korda arvata, kas mingis väikses tänavakuuris tehtud jää on kraaniveest või pudeliveest? Ja noomime taas teineteist, et keetmata vett ei tohi juua :-)

Kell pool kaheksa õhtul on rongijaamas 27 kraadi. Tekib dilemma, et kas see on mõnusalt soe, või päevase kuumaga võrreldes mõnusalt jahe? Rong tuli kaheksast. Meie kohtade peal rongis istub juba üsna mitu väikest hindut, aga nad vastu ei punni ja loovutavad kohad kiirelt ja on reisikirja läpakasse toksimise aeg.

Kõik on parimas korras.  Hakklihakaste järele ei ole veel igatsust tekkinud...

Hanumani tempel ja päev rongis

Ööga oleme rongis edasi liikunud 350km. Täna on ajakavaliselt kõige kriitilisem päev, sest Vijaiwadas peaksime me peatuma vaid neli ja pool tundi, et jalgu sirutada ja külastada 30km kaugusel asuvat 24m kõrgust Hanumani kuju ja sinna juurde kuuluvat templit. Kahjuks rong hilineb ja rongist väljudes on meil aega 2,5 tundi. Arvestades India teeolusid on see üsna risantne ettevõtmine. Konsulteerime jaama ees seisvate rikshameestega, kirjutame neile soovitud sihtpunkti nime ja kellaaja, millal peame tagasi olema (et ei oleks vääriti mõistmist) ja uurime mis võimalused meil on. Suure karja meeste seast valiti meile kõige kiirem juht ja öeldi, et ei ole probleemi. Väheke riskantne see ekskursioon tundub, aga loomulikult me võtame selle riski. Tunni ajaga olimegi kohal. Vahepeal mõõtsime, me riksha tippkiiruseks suisa 50km tunnis. Kuju ja tempel oli üsnagi vaatamist ja seal ringi jalutamist väärt. Üks templist väljunud onu pakkus meile niisama kaks banaani ja juba selle pärast tasus tulla :-)

Tagasiteel oli liiklus natuke hõredam ja pikemalt sai kiiremini sõita. Vahepeal sõitsime ka kiirtee vastassuuna vööndis vastu tulevate autode vahel, aga see ei üllata ju ena kedagi. Olime täiesti graafikus. Teepeal nägime kuidas vahetult meie ees üks riksha kiviseina ja veoauto vahele jäi. See on üsna paratamatu, sest enamus autodel siin ju peeglid puuduvad. Riksha sai nüüd veelgi voolujoonelisema kuju, aga kahjuks nüüd ta mahutab 5 inimest vähem ;-). Rongijaamas olime suisa pool tundi enne rongi mille kulutasime kohalikus jaama-restos. Huvitav tähelepanek oli, et kui ükskõik mis toidu sa tellisid, said seda seni sama raha eest juurde võtta kuniks kõht täis oli :-). Oli aeg rongile minema hakata. Selgus et pileti ostmisel ei olnud ma tähele pannud, et selle rongi piletitel ei ole mul märgitud vaguninumbrit, ega istekohti. Rong oli juba ees ja enam ei olnud aega joosta ka jaamahoonesse asja uurima. Ainus mis piletil oli, et klass on Second Sleeper. Otsisime üles esimese selle klassi vaguni ja jäime ootama, et kui konduktor tuleb, et küllap ta meid istuma paneb. Aga siis mulle meenus, et tegelikult saan ma ka oma pileti staatust kontrollida ise. Tuleb vaid nutitelefoni app-marketist sobiv programm telefoni alla laadida ja siis selguski, et me olime tegelikult olnud senini pileti saamise oote-järjekorras, mis tähendab seda, et meil justkui piletit polnudki, kui viimasel hetkel olid meile eraldatud kohad, kahjuks muidugi eraldi vagunitesse. Hea, kui on endal selline väike matka ja nutitelefoni kasutamise kogemus olemas, sest konduktorit ei tulnudki. Tobe oleks olnud järgnenud 500km kitsas tamburis koti otsas istuda. Kuigi tegemist oli kiire express rongiga oli seal siiski tüütu ja igav. Õnneks liigub seal iga kolme minuti tagant läbi keegi, kes tsai-tsai karjub või midagi süüa pakub. Vahva oli kuulata kuidas kohalikud naised pärast sööki „krooksu“ tegid – kokka peab ju ikka tänama ja küllap nii on viisakas :-). Statisika ja ajaveetmise huvides mõõtsime vahepeal ka rongikiiruse ära, mis oli muljetavaldav 110km/h.

Chengalpatu väiksesse linna jõuame õhtul poole kümnest. On aeg hakata hotelli otsima. Leiame rongijaama postisorteerimise osakonnast ühe poisi, kes oli nõus meiega 10 minutit lähima hotellini jalutama. Kahjuks ei olnud meil esimesse pakutud tuppa sisse astudes videot kohe töötamas, filmida seda prussakate kogust, kes seal parasjagu suguvõsa kokkutulekut pidasid. See oli isegi meile Marekiga liig. Ei meie ei ole üldse pirtsakad, lihtsalt tahtsime hotellipersonaliga rohkem juttu ajada ja nii muuseas valisime siiski teise toa, mille seinavärv meile rohkem meeldis ja kus vähemalt esmapilgul väga tihedat liiklust ei täheldanud. Toas on meil telekas ja pesemiseks sooja vett ämbris.

Kuri saatus on mu ühe püksipõlve poolenisti pooleks rebinud, aga kui ma seda ühe käega kergelt üleval hoian, peaks reisi lõpuni vastu pidama.

