2013 - Marekiga kolme nädalaga Varanasist Varkalasse. Põnevat seiklust kogu raha eest

Enne sõitu.

Link Google kaardile

Võiks ju enese käest kriitiliselt küsida, et mida minusugune mees reisil teeb, kui ta ei saa enesega isegi kodus hakkama :-) Igatahes kaks viimast päeva enne reisi olid enam kui tempokad, et enne reisi saaks kõik pooleli olevad asjad lõpetatud. Tavapärased tööasjad, mis vajasid kokkuvõtmist, lisaks ootamatult kodus alanud vannitoa remont ja reisivarustuse kokku panemine. Kodune vannitoa remont saab valmis minuta ja eeldusel, et ma reisil palju raha ei kuluta ;-) ning töömees ühtlasi ka vahepeal kodu korras hoiab ja hommikuti poisi kooli viib.

Reisikotile sai kaks päeva enne minekut suur auk sisse põletatud, kui püüdsin liig innukalt kuuma triikrauaga india – eesti tikand lipukesi külge liimida. Mistõttu tuli veel lasta ikkagi uued suuremad auku katvad lipud teha ja lasta ka spetsaialistil need külge panna. Võtsin seda protseduuri, kui head ennet, et juba hakkabki asju juhtuma.  Ja pean ma siis nii edev olema..., aga ma nii väga tahtsin neid koduse Eesti tunnuseid oma seljakotile ja seekord sai jonn võitu..

Laupäeval pidin lennujaama jõudma õhtul neljaks. Kella panin äratama hommikul üheksaks. Kui muidu sai kelgitud, ei minul mingit reisiärevust ei ole, siis viimane öö jäi küll vahele. Kell seitse olin juba üleval, kuid sundisin end veel siiski natuke pikutama ja nii ta läks, et kella nupp oli jäänud üles tõstmata ja ärkasin alles üksteist. Siis sai hüpatud kiirelt autosse. Tööriistalaenutusse sai tagasi viidud laenutatud tööriist. Ehituspoest sai otsitud kõrgendusrõngaid harutoosidele. Tööjuurde viisin komplekti releesid ja otsisin, kuidas ma saan uuesti lasta välja trükkida kindlustusfirmas oma kadumaläinud kindlustust, apteegist tõin viimased vajaminevad tabletid, elektripoest vargapesa – sest Indias on hotellitubades reeglina vaid üks pistikupesa!, toidupoest Lii’le Varanasi viimiseks mõned kohukesed, kahest plaadipoest sai otsitud vannitoa remondi jätkumiseks sobivaid seinaplaate, kodumarketist vaakum – kilekotid millesse pakkida kaasavõetavad riided, et need vähem ruumi võtaks ja siis veel kaheksa kipsplaati maja teisele korrusele sikutatud, aa ja fotoka objektiiv sai ka sõbra juures töökindlama vastu vahetatud, garaazis võtsin siklil ja Minil laadimise juhtmed maha, vahetasin maja signal tarkvara ja siis oligi juba kõik. Kärmelt veel dussi alt läbi ja valmis ma olingi. Ainult kott oli veel pakkimata.. Ah küll Indias pakib. Õnneks olid mul asjad aja jooksul ühte toapoolde kenasti hunnikusse loobitud. Nüüd jäi nad veel vaid läbisegi kenasti kokku rehitseda ja sõit lennujaama võis alata.

Varanasi (link)

Varanasi

Lennukid startisid kõik enam vähem õigetel aegadel. Finnairi lennuk oli võrreldes varasemaga kobedamaks muutunud ja igal reisijal on seal oma meediakeskus kasutada, aga midagi eriti vaadata-kuulata seal minu maitsele ei olnud. Olen juba kord selline pretensioonikas. Magamisest ka nagu asja ei saanud. Eesti aja järgi keel kolm öösel, kohaliku aja järgi 6.30 olime Delhis. Rahvusvaheliste lendude lennujaamast kiirustasime Marekiga edasi „tasuta“ bussiga "koduste lendude" jaama, aga et me olime teel bussipeatusesse teadmatusest unustanud „kuskil“ terminalis  registreerida oma soovi saada tasuta! teenust, siis pidime bussis siiski piletid ostma. Teel Delhist Varanasi oli hirmus unekas, aga et istumine oli ebamugav, siis sai pigem n.ö. pronokitud. Varanasi lennujaamast väljudes oli lõpuks saabunud tunne, et olemegi kohal. Taksojuhi tempokas ja riskantne sõit aitas kiirelt kohaneda kohaliku liikluskultuuriga. Peaaegu varsti olimegi oma soovitud teeotsal, kust edasi pidime jalgsi minema. Aah milline nauding oli taas liikuda mööda neid kitsaid vanalinna tänavaid, millel napilt kaks meetrit laiust ja sinna mahuvad liikuma jalgrattad, rollerid, koerad, lehmad ja lugematul arvul inimesi. Varsti olimegi hotellis ja kohe ka Lotus Lounges pannkookidega maiustamas. Sisse-elamiseks oli see esialgu paras ja masala piimatee sinna

juurde oli võrratu. Väga südantsoojendav ja armas tunne oli see, et teenindaja tüdruk mu ära tundis :-) Tuled siia nagu oma koju. Et minul oli Liiga tunni aja pärast kohting kokku lepitud, siis tegin Marekile kiire ekskursiooni jõeääres ja andsin esimesi näpunäiteid, mis ohud varitsevad – igasugu massöörid, ghattide vabatahtlikud abilised, kerjused ja muud põnevad tegelased. Õnneks nad meid ka ees ootasid ja soojendustestid said edukalt ka kohe reaalsuses läbitud :-). Peale seda läksin mina Liiga kohaliku rahvamuusika kontserdile ja Marek jäi üksi uudistama. Õhtuse Aarti ajal me taas kohtusime ja läksime juba tõsisemalt kohaliku kokakunstiga tutvuma. Õhtu lõpetuseks pillasin läpaka vastu hotellitoa kivipõrandat. Natuke on nüüd küll logum, aga kirjutamiseks sobib ta küll :-). Ikka oleme rõõmsad.

Teel Raipuri

Hommik algas varakult, et minna vaatama tavainimeste hommikusi riitusi jõe ääres. Enne hambapesu sai veel pead vastu ülemist uksepiita  ära löödud. Mmm, milline nostalgia laks. Eelmine aasta olles siin samas hotellis, suutsin ma teha seda korduvalt. Olles kustud, pestud, kammitud – suundusime jõeäärde. Ilm on soe, päiksepaisteline. Ainult kohalikud liiguvad talveriietes. Vahva on hulkuda mööda ghatte, kus on hommikune sigin – sagin. Ühes pundis laulab kümmekond meest, teises pundis loetakse palveid, taamal on pesumehed päeva alustanud, mõned teevad joogat, paadimehed üritavad sind paadisõidule vedada, poisikesed lennutavad lohesid ja loomulikult paljud need, kes on tulnud siia hommikutti pühasse vette ujuma. Naised teevad seda riietes. Vaikselt rahva seas liikudes tunned siinseid traditsioone, usku, kohaliku kultuuri, mis on säilitanud oma eheduse.

Olles oma harimisprogrammi lõpetanud, suundume otsima kohta, kus me veel söönud ei ole. Astume sisse ühte üsna tagasihoidliku söögikohta, kus inimesi eriti ei olnud ja eeldasime, et saame seeläbi kiiremini teenindatud. Mina võtsin hommikusöögiks omleti juustuga. Marek arvas, et tema keskendub vaid India menüüle ja valis üsna huupi menüüst komplekt-hommikusöögi, kuhu oli kirjutatud, et see on India hommikusöök. Ühesõnaga tegi mulle ära. Tema hommikusöök seisnes siis Puri-dest, et kes ei tea, siis Puri on õlis küpsetatud Tsapati :-). Lisaks oli tal banaanid jogurtiga ja kartulid mingis vürtsikastmes, joogiks must kohv. Kõhud täis, suundusime hotelli tagasi, sest oli aeg hakata sättima raudteejaama. Hotellis oli täna retseptioonis sama mees, kes aasta tagasigi ja kui ta mu ära tundis, siis esimene asjana ta vabandas, et minu kingitud eesti lipu viis ta tütar koju. Mis seal ikka. Vahva, kui meeldis ja andsin talle lauale uue lipu.

Teel raudteejaama lasime veel liugu süljeplärakates ja „paksemaski“, millega kõrvaltänavad kaetud on ja tegime kohustuslikud pildid lehmaga. Riksasõit oli üsna vaevaline ja liiklus tihe. Kui algul Marek arvas, et mis see meil need kolm kilomeetrit jalgsigi minna oleks, siis sõites ta sai aru, et ellu jääda on võimalik vaid millegi sees istudes, sest kõnniteid seal ei ole ja iga sentimeeter tänavast on hõivad kõigepoolt, mis liigub. Ma püüdsin eile korra tundmatus kohast tänavat ületada, aga veerandi pealt keerasin  teeserva tagasi, sest minu loogika ei suutnud seda puzzlet lahendada. Muidu olen ma ikka asjalik, aga mõni asi vajab veel harjutamist.

Rong saabus minuti pealt nagu piletil märgitud. Segadust tekitas ainult see, et raudteejaama infotahvlil olid meie broneeritud istekohad ära muudetud. Õnneks küll paremasse ja kallimasse vagunisse. Nüüd on meil öö tulemas valgete puhaste linade vahel konditsioneeritud vagunis. Kui rong tegi vahepeatusi, siis sai vahepeal jalgugi sirutatud ja vagunist väljaski käidud. Mõni peatus oli nii lühike, et rongi tagasi minemiseks tuli hüpata suisa liikuvale rongile. Tekkis selline huvitav mõte, et kui kiiresti liikuvale rongile oleksin ma suuteline peale hüppama? Ehk mõni teinekord proovin..

Marek

Kui rong hakkas saabuma „Illabaadi“, siis läksin fotokaga rongiuksele, et teha pilti raudteesillalt jõeorule, kus on käimas suur kuulus Kumbh Mela. Õnnetuseks sisenes see rong linna teist teed pidi, kui olin arvestanud ja 10 miljonit usuhullu jäid meil seekord nägemata. Allahabadis peatus rong terve tunni. Marek, kes on saanud hamba verele headest India toitudest, läks raudteejaama „restosid“ kammima, et midagi pikale rongiteele kaasa võtta. Kui ta tagasi jõudis oli tal muidugi hea meel, et rong alles ja veel parem meel asjdest mida ta kokku oli ostnud. Nende seas olid siis esmapilgul  mingid rasvas küpsetatud pirukad, hunnik tsapatisid, riisiroog mingi kastmega, kuivatatud jäätisepallid, ja kilekotiga suppi. Kõik toodud delikatessid olid head. Ainult, et supisöömine oleks võinud kurvalt lõppeda, sest tegu oli... ütleme, et vürtsika kartulisupiga . Seni oli kõik hästi, kui minu supipooles oli ühe kartulitüki asemel.. oletame, et midagi jalapeno taolist ja enne, kui ma aru sain, siis oli mul see tükk näritud ja söödud, kui silmist vett lendas ja suust käis leek välja. See võttis hinge kinni ja kui natukenegi hingata sain, oli hingatav õhk ülituline. Marekil läksid silmad suureks ja tekkis oht, et mulle on vaja kunstliku hingamist teha. Sel hetkel see polnudki väga naljakas, aga seekord piisas sellest, et ta kiirelt Hanumani poole palvetas. Pärast oli jälle täitsa lõbus.

Õhtul jooksis vagunisaatja ringi ja küsis, kes süüa tahaks tellida. Kõht oli küll täis, aga Marek arvas, et tema on esimest korda siin ja peab seda kõike saama. Selline suhtumine mulle meeldib. Tõotab tulla ilus gurmeereis.

Tee Jagdalpuri

Õhtul vahetasime kupees kohti ühe vanapaariga, kes just meie alumistel lavatsitel magada tahtsid. Näitamaks üles oma sõbralikust olime me sellega nõus. Vastutasuks ei varastanudki nad varahommikul rongist lahkudes mu mobiiltelefoni, mis aknalauale laadima jäi. Öösel tahtsid ka ühed noored India tüdrukud meie kõrvale magama tulla või noh, kui päris aus olla, siis oli mingi segadus piletiga ja juhtumisi olid neil samad kohad märgitud, aga ilma et me oleks pidanud teki alt välja ronima, tuli vagunisaatja ja juhatas nad kuhugi – meist eemale :-) .

Hommikul üritas vagunisaatja meilt puhaste linade kasutamise eest 50 ruupiat küsida. Kuna ta inglise keelt ei osanud, siis me temast ka suurt välja ei teinud. Kui tahab ikka äri teha ja turiste pügada, siis peab keel selge olema, sest tegelikult on valged, puhtad linad piletihinna sees ja selleks peab ikka vaeva nägema ja mingi väga hea vabanduse leidma, selle asemel et ta lihtsalt seisab käsi pikalt ees..

