2008a Kuldne kolmnurk; Khajuraho, Varanasi, Kerala.

07.01.2008  1.päev

Tallinna Lennujaam. Renee pakib oma seljakoti viimasel hetkel veel prügikotti lootes seda näha Delhis sama puhta ja tervena. Helsingi lennujaamas teeme aega parajaks väikse õlle ja mõne snäkiga, kuni järsku tuleb teade, et meie lennukile on „last call“. Võtab „jahedaks“... Pole veel reisi alustada jõudnudki, kui juba hakkame maha jääma... Lennukis istume üsna tagaotsas ja seal oli isegi veel vabu istekohti nii, et me saame end eraldi mugavalt ja laiutades sisse seada. Teenindus oli igati tasemel ja süüa sai ka piisavalt. Vahetult enne Delhit teatati, et lennuliikluse tihedusest ja suurest sudust tingituna jääme veel tunnikeseks Delhi ümber taevasse tiirutama. Lennuki suurelt lae-ekraanilt oli näha, kuidas me kaardil linnalähistel taevas poognaid joonistasime. Seega kujunes meie lennuaja pikkus 6h45 veel tunnikese pikemaks.. Kuigi Finnairi teenindus oli igati tip-top ja lennureis sai liigitatud mäluboksis "meeldiv kogemus" kausta, ootasime juba pikisilmi pehmet maandumist Indira Gandhi International lennuväljale. Kell liikus aeglaselt, eriti kui pead istuma ja ootama, kuid õnneks kella 01h50 paiku kõlas meie piloodi rahulik hääl, mis teatas: on antud luba maandumiseks! Juhhei! Nüüd algas Indian time, mis meie ajavööndiga erineb vaid 3 ja pool tundi, kuid sisimas tundsin, et algab avastusretk hoopis teises aeg-ruum vööndis, mis meist paljuski hoopis 7 mäe ja mere taga....

Esmamulje Delhi lennujaamast oli „huvitav“. Kunagi võis see ju päris ilus koht olla. Lae alla oli tõmmatud võrgud, et ripplae detailid kaela ei kukuks ja tundus et aastal 60 oli keegi remondiga alustanud, aga siis pooleli jätnud.. Hais oli ka päris lahe, aga sellega harjus ruttu. Tolliametnik nõudis registreerimiskaardil asukoha aadressi Indias. Ma siis kirjutasin sinna paljude Indias külastatavate linnade nimed ja see talle sobis. Endal näos Mr. Beani naeratus, et küll mina tean ikka palju linnu. Lennujaamas vahetasime ka kaasavõetud valuuta kohalikuks rahaks. Päris korralik pakk laoti pihku. Hiljem võtsin osa sedeleid rahakotist välja ja peitsin mujale taskutesse, et rahakott kinni läheks ja et kui ostmisteks läheb, siis kohalikud ei näeks mis üüratu rahamägi nende kaante vahel on.

Lennujaamast väljudes oli välisukse lähistel suur rahvamass inimestest, kes olid kellelegi vastu tulnud ja oma nimesildi leidmine nende seast tundus esmapilgul keeruline, aga seal ta oli, meie Krishna ootamas meid roosade roosidega. Krishnast sai meie oma mees Delhis järgneva 2 päeva jooksul. Seda hindu jumaluse nime kandva mehe leidsime läbi trip.ee postituste ja tema siis meile nüüd oma reisiteenust pakkuma hakkaski.

Lennujaamast väljumine tundus tema seltsis üsna turvaline, arvestades kui palju seal oli igasugu takso- ja rikshamehi oma võimalikke ohvreid otsimas. Aga meid ootas üks väike valge minibuss ja sõit ööbimiskohta võis alata!