Mahabalipuram

Reisijooksul kogetud ööd võiks olla suisa omaette teema, sest tavapärase koduse vaikuse asemel on siin ikka elu. Äratus oli öösel kell kolm meeletu kolistamise, inimeste karjumise ja ustega paugutamisega. Tunne oli nagu pioneerilaagris, kus on antud ööhäire, sest laagri fanfaar on kaduma läinud ja enne magama ei saa, kui see on leitud. Seekord päädis üritus vaid poole tunniga. Lisaks olid sääsed meie mõlemaga uneajal kõvasti maiustanud. Õnneks on Marekil mingit eriti vinget tökatit kaasas, mis ka nõrgemad hindud eemal hoiab. Edasine uni oli suht mõnus.

Hommikul veerand üheksast olime bussi peal ja tunni viieteist minutipärast olime Mahabalipuramis. Kott on kuidagi raske, ei tea, kas ka hotelli prussakad said kaas pakitud. Bussilt maha astudes tervitas meid üks kohalik vanem mees, kes väga tahtis meile oma väikest hotelli näidata, kus tuba maksab vaid 200Rs. Et meil on hetkel kahepäevane vaba kulgemise teekond Villupuramini, siis otsustasime igaks juhuks pakutava üle vaadata. Viis minutit bussijaamast jalutamist ja olimegi kohal. Tegemist on päris hubase kodumajutuse sarnase ettevõtmisega, kus on hoovi peal tilluke ridaelamu toakestega. Meil meeldib siin ja otsustasime jääda. Ühtlasi teeb pereema meile ka õhtuks kalaroa ja hommikuks hommikusöögi. Oma musta pesu andsime ka talle pesa. Ainult minu katkised punased teksad jäävad mingi hetk mu oma kasida, sest mul puuduvad varupüksid. Niikaua, kui  me majapidamist uudistame toob pereema sissejuhatuseks baanaanipannkoogid.

Linna suurim vaatamisväärsus on kiviplatoole ja kividesse uuristatud tillukesed templid, pühamud ja üks suur-suur kivi (Butterstone), mis on mäeveerele seisma jäänud – justkui tahaks kohe veerema hakata ja lisaks üks vanem ja suurem tempel mererannas http://en.wikipedia.org/wiki/Mahabalipuram . Üllataval kombel on siin üle pika aja taas valgeid turiste päris palju näha ja me tunneme end natuke ebamugavalt, kui meid tihti vene keeles üritatakse kõnetada. Ühe rääkima tulnud noormehaga sai siiski pisut pikemalt juttu aetud ja ta viis meid ka ühte kohaliku kiviskulptuuride töökotta (milliseid on siin hästi palju), kus ta näitas, kuidas see töö käib ja õpikuid, kuidas seda ametit õpetatakse. Oli päris huvitav loeng. Eks ta lõpetades muidugi soovis, et me midagi ostaks, kuid konkreetselt ja viisakalt õõnestus meil siiski lahku minna.

Ilm läheb iga päevaga alla lõuna poole liikudes järjest palavamaks. Tänagi on õhk mingi 30 kraadi kandis. Päeva loomuliku osana läksime ka ujuma. Vesi oli 28,5 kraadi. Ja meie reisi seikluslikum pool muutub lõuna poole liikudes looduse nautlemisek, kohalike templite külastamiseks ja üldse natuke romantilisemaks :-) Õhtul toodi, meie n.ö. hotellituppa riisi-kalaroog, see oli nutva ajavalt hea.. ehk vürtsine. Ainult, et tee järele pidime ikka linnapeale minema..

Pondicherri - Villupuram

Võimsate õhujuurtega puu

Peale mõningasi juhtunud vahepalasid omandas eileõhtune toit uue värvingu :-) Vähe sellest, et me eile õhtul teed ei saanud, ootasime kella kaheksast oma tellitud hommikusööki, mida ei tulnud. Ka lahke pererahvas oli hommikul kadunud. Muidu polekski ehk hullu midagi, aga pereemale sai eile antud 1000Rs, et ta teeb meile kõik söögid ja peseb pesud ja annab hommikul veel 400 tagasi, sest tal hetkel polnud anda. Et meil oli olemas pereisa number, siis sai talle helistatud, et mis seis on. Selgus et eile õhtul oli surnud neil naise ema ja see on keeranud kõik tegemised ja toimetused sassi ja et nad ei jõua enne kella kahte tagasi. Kahjuks oli meil kindel plaan oma teekonda jätkata ja nii me oma rahast ja hommikusöögist ilma jäimegi. Eile olid nad veel nii toredad, sõbralikud ja abivalmis ja ei olnud mingit kahtlust, et midagi võiks viltu minna. Loodame et kõik nii oligi nagu meile räägiti ja nad oma ema just iga turisti saabudes matma ei pea. Igatahes jäi hinge natuke kehva tunne, aga me pikka viha ei pea. Meie karmaga on kõik korras :-)

Bussisõit Mahabalipuramist Pondicherrisse oli päris ilus. Teeäärseid palistasid kõrged puud,

Midagi naistele

mille võrad moodustasid autotee kohale justkui varjualuse või pigem isegi, kui tunneli. Teeservas tiikides sulistasid pelikanid ja siin seal oli näha puvilla põlde.