Rong jõudis Raipuri tunnise hilinemisega. Ma teadsin loetud reisikirjade põhjal, et buss Jagdalpuri läheb kuskilt sealt raudteejaama lähedalt, aga kust? Polnud õrna aimugi. Raudteejaama turismiinfo oli ka kinni. Kondasime natuke ümber raudteejaama ja võtsime lõppuks jalgrattarikša, kes tegi meiega hea diili, öeldes, et bussijaam on kilomeetri kaugusel ja siis viskas meid 100m kaugusele bussipileti müügi putkani, aga et see meile ka natuke nalja tegi, siis oli kõik hästi. Kell kaheksa istusime juba rahvast täis bussis ja 340km-ne reis võis alata. Bussipilet maksis kahepeale ca 6 euri. Peale tunniajast sõitu tegi buss esimese viieminutilise peatuse. Enne, kui mina istmelt tõusta jõudsin oli Marek juba  tagasi kohalikult bussijaama turult suure kilekotiga ja taas näol ilme nagu oleks ürgmees jahilt metsseaga naasenud. Ta ei suutnud vastu panna ahvatlustele, et on siin veel asju mida me söönud ei ole. Kui buss teekonda jätkas, siis uurisime ka kilekoti sisu, et mis sinna siis kiiruga loobitud oli. Ja ega neid ju muudmoodi hinnata ei saanudki, kui ainult süües. Kõigepealt olid taignas sibularõngad, siis taignas ja rasvas praetud piprakaunad ja siis lihtsalt mingi mõnusa möginaga pirukad.

Inglise keelega läheb järjest raskemaks ja telefonilevis esineb suuri auke. Muidu poleks hullu midagi, aga levi vajame me oma asukoha määramiseks, et me lõpuks õigest peatusest mööda ei sõidaks. Tee Jagdalpuri on päris hea. Sõit kestis vaid natuke üle seitsme tunni. Marek hindas teede olukorda teedespetsialisti pilgu läbi neid hinnates väga heaks. Ma nägin tema ilmest, et siia võiks korralda õppe-seminar-reise, uurimaks kuidas nad on selle saavutanud, et teed on siin paremad, kui Tallinnas.

Kohale jõudes jalutame kergel sammul, telefoni abil, mu kodutööna eelnevalt valitud hotellini. Koht on täitsa enam vähem. Täidame vajalikud paberid ja pikalt toas aega kulutamata, kiirustame hotelli vastas olevale suurele juurika-turule. Turg on mega suur, inimesed on väga sõbralikud ja keegi ei tüüta. Küllap nad mõistavad, et me eelistame valmis toitu. Oi, kohalikud naised on siin natuke edevad ka. Nii mõnestki saab pilte tehtud ja nendega kehakeeles juttu aetud – ses mõttes, et meil puudub ühine verbaalne keel :-). Aga meil on lõbus ja vahva nende seas. Kui me lihalettideni jõudsime, siis üks lihunik demonstreeris meile kuidas kanal pead maha lüüakse ja sain fotokasse paar võigast piltigi sellest. Liigume ja uudistame siin vaikselt edasi kuni hakkab hämarduma. Oli aeg taas söögijahile minna, aga see polegi nii lihtne teema, leidmaks midagi mis kutsuks proovima. Longime mööda inimestest tulvil tänavaid, kui taas Marek sattus kohalikega tšättimisel poisile, kes on ka teede-mees. Nüüd läks natuke aega... aga et me juhtusime tänaval jutuajamise käigus seisma mingi ratastel nõgise potiga mehe kõrval, siis see kohalik poiss käristas sellelt samalt mustalt pannilt meile kahekäigulise söömaaja välja. Tegelikult oli see päris hea, aga ma isegi ei oska kirjeldada mis see oli, aga see polegi oluline.. Natuke hulkusime veel ja jutustasime kohalikega siin ja seal nurga peal ja oligi aeg hotelli naasta. Nüüd kirjutamisele taustaks jooksevad lahedad India muusikavideod. Oleme täiesti omas elemendis. Aga vot homme.., homme keerame vinti juurde ja kaheksast hommikul ootavad meid väljas kaks motikat, mis viivad meid ühe maailma suurima loodusliku koopa juurde ja siis on veel kõrged kosed tulemas..

Seniks lugejale just telekast tulnud lahe tantsulugu:

Päev ratastel

Roti näritud

Tegelikult ei oleks pidanud eile õhtul pastakat käest ära panema, sest meil juhtub siin kogu aeg midagi :-) Veel enne magamaminekut, küsisin ma Marekilt, et kas ta teab, mis meie banaanidega on vahepeal juhtunud, mis õhtuse linnas jalutamise ajal tuppa lauale jäid? Üks oli kadunud ja teine oli ära songitud... Lähemal uurimisel tundus, et see on mingi suurema looma töö, sest seal olid justkui hambajäljed sees. Oletasime, et juu siis koristaja oma koeraga käis.  Tegemata sellest suuremat numbrit, keerasime ära magama. Et minul eriti und ei tulnud või siis olin ma nii ergsa unega, et umbes tunni pärast kuulsin akna taga mingit hirmsat ragistamist, nagu mingi rott või jänes tahaks puidust välisfassaadi ära süüa. Tõusin vargsi üles ja läksin oma kolmanda korruse aknast kaema, et kes mul seal akna taga oleval vahekatusel krõbistab. Tegin akna lahti.., kõik oli pime ja kedagi ei näinud. Igaks juhuks kontrollisin, et nüüd oleks aknad kõik korralikult kinni ja tõmbasin ka kardinad ette ja pugesin magamiskotti tagasi. Umbes kümmekond minutit hiljem nägin ma koridorist kumava õrna valguse taustal kuidas minupoolne kardin liigub.  See pole ju võimalik, aknad on ju kinni ja peale meie ei ole toas kedagi. Tõusin taas üles, et aru saada, mis see kardinat liigutab. Ei tahtnud Mareki äratamiseks suurt tuld põlema panna ja vaid taskulambi valgel ei näinud ma kardina taga kahjuks kedagi. Arvasin, et küllap tundus ja pugesin jälle teki alla tagasi, aga nüüd jäin juba teadlikult silmanurgast kardinat jälgima.  Ei pidanudki kaua ootama. Nüüd liikus teine kardin ja päris korralikult. Tunne oli pimedas toas nagu õudusfilmis.. Ma pean tunnistama, et võttis natuke olemise jahedaks küll. Kes teab, mis kadunud hinged seal meie toas ringi liiguvad, aga et meil on vaja asjale käega katsutavaid seletusi, siis ajasin ka Mareki üles ja teatasin, et siin toas on midagi väga valesti. Nüüd hakkasid mehed juba kahekesi kurje vaime toast välja ajama. Taas kontrollisime aknad ja akna tagused korralikult üle. Mitte kedagi. Igaks juhuks supsutasime ka niisama kardinaid läbi, kui siis üks karvakera äkki üle me peade lendas - otse minu diivanile laialipuistatud asjade vahele. Marek ei näinud midagi, aga ta oli nõus minuga seda mängu kaasa mängima. Uurisime mu seljakotti ja ripakil asju, aga ei kedagi. Kui järsku taas miskit vilksatas ümber voodi nurga jooksmas. Justkui loomulikult Marek ei näinud taas midagi ja nii me ürituse lõppenuks lugesimegi. Aga seekord läksin voodisse juba taskulamp käes, sest shõu toimus minu pool voodi kõrval..

Marek jäi taas ruttu magama. Kuid mina näen pimedas toas kardinaid taas liikumas... Ka seekord me liigutajat ei leidnud, aga kardinad tõmbasime eest, et oletatav tuuletõmbus neid liigutada ei saaks. Nüüd ragistas miski akna siseküljel asuva võrgu kallal. Et mul oli taskulamp käes, siis ma ka lasin valguse kurjale vaimule otse silma. Aknavõrgu küljes oli üks väga mahlane rott – suur nagu pesukaru. Nii suureks saamiseks peab ikka väga heal toidul olema. Ajasin Mareki kes teab mitmendat korda üles ja kirjeldasin talle kujuteldavat vaenlast ja et meil tuleks sellega võidelda. Siit meie edasine shõu hakkas.. Alustuseks panime minu voodi kõrvale kilekoti, kus oli see näritud banaan sees, et rott poeb kotti ja siis ma krahman kilekoti rotiga ja viskan ta aknast alla tänavale. Aga et rott oli nutikas, siis ta kotti ei pugenud vaid hakkas mu ainukest kilekotti banaaniga hoopis voodi taha vedama. Idee nr.2 oli kilekott banaaniga praokil toaukse taha koridori panna ja ta toast välja meelitada, aga sinna ta ka ei tahtnud minna :-). Ükskõik kuidas me neid rotte proovisime püüda, meelitada, ära ajada, aga miski ei töötanud. Nii kui valgus sai kustutatud, käis toas tõeline viuksumine ja tagaajamine. Lõpuks me sellega leppisime ja püüdsime rottide tantsutralli saatel magama jääda. Ah jaa, käisin ka vahepeal retseptsioonis toa vahetamist küsimas, aga seal magas diivanil kolm zombit, kes ei saanud mitte midagi aru, mis ma räägin ja keerasid mu jutu peale teise külje ja magasid edasi. Nõks enne viite, kui toas hakkas juba rahulikuks jääma, saabusid naabertuppa uued üürilised, kes hakkasid valjult muusikat kuulama. Enam ei saanud jääda lootma imele või naabrite kilekotti püüdmisele ja palusin neilt lihtsalt vaikust. Enne väljasõitu sai isegi tunnike magada..

Uus päev

Rattad saime lähedalasuvast rendist vaid pooletunnise hilinemisega. Hommikune linn on ärkamas, kui me vaikselt ja arglikult vurasime Kutumsar koobaste poole. Hommikune hõre liiklus oli harjutamiseks paras. 40km kaugusele jõudsime ca tunni möödudes. Hotellist hoiatati meid küll, et seda regiooni tuleb külastada vaid giidiga, sest kohalikud võõrkeeli ei oska, aga selgus, et isegi eesti keeles ja natuke kätega tavapärasemast aktiivsemalt vehkides saab väga hästi hakkama. Olles lunastanud looduspargi värava kassas enda, mootorratta, fotoka, video piletid, pidime veel edasi liikuma 10 km üsna tiheda metsa sisse. Poolel teel oli üks küla, kus üks - vaid hindu keelt kõnelev poiss ütles, et tema ongi meie giid. Giid võttis Mareki motika juhtimse üle ja liikusime edasi mööda mäenõlva serva koobaste poole. Loodus on siin super. Lahedad loodushääled ümbritsemas.  Koopa sissekäik oli imetilluke ja veel väiksema keerdtrepiga, mis viis maa-alla. Andis sealt avausest ikka läbi pugeda, aga asi oli pugemist väärt. All avanesid kõrged koopavõlvid. Millegipärast oli seal väga palav ja niiske. Videoga ei olnud seal midagi peale hakata ja fotoka objektiiv, kippus kogu aeg uduseks. Seiklesime seal maa all umbes tunnikese. See tulemine oli igat bensiinitilka väärt. Autoparklast ostsime külanaistelt teele kaasa, mingeid huvitavamaitselisi marju. Edasi veeresid rattad lähedalasuva kõrge koseni. Sealgi oli uudistamist küllaga just sealse ümbritseva maastiku ja looduse tõttu. Retkelt tagasi jõudes olime turnimisest üsna väsinud ja läksime sööma, lootuses osta ka vett. Aga, et sealsed „metsinimesed“ ei saanud aru, miks meil on vaja pudelivett – mida neil polnud, siis leppisime sellega, mis nad meile ämbrist valasid. Mina jõin oma klaasi tilgatuks. Marek eelistas siiski oodata, kuniks tee valmib. Etteruttavalt võib öelda, et praeguseks õhtuks on tervis endiselt korras ja ma võin väita, et kõhu teeb lahti vaid hirm sellest mõttest :-)