Arvestades, et kell oli juba väga hiline, siis liiklus oli linnas üllatavalt tihe. Siin - seal oli tänavate kõnniteedel näha tekkidesse mähituna magavaid inimesi. Lõpuks jäi auto seisma tänaval nimega Main Bazar. Teadsin seda nime ennegi, aga kuni selle hetkeni ei omanud ma selget kujutluspilti ees ootavast. Autost väljudes oli esmamulje selline, et sellist kohta „pole olemas“. Siiani oli mulje öisest linnast üsna viisakas, aga nüüd...  Jalgsi edasi hotelli poole liikudes oli võimas mustus kõikjal meie ümber. Prügihunnikutes magavad lehmad, koerad, kodutud. Majad oleks nagu mingi sõja üle elanud. Edasi liikusime ühte eriti hämarasse kangialusesse, mille kohta Renee hiljem mainis, et see teekond hotelli poole oli enam kui kahtlane ja ta oli valmis juba lahinguks juhul, kui tegemist on mingi pettusega ja meid röövida püütakse. Eks tunne oli küll nagu osatäitjal reaalselt toimuvas õudusfilmis. Ei ole võimalik, et sellises kohas saab üldse hotell olla. Lõpuks jõudsime oma oodatud sihtpunkti. Hotelli vastuvõturuum oli tilluke, hämara öö-valgusega ja selle põrandal magasid kaks teenindajat oma õndsat und. Täites esmased formaalsused, liikusime magajate vahelt edasi oma toa poole. Veel öösel algas esimene koosolek Krishnaga meie hommikul algava päevatuuri asjus. Peale tunniajalist vestlust jõudsime kokkuleppele hindades. Lõplikud pakkumised olid: tavalise autoga 700 Rs ja Luxuri Coach-ga 1500Rs. Me eelistasime ära proovida Lux versiooni.

Uni polnud just väga magus. Esmamuljed keerlesid filmilindina peas ja võttis aega seda seedida. Keegi käis meie akna taga kusel, kuskil paugutati…

08.01.08 2.päev Delhi

Melu hotelli retseptsioonis algas juba kella kuuest hommikul. Dušši all käimiseks oli soe vesi 7-10-ni ja nii oli see ka paljudes teistes tulevastes hotellides. Elekter käis ka kuskil ära iga natukese aja tagant..

Oma ringreisi linnas alustasime kella kaheteist paiku. Külastasime Lakshmi Narayan templit (http://www.laxminarayan.blessingsonthenet.com ), Presidendi paleed, Indian Gate-i. Lõunasöögi tegime mingis suvalises töölissööklas - kantiinas. Me ju tulime Indiasse kogema midagi erilist ja kõik urkad on meil vaja läbi käia. Esimeseks päevaks endalegi ootamatult julge ettevõtmine. Toitu serveeriti metallist roostevaba kandikul (meie mõistes taldrik), millele laoti väikesed portsjonid erinevate kohalike toitudega. Toit oli harjumatu, aga söödav. Joogiks oli piim. Tükk aega põrnitsesime pakutavat piima, et kas juua või mitte. Palju on hoiatatud selliste toitude ja jookide eest, mis pole läbi küpsetatud, aga meie oleme ju julged. Klaasi kätte võttes oli tunne nagu hüppaks elus esimest korda lennukist langevarjuga alla. Lai naeratus näos, sai tõdetud fakti – tehtud. Maksis see ekstreemsus meile 70Rs näo pealt.

Järgmiseks külastasime Mahatma Gandhi kunagist elukohta, mis tänaseks on tehtud päris huvitavaks interaktiivseks audio-visuaalseks muuseumiks (http://www.gandhimuseum.org/ ). Edasi sõitsime vaatama maailma suurimat hindude Akshardham templit (http://www.akshardham.com/ ). Tempel olevat alles hiljuti avatud ja seda ehitati 5 aastat, 11 000 ehitaja poolt ja peamiselt annetustest. 2007 aasta detsembrist on Akshardam Guinnessi rekordite raamatus kui kõige suurem hindu tempel maailmas. Väga võimas ja ma kohustaks igaüht seda külastama, kes Delhisse satub. Delhis pole sellele võrdset vaatamisväärsust. Sissepääs templisse on tasuta (ja templisse sisenetakse ilma jalanõudeta nagu ka kõikidesse teistesse templitesse). Kui tahad külastada ka 3 muuseumit, siis see maksab 125Rs. Muuseumi osa läbimiseks peab varuma 3-4h aega, aga seda peab tegema. See on neil täiesti uus moodus tutvustada oma ajalugu. Selle aja jooksul külastatakse kolme näituse osa. Ma isegi ei oska seda sõnul kirjeldada. See on justkui virtuaaltuur läbi nende ajaloo, mis sisaldab suurima ekraaniga kino, mida mina iial näinud olen ja ka väikest paadiretke nagu Legolandis ja seegi oli ajaloo teemaline. See on väärt kogemist.