Pondicherri ise on üsna tavaline india linnake. Selle n.ö. vanalinna kvartalis oli väga suur ämblikuvõrguna laiali valguv tänavate labürint, mis oli kõik üks suur ja laia valikuga turg. Sinna võis vabalt ära eksida, aga nagu me ise armastame sellistel puhkudel omavahel öelda, et kui sul on tunne, et sa oled eksinud, siis järelikult oleme õigel teel :-). Väljas läheb järjest palavamaks ja seal ei kannatanud pikalt olla. Edasi suundusime mereranda, kus oli tuulisem. Kuid ei ühtegi varjualust. Päike küpsetas meid korralikult, nagu väikseid vürtsiseid pirukaid õlipotis. Ega ma isegi väga täpselt ei mäletanud, miks ma sinna linna tulla tahtsin, või oli ta n.ö punk kaardil, mis jäi nagunii teele Villupurami poole, siis Marek kiirelt Googeldas, et mis seal teha annaks kuni õhtuse rongini. Leidsime 10km kauguselt koha nimega Auroville. Tehtud, tehtud – ütleb meie vanasõna ja varsti me seal olimegi. Ilus park ja palju turiste :-) Mida järjest lõnapoole ja mööda rannaäärseid alasid me liigume, seda enam turiste siin kohtab. Väga paljusid valgeid turiste näeb siin rollerite ja siklitega ringi sõitmas. Kuid ikkagi – päris elu on põnevam seal, kus turiste ei ole :-) Tagasiteel linna palusime rikshamehel endid visata kuhugi hästi mõnusasse söögikohta. Loomulikult tahtis ta vaid meile parimat ja nii ta meid ühte kohta tõigi. Söögikoht oli puhas, konditsioneeriga ja nende jaoks kindlast tippklass, aga meie jaoks natuke kuidagi kõle ja mis muidugi peamine, et kelner ei osanud grammigi inglise keelt. Ükskõik mida me me menüüst ei valinud, sest just seda neil ei olnud. Ja juhtus nii, et seda mida kõike menüüs ei olnud, sain mina lõpuks oma lauale ja seda mida Marek tellis seda ta ei saanudki. Enam me tipp-klassi restorane ei vali ja sööme ikka seal kus ikka kohalikud armastavad käia.

Varsti olimegi taas rongijaamas. Marek leidis vaevata raudteejaama tänava äärest oma lemmikroad rongisõidule kaasa maiustamiseks ja läinud me olimegi. Rongis uurisime natuke oma edasist teekonda ja tuli meelde, et mul on reisiplaanis homme pealelõunast kuni ülehomme hommikuni liikumismarshuut koostamata kuna rongiplaanid ei kattunud minu soovidega ja nii ma jätsin selle meile väikse ristõnana homseks lahendada. Ja nii ongi, et see pole tänane probleem ja probleeme lahendame nende tekkimise järjekorras..

Villupuramisse jõudes hakkasime google mapsi abiga hotelle otsima, kuid selgus, et kõik esmaselt leitud hotellid olid täis. Ka kohalikelt saadud vihjed viisid vaid juba täis hotellideni. See tegi, meid isegi natuke lõbusaks, sest me oleme endale kinnitanud, et ei ole olemas lahendamatuid olukordi ja lõpuks me ühe laheda pesa leidsimegi. Paljud reisil nähtud hotellid on meie mälestustesse jätnud eredaid hetki ja seegi pole erand. Toad on siin selliseid nagu ma olen eestis näinud kasarmuid kust vene sõjavägi välja kolis, aga see on just täpselt selline mida me otsime. Armas väike päevinäinud tuba, millel on ka emotsionaalne väärtus. Mida oma tulevastes jutuajamistes sõpradega õlleklaasi taga võiks meenutada, „et aga vot siis, kui mina Indias käisin...“ Aga selleks et sellest elu vürtsitavast kogemusest täit naudingut saada, tuleb ikka ise kõik need kohad üles otsida ja järgi proovida. Ja samas paljudele jäävad sellised „maasika“ otsimised kindlasti arusaamatuks :-)

Ja mul on talla alla vill tekkinud :-(

Tiruvannamalai templid ja saabumine Tiruchirappali

Hotelli vastuvõtuturuum

Et õhtul magama minnes oli väga-väga palav, siis tõmbasime ihupesu nöörid pingumale, kinnitasime mööbli kindlalt paigale ja keeasime laeventika täistuuridel tööle. Torm toas oli korralik, kuid ainus võimalus jahutust saada. Loomulikult tegi ta ka korralikult lärmi, aga ma soovitasin Marekil mõelda, et me sõidame rongiga ja see on lihtsalt täitsa tavaline müra ja siis uni tuligi kergelt. Lihtsalt häälestus peab olema õige.

Minu järgi võiks öösiti kella kontrollida. Kell oli kes teab juba mitmendat korda kolm öösel, kui ma tundsin, et mingi suuremat sorti ämblik ronis mu näo peal. Küllap tuli selles tormises toas sooja otsima. Kahjuks on minu privaatsusvajadus natuke suurem, kui sel kodutul ämblikul ja nii ma pidin ta raske südamega ära ajama. Et tõesti on palav, siis hommikul märkasin, et ka minu oma kaasaskantava matkamadratsi reklaamlogo on sulanud riidest-ümbrise külge, milles ma magasin. Tundub, et mu varustus ei ole mõeldud nii karmidesse oludesse :-)