Et kell oli alles natuke pärast lõunat, siis otsustasime, et kuna me täna kaugemate koskedeni ei jõua, siis oleks lahe minna läbi kammima kohalike metsi ja metsateid, kus kuulus metsarahvas elab. Varsti keerasimegi suurelt teelt ära ja juhindusime vaid telefonis olevatest GPS kaartidest. Oli paras risk nii seiklema minna, sest telefoni levi seal puudus. Huvitavad loodusvaated  ja  kaunid maastikud vaheldusid pidevalt. Inimesed seal metsades elavad suurte küladena ja vaiksel käigul läbi külade sõites oli põnev nende eluolu ja tegemisi jälgida. Naised vedasid pea peal suurte veeanumatega vett või tassisid samamoodi puitmaterjali metsast välja, lapsed jooksutasid vana rattarehvi või sikutasid nöörijupi otsas lauajuppi, enamus mehi tsillis niisama. Need on inimesed, kes elavad suurte kogukondana seal endiselt nagu ürgrahvas. Vahepeal pidasime rattad külades kinni uurimaks oma kaarti ja loomulikult ka külarahvast. Eks meiegi olime paras vaatamisväärsus. Kui me olime omadega jõudnud punkti, kus pidanuks hakkama kodu poole suunduma, siis Marek küsis, et kas me ei võiks marsuudilt eksida ja minna natuke suurema ringiga tagasi. Minule ei pea selliseid asju kaks korda ütlema. Kui on vaja ära eksida, siis olen mina käsi. Sõitsime edasi ja nägime veel palju põnevaid külasid ja kuskilt maalt me tõdesime, et me olimegi eksinud, ehk me olime kaardil olevatelt teedelt välja sõitnud ja ei leidnud teed tagasi. Olles rajanud tükk aega teed otse läbi dsungli pidasime rattad korra kinni ja Marek küsis, et kelle idee oli reisi ajakavasse kirjutada "LOST" :-).  Naeratus minu näolt ei tahtnud kaduda. Päike vajus järjest madalamale ja madalamale. Vaikselt läbi võsa teed otsides ja mingeid suvalisi inimeste või loomade sisse käidud radasid sõites, meenusid mulle varasemalt teeäärest nähtud ilusad värvilised pildid tiigritest. Aga et ma keelt ei mõista, siis küllap olid need vaid ilusad loomapildid ütlemaks näiteks, et hoidke loodust või midagi sellist. Et kaasas oleva tehnika abil saab imesid korda saata, siis lõpuks me ka õige teeotsa leidsime. Moraalselt olin mina valmis ka kuskil külainimeste juures öömaja paluma, kui selleks oleks pidanud vajadus tekkima. Kahju oli isegi natuke sealt ära sõita. Sooja on ca 30 kraadi, tuju hea ja emotsioonid veel paremad. See on võrratu tunne, muretult mootorrattaga huvitavates kohtades sõita ja ahmida endasse põnevaid hetki. Ja huvitav on, et siin piirkonnas ei ole me veel ühtegi „valget“ turisti kohanud.

Nüüd õhtul hotelli jõudes, saime endale uue rotivaba toa ja on ilmselge, et hotellipersonalile ei ole rotid siin uudiseks, sest jooksupoiss, kes meid uude tuppa juhatas - see rääkis meile hindi keeles väga põnevalt kuidas ta siin neid taga ajab, nüpeldab ja aknast välja viskab.

Motikad on pargitud hotelli ette parklasse, sest me ei saanud veel oma isu täis. Meil on vaja veel natuke harjutada seda vasakupoole liiklust ja siinsetes liikluskeeristes ellu jäämist. Meeste värk, ise tead :-)

Kas täna öösel tuleb rahulik uni.. vaevalt, selleks on siin kõik liiga ebatavaline.

LOST

Külamees

Nüüd on siis kolmas päev sellest, kui viimati kirjutasin ja ei ole veel päris nädalat, kui siia jõudsime. Vahepealseks mitte kirjutamiseks on oma mõjuvad põhjused. Tegelikult nüüd ongi nii, et närin pastakat ja püüan mõelda, et mis selle kahe päevaga meiega kõik kokku juhtus. Seda on taas liiga palju, et suudaks tervikliku pilti paberile manada, aga ajalooraamatute tarvis püüan siia midagi kirjutada ja ehk leiab siit õpetussõnu teistele, kes midagi sellist peaks ette võtma..

Hommikuses jaheduses istume ratastele umbes kaheksast ja liigume Chittaurgah kose poole. Vahepeal timmin ka natuke Mareki ratast, sest see kipub välja surema. Kuna ma pole mingi spetsialist ja eeldan, et need rattad peaks olema suht lollikindlad, siis igaks juhuks keeran igat kruvi, mida ma karbussi ümbert leian. Pealehakkamine on ju rohkem, kui pool võitu ja nii see ratas korda saigi. Chitracoot kosed on umbes tunni teekonna kaugusel (38km). Kosk on päris lai ja „vaadatav“, kuigi hetkel on vett vähe. Teeme kohustuslikud pildid ja sellega ongi meie peamine sihtpunkt võetud. Rohkem minul sellele piirkonnale vaatamisväärsusi märgitud ei ole, aga et kell on veel vähe, siis uurime kaarti, et kus võiks niisama ringi sõita ja eelistatud oleks kaardil kõige peenema joonega märgitud teed. Peale keerulisi läbirääkimisi saime kokkuleppele ja asusime teele, aga et mina olin kaardi uurimises aktiivsem pool  ja eeldusel, et kõik jäi meelde, läks telefon tasku tagasi ja asusime teele. Algus pidi olema lihtne. Esimene suurem tee paremale. Olles seda lihtsat teed umbes kümmekond kilomeetrit sõitnud ma igaks juhuks otsustasin meie asukohta kontrollida. Loomulikult... mind ei tohiks ka koduhoovis ka üksi õue lasta. Olime ikkagi liiga vara ära keeranud. Kuid kohe jäi sel suhteliselt inimtühjal maanteel meie kõrval seisma üks motikaga mööda sõitnud kohaliku kooli direktor ja küsis, et kas meil on muret ja kuhu me üldse läheme. Ütlesime, et sõidame põhimõtteliselt mitte kuhugi, mis peale tema arvas, et siis me oleme täpselt õiges kohas ja kui me temale järgneksime, siis ta viib meid ühe teeotsani, mis viib seal lähedal asuva koseni. Minu eelarvamus oli muidugi, et eks neid koski oli juba nähtud ka, aga et meil väga tarka plaani polnud, siis võtsime pakkumise vastu. Üsna kohe keerasime sellelt asfaltkattega maanteelt maha ja sõitsime mööda klibukattega küla- ja põlluvaheteid. Tänutäheks sai koolidirektor mõned pastakad ja kommid. Ma ei valeta , kui ütlen, et tal neid saades suisa käed värisema hakkasid. Ta oli nii õnnelik.. Edasi jätkasime teed ise. Vaid kilomeeter ja olimegi kohal. Ise me siia tulla ei oleks osanud mitte mingisuguse nipiga.

Ma ei tea, kas keeleteadlased on seda fenomeni uurinud või on see mu isiklik probleem, aga kui sa midagi tohtutult ilusat näed, siis ajab see sind justkui ropendama :-). Siin minu vändatud video kohast kus ma võiks elada: 

Et kui sa oled sattunud kuhugi, kus peale sinu esmapilgul ei olegi kedagi teist ja teisalt võiks olla see ju tohutu turistilõks.. Jalutasime seal ringi. Seda maastikku on raske kirjeldada... kivine platoo, kus on madalaid põõsaid, üksikud võimsad käharad puud, hetkel vaikselt vulisev vesi mööda kiviorgu. Kariloomad tulevad jõeäärde jooma.  Meist natuke eemal jalutavad mööda kose serva ürginimesed kandes metsast oma külapoole pea peal suuri oksakoormaid. Väga, väga ilus on siin, aga ikkagi me otsustame lõpuks siit lahkuda. Kuna meil on endiselt aega piisavalt, siis otsustame üles otsida oma algselt kaotatud teeots. Teel teeme kiire peatuse, et teed juua. Söögikohas on potid pannid ja muud vajalikud tööriistad olemas, aga millegipärast keeldutakse meile teed tegemast. On ilmselge, et on mingi kommunikatsioonihäire, mille põhjustab keeleprobleem, aga kus häda kõige suurem (hullult tahtsime teed), seal abi kõige lähem. Appi sai võetud palavalt armastatud Google translator ja me saimegi kohe teada, et neil ei ole hetkel tee tegemiseks piima :-). Selge pilt..

Põrutame edasi. Ka oma järgmisel teeotsal olles ca kümmekond kilomeetrit ära sõitnud, otsustasime korra kontrollida oma asukohta, sest kuskilt maalt pidi tulema teede hargnemine. Enne, kui olime jõudnud seismagi jääda, sõitis mu kõrvale Angry Birds särki kandev noormees Jimmy, kellel oli vaja teada kust tulek, kuhu minek jne ja rääkis meile, mis seal kandis vaadata oleks ja lisaks pakkus ta ka võimalust jääda ööseks tema poole. Pikalt meid veenma ei pidanud ja keerasime otsa ringi. Esimene peatus oli ühes koolimajas, kus Jimmy ema töötas. Järgmine peatus oli nende juures kodus, et natuke jalga sirutada ja et siis edasi külapeale laiama minna. Rohkem muidugi laias tema, tahtes meid oma kõigile sõpradele näidata. Liikusime perest peresse.

Igal pool pakuti süüa ja mis seal pattu salata ka alkoholi. Jimmy on siiski ainuke, kes neist inglise keelt valdab, aga see keelebarjäär ei häiri kedagi ja pikad jutud saavad niisamagi räägitud. Vahepeal oli meid kokku neli mootorratast, igaühepeal kolm meest ringi sõitmas. Päris lahe oli külameestega niimoodi ringi kruisida, aga kui me sõitsime kolm inimest pardal, siis roolijaks oli siiski kohalik külamees, sest neil on rohkem kogemust nii mitmekesi sõitmisel ja oma teid, teeauke ja signaali kasutamist valdavad nad ka meist paremini. Väljas on juba päris pime, kui jõuame ühele kohalikule külaväljakule, kus on päris

palju rahavast ja me osaleme seal sulgpalli mängus. Peale sulgpaalimängu avastasime, et meie moorrattad, seljakott, fotokott ja minu vest telefoniga on kadunud. Peab tunnistama, et see ei olnud just meeldiv hetk. Aga varsti selgus, et Jimmy oli otsustanud vahepeal paari poisiga ratastega kruisima minna ja ta turvalisuse huvides võttis meie asjad kaasa ja kui ta tagasi tuli, siis saime ka oma asjad kenasti tagasi. Pärast spordiüritust külastasime veel peresid ja putkasid ja külavaheteid, kus meid veel näidatud ei olnud. Ikka väike söök ja meile tundmata segudest kohalikus külas villitud alkohol.

Õhtu lõppes Jimmy juures kodus, kus meid jääle ootas õhtusöök. Kuna me jõudsime koju päris hilja, siis pererahvas oli ise juba söönud, aga istusime kõik koos. Neile kippus tegema nalja see kuidas me kombekohaselt parema käega sõime. Minumeelest läks kõik hästi, aga juu siis vajab meie söömistehnika veel natuke harjutamist.

Õhtul tehakse meile „voodid“ suurde tuppa. Mina kui kõige vanem saan võimaluse magada „päris“ voodis, mis on küll kõva puitplatega, aga ajab asja ära. Marek magab Jimmi palvel temaga põrandale tehtud asemel.

Uus päev

Et Jimmi hakkas vastu hommikut hirmsasti norskama, siis me ajame endile jalad alla juba seitsmest ja lähme tänavale külaelu hommikust ärkamist kaema. Igal pool käib luudadega aktiivne majaesiste puhastamine, mistõttu on seal tänaval üsna tolmune. Lõpuks need prahihunnikud süüdatakse ja meidki kutsutakse ühe lõkke ümber soojendama. Väiksed lapsed käivad meid pidevalt uudistamas ja üllatuslikult on väikelaste inglise keele oskus väga hea! Ühe väikese tüdruku käest sai küsitud, et kui vana sa oled. Ta ütles, et ta ei tea, ema ei ütle talle seda.. Võibolla tõesti :-)

Varsti paneme ratastele taas hääled sisse ja liigume lähedalasuvate mägede poole, kus Jimmi oma uusi kaisukarusid veel näidanud ei ole. Vahepeal peatume muidugi üsna mitmes, peres ja putka juures. Huvitav tähelepanek on, et iga maja juures on kas toas või kohe maja kõrval oma väike altar. Jimmi pidevalt rõhutab, et meil on väga kiire, sest keskpäeval algab nende külas kuulus „tribal market“ ja samas, kui me peatusi teeme, siis käib pidev „kummi venitamine“ ega me tänagi söömisest joomisest ei pääse. Õnneks on alkoholivaba päev. Kuigi mulle tundub, et see „kasemahl“, mida nad meile pakuvad on ka kergelt joovastava toimega ja mis muidugi meile juba nalja teeb on see, et keetmata vett ei tohi juua. Jah loomulikult on see õige, aga vahest on olukord selline... ja me eeldame, et neil seal kaevudest võetud vesi, on natuke puhtam, kui päris jõevesi...

Et täna on inimestel enne riigi aastapäeva vaba päev ja külas on turg, siis need eile vaiksed külateed on rahvast täis. Igaks juhuks me taas ratta lenksu ise ei rooli ja saame nautida seda melu tagaistmel.

