2011a. Üks põnev päev Kerala - Varkalas

* Kolmas päev Varkalas.

Eile õhtul enne magamajäämist otsustasin, et mina seda rannas vedelemist enam teistega koos kaasa ei tee. Mul on lamatised ja päiksepiste väga kiired tulema.. Mina tulin siia seiklust otsima.. Magada ma võin suvel Haapsalu rannas ka :-) Tehtud – tehtud ütleb vanarahvatarkus.

Minu äratus on hommikul kell kuus, et jõuda 6.50 rongile Allepeysse, mis asub umbes 100 km kaugusel. Varajane ärkamine pole olnud kunagi minu tugev külg, aga vajadus adrenaliini järgi sunnib takka ja 6.15 astun hommikuhämaruses välja oma bambushütikesest ja võtan suuna rongijaama poole. Väljas on mõnusalt hämar, puhub soe tuul ja kuskil taamal häälitsevad papagoid. Kitsastel kõrvaltänavatel pole liikumas ainsatki hingelist. Kui päeval käib siin aktiivne seltsielu nagu sipelgapesas, siis nüüd jääb vaid ainult imestada, et kuhu see rahvamass on suutnud end ööseks peita.

Peale mõneminutilist jalutuskäiku nii vaiksetel tänavatel poeb hinge väike kartus, et kas ma nii varahommikul üldse leian kedagi, kes mu jaama ära viskaks. Päeval tuleks riksamehi kahe käega laiali ajada ja nüüd on kõik haihtunud. Jalutan veel.. asi kipub juba kriitiliseks muutuma. Mõni riksamees sõidab küll mööda, aga nad on juba kliendiga. Jalgsi ma jaama ei jõuaks. Selleks on jaam liiga kaugel. Õnneks meenub mulle, et rannapromenaadi lõpus on suur parkla, kus vähemalt päevasel ajal on igasugu liikurvahendeid: jalgrattarikšadest taksodeni. Võtan suuna juba üsna kiireks muutunud sammul sinna. Parklast leian eest ühe ainsa rikšamehe, aga sellest mulle ju piisab :-). Kui päevasel ajal ei maksaks ma raudteejaama otsa eest rohkem kui 50Rs, siis nüüd nõustun ma üsna kiirelt tema poolt pakutud 60Rs summaga. Ma maksin 2,5 krooni! Tavapärasele hinnale lisaks, aga olgu tal hea päev :-).

Raudteejaam on ootuspäraselt rahvarikas. Kuidagi õnnestub mul kassaluugi juurde trügida.. see polnud lihtne ettevõtmine, aga oma õnnetuseks saan kassaluugist vastuse, et pileteid ei ole. Ma ei usu oma kõrvu. Alles eile õhtul vaatasin netist järgi, et rongile on 800 vaba kohta… Kordasin oma küsimust teises sõnastuse veel korra, lootes, et äkki ta mõistis mind valesti ja ta ulatab mulle päästva pileti, aga vastus on endine. Jäin hetkeks üsna nõutult kassaluugi juurde passima. Selle vastusega ei olnud ma arvestanud. Eneselegi märkamatult olin rüseleva rahvamassi poolt luugi juurest eemaldatud. Seisin omaarust nagu totakas nõutult keset raudteejaama. Ma ei lähe ju tagasi magama..

Järsku sikutab mind varukast üks valgenahaline nägus seljakotiga näitsik ja küsib, et äkki mul oleks talle 500 kohaliku raha peeneks vahetada. Puistan oma rahakoti sisu, aga vahetada ma talle ei saa. Vestlust arendades uurin, et milleks või kui palju tal peenikest vaja oleks. Ütles, et 60Rs. Peab rikšamehele maksma ja rikšamehel pole tagasi anda. Surun talle pihku sajase ja ütlen, et võtku niisama. Tulgu tal ilus päev. Tüdruk ajab silmad suureks, kokutab natuke, kuid siiski võtab raha ja lippab suu kõrvuni oma teed. Tundub, et ta sai õnnelikuks. Ja minulgi oli päris hea tunne, et sain kedagi aidata.. Hm, tegelikult mul oma probleem veel lahendamata.