Hommikul ärkasime tavapärase rutiini järgi seitsmest. Vähemalt Marek ärkab. Minul on vaja tavaliselt veel viis minutit. Õnneks hommikujooksu ei ole mu reisiplaan ette näinud. Kui asjad koos, oli meil veel kümnese rongi peale minekuni aega ja läksime juba ammu ärganud linnamelu uudistama. Üheksast olime tagasi, et ennast sellest elamisest välja logida ja saada tagasi 100 raha, mis eile õhul hotelliomanikul anda ei olnud. Tõstsime asjad toast välja ja hakkasime otsime kedagigi, kellega meie lahkumisest võiks rääkida. Arvatavasti, et ka selle hotellomaniku ema oli vahepeal ära surnud, sest kõikjal oli vaikus. Tundus, et me olime ainsad hingelised selles hotellis. Hõikusime, vilistasime, hüüdsime... – mitte ainsatki hingelist. Käisime siis natuke maja peal ringi. Koridorid oli pikad, pimedad, kõledad. Kaugemas hämaramas otsas laes valgust andmas tuhm, kollaka valgusega lambipirn, mille ümber lendas parv kärbseid. Enamus neid vaevu hingedel seisvad toauksi olid tabalukkudega suletud, mõnest üksikust lukuta kääksuvast uksest sisse piiludes olid tillukesed voodiga toad.

Nendeski oli vist viimati üldse oldud paarkümmend aastat tagasi. Kuskil tilkus taustaks kraan, tubades tuled ei põlenud. Ka retseptsioon laud ja tool oli tõstetud seina äärde ja mitte kuskilt ei andnud välja lugeda, et siin üldse hotell täna oleks. Ainult majaees fassaadil on luitunud kirjadega viltu vajunud sildike, mille meie pilk eile kinni püüdis. Selles majas saaks väga laheda õudusfilmi vändata. Vähemalt ruumide kujundusele raha ei kuluks. Kui me peaaegu olime juba taas olukorraga leppinud ja üksteisele nõutult otsa vaatasime, ilmus nähtavale koridori kaugemast otsas meie eilne hotelliomaniku abiline, kes oli just kuskilt dušši alt tulnud. Tuli sellise tühja ja hästi rahuliku pilguga. Sõnagi lausumata võttis lukustatud lauasahtlist, meie antud viiesajase ja ütles, et „no change“ , et ta ei saa meile midagi tagasi anda. See oli ka ainuke inglisekeelne sõna mida ta oskas. Õnneks oli meil ka täpset raha ja hetke pärast olime me sealt läinud.

Viie minutiga olime rongijaamas ja pooleteise tunnipärast Tiruvannamalais. Kuna meil ei ole teada, kuidas me täna õhtul üldse siit linnast edasi Tiruchirapallisse pääseme – läksime alustuseks bussijaama ja uurisime sõidugraafikuid. Sobib. Kell viis õhul läheb siit buss. Seljakotid jätsime seniks bussijaama vastas olevasse hotelli hoiule.

Tiruvannamalai templite kompleks on päris suur ja väärib vaatamist. http://en.wikipedia.org/wiki/Annamalaiyar_Temple Peasissekäigu lähedal on üks väga suurt kasvu elevant, kes soovijatelt raha vastu võtab ja õnnistamiseks, siis londiga inimese pead puudutab! Päris huvitav atraktsioon. Peatempel on meie saabumise hetkeks just lõunavaheajaks suletud ja taasavatakse pool neli pealelõunat. Seniks läksime ümbruskonnaga tutvuma. Kummalisel kombel ei suuda me siit linnast leida ühtki asjaliku söögikohta. Huvitava tähelenepanekuna jäi silma, et seal kus saab süüa, seal ei saa peale vee midagi juua ja joogikohtades, ei saa midagi süüa!!?? Et palavust leevendada, siis mitmel korral võtsime endile lihtsalt joogiks kohalike seas populaarset pähklipiima jooki „Padam milk“ - hea kraam.

Peatempli uuestiavamise hetkeks oli seal üsna palju rahvast. Templis sees olid metalltaradest käiguteed peaaltarini, kuhu kõik külastajad jõuda tahtsid. Kuna inimesi oli seal järjekorras seismas liiga palju, siis me piirdusime väljaspool järjekorda lihtsalt templi sisemuse uurimisega. On näha ja tunda, et siin on kes teab mis ajast ja kui palju riitusi läbi viidud. Templi sisemus on üsna nõgine. Seintes on avaused, kus seisvad millegipärast trellide taga pühakujud. Vaatamata meie põgusale viisidile, oli see meeldejääv kogemus. Siin käivad igapäevaselt suured rahvamassid. Usk elab, aga mitte nagu meil , et heal juhul kord aastas ja siis ka pigem pool kohustuslikult enese kultuurse inimesena näitamas.

Bussijaamas tagasi olime enne poolt viite ja üritasime selgust saada kust võiks meie buss väljuda. Kui ma vahest armastan enda kohta öelda, et räägi mulle aeglaselt ja kolm korda, siis ma saan kohe aru, mis sa räägid, siis siin võid sa rääkida kümne mehega ja mitu korda ja sa ei saa ikka mingit normaalset vastust. Lõpuks meil siiski vedas ja viis minutit enne väljumist istusime oma bussis.