Meil oli muidu plaanis käia ka umbes nelja kilomeetri kaugusel üsna ürgses külas, aga Jimmy sõbrad laidavad selle idee kiirelt maha, kuna me oleme valged ja see on meile liiga ohtlik, sest see rahvas pidi olema „teistsugune“. Nad pidavat elama üsna ürgsel moel, aga teisalt on nad ära õppinud, et valgenaha eest võib kinnipüüdmisel raha saada... Nad isegi ka kutsuvad neid hõime terroristideks. Igaks juhuks kuulame nende soovitust ja jamasid ei ole vaja.

Lõpuks ometi külaturule jõudnud, kuulen veel rattal sõittes, kuidas nii mõnigi juba hüüab: Estonia, Estonia. Tundub, et me oleme siin juba kuulsad :-) Turg on üsna suur ja kirev. Enamjaolt pakutakse seda, mida ümbruskonna inimestel kodus kasvatatuna või tehtuna pakkuda on. Väljas on jube palav. Vanematel naistel on kehakatteks riideribast keeratud seelik, mis lohakalt jätkudes üle kõhupealse on heidetud, nagu missitiitli võitja õlalint, mis laseb paljastuda rasket tööd ja pävi näinud paljast ihu, häbenemata grammigi, et mina, kui rikutud fantaasiaga euroopa mees teda silmanurgast piiluma jään.

Kukepoks

Turumüüjate vahel tantsivad lapsed kohalikus stiilis rivitantsu. Turu kaugemas otsas kriketi väljakult leiame eest kukevõitluse areeni. Plats on täis mehi, kellel on kuked kaenlas ja ootavad oma järjekorda. Tuleb välja et Jimmy ema vend on selle üks korraldajatest ja meid nähes kutsub ta meid kohe ringi keskele ja et uueks võistluseks ruumi teha, peksab ta piitsaga! laiali kõik, kes piitsaulatusse jäid. Kui ring on piisavalt suur, siis jäime me esiritta aukohale seda tramaatilist sündmust jälgima. Iga kukevõitlus kestis seni, kuni üks kukkedest, kas ära jooksis või tõsiselt viga või suisa surma sai, sest kukkedele oli jalakannuste külge seotud teravaks ihutud noad. Jälle midagi täiesti uut mida me varem näinud ei olnud. Pilte piirkonnast

Et päike hakkas vaikselt madalamale laskuma, siis liikusime ära rataste juurde, et hakata siiski tagasi Jagdalpuri sõitma. Oleks võinud ju veelgi jääda, aga et ma olin kõvasti üle söönud, arvatavasti ka kerge päiksepiste saanud ja ma juba tahtsin sealt ära :-). Nendega on väga vahva, lõbus ja huvitav vahelduseks koos olla, aga põhjamaine inimene tahab ka natuke privaatsust enda ümber. See külalislahkus ja poputamine hakkab siin tervisele ja vaim väsib. Ma mäletan, et kui minu eelmise reisikirja üks läbivatest märksõnadest oli muusika, siis see kord on söömine :-) ja seda on juba liiga palju...

Õhtul Jagdalpuri tagasi jõudes viisime motikad ära. Hotelli jõudes oli tunda, et hotellipersonalil oli meid hea meel näha. Küllap olid nemadki hakanud muretsema, et mis meist vahepeal saanud on.  Tuppa jõudes keerasin ma kohe magama. Tundus, et päiksepiste on arvatust tõsisem. Marek muidugi läks veel sööma :-) ja linna peale suhtlema..

Riided on motikaga mööda kruusateid sõimist omandanud punase värvuse. Aga kuhugi jõeäärde pesulasse vastu kivi peksmisele, ka nagu ei tahaks viia. Millegipärast hotellitoas ei taha mu sokidki lauanurgal ära kuivada, kuigi on palav !?

Leidsin neid kahte päeva juutuubist meenutama ühe muusikapala, et kui seda videopilti ennast mitte vaadata ja vaid kuulata silmad kinni ja mõelda end neisse seiklustesse tagasi, siis taaselustub kogetud emotsioon. Palju lõbusat kehakeeles suhtlemist, külameestega napsu võtmas, sulgpalli tagumas, lastele kommi jagamas, lummavad loodusvaated ja me kahekesi lokkide lehvides kimamas rattal mööda tolmuseid, käänulisi, punaseid kruusateid. Teeäärseid palistavad palmisalud. Kohalikud sulle teele kaasa lehvitamas, elu on ilus...

Bharat Mahan Hai

Täna on vabariigi aastapäev. Hommikust saati tuleb väljast kena muusikat, aga mina olen veel endiselt natuke pilditu. Kribanud siin ebaselges olekus oma reisikirja ja lihtsalt puhanud. Kuigi hommikulauas ma arvasin, et hetkeemotsioon ei ole kirjutamiseks parim, aga et õhtul tahaks tänavapidustustel osaleda ja homme on meil ebaselge olukord teekonna jätkumise osas, siis parem papagoi käes, kui kukk katusel.

Nii me sahistamegi oma toas sussi umbes poole neljani pärastlõunal ja edasi võtame suuna raudteejaama, et homseks piletid igaks juhuks ära tuua. Esmane plaan oli meil minna Vishnakapatanami öise sleeperbussiga, aga vahepeal nüüd selgus, et sleepereid enam seda vahet ei sõida (internetist leitud eelinfo põhjal sõitsid) – on vaid istmetega bussid. Et Jagdalpur on nende mõistes väikelinn, siis siia saabub päevas vaid üks rong ja praeguseks on piletimüügiputka juba kinni. Aga, et Indias laabuvad kõik asjad iseenesest, siis juhtumisi tulebki meiega juttu rääkima selle raudteepiirkonna kommertsjuht, kes soovitas hommikul tagasi tulla ja siis otse tema jutule. Ta korraldavat meie eest kõik ära, et ärgu me muretsegu. Lisaks soovitas ta meil siiski lõpuni mitte sõita (340km -10h) vaid hüpata rongist välja 80km varem Borra külas, kus on ka huvitav ja kuulus mäekoobas, mida uudistada. Ajaliselt see mahub meie graafikusse ja nii me kokku lepimegi. Väljas hakkas hämarduma ja meie jutukaaslane soovitas meil jaamast lahkuda, sest pimedas ei ole meil siin turvaline!

Vahepeal selgus, et siin linnas erilisi aastapäevapidustusi ei peetagi. Kui mina peegli ees nina puuderdasin, siis nägin, et mul näonahk koorub nagu kasetoht ja ma otsustasin iluprotseduuridega jätkata ja Marek lippas kuhugi juuksurisse. Hetk hiljem lendas hotellituppa sisse meie sõber Jimmy, kes muidugi oli lubanud tulla juba hommikul, aga selline see nende ajaarvamine juba kord on. Lobisesime natuke ja ta taas jooksis välja lubades tulla natuke hiljem, kui Marek tagasi on. Marek saabuski tunni möödudes näol naeratus nagu oleks keegi talle lilli kinkinud ja rääkis õhinal, mis temaga kõik juuksuris juhtus. Lisaks uuele soengule ja topelt habemeajamisele oli ta ka täispika pea, kaela ja seljamassaazi saanud ja see avaldas talle muljet. Olles natuke jutustanud ja Jimmy tulekuks väikese paki koostanud oli meil häire number üks. Minu kõhukott, koos passiga oli kadunud. Kõik  kohad lappasime mitu korda läbi ja mitte kuskilt ei leia. Samas olin ma üsna veenunud, et ta ei saa väga kadunud olla, sest kui ma hotelli tulin, siis mina ju maksin suhkruroo mahla eest, mida üks onu hotelli ees turul meile värskelt nendest natuke räpakatest suhkruroo kaigastest tegi. Lõpuks siiski leidsime, kõhukott oli keerelnud mul lihtsalt ümber vöökoha selja taha, aga kuidagi nii, et kinnitusrihm jooksis kõhueest püksirima tagant nii, et ma sedagi ei märganud. Tagantjärele naljakas, aga sel hetkel oli ikka paanika. Siit ma leidsin endale reisireegli nr. 87, et ükskõik mis lisakotike sul reisil kaasas on, siis kõikjale tuleb kinnitada minimaalselt su telefoninumber või lisada visiitkaart. See on puhtalt minu enda isiklik arvamus ja ka kogemus, et üks asi on vargus (mida ma õnneks kogenud ei ole), aga kui sa peaksid midagi kaotama või kuhugi maha unustama, siis tõenäosus et sa vähemalt oma dokumendid Indias tagasi saad on siin siiski üsna suur! Siinkohal ma ei taha rääkida, millega ma ise eelmisel reisil hakkama sain ja toonases reisikirjas kirjutamata jätsin ja hästi lõppes ja teisalt samal reisil kohatud kahe ränduri lugude põhjal, mis olid uskumatud ja ka õnnelikud :-). Neil ei olnud asjadel kontaktandmeid küljes, aga kohalikud leidsid nad üles ja vaevatasust keelduti! See on huvitavate kontrastide maa..

Nüüd läks natuke teemast kõrvale. Kell oli nüüd kaheksa, kui kutsusime Jimmi hotelli tagasi. Lubas tulla tunni pärast, millele me ise liitsime india-konstandi, et ega ta enne kahte tundi ei tule ja läksime alla hotellirestorani sööma. Hotelliresto oli täna rahvast täis. Viisakad ja viksid kohalikud kenasti laudade taga noa ja kahvliga söömas, aga kanakondid, mis kellegil juhtusid valitud menüüs olema – need ei pandud meie kombel taldrikunurgale vaid lendasid põrandale. Hm, ikkagi on neil veel arenguruumi.

Jimmi saabus tagasi pool kaksteist öösel. Õnneks oli ta koos suurema karja sõpradega ja neil oli kuhugi kiire ja meil ei läinud pikalt. Uneaeg võis saabuda.

Minu uni oli millegipärast väga rahutu. Marek vaatas unes kindlasti, kes teab juba mitmendat India filmi, kui mina olin kolmest sama hästi kui üleval. Alumise toa undava ventilaatori sagedus ei ühtinud arvatavasti minu biovooludega ja kuski kaugel krõbistas taas üks rõõmus rott.

Ja nii ma seal pimedas toas olin ja hommikut ootasin. Ah jaa ja siis ma selle reisikirja kirjutamise asemel mõttes muudkui armsale reisikirja lugejale veel pikemalt jutustasin meie läbielamistest ja kuidas mul on omamoodi kurb, et ma ei suuda seda kirjapildi ja fotode läbi ehedalt edasi anda. Hommikuks oli mul suu üsna väsinud sellest pool-unes rääkimisest :-)

Levist väljas

Ega tänaseski päevas, midagi väga erilist ei juhtunud, et kellel on kiire võib rahulikult telekat edasi vaadata, aga natuke reisimärkmeid ma taas tegin.

Hommikul 7.50 pidi meid hotelli ees ootama üks rikšajuht, kellega see oli eile kokku lepitud, aga et teda kaheksaks ei olnud, siis võtsime tänavanurgalt esimese ettejuhtuva, sest lubasime euroopalikult ise kindlalt kaheksaks jaamas olla. Rikšamees ise oli välimuselt nagu Hämilton, aga tema rikša tundus liikuvat vaid tagantuule mõjul. Jaama jõudes polnud seal ees meie sõpra, kes pidi meile kõik ära orgunnima. Õnneks oli meil tema number ja ta lubas siiski poole tunni pärast kohal olla ja nii ta tunni aja pärast saabuski. Kell 9.45 pidi meil väljuma rong. Loomulikult polnud tal kuhugi kiiret, meie oleme lihtsalt liiga tormakad. Sissejuhatuseks sai taas korratud talle eilsed jutud ja ajaviiteks vaatas ta üle kõik pildid, mis ta mu telefonist leidis. Meie rahutus üha kasvas, aga lõpuks ta siis teatas, et kui rong tuleb, siis lähete ja valite endale ise kohad ja rong seniks ootab kui vaja. Vägev lubadus. 10 minutit enne rongi saabumist saadeti ka üks rikšamees meile kuskilt tänavalt hommikusööki teele kaasa ostma. Rongi saabudes oli õnneks vabu kohti ja nüüd saime ka piletid kiirelt kätte. Rongipilet kahepeale! ca 260km kaugusele maksis 1 euro. Ka hommikusöök jõudis enne rongi väljumist kenasti kohale. Uskumatu. Rongis istudes arutame mu koostatud reisigraafikut ja senini võib öelda küll, et see on kuidagi väga täpselt mu jalanumbri järgi olnud ja kõik on läinud vastavalt nii nagu sai kodus lakke vaadates mõeldud. Rongis mõõdame huvipärast õhutemperatuuri, mis on 24 kraadi. Hommiku kohta päris hea jahe veel. Marek vaatab mu põlenud nägu ja siis rongiaknast möödatuhisevaid palmipuid ja ütleb, et kas ma tean, et kolme nädala pärast on Tartu Maraton. Mõlemad naerame.