Päeva lõpetuseks tutvusime kohaliku viinapoega, et teha hiljem seedekulgla desinfitseerimine. Muide alkoholimüük on seal riiklikult reguleeritud ja müügikohti on vähe. Selles kitsukeses poes pakuti  nii kodumaist, kui välismaist kraami, aga kõige populaarsemaks artikliks tundus olevat  kohalik õlu. Näha oli aga ka kohalikku veini, viina, rummi. Õlu maksis ca. 20 EEK pudel, vein oli ligi 100 EEK. Alates 100 EEK-ist algasid ka kangema kraami hinnad.

India kohvik

Päevale tagasi mõeldes pani imestama nende liiklus, mis toimis oma uskumatul moel. Teedel liikusid kõik, kes olid liikumisvõimelised. Autod, bussid, motorikshad, velorikshad, jalakäijad, lehmad, härjarakendid, rollerid, jalgratturid ja koerad läbisegi. Signaalitamine oli kohati kõrvulukustav, aga samas oluline liiklejate omavaheline suhtlemiskeel. Autodel olid head juhul küljes vaid juhipoolsed peeglid ja mootorratastel ei olnud üldse peegleid või olid nad n.ö. sisse keeratud, sest vastasel juhul nad sõidetakse sul esimese poole tunniga lihtsalt küljest ära. Pealtnäha on tegemist täieliku (NB! Vasakpoolne liiklus) kaosega, tegelikult on India liiklus väga üksteisega arvestav – imekspandav – arvestades seda liikvel olevat massi ka kirjusust. Ringteede haljasalad olid täis kohalikke mehi, kes seal magasid või lihtsalt omavahel lõbusalt aega veetsid. Tundub, et mitte kellelgi  ei ole  kuhugi kiiret.

Õhtupoolik kulus desinfitseerimisele ja päeval nähtud sündmuste  arutelule, mis läks nii valjuhäälseks, et esmakordselt minu elus tuldi uksele teatama, et me võiksime seda teha vähe vaiksemalt. No eks meil oli mida arutada ja püüda nähtut lahti mõtestada euroopa mõistusele vastavaks. Diskussiooni tulemusena oli meil hea meel, et saime oma esimese päeva veeta Krishna turvalises seltsis, kes rääkis juurde palju kohalikust elu-olust, valitsevast kastisüsteemist ja päästis meid ”rohelisi” kohalike šaakalite käest.

09.01.08 3.päev Old-Delhi

Hommik algas taas varakult koerte kakluse ja kõvahäälse haukumisega meie hotelli ees tänaval. Hommikusöögiks hankisime banaane 20Rs kilo ja mandariine 10 Rs kilo(1 EEK = 3,6 Rs).

Krishna juures läks lobisemise peale taas mingi 1,5 tundi, mille tulemusel jõudsime arusaamisele, et sealses ühiskonnas ei saagi äri teisiti ajada, kui kõigepealt pead ära rääkima, millega tegeled, millega pere tegeleb, kas oled abielus, mitu last sul on, miks sa oma pere juurest ära tulid (reisile), kuidas on su kassi tervis ja alles siis saad hakata rääkima sellest, et mis on meie hotellitoa lõplik hind? (see oli meil endiselt läbi rääkimata, kuigi elasime juba sees). Kahe esimese öö eest kaheses toas maksime lõpuks 350Rs. Kolmandaks ööks paigutas ta meid ringi kõrvalhotelli hinnaga 250Rs öö. Muide mõlema hotelli põhilisteks kundedeks paistsid olevad Lõuna-Koreast pärit turistid.

Maksime talle rahad kohe ära ja tegime natuke mustkunsti juurde näidates kuidas eesti 5-kroonisest saab võluväel teha 500 kohalikku raha. See talle meeldis.

Ülejäänud osa päevast oli meil plaanitud omapead Old-Delhi külastuseks. Loomulikult tahtis Krishna meile ise giidiks olla, aga tema hind oli üsna  kallis ja kuidagi õnnestus meil sellest pääseda. Meil polnud midagi tema särava isiksuse vastu, aga matkakontseptsioon nõudis võimalikult palju omapead seiklemist. Krishna vend, kes oli tema abiline,  viis meid metroojaamani – uskumatu, et ta tegi seda täiesti tasuta.