250km sõitu ja 5tundi. Teel olles kuulasin endalegi üllatuseks eesti muusikat. Siit kaugelt on sellel hoopis teine tunne ja tähendus.. Et hea on olla teel ja avastada põnevaid hetki ja olukordi, aga teisalt on ja jääb su kodu kuhugi sinna kaugele.. Üks lugu paljudest jäi kummitama, mille siia lisan. See tuleneb lihtsalt sellest, et koolis oli mul emakeel kõva kolm ja kirjandeid pidi maha kirjutama, aga nüüd ma salamahti tean, et keegi siiski meie tegemisi siin kaugel läbi nende kirjaridade  jälgib :-)

Tirucirapallisse jõudes on tüüpiline harkseis, et bussijaama ümbruse hotellid on kõik täis, aga GPS vedas meid Tripadvisor äppi kaudu hotelli, millel pole kõige parem reiting, aga siin tundub veel üks vaba tuba olevat. Vastuvõtu onu vaatab meid natuke nukral pilgul, et ei tea kas te seda tuba tahate (küllap paljud on ära põlanud), aga meie.. meie näeme selles lihvitud teemanti meie teel. Puhas korras, koos kahe väikse Gekoga vannitoa seinal ja hind on ka hea. Kuidas meil ikka saab nii vedada :-)

Templid ja Coimbatore

Hommikul oli väga piinlik. Ma magasin ikka totaalselt sisse. Kell oli üheksa, kui mina silmad lahti tegin ja Mareki voodipeatsist oma und valvamas leidsin. Õnneks oli tal omi tegemisi, kuniks ma teadvusele tulin ja ka oma kola taas kokku pakitud sain. Kümnest lahkusime hotellist jättes oma asjad õhtuni sinna hoiule. Kiirel sammul suundusime kohaliku bussijaama juurde, kust me seekord päris kiirelt oma linnaliini bussi peatuse üles leidsime. Natuke üle poole tunni sõitu ja olimegi kohal. Tänane templikompleks on natuke oma paigutuselt sarnane eilsele, aga palju suurem, võimsam ja värvivilisem. http://en.wikipedia.org/wiki/Tiruchirappalli Seal ringi käimine ja uudistamine on põnev ja aega nõudev. Samas kurbusega peab mainima, et põnevamate pühakojade ustel on sildid, et ainult hindudele... Eks ta natuke diskrimineeriv tundub, aga aktsepteerime nende soovi privaatsusele, millega iganes nad seal sees ei tegele. Huvitav, kas meie taarausk, ka teiste religioonide inimestele midagi ette kirjutab? Aga sellegi poolest ei jätnud me jonni ja soovist saada paremaks inimeseks, lasime end õnnistada sarnasel elevandil, keda me eilse linna templis kohtasime. Andsime elevandile südametunnistuse järgi raha ja tema siis meid oma londiga paitab. Riituse toimet pole veel täheldanud, aga küllap ta mõjub. Kui mitte käitumisele, siis karmale kindlasti.

Peale väsitavat templis ringi luuramist, googeldasime järgmiseks peatuseks Rockford-i. See on pühakoda keset linna, mäe otsas. Ei midagi erilist põnevuse otsijatele – aga vaade sealt alla linnale on ilus. Olles sellegi sihtpunkti kordaläinuks lugenud jalutasime natuke mööda kõrvaltänavaid kuniks mu pilk ühel poeaknal pidama jäi ja mul tekkis soov saada just sellist särki nagu vaateaknal väljas oli. Hüppasime sisse ja särk saigi kotti. Ühed pikad püksid ka sest mul on tunne, et praegustele ei ole pikka iga määratud - püksisääres on uus auk ja pükste mustus hämmastab mind ennastki. Mul on kuri kahtlus, et keegi ei lubaks mul neid oma pesumasinaga pesta, sest on oht, et püksid pesumasina ära määrivad. Uued püksid on küll sellised lühikese säärega, aga selle raha eest pikemaid ei antud..

Siis me käisime ka ühes kirikus ka. Sinna lubati meid sisse ja isegi viis minutit püüdsime tunnetada sealset olustikku ja oma sisemist häält. Mul kõht korises ja aeg oli minna otsima midagi hamba alla.

Kella neljaks olime linnaliinibussiga tagasi hotellis. Mingi suht suvaline buss oli, mis meile sobival suunas sõitis ja nipp töötas. Viiest läks rong Coimbatore poole. Omaarust olin valinud selleks suht lühikeseks 4,5h sõiduks super vaguni. Pehmed istmed kahes reas ja konditsioneeriga, aga arvestades, et Marek on vahepeal kurgu siinses karmis kliimas ära külmetanud, siis tema jaoks on see paras katsumus. Loodetavasti on ta homme siiski liikumisvõimeline, sest homme on taas pikk päev. Äratus juba paari tunni pärast kell neli öösel, et liikuda edasi järgmisse rongijaama, kus peaks hommikul kell seitse minema rong mägedesse, kus pidi olema hästi ilus vaade.. Tänane rongisõidu muusika oli selline :)

Nilgiri Mountin Toy train

Toy Train

Nüüd tuli vahepeal kirjutamises väike paus sisse, sest reisikorraldaja oli asja natuke üle võlli keeranud ja Marek see ka ainult kiitis takka ja lisas tempot juurde, aga kõigest siis nüüd natuke pikemalt.