Kümmekond kilomeetrit enne lõppu peatub rong „sõgedate“ külas. Sealsed rongiootajad tormavad rongi erilise agressiivsusega. Pressitakse jõuga end istuma teiste vahele kuhu juhtub. Mõned tulevad suisa aknast. Et rongi teekond on liikunud kogu oma teekonnal kogu aeg mägede vahel ja ka läbi paljude tunnelite, siis nüüd omandab tunnelite läbimine erilise värvingu. Rongi tunnelisse sisenemisel hakkab rahvas huilgama ja vilistama. Tundub, et nad on vaimustuses oma häälekajast, mis tunnelis sõites seal tekib. Õnneks saabub meie peatus varsti ja me pääseme suhteliselt lühikese  ja kummalise etendusega.

Rongist väljume siis, kui teekaaslased ütlevad, sest terve päeva on meie teekonnal puudunud telefonilevi ja me ei saa oma asukohta määrata. Tegemist on tillukese Porra külaga, kus peaks asuma meie koobas, mida me vaatama saabusime. Et meie vagun, kust me väljusime on kohe jaamahoone kõrval, siis olime paari samuga jaamahoones ja uurisime jaamakorraldajalt, kus me ööbida saaksime, sest teame et koopad suleti õhtul viiest, aga meie jõudsime poole kuue ajal. Jaamakorraldaja vaatab, meid suurte pruunide silmadega ja ütleb, et siin ei ole ühtegi hotelli. Mõned jaamahoone toad on, aga needki on juba kinni ja ta soovitab meil kohe siiski veel jaamas seisvale rongile tagasi minna ja edasi sõita. Aga meil ei ole ju pileteid ka. Ta lubas uurida, et kas midagi annab  korraldada ja ta läheb jaamahoonesse tagasi. Marek ütleb vaikselt, et see rong võiks nüüd

ruttu ära sõita, nii oleks ju põnevam. Naeran, olen täiesti sama meelt. Me põhimõtteliselt ei lahku siit seda koobast külastamata ja üleüldse olen ma tähele pannud, et ei ole lahendamatuid olukordi. Näitan Marekile jaamahoone kõrval kasvavat kõige suuremat puud kuid tõden, et näe, kahjuks on see puualune juba kellegi poolt seal hõivatud :-). Rong hakkabki liikuma ja kohe tuleb ka jaamakorraldaja, kes oli siiski leidnud meile jaamahoone kompleksi kuuluvas majas, seal kõrval, meile sobiva toa. Me ju teadsime, et nii läheb :-) Teeme paar kiiret sammu ja olemegi kohal. See tuba on täitsa kena pommiauk. Üle toapõranda jooksevad õhtused unised mardikad. WC on ise puhastuv, selles mõttes, et seintele kogunenud mustus koorub ise kenasti maha, koos värviga. Voodilinad ka natuke kleepuvad, aga eks me teineteist siis hommikul püsti aitame, kui oleme kinni jäänud. Ja pakimegi oma seljakotid tuppa laiali.

Väljas on juba päris pime, kui me üritame küla pealt midagi süüa leida. Enamus nendest natuke õnnetu välimusega viltu vajunud bambusroigastest ehitatud söögikohtadest on juba kinni, aga ühes hämara valgusega restoranis siiski ollakse nõus pakkuma seda, mida on veel päevast pottidesse jäänud. Või tegelikult õhtustab vaid Marek, sest minul on peale neid eelnevatel päevadel olnud söögiorgiaid väike paast ja piirdun vaid teega.

Õhtul uinutab meid unele mägedest kostuv trummipõrin ja villepillimäng. Seal kuskil pidavat metsarahvas pidu pidama.

Borra koopad  ja Vishakhapatnam

Äratus hommikul poole üheksast. Sipelgad va nobenäpud olid öösel mu lauale jäetud küpsisepakist sipelgapesa teinud. Ei mingi viisakust kallite turistide vastu. Kotid pakisime nii, et õhtul rongis magama minnes oleks mugav oma magamiskotte kätte saada.

Väljas on troopiliselt palav ja niiske. Kella kümnest olimegi vaid 200m meist asuva kuulsa koopa suudme juures. Koobas oli suur. Kõrgust umbes paarkümmend meetrit ja käimiseks tehtud rada mõnisada meetrit. Kindlasti soovitan vaatama, kui keegi juhtub mööda sõitma.
Koobastes käidud, tegime teeääres lahke inimeste juures ühe hommikuse tsai ja niisama kohalikega lobisemise käigus ühtlasti sebisime endale ühe dziibi, mis meid 7km kaugusele bussipeatusesse viis. Dziibis oli lahe India tümakas. Ees istusid kolm kohaliku noort poissi ja meie kahekesi taga. Ja nii me tormasime üle mägede valju muusika saatel nagu kaks kuningat.

Bussi peale saime ka peatusest praktiliselt kohe. Bussisõit mägedest alla siledale maale oli ca 25km. Tee alla oli suht kiire ja väga käänuline. Paljudel kohalikel olid pead bussiaknast väljas ja oksendasid. Et mulle lõbustuspargid meeldivad, siis polnud hullu midagi. Mägedest alla jõudes on tunda olulist maastiku muutust. Siin kasvavad võimsad palmi- ja banaanimetsad, sekka maisi- ja suhkruroopõllud. Külainimeste majad või nagu nad ise siin neid inimesi kutsuvad „tribal people“, nende majad erinevad ka mujal nähtust. Need on sellised ümbrikukujulise või ümmargused ainult palmilehtedest katusega majad. Katused ulatusid peaaegu maani ja all servas oli ringiratast arvatavasti tuulutuspragu.  Ei oska kirjeldada, tulge vaadake ise :-) Meie bussireis kestis 2,5h - 75km. Nüüd olime juba levis tagasi. Vahepeal istus mu kõrvale väike tüdruk, kes aitas mul pilguga telefonilt kaarti jälgida ja saabunud sõnumeid lugeda, aga siis ta väsis ära. Pani pea mu õlale ja jäi magama.

Bussilt maha hüppasime enne õiget lõpp-punkti, sest hilisõhtune rongijaam jäi just meil ennetavalt teeserva. Lootsime seljakotid sinna hoiule jätta, aga kahjuks on see suht tilluke rongijaam ja peale kassaluugi, sealt midagi enamat eest ei leia. Mis siis ikka. Taas kotid selga ja et rangelt reisiplaanist kinni pidada, läksime rikshaga veel 20km oma valitud vaatamisväärsuse suunas. Sihtpunktis asuv parkimisplats asus ahvatlevalt ookeani kõrval. Aga meie läksime edasi köisraudteele, mis viis meid edasi 310m kõrgele mäe otsa, kus asusid suured šhiva ja barvati kujud. Ka tänasele püstitatud eesmärgile võis joone alla tõmmata ja lubasime selle puhul endale ühed jäätised ja sõitsime mäeotsas tiiru spetsiaalse ekskursiooni rongiga. Mäe otsat tagasi alla tulles läks Marek ujuma, sest tema oli päevale suuremad eesmärgid seadnud ja ühtlasi ka uikarid jalga ajanud. Mina jäin kaldale asju valvama, sest enne, kui Marek ujuma jõudis, oli meie ümber pilv hindusid, kes uurisid paljast valget meest rannas. Nemad käivad ju sel ujumas üleriietega. Kaks poissi läksidki koos Marekiga ujuma. Üks poistest nõudis selle eest hiljem 50 ruupiat??? Et ta oli senini oma hea keeleoskusega meeldivat seltskonda pakkunud, siis Marek küsis, et kas mul on peenikest, et annaks talle 20, aga et poiss selle summaga rahul ei olnud, siis ei saanud ta midagi. Hiljem oli muidugi nõus, aga siis ta oli meid juba piisavalt ära tüüdanud.. Hakkas hämarduma ja aeg oli liikuda tagasi rongijaama. Natuke jäi aega ka uudistada rongijaama ümbrust ja lubada endale „mingid“ magustoidud ja papaia kokteili jääga. Võite viis korda arvata, kas mingis väikses tänavakuuris tehtud jää on kraaniveest või pudeliveest? Ja noomime taas teineteist, et keetmata vett ei tohi juua :-)

Kell pool kaheksa õhtul on rongijaamas 27 kraadi. Tekib dilemma, et kas see on mõnusalt soe, või päevase kuumaga võrreldes mõnusalt jahe? Rong tuli kaheksast. Meie kohtade peal rongis istub juba üsna mitu väikest hindut, aga nad vastu ei punni ja loovutavad kohad kiirelt ja on reisikirja läpakasse toksimise aeg.

Kõik on parimas korras.  Hakklihakaste järele ei ole veel igatsust tekkinud...

Hanumani tempel ja päev rongis

Ööga oleme rongis edasi liikunud 350km. Täna on ajakavaliselt kõige kriitilisem päev, sest Vijaiwadas peaksime me peatuma vaid neli ja pool tundi, et jalgu sirutada ja külastada 30km kaugusel asuvat 24m kõrgust Hanumani kuju ja sinna juurde kuuluvat templit. Kahjuks rong hilineb ja rongist väljudes on meil aega 2,5 tundi. Arvestades India teeolusid on see üsna risantne ettevõtmine. Konsulteerime jaama ees seisvate rikshameestega, kirjutame neile soovitud sihtpunkti nime ja kellaaja, millal peame tagasi olema (et ei oleks vääriti mõistmist) ja uurime mis võimalused meil on. Suure karja meeste seast valiti meile kõige kiirem juht ja öeldi, et ei ole probleemi. Väheke riskantne see ekskursioon tundub, aga loomulikult me võtame selle riski. Tunni ajaga olimegi kohal. Vahepeal mõõtsime, me riksha tippkiiruseks suisa 50km tunnis. Kuju ja tempel oli üsnagi vaatamist ja seal ringi jalutamist väärt. Üks templist väljunud onu pakkus meile niisama kaks banaani ja juba selle pärast tasus tulla :-)

Tagasiteel oli liiklus natuke hõredam ja pikemalt sai kiiremini sõita. Vahepeal sõitsime ka kiirtee vastassuuna vööndis vastu tulevate autode vahel, aga see ei üllata ju ena kedagi. Olime täiesti graafikus. Teepeal nägime kuidas vahetult meie ees üks riksha kiviseina ja veoauto vahele jäi. See on üsna paratamatu, sest enamus autodel siin ju peeglid puuduvad. Riksha sai nüüd veelgi voolujoonelisema kuju, aga kahjuks nüüd ta mahutab 5 inimest vähem ;-). Rongijaamas olime suisa pool tundi enne rongi mille kulutasime kohalikus jaama-restos. Huvitav tähelepanek oli, et kui ükskõik mis toidu sa tellisid, said seda seni sama raha eest juurde võtta kuniks kõht täis oli :-). Oli aeg rongile minema hakata. Selgus et pileti ostmisel ei olnud ma tähele pannud, et selle rongi piletitel ei ole mul märgitud vaguninumbrit, ega istekohti. Rong oli juba ees ja enam ei olnud aega joosta ka jaamahoonesse asja uurima. Ainus mis piletil oli, et klass on Second Sleeper. Otsisime üles esimese selle klassi vaguni ja jäime ootama, et kui konduktor tuleb, et küllap ta meid istuma paneb. Aga siis mulle meenus, et tegelikult saan ma ka oma pileti staatust kontrollida ise. Tuleb vaid nutitelefoni app-marketist sobiv programm telefoni alla laadida ja siis selguski, et me olime tegelikult olnud senini pileti saamise oote-järjekorras, mis tähendab seda, et meil justkui piletit polnudki, kui viimasel hetkel olid meile eraldatud kohad, kahjuks muidugi eraldi vagunitesse. Hea, kui on endal selline väike matka ja nutitelefoni kasutamise kogemus olemas, sest konduktorit ei tulnudki. Tobe oleks olnud järgnenud 500km kitsas tamburis koti otsas istuda. Kuigi tegemist oli kiire express rongiga oli seal siiski tüütu ja igav. Õnneks liigub seal iga kolme minuti tagant läbi keegi, kes tsai-tsai karjub või midagi süüa pakub. Vahva oli kuulata kuidas kohalikud naised pärast sööki „krooksu“ tegid – kokka peab ju ikka tänama ja küllap nii on viisakas :-). Statisika ja ajaveetmise huvides mõõtsime vahepeal ka rongikiiruse ära, mis oli muljetavaldav 110km/h.

Chengalpatu väiksesse linna jõuame õhtul poole kümnest. On aeg hakata hotelli otsima. Leiame rongijaama postisorteerimise osakonnast ühe poisi, kes oli nõus meiega 10 minutit lähima hotellini jalutama. Kahjuks ei olnud meil esimesse pakutud tuppa sisse astudes videot kohe töötamas, filmida seda prussakate kogust, kes seal parasjagu suguvõsa kokkutulekut pidasid. See oli isegi meile Marekiga liig. Ei meie ei ole üldse pirtsakad, lihtsalt tahtsime hotellipersonaliga rohkem juttu ajada ja nii muuseas valisime siiski teise toa, mille seinavärv meile rohkem meeldis ja kus vähemalt esmapilgul väga tihedat liiklust ei täheldanud. Toas on meil telekas ja pesemiseks sooja vett ämbris.