Turvakontroll metroos soris läbi mu seljakoti ja ametniku silmad lõid särama leides sealt seest pommi asemel Rough Guide raamatu "India". Metroojaam on arusaamatult puhas ja ilma igasuguse graffiti ja nätsuplärakateta. Rong on rahvast täis. Esmakordselt tunnen ma, et inimestel, kellel pole mitte kuhugi mitte kunagi kiiret, on järsku rongi saabudes saanud uue energialaengu ja rongipeale trügides toimib reegel, et kellel jõud - sellel õigus. Kuidagi me siiski peale saime. Harjumatu oli tunda endal rongirahva uurivaid pilke nagu oleks mingid klounid rongis lahti lastud.

Old-Delhi metroojaama ümbrus oli taas täis rikshamehi ja kõnniteeäär oli palistatud kõikvõimalike tegelastega, kes mingit teenust pakkusid. Kingsepad, rätsepad, pudi-padi müüjad. Tee servas oli ka välikäimla, ehk valge glasuurplaadiga kaetud  sein, mille kõrval seisis mees oma pannikestega ja praadis soovijatele kanakintsu. Milline huvitav kooslus ja muidugi milline lõhnabukett...

Old-Delhis külastasime esimesena Sikhi templit - Sikh Ganj Gurudwara. Ja kallile lugejale veel meeldetuletuseks, et sikhid on need värviliste turbanite ja habemetega mehed. Siinkohal veel väike lisamärkus, et India ühiskonnas on religioon väga olulisel kohal ning see lihtsalt on abivahed ka sinu määratlemisel. Indias moodustavad ligi 80% elanikkonnast hinduistid, suuruselt teine grupp 13% on moslemid ning lõpuks sikhid, jainism, budism kokku 3%. Samuti kohtab seal regioone, kus on pikk kristlik ja juudi traditsioon (ühiskonnast 2%). Seal templi juures aga hüppas kohe meile ligi üks mees ja palus jalanõud jätta mingisse kontoriruumi.

Umbusklik nagu ma selleks hetkeks juba kohalike suhtes olin – kahtlustasin taas raha väljapinnimise süsteemi, aga tundus, et meil pole muud valikut. Nii kõmpisimegi natukese aja pärast paljajalu ja pea rätikuga kaetud sikhi templisse läbi väikese veerentsli... Ebamugav tunne on. Mul jalad mustad, aga kohalikud rüüpasid enne sisenemist sellest rentslist peoga vett. Ainuüksi see vaatepilt võis kõhu lahti teha. Ringkäik sees tehtud ja mõned minutid mõnusalt vaiba peal maas istutud ja jalgu puhatud, läksime tagasi oma pastelde järgi. Mehelt, kes meie kingi valvas, sai küsitud üks täpsustav küsimus nähtu kohta, mispeale saime veerand tundi kestnud vastuse sikhismi põhitõdedest. Saime näiteks muuhulgas ka teada, et erinevalt hindudest puudub neil kastisüsteem ja osa sinu pühendumisest usule väljendub juuste ning habeme mitte lõikamises. Ja neid pikki juukseid nad seal turbanite all peidavadki... Otsustasime, et aja kokkuhoiu mõttes me ei küsi rohkem midagi. Järgmisena külastasime Red Forti (http://en.wikipedia.org/wiki/Red_Fort ), mille juures üks tädi küsis annetust laste kooliekskursiooni jaoks. Ma siis mõtlesin, et heakene küll, et annan siis natuke. Õnnetuseks oli mul vaid 100Rs, aga tädi lubas mulle tagasi anda nii palju kui vaja. Ütlesin, et ma annan talle sellest 30Rs laste heaks, mispeale ta võttis mu raha, andis 50Rs tagasi ja pistis jooksu. Tõesti ma ei viitsinud hakata teda taga ajama, aga väikse õppetunni sain sellega küll. Iga heategu siin elus saab karistatud.