Alustuseks veel paar sõna eilsest Coimbatore hotellist. Hotelle on siin palju. Sobiva öömaja leidmisega ei ole raskusi. Meie aga loomulikult võtame toa kohe kõige raudteejaama lähedasemas hotelli silti kandvas majas. Maja on eestvaadates kitsas, trepikojad on sees nii tillukesed, et vaevalt mahume seljakotiga liikuma. Tuba on ka tilluke :-) Kahekesi toas voodi ees seljakottidega seisma ei mahu. Sobib. Kell oli juba kesköö, kui end peale õhtusööki magama sättisime. Ärkamiseni oli jäänud neli tundi. Coimbatorest oli meil vaja varahommikul minna kella viiesele rongile, mis viib meid Mettupalayamisse, kus stardib 7.15 meie Toy Train. Toy Rong on täitsa lahe. Kolm sellist vanaaegse olemisega vagunit ja päris ehtne auruvedur, justnagu mõnest vanaaegsest filmist. Mehhaanikud käivad õlikannudega viimast tiiru ümber veduri ja lisavad kuhu vaja. Turistid jooksevad ümber rongi nagu lasteaialapsed ja ei suuda rongi kõiki detaile ära pildistada. Meie muidugi kaasa arvatud. Selle rongi piletite reserveerimisel kasutasin ma muidugi natuke alatut taktikat, et ostsin piletid „tavalisse vagunisse“ ja „firts Classi“, viimasega olin kahjuks – oote listis, aga see oli minu eelistatum versioon, et kui me seda siiski ei saa on meil madalamas klassi piletid olemas, aga nagu varemgi mainitud, meil on õnne ja me tõmbame reisil võlumütsist vaid rasvaseid küülikuid. Selleks hommikuks näitas mu telefon, et võime rahulikult istuda just vedurijuhi seljataha. Paremaid kohti selles rongis lihtsalt enam ei ole. 46km/5h sõitu Ooty poole võis alata. Tee peal tegi rong mitmeid peatusi, et oma kateldesse vett lisada ja loomulikult, et turistid saaks teha pilti maalilistest vaadetest mägedele ja tee-istandustele ja rongis ka muidugi. Meil oli privileeg teha esiaknast pilte ja videosid nagu ise tahtsime, endal moosinäod ees. Meie reisi kolmas vaatus ehk romantikanädal sai kena alguse. Peale lõunat sõitsime sama rongiga ka tagasi, sest meie graafik ei võimaldanud sinna kauemaks jääda.

Tagasitee mägedest alla oli tunni võrra kiirem ja vee-lisamise peatusi enam ei tehtud. Tagasi Mettupalaymis olime pool seitse. Siit edasi ei ole mul enam ühtki rongipiletit ette ostetud, sest ma ju teadsin, et me ei malda siin oodata järgmist rongi tagasi Coimbatoresse 1,5 tundi ja läheme bussiga. Bussijaamas läheb meil hoolega kehakeelt tarvis seletamaks väga paljudele bussijuhtidele kuhu me sõita tahame, kuid õige pea me bussi leiame. Täna õhtune edasine programm näeb ette, et me liigume läbi Coimbatore Munnari mägedele lähemale nii palju kui võimalik. Saabudes Coimbatore bussijaama, selgus, et meie buss edasi ei välju sellest bussijaamast vaid kuskilt 4km kaugusel asuvast peatusest, kuhu saab linnaliini bussiga. Bussi leidmiseks kulus 2 minutit. Need 4km olid taas meelde jäävad :-) Sellest linnaliinibussist oli tehtud kohalik liikuv diskoteek!! Buss oli paksult rahvast täis, muusika oli keeratud maksimumi peale ja laes vilkusid diskotuled. Arvatavasti oleks rahvas seal tantsinud ka, kui oleks reisijaid vähem või ruumi rohkem olnud. Bussijaamas leidsime jaamakorraldaja, kellega sai isegi inglise keeles rääkida oma unistustest - et kuhu me tahaks minimaalselt või maksimaalselt veel täna jõuda. Viimane buss Munnari mägede külje alla läkski viie minuti pärast. Sõit vastu ööd on küll pikk, aga pimedat aega ongi parim edasiliikumiseks ära kasutada. Udumalaipettai bussijaamas oleme kell 23 õhtul. Enne hotelli minekut uurime, mis kell läheb esimene buss Munnari poole. Nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid vastuseid. Lööme enda jaoks teema lukku, kui olime saanud paljudest kellaaegadest kolm ühesugust, mis oli 4.30 Öine bussijaam oli nagu zombide kogunemiskeskus. Tundus, et kõik sealsed putkade müüjad ja kliendid ja busside ootajad (vist) olid mingi tugevama laksu all. Kõnnime Marekiga lähestikku nagu koolipoisid ja väldime liigseid kontakte kohalikega. Muljed ja info kätte saanud, otsisime kiirelt hotelli, kus ööbida. Hotellis kiirel sammul tuba üle vaadates likvideerime mõned prussakad toa-asukate nimekirjast ja asutame end nende asemel siin öömajale. Äratus on kell 3.15! Magada jääb taas neli tundi. Minu ja minu ajagraafikuga ei ole mitte lihtne reisida... Igaks juhuks gramm enne nelja olime bussijaamas. Tundub, et vahepeal olid siin inimesed kainemaks saanud ja nüüd oli selge, et buss väljub kindlalt 5.30. Vahepealse aja sisustasime hommikuse tsai ja banaani fry-dega. Varahommikune Munnari buss oli üsna inimtühi. Üsna varsti olimegi juba kitsal üherealisel asfalteeritud piireteta mägiteel. Seegi bussijuht oli arvatavasti mõne vormelimeeskonna varumängija. Tee oli väga ebatasane ja arvatavasti seepärast valis juht taktika pigem teekohal madalalt lennata. Vaatamata heale ideele vahepeal siiski bussirattad teed tabasid ja reisijanea oli pidev kaaluta oleku tunne. Soovist natuke pikutada ei tulnud midagi välja. Õnneks hakkas ruttu valgeks minema ja unisus vaheldus ruttu ilusatest vaadetest tekkinud kauni meeleseisundiga. 