Sean sammud rongijaamast välja ja üritan ära arvata, kus siin linnas võiks bussijaam olla. Minu selgeltnägemise võime ei ole hommikuhämaruses veel päris ärganud ja pean kindlamaks viisiks määratleda mind ümbritsevast rahvasummast kas ametnikke, politseinike või lihtsalt teistest paremini riietuvaid inimesi, et nendelt suunda küsida. Selline inimeste määratlus aitab mul välistada hetkel soovimatut jama nagu kerjused, kaupmehed, riksajuhid.. viimased veaks sind ju kasvõi kolm sammu kukil, et sinult su raha kätte saada :-). Oma informaatorilt saangi teada, et kohalik bussijaam on raudteejaama vastas asuv tühermaa.

Mul on vaja olla hiljemalt kell 10 Allepeys. Selleks on vaja läbida 100km ja aega on kolm tundi. Euroopa mõistes on ju aega rohkem, kui piisavalt, aga kohalikke olusid arvestades olen ma ajahädas. Liigun bussijaamas seisvate busside vahel ja küsitlen kõiki bussijuhte, kes sealt parasjagu läbi sõidavad. Tulemusteta. Ma ei saa ühtki abistavat vastust või vihjet, mis mind edasi aidata võiks. Järjekordselt pean tõdema, et mu pulss tõuseb ja ajavaru järjest kahaneb, aga soov vete peale pääseda on tugevam ja ma ei anna alla. Kummalisel kombel naudin ma tekkinud situatsiooni kogu raha eest. Seda lahedat peataolekut ja ise-endaga hakkama saamist ma ju siia Indiasse otsima tulingi :-)

Peale mõningast tulemusteta risküsitlust olen ma veendunud, et bussijaam on selle küla kõige mõttetum koht ja ma pean midagi muud välja mõtlema. Võtan koha sisse bussijaama ja raudteejama vahelise maantee ääres ja püüan oma kujutlusvõimet ja säravat mõistust appi võttes määratleda põhja - lõuna suuna ning hakkan uurima et äkki mõni põhja suunas liikuv buss viiks mind soovitud kohta. Enamuselt saan vastuseks ebamäärase peaga võbistamise, mis muud kehakeelt lugedes tähendab siiski eitust. Olen juba 25 minutit oma seatud graafikust maas ja otsustan vähendada panust. Uuelt saabuvalt bussijuhilt uurin ma, et ega ta juhtumisi Kollamisse ei sõida. See on koht, kus ma plaanisin oma päevase paadisõidu lõpetada, aga ma võin ju ka ringi teistpidi teha. Selleltki bussijuhilt saan vastuseks selle kummalise peavõbistamise, aga näoilmest tundus, et nagu natuke sõidaks... Hüppan igaks juhuks bussi ja küsin ka konduktorilt. Konduktor ei vasta midagi, aga müüb mulle pileti. Teen sellest omad järeldused. Endale üllatuseks leian bussis vaba koha istumiseks ja sõit võib alata. Hinges on väike lootus, et kui kiirelt liigume, siis ehk Kollamist panen bussiga edasi Allepeysse.

Minu suureks rõõmuks buss suisa tuiskab madallennul mööda kitsaid külatänavaid. Tundub, et roolis on sündinud rallimees, kes loob sõitjatele meeleolu, et me oleme justkui rallimängus ja meil kõigil on kasutada kolm elu. Kohati jääb mulje, et gaas on tal suisa põranda külge kinni kiilunud ja ta sõidab kasvõi rattad alt ära, aga aukude kohal ta hoogu maha ei võta. Kujutan ette, kui kadedad mu reisikaaslased oleks, kui nad vaid teaks, kui lahadat sõitu ma selle suure rauakoluga teen. Ühtäkki buss pidurdab nii järsult, et arvatavasti kõik, kes püsti seisid on nüüd bussi eesotsas ninaga vastu esiklaasi. Uskumatult head pidurid, eriti, kui arvestada et nende olemasolus ma siiralt kahtlesin. Upitan ennastki oma istmelt natuke ülespoole, et näha meie äkkpidurdamise põhjust. Peale tolmu hajumist, selgub, et kitsal külateel on kaks kanget kokku saanud. Meie vastas on täpselt samasugune trellitatud aknaavadega, ilma klaasideta päevinäinud buss. Tegelt on mõlemad bussid oma väljanägemiselt sellised nagu oleks neid äsja Emexist ärandatud.. Õnneks jäi hetkel halvim olemata. Kuid meil tekkis uus probleem. See rallirada ehk tänav on nii kitsas, et ned kaks emalaeva teineteisest kuidagi mööda ei mahu. Nüüd läheb natuke aega – nagu ütleb üks vana telereklaam. Loomulikult ei saada kohe kokkuleppele, kes peaks tagurdama hakkama. Seekord jäi peale teise bussi ralliekipaaz, sest tundus, et väitluse käigus lisaargumendina kasutatud bussisignaal oli neil tugevam. Mõne aja möödudes võis ralli külatänavatel jätkuda. Bussijuht loeb mu mõtteid ja pingutab, et kaotatud aega tasa teha..