Red Forti sissepääs maksis 100 Rs. Ehitis ise oli üks ilmatuma monstrum, aga ei miskit erilist. Järgmiseks võtsime sihikule lähistel asuva Jama Mashid`i mis on suurim mošee Indias (http://en.wikipedia.org/wiki/Jama_Masjid,_Delhi ). Otsustasime sinna põrutada jalgrattarikshaga. Ratturid ründasid meid juba enne, kui tänavale jõudsime. Rikshamehi oli palju kui prussakaid. Kõik karjusid midagi läbisegi. Ei saanud isegi aru, mis me ümber õieti toimus. Üks moment järsku kõik haihtusid. Olime vähe segaduses, et mis nüüd, kuni märkasime, et meie selja taga seisis keegi korralikult riietatud härrasmees, keda kõik kartsid. Saime aru, et meid oli tuldud kaitsma. Kõik toimis sõnatult ja kiirelt. Kui olime Fortist natuke eemaldunud, siis see kari ründas meid taas. Kuna olime juba mõttes nõustunud ideega proovida selle liiklusvahendi mõnusid, siis saime kiirelt meestega kaubale. 50Rs eest sõidutati meid 1km kuni järgmise kohani. Teadsime isegi, et olime rämedalt selle teenuse eest üle maksnud – oli üks asi siiski kahe silma vahele jäänud. Kohale jõudes teatati meile, et see hind oli ju ühe inimese kohta ja et meil tuleb maksta 100Rs. Oh seda sõnelemist kohapeal, aga kuidagi me lõpuks tulema saime.  Minul õnnestus taas põrgata ühe kerjusnaisega kokku (see polegi nii keeruline), kes väga härdalt palus natuke raha. Andsin talle 10Rs mille peale sain ma hoopis sõimata, et miks nii vähe ja pealegi iga normaalne inimene annab ikka eurot või dollarit.. Sealtmaalt lubasin ma endale, et ma ei anna mitte iial, mitte kunagi, ühelegi kerjusele raha. Õhtul Krishnaga sel teemal rääkides, ütles ta, et raha võib anda küll, aga ainult neile kellel on mingi puue ehk inimesed, kes ise tõesti tööd teha ei saa...

Viimase vaatamisväärsuse Jama Masjid sissepääs oli tasuta, kuid fotokas 200 Rs. Ühte minaretti saime sisse (50Rs) ja ka ülesse mööda kitsast treppi. Väga kitsas ja palju rahvast trügimas. Vaade alla mošee Courtyardi (väljakule)  ja Delhi peale oli väga sudune. Krishna soovitas lõunat sööma minna kuskil siin ligidal asuvasse Kream hotelli, aga me siiski ei läinud sinna. Kolasime Old Delhi kitsastel kaubatänavatel ja läksime lõpuks metrooga Connaught Place väljakule. http://en.wikipedia.org/wiki/Connaught_Place,_New_Delhi

Küsisin ühelt kohalikult budget nonvegetarian restorani ja juhatas meid lahkelt Mahani nimelisse söögikohta. India, hiina, tai, india restoran. Kana Sizzler, megahea. My Coffe nimelises kohvikuketis tegime veel imehead capuccinod.

Tagasi läksime paar km jalgsi New Delhi Railstationi juurde ja seal kohe ongi Main Bazar, kus meie hotell. Viimased 300 m saime natuke ka vihma.

10.01.08 4.päev Jaipur

Äratus öösel 2.45. Minul jäi see magamine vahele. Taas ei lasknud päevased emotsioonid unel tulla. Öösel justkui päev algab taas ja sa rändad mõttes uuesti neid käidud radu. See on väsitav. Lähme alla hotelli fuajeesse, mis on magavaid tegelasi täis. Krishna, kes lubas meid öösel raudteejaama viia, on kadunud. Õnneks päästsid unimütsid meid hädast välja ja tellisid meile takso ära. Krishna oli eelnevalt maininud oma teenuse hinnaks raudteejaama 200Rs, olles vahepeal asjades targemaks saanud surusime raudteejaamas taksojuhile 100Rs pihku ja nähes tema näole ilmunud laia naeratust sain aru, et seegi oli kõvasti üle makstud. Olgu tal siis hea päev. Old-Delhi raudteejaama põrand on paksult magavaid inimesi täis. Näha on ka ringisibavaid rotte. Jaamakorraldajalt saime vaevata teada kuhu perroonile me minema peame. Üleüldse on meil ainult positiivsed kogemused kui ise esimesena kellegi poole pöördume ja abi küsime; keegi ei valeta, ei häma ega juhata valesti (vastupidiselt sellele mida oleme lugenud foorumitest ja blogidest). Rong saabus jaama 40 minutit enne õiget aega ja väljus täpselt - 04.30. Perroonil tutvusime ühe kohaliku poisiga, kes soovis meiega oma inglise keelt harjutada. Vestlus jätkus ka veel rongis. Nii oli ka natuke lihtsam sisse elada esmakohtumisel ”second sleeperiga”. Kõik kohad olid juba täis magavaid kohalikke ja õhk oli üsna paks. Kuidagi sai leitud oma kohad ja püüdsime mõne hetke enne päris hommiku saabumist pikutada.