Munnar

Munnari teeistandused

Munnaris võtsime juhiga rendiauto, kes meile kohapeal neljatunnise ekskursiooni teeistanduste vahel tegi. Väga ilus koht, aga et meil Marekiga polnud plaanis käest kinni päikeseloojangule vastu joosta, siis meile sellest ekskursioonist täiesti piisas ja, et mitte saada romantilisuse mürgitust, siis kella neljast istusime Cochini bussile, et jätkata teekonda. Saabudes Ernakulamisse (Cochini eeslinn), küsis bussijuht arvatavasti oma kogemustele tuginedes, et kas me läheme Fort Cochinisse. Loomulikult. Ja ta ütles, et selleks on hetkel parimi võimalus siin tänavanurgal kohe bussi vahetada. Meie taga istus üks soomlastest paar, kellel oli sama plaan, aga et mina olin esimene kes bussist väljus, siis kinni peetud esime mööduv buss oligi kohe sobiv, hõikasin Mareki kiirelt bussile ja soomlased kuhugi sinna maha jäidki, sest nad olid liiga aeglased :-). Veel tunnike sõitu mööda ülerahvastatud tänavaid ja olimegi Fort Kochini kalavõrkude ääres asuvas bussijaamas. Vaid 400Rs eest saime suht viisaka toa ja suundusime lähedalasuvasse kohvikusse sööma. Siin on võrreldes muu Indiaga väga puhas korralik – kuidagi harjumatu..

Fort Cochin ja Varkala

Hommikul magasime kaua. Liikvele läksime kella kümnest. Näitasin Marekile kuulsaid Hiina kalapüügi võrke ja jalutasime mööda rannaäärset. Peale kõike läbielatut on suur pingelang ja kiiret pole enam kuhugi. Lõunat sõime ühes kenas merevaatega kohvikus. Taustaks laulvad varesed, mööduvad tankerid, kalapaadid, kõrval kalurid oma suuri võrke liigutamas. Teenindaja oli tase omaette. Esimese tunni aja jooksul suutis ta käia korduvalt küsimas, et mida me ikka tellisime ja kui me oma ingveritee peale tunniajast ootamist kätte saime pidi ta veel ainult paar korda küsima, mida me veel tellisime. Õnneks oli meil aega seda komöödiat läbi mängida ja kahe tunniga olimegi söönud. Siis saabus mu üks India Facebooki sõber, kes on kohalik lohelennutuse edendaja ja rääkisime temaga päris pikalt lohedest, lohefestivalidest, arengutest sellest vallast jne ja Keralast. Väga mõnus kohtumine ja jutuajamine oli. Vahest lihtsalt juhtubki nii, et sulle tundmatud inimesed võivad ühtäkki läbi kaasaegse tehnoloogia ka lähemaks tuttavaks saada.

Kella neljast lahkusime Fort Cochinist praamiga Ernakulami rongijaama suunas. Olime pool tundi varem kohal ja saime ka vaevata piletid. Vahepealse aja ootasime tabloolt ronginumbri taha ilmuma pidavat platvorminumbrit ja maiustame tänavalt ostetud mangodega. Ootame. Valjuhäälditest ei räägita meie rongist sõnagi ja tabloole ei ilmu oodatud numbrit. On vaid märge, et rong natuke hilineb. Kuid ühtäkki ilmub tabloole märge, et rong on väljunud.... et siis misasja? Ja nii oligi, et mingi nipiga õnnestus rongil ilma meieta lahkuda. Jaamakorraldaja ütles, et aga minge siis selle rongiga mis saada on, et esimesel platvormil on rong, mis liigub samas suunas! Nojah.. samas suunas on väga huvitav pakkumine India konteksti arvestades.

Hetked endaga

Arvasimegi juba, et enam meie teel mingeid seiklusi ei tule, sest tee on mul juba tuttav ja ees vaid kaunid rannad. Et rong väljub juba kolme minuti pärast, siis jooksime kohe rongile ja alles rongis oli mahti uurida, et kuhu me siis ka sõidame. Väga hullu polnud midagi. Rong läbis eelnevaga võrreldes sama teed, ainult tegi rohkem peatusi ja just meie soovitud Varkala peatuses ta ei peatunud. Aga, et meid ei ole võimalik pidurdada ja nututuju ka peale ei tulnud, siis Kollamis tulime rongilt maha ja viimased 38km kimasime nagu kuningad motorikshaga. Varkalasse jõudsime vahetult enne, kui restoranid hakkasid uksi sulgema. Õhtupimeduses koputasime ukselt uksele ja püüdsime sobivat öömaja leida ja ei läinudki kaua, kui leidsimegi armsa oma privaatse majakese ja vaid 450Rs eest. Toas on ka oma muusikakeskus. Me olime selle ära teeninud :-) Arvestades, kust me kõik selle ca 3 nädala jooksul läbi oleme tulnud. Kui kotid olid tuppa maha pandud proovisime saada veel õhtust tsaid, kui vaid üks Rock Cafe diskoteek oligi veel lahti. Muusika oli meie jaoks küll vali, aga elasime selle üle..

Magamaminekuks ühendasin oma telefoni muusikakeskusega ja lasin Marekile kaunist India muusikat. Oli rahulik öö..

Aga nüüd, kus me oleme läbi elanud päris huvitavaid seiklusi, võtaks minagi korraks väikse pausi ja läheks alla mere äärde. Istuks seal kohe viisteist minutit ja mitte midagi ei teeks. Vot kus on puhkus..

Ah jaa ja õhtul läheme tüdrukutega sööma! Mõni äkki aimab, aga sellest juba homme õhtul pikemalt, sest mu valgele ihule on vaja vahepeal natuke jumet lasta. Muidu tagasi tulles äkki keegi ei usugi, et siin päikest on. Ja armsad sõbrad, võite kindlad olla, et kui rannas liivakindlusi ehitan, siis teile mõtlen. Google ütleb, et 9642km kauguselt. Laenan mõttetera eile ühe hea sõbra FB seina postitusest, et vahel on hea kaugel ära käia, mõistmaks kui väga sa oma sõpradest hoolid..