Suur oli mu pettumus, kui järsku tundsin ära ühe tuttava moššee, mida ükspäev hulkudes Varkala külaservas nägin. Me olime 45 minutit hullumeelselt kihutanud ja nüüd selgub, et me pole oma külast kaugemale saanudki. Nüüd kõnetasin ka oma pinginaabrit, et kas see buss ikka sõidab Kollamisse või mitte. Ei.. see buss ei lähe Kollamisse – saan ma vastuseks, aga lohutav on kuulda, et ma saan sinna, kui mõne aja põrast ümberistumise teen. Õnneks läheb mu pinginaaber seal ümberistumispunktis kooli ja ta võib mulle näidata kuhu ma minema pean. Lisaks saan ka teada, et ma valge inimesena oleks pidanud raudteejaamas küsima piletit n.ö. alamasse klassi, kus kindlasti kohti oleks olnud. Neil on seal komme valgeid inimesi panna ainult puhastesse ja konditsioneeritud vagunitesse ja on võimalik, et need oli tõesti läbi müüdud, aga ülejäänud 80% rongist võis tühi olla, aga neid kohti nad tavaliselt valgete inimestele ei paku, kui just ei küsita.. Jälle targem.

Üsna varsti palub koolipoiss mul enda järel bussist väljuda ja näitab mulle järgmist, esmapilgul mitte midagi ütlevat tänavanurka, kus ma peaksin endale uut bussi püüdma. Tänan viisakalt ja sean sammud näidatud suunas. Loomulikult ei ole siin mingit peatuse märki võimalik tuvastada. Pigem leian ma enda ümbert kõike muud indiapärast, aga ei midagi sellist mis võiks mind minu teekonnal edasi aidata. Mul jääb üle vaid usaldada koolipoisi soovitust ja jään seisma kohas, mis tundus ootamiseks kõige mugavam. Peale mõningast ootamist tõepoolest tuleb üks buss. Kahjuks tema soovitud kohta ei sõida. Siis tuleb üks tilluke mikrobuss, milliseid siin varem eriti näinud ei olegi. Igaks juhuks ikkagi küsin ka tema teekonna kohta. Lõpuks ometi ütleb bussijuht täiesti selges inglise keeles, et tema saab mind aita. Lahe. Jõuan üsna ruttu soovitud kohta – Kollamisse. Tore on küll kohal olla, aga lõpp-peatusena ootasin ma pigem mingit bussijaama või suuremat peatust. Bussisit väljudes leian ennast keset tiheda liiklusega linnatänavat. Nüüd peaks taas tormama kuhugi suunas, aga kuhu.. Allepeysse, esialgselt plaanitud paadisõidu alguspunkti ma enam ei jõua. Järelikult stardin Kollamist paadiga Allepeysse ja eks siis õhtul vaatab kuidas tagasi saab.. Edasiseks mõttetegevuse soodustamiseks otsustan teha hommikusöögiks mõned banaanid. Neid müüakse siin ju kõikjal. Jalutan lähimasse kastilaudadest ja õlgedest kokku klopsitud R-kioskisse ja nõuan paari banaani ja miskit juua. Müüja vahib mind nagu aiaauku ja ega ta mu jutust aru ei saa. Õnneks astub ligi üks üsnagi soliidne härrasmees – isegi euroopalikus mõistes hästi kasitud mees ja vahendab mu soovi müüjale. Banaanid käes, tänasin teda abi eest. Mees ei kiirustanudki lahkuma. Jäime veel paar sõna juttu vestma ja rääkisin talle oma päevaplaanist. Seekord kehtis reegel, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Mees oli nõus mind paatide juurde ära viima ja et see koht polegi üldse kaugel. Vaatan talle hetke nõutult otsa, sest tasuta lõunaid ei ole ju olemas. Mees luges ridade vahelt mu umbusku ja võttis taskust oma visiitkaardi ja tutvustas ennast üsnagi ametlikul moel ja ütles, et teda võib usaldada. Minu laia naeratuse saatel asume jalgsi teele. Ise küll mõttes mõeldes, et oh mind lihtsameelset, kuid teisalt on see siiski kiireim viis oma päevaprogrammiga jätkamiseks. Tegelikult oli täitsa mõnus taas suhelda inimesega väljaspoolt oma kultuuriruumi. Umbes 15 minuti pärast olimegi juba paatide juures.