Äratus rongis oli varasematest reisikirjadest tuttav hõikamine üle vaguni: chai – chai – chai ja seda üsna vahet pidamata. Vaid 10 minutilise hilinemisega jõudis rong hommikul Jaipuri. Raudteejaam ja selle lähiümbrus on väga räpane. Igasugu varrukast sikutavate meeste suhtes on tekkinud teatav immuunsus.

Esimese asjana läksime rongijaama turismiinfosse. Raudteejaamades asuvad turismiinfod on seljakoti ränduritele väga suureks abiks. Neilt saab tasuta linnakaardi, märgitakse peale põhilised vaatamisväärsused, mainitakse, kuidas nende juurde pääseb, millised on sissepääsude ja liiklusvahendite hinnad. Räägitakse ka võimalikest turiste varitsevatest ohtudest antud linnaruumis. Loomulikult pakuvad nad ka oma tasulisi teenuseid , aga need pole kohustuslikud. Peale väikest vestlust otsustasime nende kaudu hotelli võtta. Ikkagi päris esimene omal käel hotelli otsimise kogemus. Ütlesime oma hinnapiiri 600Rs ja vastavalt sellele märgiti meile paberile võimalikud sobivad hotellid. Nende kaudu võtsime ka taksojuhi, kes tegi meile linnaekskursiooni. Ekskursiooni eest maksime me häbematult palju, aga leidsime, et me hoiame siiski oma aega sellega kõvasti kokku, kui ei pea ise midagi otsima minema – ikkagi esimene kord omal käel hakkama saada.

Meie giid-taksojuht võttis meid raudteejaama juurest auto peale ja viis esimest võimalikku ööbimiskohta üle vaatama. See sobis (hotell Hindustani) ja sõitsime edasi linnaga tutvuma. Teele jäid Pink City 7 väravat, vanalinn, Tuulte Palee (Java Mahal), Observatoorium Jantar Mantar, Jal Mahal, Maharadza palee – seal ründas meid esmakordselt üks kerjus, kes isegi  autosse püüdis tungida ja uksi lahti tegi. Vanamehe käest pääsenuna läksime enne lõunapausi mingit matusekompleksi üle vaatama –  ei midagi erilist, lihtsalt mitu katkist maja ja kogu lugu. Palju suurema huviga vaatasin ma tänavatel jooksvaid tuulelohedega lapsi. Neid oli seal tõesti palju ja puud olid täis sinna kinni jäänud tuulelohesid. Mõnel puul oli okstes rohkem lohesid kui lehti. Lõunapausi tegime valgete (loe: turistide) jaoks mõeldud restoranis. Hinnad olid seal tavapärasest kallimad, aga toit oli ka euroopalikum st mitte nii vürtsikas. Restoranist leidsime eest suurema grupi eesti mehi!, kes olid organiseeritult tulnud Indiat avastama. Alati on tore omasid kohata ja jagada saadud emotsioone. Nad mainisid, et elavad mingis hotellis raudtee  lähedal ja neil seal sõidavad rongid ”läbi toa”. Meile tegi see loomulikult nalja, aga oma hotellist räägin natuke hiljem :-). Hilisemas omavahelises vestluses püüdsime määratleda, et mida teeb umbes kümneliikmeline meeste punt Indias? Ühest vastust me ei leidnud – küllap oli grupp Eesti meesvõimlejaid.