Kuri saatus on mu ühe püksipõlve poolenisti pooleks rebinud, aga kui ma seda ühe käega kergelt üleval hoian, peaks reisi lõpuni vastu pidama.

Mahabalipuram

Reisijooksul kogetud ööd võiks olla suisa omaette teema, sest tavapärase koduse vaikuse asemel on siin ikka elu. Äratus oli öösel kell kolm meeletu kolistamise, inimeste karjumise ja ustega paugutamisega. Tunne oli nagu pioneerilaagris, kus on antud ööhäire, sest laagri fanfaar on kaduma läinud ja enne magama ei saa, kui see on leitud. Seekord päädis üritus vaid poole tunniga. Lisaks olid sääsed meie mõlemaga uneajal kõvasti maiustanud. Õnneks on Marekil mingit eriti vinget tökatit kaasas, mis ka nõrgemad hindud eemal hoiab. Edasine uni oli suht mõnus.

Hommikul veerand üheksast olime bussi peal ja tunni viieteist minutipärast olime Mahabalipuramis. Kott on kuidagi raske, ei tea, kas ka hotelli prussakad said kaas pakitud. Bussilt maha astudes tervitas meid üks kohalik vanem mees, kes väga tahtis meile oma väikest hotelli näidata, kus tuba maksab vaid 200Rs. Et meil on hetkel kahepäevane vaba kulgemise teekond Villupuramini, siis otsustasime igaks juhuks pakutava üle vaadata. Viis minutit bussijaamast jalutamist ja olimegi kohal. Tegemist on päris hubase kodumajutuse sarnase ettevõtmisega, kus on hoovi peal tilluke ridaelamu toakestega. Meil meeldib siin ja otsustasime jääda. Ühtlasi teeb pereema meile ka õhtuks kalaroa ja hommikuks hommikusöögi. Oma musta pesu andsime ka talle pesa. Ainult minu katkised punased teksad jäävad mingi hetk mu oma kasida, sest mul puuduvad varupüksid. Niikaua, kui  me majapidamist uudistame toob pereema sissejuhatuseks baanaanipannkoogid.

Linna suurim vaatamisväärsus on kiviplatoole ja kividesse uuristatud tillukesed templid, pühamud ja üks suur-suur kivi (Butterstone), mis on mäeveerele seisma jäänud – justkui tahaks kohe veerema hakata ja lisaks üks vanem ja suurem tempel mererannas http://en.wikipedia.org/wiki/Mahabalipuram . Üllataval kombel on siin üle pika aja taas valgeid turiste päris palju näha ja me tunneme end natuke ebamugavalt, kui meid tihti vene keeles üritatakse kõnetada. Ühe rääkima tulnud noormehaga sai siiski pisut pikemalt juttu aetud ja ta viis meid ka ühte kohaliku kiviskulptuuride töökotta (milliseid on siin hästi palju), kus ta näitas, kuidas see töö käib ja õpikuid, kuidas seda ametit õpetatakse. Oli päris huvitav loeng. Eks ta lõpetades muidugi soovis, et me midagi ostaks, kuid konkreetselt ja viisakalt õõnestus meil siiski lahku minna.

Ilm läheb iga päevaga alla lõuna poole liikudes järjest palavamaks. Tänagi on õhk mingi 30 kraadi kandis. Päeva loomuliku osana läksime ka ujuma. Vesi oli 28,5 kraadi. Ja meie reisi seikluslikum pool muutub lõuna poole liikudes looduse nautlemisek, kohalike templite külastamiseks ja üldse natuke romantilisemaks :-) Õhtul toodi, meie n.ö. hotellituppa riisi-kalaroog, see oli nutva ajavalt hea.. ehk vürtsine. Ainult, et tee järele pidime ikka linnapeale minema..

Pondicherri - Villupuram

Võimsate õhujuurtega puu

Peale mõningasi juhtunud vahepalasid omandas eileõhtune toit uue värvingu :-) Vähe sellest, et me eile õhtul teed ei saanud, ootasime kella kaheksast oma tellitud hommikusööki, mida ei tulnud. Ka lahke pererahvas oli hommikul kadunud. Muidu polekski ehk hullu midagi, aga pereemale sai eile antud 1000Rs, et ta teeb meile kõik söögid ja peseb pesud ja annab hommikul veel 400 tagasi, sest tal hetkel polnud anda. Et meil oli olemas pereisa number, siis sai talle helistatud, et mis seis on. Selgus et eile õhtul oli surnud neil naise ema ja see on keeranud kõik tegemised ja toimetused sassi ja et nad ei jõua enne kella kahte tagasi. Kahjuks oli meil kindel plaan oma teekonda jätkata ja nii me oma rahast ja hommikusöögist ilma jäimegi. Eile olid nad veel nii toredad, sõbralikud ja abivalmis ja ei olnud mingit kahtlust, et midagi võiks viltu minna. Loodame et kõik nii oligi nagu meile räägiti ja nad oma ema just iga turisti saabudes matma ei pea. Igatahes jäi hinge natuke kehva tunne, aga me pikka viha ei pea. Meie karmaga on kõik korras :-)

Bussisõit Mahabalipuramist Pondicherrisse oli päris ilus. Teeäärseid palistasid kõrged puud,

Midagi naistele

mille võrad moodustasid autotee kohale justkui varjualuse või pigem isegi, kui tunneli. Teeservas tiikides sulistasid pelikanid ja siin seal oli näha puvilla põlde.

Pondicherri ise on üsna tavaline india linnake. Selle n.ö. vanalinna kvartalis oli väga suur ämblikuvõrguna laiali valguv tänavate labürint, mis oli kõik üks suur ja laia valikuga turg. Sinna võis vabalt ära eksida, aga nagu me ise armastame sellistel puhkudel omavahel öelda, et kui sul on tunne, et sa oled eksinud, siis järelikult oleme õigel teel :-). Väljas läheb järjest palavamaks ja seal ei kannatanud pikalt olla. Edasi suundusime mereranda, kus oli tuulisem. Kuid ei ühtegi varjualust. Päike küpsetas meid korralikult, nagu väikseid vürtsiseid pirukaid õlipotis. Ega ma isegi väga täpselt ei mäletanud, miks ma sinna linna tulla tahtsin, või oli ta n.ö punk kaardil, mis jäi nagunii teele Villupurami poole, siis Marek kiirelt Googeldas, et mis seal teha annaks kuni õhtuse rongini. Leidsime 10km kauguselt koha nimega Auroville. Tehtud, tehtud – ütleb meie vanasõna ja varsti me seal olimegi. Ilus park ja palju turiste :-) Mida järjest lõnapoole ja mööda rannaäärseid alasid me liigume, seda enam turiste siin kohtab. Väga paljusid valgeid turiste näeb siin rollerite ja siklitega ringi sõitmas. Kuid ikkagi – päris elu on põnevam seal, kus turiste ei ole :-) Tagasiteel linna palusime rikshamehel endid visata kuhugi hästi mõnusasse söögikohta. Loomulikult tahtis ta vaid meile parimat ja nii ta meid ühte kohta tõigi. Söögikoht oli puhas, konditsioneeriga ja nende jaoks kindlast tippklass, aga meie jaoks natuke kuidagi kõle ja mis muidugi peamine, et kelner ei osanud grammigi inglise keelt. Ükskõik mida me me menüüst ei valinud, sest just seda neil ei olnud. Ja juhtus nii, et seda mida kõike menüüs ei olnud, sain mina lõpuks oma lauale ja seda mida Marek tellis seda ta ei saanudki. Enam me tipp-klassi restorane ei vali ja sööme ikka seal kus ikka kohalikud armastavad käia.

Varsti olimegi taas rongijaamas. Marek leidis vaevata raudteejaama tänava äärest oma lemmikroad rongisõidule kaasa maiustamiseks ja läinud me olimegi. Rongis uurisime natuke oma edasist teekonda ja tuli meelde, et mul on reisiplaanis homme pealelõunast kuni ülehomme hommikuni liikumismarshuut koostamata kuna rongiplaanid ei kattunud minu soovidega ja nii ma jätsin selle meile väikse ristõnana homseks lahendada. Ja nii ongi, et see pole tänane probleem ja probleeme lahendame nende tekkimise järjekorras..

Villupuramisse jõudes hakkasime google mapsi abiga hotelle otsima, kuid selgus, et kõik esmaselt leitud hotellid olid täis. Ka kohalikelt saadud vihjed viisid vaid juba täis hotellideni. See tegi, meid isegi natuke lõbusaks, sest me oleme endale kinnitanud, et ei ole olemas lahendamatuid olukordi ja lõpuks me ühe laheda pesa leidsimegi. Paljud reisil nähtud hotellid on meie mälestustesse jätnud eredaid hetki ja seegi pole erand. Toad on siin selliseid nagu ma olen eestis näinud kasarmuid kust vene sõjavägi välja kolis, aga see on just täpselt selline mida me otsime. Armas väike päevinäinud tuba, millel on ka emotsionaalne väärtus. Mida oma tulevastes jutuajamistes sõpradega õlleklaasi taga võiks meenutada, „et aga vot siis, kui mina Indias käisin...“ Aga selleks et sellest elu vürtsitavast kogemusest täit naudingut saada, tuleb ikka ise kõik need kohad üles otsida ja järgi proovida. Ja samas paljudele jäävad sellised „maasika“ otsimised kindlasti arusaamatuks :-)

Ja mul on talla alla vill tekkinud :-(

Tiruvannamalai templid ja saabumine Tiruchirappali

Hotelli vastuvõtuturuum

Et õhtul magama minnes oli väga-väga palav, siis tõmbasime ihupesu nöörid pingumale, kinnitasime mööbli kindlalt paigale ja keeasime laeventika täistuuridel tööle. Torm toas oli korralik, kuid ainus võimalus jahutust saada. Loomulikult tegi ta ka korralikult lärmi, aga ma soovitasin Marekil mõelda, et me sõidame rongiga ja see on lihtsalt täitsa tavaline müra ja siis uni tuligi kergelt. Lihtsalt häälestus peab olema õige.

Minu järgi võiks öösiti kella kontrollida. Kell oli kes teab juba mitmendat korda kolm öösel, kui ma tundsin, et mingi suuremat sorti ämblik ronis mu näo peal. Küllap tuli selles tormises toas sooja otsima. Kahjuks on minu privaatsusvajadus natuke suurem, kui sel kodutul ämblikul ja nii ma pidin ta raske südamega ära ajama. Et tõesti on palav, siis hommikul märkasin, et ka minu oma kaasaskantava matkamadratsi reklaamlogo on sulanud riidest-ümbrise külge, milles ma magasin. Tundub, et mu varustus ei ole mõeldud nii karmidesse oludesse :-)

Hommikul ärkasime tavapärase rutiini järgi seitsmest. Vähemalt Marek ärkab. Minul on vaja tavaliselt veel viis minutit. Õnneks hommikujooksu ei ole mu reisiplaan ette näinud. Kui asjad koos, oli meil veel kümnese rongi peale minekuni aega ja läksime juba ammu ärganud linnamelu uudistama. Üheksast olime tagasi, et ennast sellest elamisest välja logida ja saada tagasi 100 raha, mis eile õhul hotelliomanikul anda ei olnud. Tõstsime asjad toast välja ja hakkasime otsime kedagigi, kellega meie lahkumisest võiks rääkida. Arvatavasti, et ka selle hotellomaniku ema oli vahepeal ära surnud, sest kõikjal oli vaikus. Tundus, et me olime ainsad hingelised selles hotellis. Hõikusime, vilistasime, hüüdsime... – mitte ainsatki hingelist. Käisime siis natuke maja peal ringi. Koridorid oli pikad, pimedad, kõledad. Kaugemas hämaramas otsas laes valgust andmas tuhm, kollaka valgusega lambipirn, mille ümber lendas parv kärbseid. Enamus neid vaevu hingedel seisvad toauksi olid tabalukkudega suletud, mõnest üksikust lukuta kääksuvast uksest sisse piiludes olid tillukesed voodiga toad.

Nendeski oli vist viimati üldse oldud paarkümmend aastat tagasi. Kuskil tilkus taustaks kraan, tubades tuled ei põlenud. Ka retseptsioon laud ja tool oli tõstetud seina äärde ja mitte kuskilt ei andnud välja lugeda, et siin üldse hotell täna oleks. Ainult majaees fassaadil on luitunud kirjadega viltu vajunud sildike, mille meie pilk eile kinni püüdis. Selles majas saaks väga laheda õudusfilmi vändata. Vähemalt ruumide kujundusele raha ei kuluks. Kui me peaaegu olime juba taas olukorraga leppinud ja üksteisele nõutult otsa vaatasime, ilmus nähtavale koridori kaugemast otsas meie eilne hotelliomaniku abiline, kes oli just kuskilt dušši alt tulnud. Tuli sellise tühja ja hästi rahuliku pilguga. Sõnagi lausumata võttis lukustatud lauasahtlist, meie antud viiesajase ja ütles, et „no change“ , et ta ei saa meile midagi tagasi anda. See oli ka ainuke inglisekeelne sõna mida ta oskas. Õnneks oli meil ka täpset raha ja hetke pärast olime me sealt läinud.