Mees juhatab mind suisa kättpidi piletikioski leti äärde ja näitab hiljem kuhu paati ma minema peaks. Kell on praeguseks alles üheksa hommikul ja mul on veel tunnike paadi väljumiseni. Valin paadis istekoha ja sean end mugavalt sisse. Väljumist oodates koguneb vaikselt rahvast. Vahin niisama ringi ja naudin hommikupäikest. Kuna mul tuleb siin paadis veeta järgmised kaheksa tundi, siis otsustasin enne väljumist teha veel väikse eine. Jalutan piki sadamaäärset tänavat ja ei suuda otsustada millisest roka-august süüa tellida. Nii ma siis uudistan ja mekin, mida head pakutakse. Siin ju ei eksisteeri mõistet kauplus, toidupood või kaubamaja.. siin on kõikjal üks laialivalgunud turg. Lõpuks leian endale munapirukad. Välja näevad nagu pirukad. Salamahti ma ka loodan, et piruka maitse oleks ka nagu oleks pirukasse pandud muna.. jõuan oma sisseostudega tagasi paati. Lõhn on mõnus ja otsustan ühe piruka kohe pintslisse panna.. Näole tuleb lahe naetatus, kui pean tunnistama, et välimus oli petlik ja olen väikse üllatuse osaliseks saanud. Ma ei julgeks väita, et see, mis pirukas oli, omaks sarnasust munaga.. ma pigem ütleks, et see oli mulle veel tundmata maitsekogemus ja maitse oli huvitav.. natuke käis see roheline pasta mul suus ringi, aga eeldasin, et see ehk mind ei tapa ja sõin ära ka kõik teised pirukad :-)

Varsti eemaldus paat kaldast ja reis algas.. Paadisõit vastas mu ootustele. Kõik oli täpselt nii nagu ma olin seda endale ette kujutanud. Oma kohalt paadikatuselt sain ma ka lahedalt pilti teha. Jõeäärset palistasid palmisalud. Inimesed jõeäärsetes külades tegid oma argitoimetusi, lapsed jooksid mööduva paadiga kaasa ja nõudsid valjuhäälselt kommi ja pastakaid. Huvitav, kui palju neil juba pastakaid kodus on.. Puude varjus sädistasid kirjud papakoid. Ilus on siin. Soe, päike paistab… paat liigub vaikselt popsudes jõekohale kooldunud palmide alt läbi. Vees näen ringi ujumas milli-mallikaid, mis on suured nagu Selveri kilekotid :-) Loodus on siin võrratu. Selline äraütlemata hea tunne on olla täiesti üksi, kohas kust mitte keegi mind otsida ei oskaks. Aeg võiks siin nüüd peatuda, siia võikski jääda..

Paraku saab iga hea asi ükskord otsa ja lõpeb ka minu paadireis. Paadist välja astudes on tunda kergelt tasakaalu häireid. Ikkagi päev loksumist seljataga. Otsides paadi juurest "teed välja" , tuleb läbida kohustuslik kadalipp kaupmeestest, kes turistidele igasugu manti müüa üritavad. Õnneks on mul vist annet neid vältida ja piirdun vaid küpsetatud banaanide ja väikse piimakohvi laksuga, mida nad oma väiksestest armsatest savinotsikutest pakuvad. Jõudes majade vahelt välja mingi maantee äärde, pean ma konstateerima fakti, et taaskord pole mul õrna aimugi kus ma olen. Allepey see kohe kindlasti ei ole. Pigem on see mingi linnast väljas asuvate maanteede ristmik. Ma vist olen juba maininud kui hea tunne on olla endalegi teadmata kadunud :-) Ma võin sellest tundest sõltuvusse sattuda :-) Kahjuks pole mahti kaua mõnuleda ja uurin teeservas kükitavatelt karjalt unelevatelt meestelt, et kus suunas lähim raudteejaam on. Nad siis seletama, et sõltub, kus ma minna tahan. Seletan, et Allepey raudteejaama otsin ja sihtpunkt on Varkala. Nad soovitasid selleks võtta mul buss ja sõita käega näidatud suunas umbes 10km ja sealt edasi uurida, kuidas edasi saab. Ahnii. See oli nüüd küll lihtne soovitus. Arvestades, et ma ei tea, kus ma praegu olen ja kus on see koht, kus ma peaksin maha minema. Samal ajal tuleb piki maanteed üks ülerahvastatud monstrum, mida nad järjekindlalt bussiks kutsuvad.. Mehed ütlevad, et see pole minu buss. See buss sõidab Kollamisse. Aga see on ju koht kust ma hommikul startisin. Cool. Raban oma väikse seljakoti ja torman bussi poole, jooksupealt veel meestele lehvitades.