Kõhud täis, startisime edasi Amber Forti (http://www.jaipur.org.uk/forts-monuments/amber.html ). Saabudes ootas meid ees sellisele kohale tüüpiliselt suur armee igasugu müügitegelasi ja kerjuseid. Raske oli neile selgeks teha, et me midagi osta ei taha ja mõni mees üritas oma kauba headust selgitada alates kindluse sissepääsust kuni meiega koos mäe otsa kindluseni ronides. On neil alles järjepidevust. Kindluse tagaosas jalutades sattusime ”abivalmi” turvamehe peale, kes kutsus, et tule tema järel ja ta näitab meile midagi põnevat. Vedades meid läbi erinevate keerdkäikude ja labürintide, nägime ka maja teisi tsoone kuhu turistid omal käel arvatavasti tulla ei oskaks ja eks äraeksimisoht oli täiesti olemas. Oma heateo eest tahtis ta muidugi hiljem ”kohviraha” saada. Taskus polnud peenrahast enamat kui 3Rs. Nõme olukord. Jälle ei suutnud me ette näha, et miski siin riigis pole tasuta, aga tõesti polnud selle väljaminekuga arvestanud.

Peale Amber Forti läksime Nagarath ehk Tiger Fort-i läbi kammima (maharadža ja ta 9 naise talve-ja suveresidents) http://www.jaipur.org.uk/forts-monuments/nahargarh-fort.html See asus maalilisel mäenõlval ja sealt avanev vaade linnale koos päikeseloojanguga oli nagu kaader mõnest ilusast romantilisest filmist.

Päikeseloojang nauditud, otsustasime sellega oma päevaseiklused lõpetada ja lasime end tagasi hotelli sõidutada. Täiesti ootamatult (nagu tavaliselt) jäi meie teele üks tekstiili- ja vaibapood, kus autojuht tegi peatuse, et me kasvõi ühe minuti ringi vaataksime. Kulus terve tund enne, kui ostu sooritamata tulema saime.

Hotelli jõudes tegime kiired märkmed päevasündmustest ja meenus Eesti poiste nali, et „neil sõidavad rongid läbi hotelli.” Nüüd selgus, et ega see polegi nii naljakas, eriti kui meie valik eriti targem ei olnud. Öö möödus nagu raudteejaamas magades.

11.01.08 5.päev Jaipur-Agra

Ärkasime kümne paiku. Rongidega olime juba harjunud ja sõidugraafikut võis meie käest  juba täitsa vabalt küsida.

Hotellist lahkudes oli täiesti  juhuslikult,  meie teistest  eraldiseisva hotelli ukse ees ootamas üks vaba tuk-tuk, mis viis meid 30Rs ees kiviviske kaugusel asuvasse raudteejaama. Teepeal selgus, et ka täiesti juhuslikult oli see tuki juht eelmise päeva autojuhi vend, kes pakkus oma sõiduteenust kuni rongi väljumiseni. Tundub, et siin riigis on peresidemed nii kõvad, et kui keegi on suutnud turisti kuskil rajalt maha võtta, siis üritab ta sulle kogu oma suguvõsa pakutavad teenused maha müüa, seda siis nii otseselt kui kaudselt. Raudteejaamas jätsime oma seljakotid turismiinfo punkti ja võtsime uue tukimehe, kes viis meid 15Rs eest linna keskel asuvasse rahavahetuspunkti. Alguses plaanisime sinna minna ise kaardil näidatud teid mööda, aga kuna seal ju kuskil tänavanimedega silte ei ole ja kohalikelt nõu küsides selgus, et nad ei oska kaarti lugeda, siis oli tuk-tuk ainuõige otsus.

Rahad käes, läksime sööma. Üllatavalt hästi maitses riisijahu baasil tehtud Utahpur, mis maitses nagu omlett.

Rongini oli veel aega ja edasi jalutasime mööda kesklinna tolmuseid tänavaid, ostsime teepeale õlut kaasa ja tõrjusime edukalt kerjuste rünnakud. Rongijaamas õnnestus meil leida välisukse läheduses vabad pingikohad. Parimat kohta enese eksponeerimiseks on raske leida.. Ei pidanud kaua ootama, kui kamp kohalikke noorukeid tulid meie juurde sooviga pilti teha. Nii me siis pildistasime vastastikku teineteist. Peale pildistamises osalevate noorte kogunes meie ümber ka niisama uudishimulike rahvamass. Jaamapolitsei hoidis kogu olukorral silma peal. Kui noortekamp ja muu rahvas oli lahkunud, siis jäi meie kõrvale põrandale istuma üks mees, kes lihtsalt istus n.ö ohutus kauguses ja ainiti vaatas  mida me teeme. Mõne minuti möödudes tuli üks naispolitseinik ja palus tal endale leida teine koht. Mees vastu ei punninud ja saime mõni aeg isegi rahulikult omaette olla.