Viie minutiga olime rongijaamas ja pooleteise tunnipärast Tiruvannamalais. Kuna meil ei ole teada, kuidas me täna õhtul üldse siit linnast edasi Tiruchirapallisse pääseme – läksime alustuseks bussijaama ja uurisime sõidugraafikuid. Sobib. Kell viis õhul läheb siit buss. Seljakotid jätsime seniks bussijaama vastas olevasse hotelli hoiule.

Tiruvannamalai templite kompleks on päris suur ja väärib vaatamist. http://en.wikipedia.org/wiki/Annamalaiyar_Temple Peasissekäigu lähedal on üks väga suurt kasvu elevant, kes soovijatelt raha vastu võtab ja õnnistamiseks, siis londiga inimese pead puudutab! Päris huvitav atraktsioon. Peatempel on meie saabumise hetkeks just lõunavaheajaks suletud ja taasavatakse pool neli pealelõunat. Seniks läksime ümbruskonnaga tutvuma. Kummalisel kombel ei suuda me siit linnast leida ühtki asjaliku söögikohta. Huvitava tähelenepanekuna jäi silma, et seal kus saab süüa, seal ei saa peale vee midagi juua ja joogikohtades, ei saa midagi süüa!!?? Et palavust leevendada, siis mitmel korral võtsime endile lihtsalt joogiks kohalike seas populaarset pähklipiima jooki „Padam milk“ - hea kraam.

Peatempli uuestiavamise hetkeks oli seal üsna palju rahvast. Templis sees olid metalltaradest käiguteed peaaltarini, kuhu kõik külastajad jõuda tahtsid. Kuna inimesi oli seal järjekorras seismas liiga palju, siis me piirdusime väljaspool järjekorda lihtsalt templi sisemuse uurimisega. On näha ja tunda, et siin on kes teab mis ajast ja kui palju riitusi läbi viidud. Templi sisemus on üsna nõgine. Seintes on avaused, kus seisvad millegipärast trellide taga pühakujud. Vaatamata meie põgusale viisidile, oli see meeldejääv kogemus. Siin käivad igapäevaselt suured rahvamassid. Usk elab, aga mitte nagu meil , et heal juhul kord aastas ja siis ka pigem pool kohustuslikult enese kultuurse inimesena näitamas.

Bussijaamas tagasi olime enne poolt viite ja üritasime selgust saada kust võiks meie buss väljuda. Kui ma vahest armastan enda kohta öelda, et räägi mulle aeglaselt ja kolm korda, siis ma saan kohe aru, mis sa räägid, siis siin võid sa rääkida kümne mehega ja mitu korda ja sa ei saa ikka mingit normaalset vastust. Lõpuks meil siiski vedas ja viis minutit enne väljumist istusime oma bussis.

250km sõitu ja 5tundi. Teel olles kuulasin endalegi üllatuseks eesti muusikat. Siit kaugelt on sellel hoopis teine tunne ja tähendus.. Et hea on olla teel ja avastada põnevaid hetki ja olukordi, aga teisalt on ja jääb su kodu kuhugi sinna kaugele.. Üks lugu paljudest jäi kummitama, mille siia lisan. See tuleneb lihtsalt sellest, et koolis oli mul emakeel kõva kolm ja kirjandeid pidi maha kirjutama, aga nüüd ma salamahti tean, et keegi siiski meie tegemisi siin kaugel läbi nende kirjaridade  jälgib :-)

Tirucirapallisse jõudes on tüüpiline harkseis, et bussijaama ümbruse hotellid on kõik täis, aga GPS vedas meid Tripadvisor äppi kaudu hotelli, millel pole kõige parem reiting, aga siin tundub veel üks vaba tuba olevat. Vastuvõtu onu vaatab meid natuke nukral pilgul, et ei tea kas te seda tuba tahate (küllap paljud on ära põlanud), aga meie.. meie näeme selles lihvitud teemanti meie teel. Puhas korras, koos kahe väikse Gekoga vannitoa seinal ja hind on ka hea. Kuidas meil ikka saab nii vedada :-)

Templid ja Coimbatore

Hommikul oli väga piinlik. Ma magasin ikka totaalselt sisse. Kell oli üheksa, kui mina silmad lahti tegin ja Mareki voodipeatsist oma und valvamas leidsin. Õnneks oli tal omi tegemisi, kuniks ma teadvusele tulin ja ka oma kola taas kokku pakitud sain. Kümnest lahkusime hotellist jättes oma asjad õhtuni sinna hoiule. Kiirel sammul suundusime kohaliku bussijaama juurde, kust me seekord päris kiirelt oma linnaliini bussi peatuse üles leidsime. Natuke üle poole tunni sõitu ja olimegi kohal. Tänane templikompleks on natuke oma paigutuselt sarnane eilsele, aga palju suurem, võimsam ja värvivilisem. http://en.wikipedia.org/wiki/Tiruchirappalli Seal ringi käimine ja uudistamine on põnev ja aega nõudev. Samas kurbusega peab mainima, et põnevamate pühakojade ustel on sildid, et ainult hindudele... Eks ta natuke diskrimineeriv tundub, aga aktsepteerime nende soovi privaatsusele, millega iganes nad seal sees ei tegele. Huvitav, kas meie taarausk, ka teiste religioonide inimestele midagi ette kirjutab? Aga sellegi poolest ei jätnud me jonni ja soovist saada paremaks inimeseks, lasime end õnnistada sarnasel elevandil, keda me eilse linna templis kohtasime. Andsime elevandile südametunnistuse järgi raha ja tema siis meid oma londiga paitab. Riituse toimet pole veel täheldanud, aga küllap ta mõjub. Kui mitte käitumisele, siis karmale kindlasti.

Peale väsitavat templis ringi luuramist, googeldasime järgmiseks peatuseks Rockford-i. See on pühakoda keset linna, mäe otsas. Ei midagi erilist põnevuse otsijatele – aga vaade sealt alla linnale on ilus. Olles sellegi sihtpunkti kordaläinuks lugenud jalutasime natuke mööda kõrvaltänavaid kuniks mu pilk ühel poeaknal pidama jäi ja mul tekkis soov saada just sellist särki nagu vaateaknal väljas oli. Hüppasime sisse ja särk saigi kotti. Ühed pikad püksid ka sest mul on tunne, et praegustele ei ole pikka iga määratud - püksisääres on uus auk ja pükste mustus hämmastab mind ennastki. Mul on kuri kahtlus, et keegi ei lubaks mul neid oma pesumasinaga pesta, sest on oht, et püksid pesumasina ära määrivad. Uued püksid on küll sellised lühikese säärega, aga selle raha eest pikemaid ei antud..

Siis me käisime ka ühes kirikus ka. Sinna lubati meid sisse ja isegi viis minutit püüdsime tunnetada sealset olustikku ja oma sisemist häält. Mul kõht korises ja aeg oli minna otsima midagi hamba alla.

Kella neljaks olime linnaliinibussiga tagasi hotellis. Mingi suht suvaline buss oli, mis meile sobival suunas sõitis ja nipp töötas. Viiest läks rong Coimbatore poole. Omaarust olin valinud selleks suht lühikeseks 4,5h sõiduks super vaguni. Pehmed istmed kahes reas ja konditsioneeriga, aga arvestades, et Marek on vahepeal kurgu siinses karmis kliimas ära külmetanud, siis tema jaoks on see paras katsumus. Loodetavasti on ta homme siiski liikumisvõimeline, sest homme on taas pikk päev. Äratus juba paari tunni pärast kell neli öösel, et liikuda edasi järgmisse rongijaama, kus peaks hommikul kell seitse minema rong mägedesse, kus pidi olema hästi ilus vaade.. Tänane rongisõidu muusika oli selline :)

Nilgiri Mountin Toy train

Toy Train

Nüüd tuli vahepeal kirjutamises väike paus sisse, sest reisikorraldaja oli asja natuke üle võlli keeranud ja Marek see ka ainult kiitis takka ja lisas tempot juurde, aga kõigest siis nüüd natuke pikemalt.

Alustuseks veel paar sõna eilsest Coimbatore hotellist. Hotelle on siin palju. Sobiva öömaja leidmisega ei ole raskusi. Meie aga loomulikult võtame toa kohe kõige raudteejaama lähedasemas hotelli silti kandvas majas. Maja on eestvaadates kitsas, trepikojad on sees nii tillukesed, et vaevalt mahume seljakotiga liikuma. Tuba on ka tilluke :-) Kahekesi toas voodi ees seljakottidega seisma ei mahu. Sobib. Kell oli juba kesköö, kui end peale õhtusööki magama sättisime. Ärkamiseni oli jäänud neli tundi. Coimbatorest oli meil vaja varahommikul minna kella viiesele rongile, mis viib meid Mettupalayamisse, kus stardib 7.15 meie Toy Train. Toy Rong on täitsa lahe. Kolm sellist vanaaegse olemisega vagunit ja päris ehtne auruvedur, justnagu mõnest vanaaegsest filmist. Mehhaanikud käivad õlikannudega viimast tiiru ümber veduri ja lisavad kuhu vaja. Turistid jooksevad ümber rongi nagu lasteaialapsed ja ei suuda rongi kõiki detaile ära pildistada. Meie muidugi kaasa arvatud. Selle rongi piletite reserveerimisel kasutasin ma muidugi natuke alatut taktikat, et ostsin piletid „tavalisse vagunisse“ ja „firts Classi“, viimasega olin kahjuks – oote listis, aga see oli minu eelistatum versioon, et kui me seda siiski ei saa on meil madalamas klassi piletid olemas, aga nagu varemgi mainitud, meil on õnne ja me tõmbame reisil võlumütsist vaid rasvaseid küülikuid. Selleks hommikuks näitas mu telefon, et võime rahulikult istuda just vedurijuhi seljataha. Paremaid kohti selles rongis lihtsalt enam ei ole. 46km/5h sõitu Ooty poole võis alata. Tee peal tegi rong mitmeid peatusi, et oma kateldesse vett lisada ja loomulikult, et turistid saaks teha pilti maalilistest vaadetest mägedele ja tee-istandustele ja rongis ka muidugi. Meil oli privileeg teha esiaknast pilte ja videosid nagu ise tahtsime, endal moosinäod ees. Meie reisi kolmas vaatus ehk romantikanädal sai kena alguse. Peale lõunat sõitsime sama rongiga ka tagasi, sest meie graafik ei võimaldanud sinna kauemaks jääda.

Tagasitee mägedest alla oli tunni võrra kiirem ja vee-lisamise peatusi enam ei tehtud. Tagasi Mettupalaymis olime pool seitse. Siit edasi ei ole mul enam ühtki rongipiletit ette ostetud, sest ma ju teadsin, et me ei malda siin oodata järgmist rongi tagasi Coimbatoresse 1,5 tundi ja läheme bussiga. Bussijaamas läheb meil hoolega kehakeelt tarvis seletamaks väga paljudele bussijuhtidele kuhu me sõita tahame, kuid õige pea me bussi leiame. Täna õhtune edasine programm näeb ette, et me liigume läbi Coimbatore Munnari mägedele lähemale nii palju kui võimalik. Saabudes Coimbatore bussijaama, selgus, et meie buss edasi ei välju sellest bussijaamast vaid kuskilt 4km kaugusel asuvast peatusest, kuhu saab linnaliini bussiga. Bussi leidmiseks kulus 2 minutit. Need 4km olid taas meelde jäävad :-) Sellest linnaliinibussist oli tehtud kohalik liikuv diskoteek!! Buss oli paksult rahvast täis, muusika oli keeratud maksimumi peale ja laes vilkusid diskotuled. Arvatavasti oleks rahvas seal tantsinud ka, kui oleks reisijaid vähem või ruumi rohkem olnud. Bussijaamas leidsime jaamakorraldaja, kellega sai isegi inglise keeles rääkida oma unistustest - et kuhu me tahaks minimaalselt või maksimaalselt veel täna jõuda. Viimane buss Munnari mägede külje alla läkski viie minuti pärast. Sõit vastu ööd on küll pikk, aga pimedat aega ongi parim edasiliikumiseks ära kasutada. Udumalaipettai bussijaamas oleme kell 23 õhtul. Enne hotelli minekut uurime, mis kell läheb esimene buss Munnari poole. Nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid vastuseid. Lööme enda jaoks teema lukku, kui olime saanud paljudest kellaaegadest kolm ühesugust, mis oli 4.30 Öine bussijaam oli nagu zombide kogunemiskeskus. Tundus, et kõik sealsed putkade müüjad ja kliendid ja busside ootajad (vist) olid mingi tugevama laksu all. Kõnnime Marekiga lähestikku nagu koolipoisid ja väldime liigseid kontakte kohalikega. Muljed ja info kätte saanud, otsisime kiirelt hotelli, kus ööbida. Hotellis kiirel sammul tuba üle vaadates likvideerime mõned prussakad toa-asukate nimekirjast ja asutame end nende asemel siin öömajale. Äratus on kell 3.15! Magada jääb taas neli tundi. Minu ja minu ajagraafikuga ei ole mitte lihtne reisida... Igaks juhuks gramm enne nelja olime bussijaamas. Tundub, et vahepeal olid siin inimesed kainemaks saanud ja nüüd oli selge, et buss väljub kindlalt 5.30. Vahepealse aja sisustasime hommikuse tsai ja banaani fry-dega. Varahommikune Munnari buss oli üsna inimtühi. Üsna varsti olimegi juba kitsal üherealisel asfalteeritud piireteta mägiteel. Seegi bussijuht oli arvatavasti mõne vormelimeeskonna varumängija. Tee oli väga ebatasane ja arvatavasti seepärast valis juht taktika pigem teekohal madalalt lennata. Vaatamata heale ideele vahepeal siiski bussirattad teed tabasid ja reisijanea oli pidev kaaluta oleku tunne. Soovist natuke pikutada ei tulnud midagi välja. Õnneks hakkas ruttu valgeks minema ja unisus vaheldus ruttu ilusatest vaadetest tekkinud kauni meeleseisundiga. 