Kui soovilugu võiks soovida, siis siit tuleb lugu mida eile siinses Rock Cafes kuulsime ja kummitama hakkas. Video ise ei ole reisi iseloomustav :-), aga mulle meeldib selle sõnum..  Andkem kuuma, laulge kaasa ja tantsigem:

Lõpuni ei ole enam palju :-) We love India.

Teine päev Varkalas.

Tüdrukute elamine

Eile kohtusimegi siis sõprusringi kuuluva tütarlase tandemiga Kaidi ja Margitiga, kes on otsustanud Indias puhata suisa kolm kuud. Erinevalt meist, nemad oskavad puhata ja võtavad teekonda hästi rahulikult peatudes Indias vaid neljas viies kohas, aga selle eest pikalt. Sai koos õhtust söödud ja jalutatud mööda restoranide alleed. Vaatasin üle ka nende kanajalgadel pesakasti, kus nad olid end elamiseks mugavalt sisse sättinud. Tugevat tuult see küll ei kannata, aga hetke ilmaennustusi arvestades on see väga romantiline koht end mõnusalt tunda. Nendelgi pidid seal toas olema väiksed hiired, kes nende banaane pidevalt ära söövad, öösiti käib naabrikass nende toas jahil, lisaks veel ämblikud, kes on suured kui tarantlid, sipelgad ja sääski ei pea mainimagi.

 Varkala on selle kolme aastaga, mis ma siin käinud ei ole, üsnagi muutunud. Vanad söögikohad on uuenenud, merevaatega teised korrused peale saanud, on ka täiesti uusi ja toredaid istumiskohti. Hotelle on lisandunud, mõni neist eriti romantiline ja ilus.

Eile õhtul selgus ka üllatav tõsiasi, et on alles kolmapäev. Meie oma ajaarvamise järgi oli juba neljapev, mis tähendas et meil on üks päev ootamaatult maast leitud. Mul oli reisplaanis kohe ka idee selle päeva kulutamiseks - võiks reisida India lõunatippu Kanyakumarisse , aga konsulteerides reisikaaslasega sai otsustatud, et see jääb talle ahvatlusena järgmisse reisi, sest mina olen seal käinud ja isegi tema jaoks on Varkalas mõnus puhata.

Marek läks täna mereranda juba hommikul kaheksast ja tegi seal omal moel ettevalmistusi järgmise nädala suusamaratoniks. Mina liitusin ergutajana kümne paiku, sest uni oli väga magus. Enamus tänasest päevas sai endalegi üllatuslikult veedetud rannas. Lihtsalt olin. Vaatasin kuidas ookeanilained rulluvad mühisedes kalda poole, kaldaäärsed palmid õõtsuvad palavas tuules, päike lõõskab otse ülevalt.. Päris palju sai ka vees käidud. Veetemperatuur on 31 kraadi, mis ei paku ka sugugi jahutust ja ujud nagu veekeskuse kuumas lastebasseinis.

Tänaseks õhtuks on meil nüüd tegelikult lahenda üks reisi suuremaid probleeme. Me ei suuda otsustada, et kuhu sööma minna. Kõik õhtuse romantilise valgusega, seinteta merevaatega söögikohad on nii ahvatlevad ja siis veel see suur kalavalik, et mida valida. Kas juurde tellida banaani- või mangolassi? Väga keeruline situatsioon. Aga kindlasti läehen ööhämaruses alla mereranda, mida õrnalt valgustab restoranide reklaamtuled. Seal on mõnus istuda. Öösel jooksevad inimtühjas mererannas ringi väikesed krabid. Vahva on vaadata nende askeldamist, niisama unistada ja kuulata lainete kohinat..

Ja siit ma tegelikult tõmbaksingi oma reisiblogi otsad kokku. Homme liigume ära Kovalami randa, et sealgi jalad märjaks teha ja laupäeva varahommikul toob lennuk meid tagasi Delhisse. Delhis on Marekil kohustuslik (kehtib kõigi kohta, kes Delhit külastavad) visiit Akshardham templisse ja siis koju tagasi. Kolm nädalat vahvaid seiklusi saab  läbi. Oli põnevust, kunstiväärtusi, ilusaid hetki ja uusi sõpru. Ei oskakski nagu ühelt reisilt enamat tahta. Kõik mu kaheksa väikest kaasa võetud eesti lippu, sai antud headele inimestele, kes meid teel aitasid. Kirjutasin antud reisikirja emotsioonidest, mis mind neil päevil valdasid ja et kui kellegil tekib soov mu jälgedes käia - et millised võivad olla mured ja rõõmud sel teel. Mareki naisele tahaks vaid veel öelda, et ära siis pikka viha pea. Võimalik, et ta pole enam sama mees, kes enne ja ta sa pead kodust menüüd oluliselt muutma. Talle väga meeldib porgandi-ingveri püreesupp ja banaana fry, kõrvale väike masala piimatee. See oleks parim, mis teda kodus ees võiks oodata, aitamaks reaalsusega taas kohaneda. Ka lusika ja kahvliga uuesti sööma harjumine võib natuke aega võtta.

Siit panen ma nüüd siis läpaka kaane kinni. Dropboxi pilvekausta võivad veel ilmuda mobiili vahendusel pildid kirkamatest järelejäänud hetkedest. Lähen vaatan nüüd päikeseloojangut ja teile panen taustaks mängima ühe loo, mille laenan oma eelmise aasta reisikirja lõpust... sest see on minu lugu:

Kodus näeme.

Ranno Märtson.