Kuidagi ma sinna ülerahvastatud bussi mahutun. Vaatan kella. Tulenevalt varasemast bussisõidukogemusest, tean et see 80km lõik võtab mul nüüd umbes 2,5 tundi aega. Siin lõuna – indias liiguvad bussid, oluliselt kiiremalt kui põhja - indias :-) Need kaks pool tundi sõitu on üsna nüristavad, sest ma olen pikka kasvu, akendest midagi välja ei näe ja pean piirduma vaatega, mis avaneb bussi katuse all. Väljas hakkab vaikselt hämarduma. Sõidu lõpu poole üritan siiski kuidagi küürutada, et mitte oma peatust maha magada. Indiale omapäraselt on kõik need 80km teed üks suur linn ja väga raske on aru saada kus miskit algab või lõppeb. Ainsaks orientiiriks on kõikjal laiuatavad reklaamplakatid, kust võib proovida midagi välja lugeda ja oletusi teha. Kollami bussijaama jõudes on juba üsna hämar. Väljudes küsin bussijuhilt, et milline siin bussijaamas võiks olla buss Varkalasse. Ta ütleb üsna veendunult, et Kollamist Varkalasse bussi ei käigi. Mul on vaja läbida veel viimased 25km. Uurin oma taskumärkmikust, et rong siist linnast läheks 1,5 tunni pärast. Nii pikalt ei viitiks passida. Lähen bussijaama sisse ja nõuan bussi Varkalasse. Selgub, et tõepoolest ei lähe Varkalasse ühtegi otsebussi. See seletab minu hommikust janti bussidega :-). Nüüd, kus väljas on juba pime, ei taha ma seiklema hakata. Aga tegelikult on mul savi, mis edasi saama hakkab. Elu on ju seiklus ja kiiret pole mitte kuhugi. Võtan suuna hoopis ühe müügimehe poole, kes oma väiksel lõkkel õhtust kohvi keedab. See on just see, mis mulle hetkel head võiks teha.. Istun selle mehe juurde maha, et veidi ringi vaadata ja nautida õhtust tänavaaskeldust. Minu juurde tuleb taas mu endine bussijuht ja küsib, et äkki ma tahaksin hoopis rikšaga Varkalasse minna. See maksab küll kordades rohkem, kui bussi või rongiga, aga oleks täiesti arvestatav alternatiiv.. Mõtlen viivu ja jään nõusse. Tegelikul on ju seegi küsitud summa suht olematu ja ma võin seda endale lubada :-)

Sätin ennas mõnusalt laiale riksa tagaistmele. Teoreetiliselt peaks ma nüüd isegi ju kiiremini tagasi saama kui bussi ja rongiga, aga.. Juba esimesel tänavanurgal satume keset mingit paraadi ja edasi liigume nendega samas tempos. Olles nii juba umbes 20minutit liikunud. Märkab mind üks politseinik, kes jookseb rikša ette ja hakkab kiirel sammul meile läbi rahvasumma teed rajama. Olen äärmiselt liigutatud. Omaarust olen täiesti tavaline (valge)inimene ja sellist erikohtlemist ei vaja, aga väike uhkus hinge poeb ikka. Lõpuks oleme vabanenud kolonnist ja rikša lisab tempot. Varkalasse jõuame rongiga üheaegselt. Hotelliväravas peatun veel viivu. Taas on üks vahva päev Indias lõpule jõudmas.. Hotellist leian oma reisikaaslased, kellega koos suundume rannapromenaadile õhtusöögile.

Muidugi oleks võinud ju koduses eestis veeta tunde oimetuna teleri ees, õllepudel käes, sügada m..idagi..

Selline ta siis oli.. päev Indias.

Iga päev ise näoga ja kordumatu. Mõni päev lahedam, mõni mitte nii lahe, aga suur seiklus igatahes.. :-)