Munnar

Munnari teeistandused

Munnaris võtsime juhiga rendiauto, kes meile kohapeal neljatunnise ekskursiooni teeistanduste vahel tegi. Väga ilus koht, aga et meil Marekiga polnud plaanis käest kinni päikeseloojangule vastu joosta, siis meile sellest ekskursioonist täiesti piisas ja, et mitte saada romantilisuse mürgitust, siis kella neljast istusime Cochini bussile, et jätkata teekonda. Saabudes Ernakulamisse (Cochini eeslinn), küsis bussijuht arvatavasti oma kogemustele tuginedes, et kas me läheme Fort Cochinisse. Loomulikult. Ja ta ütles, et selleks on hetkel parimi võimalus siin tänavanurgal kohe bussi vahetada. Meie taga istus üks soomlastest paar, kellel oli sama plaan, aga et mina olin esimene kes bussist väljus, siis kinni peetud esime mööduv buss oligi kohe sobiv, hõikasin Mareki kiirelt bussile ja soomlased kuhugi sinna maha jäidki, sest nad olid liiga aeglased :-). Veel tunnike sõitu mööda ülerahvastatud tänavaid ja olimegi Fort Kochini kalavõrkude ääres asuvas bussijaamas. Vaid 400Rs eest saime suht viisaka toa ja suundusime lähedalasuvasse kohvikusse sööma. Siin on võrreldes muu Indiaga väga puhas korralik – kuidagi harjumatu..

Fort Cochin ja Varkala

Hommikul magasime kaua. Liikvele läksime kella kümnest. Näitasin Marekile kuulsaid Hiina kalapüügi võrke ja jalutasime mööda rannaäärset. Peale kõike läbielatut on suur pingelang ja kiiret pole enam kuhugi. Lõunat sõime ühes kenas merevaatega kohvikus. Taustaks laulvad varesed, mööduvad tankerid, kalapaadid, kõrval kalurid oma suuri võrke liigutamas. Teenindaja oli tase omaette. Esimese tunni aja jooksul suutis ta käia korduvalt küsimas, et mida me ikka tellisime ja kui me oma ingveritee peale tunniajast ootamist kätte saime pidi ta veel ainult paar korda küsima, mida me veel tellisime. Õnneks oli meil aega seda komöödiat läbi mängida ja kahe tunniga olimegi söönud. Siis saabus mu üks India Facebooki sõber, kes on kohalik lohelennutuse edendaja ja rääkisime temaga päris pikalt lohedest, lohefestivalidest, arengutest sellest vallast jne ja Keralast. Väga mõnus kohtumine ja jutuajamine oli. Vahest lihtsalt juhtubki nii, et sulle tundmatud inimesed võivad ühtäkki läbi kaasaegse tehnoloogia ka lähemaks tuttavaks saada.

Kella neljast lahkusime Fort Cochinist praamiga Ernakulami rongijaama suunas. Olime pool tundi varem kohal ja saime ka vaevata piletid. Vahepealse aja ootasime tabloolt ronginumbri taha ilmuma pidavat platvorminumbrit ja maiustame tänavalt ostetud mangodega. Ootame. Valjuhäälditest ei räägita meie rongist sõnagi ja tabloole ei ilmu oodatud numbrit. On vaid märge, et rong natuke hilineb. Kuid ühtäkki ilmub tabloole märge, et rong on väljunud.... et siis misasja? Ja nii oligi, et mingi nipiga õnnestus rongil ilma meieta lahkuda. Jaamakorraldaja ütles, et aga minge siis selle rongiga mis saada on, et esimesel platvormil on rong, mis liigub samas suunas! Nojah.. samas suunas on väga huvitav pakkumine India konteksti arvestades.

Hetked endaga

Arvasimegi juba, et enam meie teel mingeid seiklusi ei tule, sest tee on mul juba tuttav ja ees vaid kaunid rannad. Et rong väljub juba kolme minuti pärast, siis jooksime kohe rongile ja alles rongis oli mahti uurida, et kuhu me siis ka sõidame. Väga hullu polnud midagi. Rong läbis eelnevaga võrreldes sama teed, ainult tegi rohkem peatusi ja just meie soovitud Varkala peatuses ta ei peatunud. Aga, et meid ei ole võimalik pidurdada ja nututuju ka peale ei tulnud, siis Kollamis tulime rongilt maha ja viimased 38km kimasime nagu kuningad motorikshaga. Varkalasse jõudsime vahetult enne, kui restoranid hakkasid uksi sulgema. Õhtupimeduses koputasime ukselt uksele ja püüdsime sobivat öömaja leida ja ei läinudki kaua, kui leidsimegi armsa oma privaatse majakese ja vaid 450Rs eest. Toas on ka oma muusikakeskus. Me olime selle ära teeninud :-) Arvestades, kust me kõik selle ca 3 nädala jooksul läbi oleme tulnud. Kui kotid olid tuppa maha pandud proovisime saada veel õhtust tsaid, kui vaid üks Rock Cafe diskoteek oligi veel lahti. Muusika oli meie jaoks küll vali, aga elasime selle üle..

Magamaminekuks ühendasin oma telefoni muusikakeskusega ja lasin Marekile kaunist India muusikat. Oli rahulik öö..

Aga nüüd, kus me oleme läbi elanud päris huvitavaid seiklusi, võtaks minagi korraks väikse pausi ja läheks alla mere äärde. Istuks seal kohe viisteist minutit ja mitte midagi ei teeks. Vot kus on puhkus..

Ah jaa ja õhtul läheme tüdrukutega sööma! Mõni äkki aimab, aga sellest juba homme õhtul pikemalt, sest mu valgele ihule on vaja vahepeal natuke jumet lasta. Muidu tagasi tulles äkki keegi ei usugi, et siin päikest on. Ja armsad sõbrad, võite kindlad olla, et kui rannas liivakindlusi ehitan, siis teile mõtlen. Google ütleb, et 9642km kauguselt. Laenan mõttetera eile ühe hea sõbra FB seina postitusest, et vahel on hea kaugel ära käia, mõistmaks kui väga sa oma sõpradest hoolid..

Kui soovilugu võiks soovida, siis siit tuleb lugu mida eile siinses Rock Cafes kuulsime ja kummitama hakkas. Video ise ei ole reisi iseloomustav :-), aga mulle meeldib selle sõnum..  Andkem kuuma, laulge kaasa ja tantsigem:

Lõpuni ei ole enam palju :-) We love India.

Teine päev Varkalas.

Tüdrukute elamine

Eile kohtusimegi siis sõprusringi kuuluva tütarlase tandemiga Kaidi ja Margitiga, kes on otsustanud Indias puhata suisa kolm kuud. Erinevalt meist, nemad oskavad puhata ja võtavad teekonda hästi rahulikult peatudes Indias vaid neljas viies kohas, aga selle eest pikalt. Sai koos õhtust söödud ja jalutatud mööda restoranide alleed. Vaatasin üle ka nende kanajalgadel pesakasti, kus nad olid end elamiseks mugavalt sisse sättinud. Tugevat tuult see küll ei kannata, aga hetke ilmaennustusi arvestades on see väga romantiline koht end mõnusalt tunda. Nendelgi pidid seal toas olema väiksed hiired, kes nende banaane pidevalt ära söövad, öösiti käib naabrikass nende toas jahil, lisaks veel ämblikud, kes on suured kui tarantlid, sipelgad ja sääski ei pea mainimagi.

 Varkala on selle kolme aastaga, mis ma siin käinud ei ole, üsnagi muutunud. Vanad söögikohad on uuenenud, merevaatega teised korrused peale saanud, on ka täiesti uusi ja toredaid istumiskohti. Hotelle on lisandunud, mõni neist eriti romantiline ja ilus.

Eile õhtul selgus ka üllatav tõsiasi, et on alles kolmapäev. Meie oma ajaarvamise järgi oli juba neljapev, mis tähendas et meil on üks päev ootamaatult maast leitud. Mul oli reisplaanis kohe ka idee selle päeva kulutamiseks - võiks reisida India lõunatippu Kanyakumarisse , aga konsulteerides reisikaaslasega sai otsustatud, et see jääb talle ahvatlusena järgmisse reisi, sest mina olen seal käinud ja isegi tema jaoks on Varkalas mõnus puhata.

Marek läks täna mereranda juba hommikul kaheksast ja tegi seal omal moel ettevalmistusi järgmise nädala suusamaratoniks. Mina liitusin ergutajana kümne paiku, sest uni oli väga magus. Enamus tänasest päevas sai endalegi üllatuslikult veedetud rannas. Lihtsalt olin. Vaatasin kuidas ookeanilained rulluvad mühisedes kalda poole, kaldaäärsed palmid õõtsuvad palavas tuules, päike lõõskab otse ülevalt.. Päris palju sai ka vees käidud. Veetemperatuur on 31 kraadi, mis ei paku ka sugugi jahutust ja ujud nagu veekeskuse kuumas lastebasseinis.

Tänaseks õhtuks on meil nüüd tegelikult lahenda üks reisi suuremaid probleeme. Me ei suuda otsustada, et kuhu sööma minna. Kõik õhtuse romantilise valgusega, seinteta merevaatega söögikohad on nii ahvatlevad ja siis veel see suur kalavalik, et mida valida. Kas juurde tellida banaani- või mangolassi? Väga keeruline situatsioon. Aga kindlasti läehen ööhämaruses alla mereranda, mida õrnalt valgustab restoranide reklaamtuled. Seal on mõnus istuda. Öösel jooksevad inimtühjas mererannas ringi väikesed krabid. Vahva on vaadata nende askeldamist, niisama unistada ja kuulata lainete kohinat..

Ja siit ma tegelikult tõmbaksingi oma reisiblogi otsad kokku. Homme liigume ära Kovalami randa, et sealgi jalad märjaks teha ja laupäeva varahommikul toob lennuk meid tagasi Delhisse. Delhis on Marekil kohustuslik (kehtib kõigi kohta, kes Delhit külastavad) visiit Akshardham templisse ja siis koju tagasi. Kolm nädalat vahvaid seiklusi saab  läbi. Oli põnevust, kunstiväärtusi, ilusaid hetki ja uusi sõpru. Ei oskakski nagu ühelt reisilt enamat tahta. Kõik mu kaheksa väikest kaasa võetud eesti lippu, sai antud headele inimestele, kes meid teel aitasid. Kirjutasin antud reisikirja emotsioonidest, mis mind neil päevil valdasid ja et kui kellegil tekib soov mu jälgedes käia - et millised võivad olla mured ja rõõmud sel teel. Mareki naisele tahaks vaid veel öelda, et ära siis pikka viha pea. Võimalik, et ta pole enam sama mees, kes enne ja ta sa pead kodust menüüd oluliselt muutma. Talle väga meeldib porgandi-ingveri püreesupp ja banaana fry, kõrvale väike masala piimatee. See oleks parim, mis teda kodus ees võiks oodata, aitamaks reaalsusega taas kohaneda. Ka lusika ja kahvliga uuesti sööma harjumine võib natuke aega võtta.

Siit panen ma nüüd siis läpaka kaane kinni. Dropboxi pilvekausta võivad veel ilmuda mobiili vahendusel pildid kirkamatest järelejäänud hetkedest. Lähen vaatan nüüd päikeseloojangut ja teile panen taustaks mängima ühe loo, mille laenan oma eelmise aasta reisikirja lõpust... sest see on minu lugu:

Kodus näeme.

Ranno Märtson.