Rong (Jaipur-Agra MARUDHAR EXPRESS - 241 km) tuli taas õigeaegselt. Istekohad õnnestus ka probleemivabalt vahetada kõrvuti olevateks. Tänutäheks lasime  oma kupeevahes kommikoti ringikäima ja sellega sai suur sõprus kohalikega loodud.

Kuna pikk tee oli sõita, siis Renee otsustas meeleolu tõstmiseks ühe õlle lahti nööpida. Tegime seda vastavalt kohalikele kommetele, et pudel oli varjatuna kiletotis. Joomine ei ole  ju kuskil Indias avalikus kohas lubatud. Tükk aega mõtlesime, et kuidas meie lahke kohalik pinginaaber suhtub, kui talle ka pakkuda õlut. No saab mis saab ja sai siis pakutud. Oh sa poiss, see kuukas nagu kaevul… meie jaoks veidral moel, pudelit suule panemata (valas distantsilt suhu). Aga selline on lihtsalt nende komme. Neil ei joo mitte keegi mitte kuskil pudelist nii nagu meie oleme seda harjunud tegema.

Peale esimest õlleringi võtsid kohalikud oma toidud kotist välja, mis naised neile pikale teele kaasa olid teinud ja me hakkasime kõik koos sööma. Pannkoogi laadsed leivakesed naanid ja erinevad kastmed sinna juurde. Kõhu sai täis ja maitses hästi. Ka magustoiduks pakutud kohalik maius oli üsna söödav. … ja meie õllesõbrast rongikaaslane leidis enda kotist dzinni laadse joogi ja sellelegi ajasime koos päkad silma. No kes oskas sellist püha sööma-aega kohalikega rongis ette näha.  Aeg kulus kiirelt ja lõbusalt. Kui väljas hakkas hämarduma ja vagunis läks  jahedamaks, võttis kostitaja oma reisikotist teki ja viskas meile peale, et meil soojem oleks. Sõnatu. Kas mina oleksin ka nii teinud, kui rongis neegritega kokku oleksin põrganud? Kahtlen.

Nagu tavaliselt oli selleski rongis palju tee, kohvi ja pirukapakkujaid läbi jooksmas. Suurest uudishimust sai isegi üks savitopsis tee ära proovitud. Maksis 3Rs. Söögid on enamus rongirahval endal kodunt kaasa võetud ja üks moment jäi isegi mulje, et polegi rong vaid hoopis liikuv söökla. Kui jaamas mõtlesime, et mida need kohalikud oma suurtes pampudes kaasa veavad, siis õhtu saabudes võluti neist välja rongis magamiseks mõeldud suured padjad ja tekid. Tõesti… mitte mingid lihtsalt  linad ja kaltsupadjad vaid päris korralikud, paksud, soojad asjad.

Vahepeal käis käpukil mööda vagunipõrandat kerjuspoiss, kes põrandale kukkunud prahti lapiga ära pühkides soovis ka raha saada.. Vaatasin ringi ja  inimesed viskasid spetsiaalselt talle  prahti ninaette maha, et ta ära koristaks ja samas raha andmata.  Äsja saadud sooja külalislahkuse osaliseks saanuna oli see kuidagi julm kogemus.

Kuna me ise teadnud täpselt, kus me maha peame minema, siis õhtul üheksa paiku (orienteeruv saabumisaeg) sai küsitud, et palju meil veel sõita on. Kupeekaaslased pakkusid, et tunnike veel kuni üks moment üks kohalikest ütles, et „open window quik, quik..” selgus et meie jaam oli siiski õigel ajal tulnud ja kottide rebides ja kiirelt hüvasti jättes jooksime maha. Eh.. oli see vast napp pääsemine..

Saabusime Agrasse. Tüüpiliste uustulnukatena vaatasime mõne hetke nõutult ringi ja otsustasime, et jalutame jaamast natuke eemale, et pääseda rikshameeste haardest. Rough Guide raamat ütles, et meie otsitav hotell „Tourist resthouse” ei ole jaamast kaugel. Kahjuks olime jaamast väljudes esimese hooga vales suunas jalutanud ja nüüd kaarti uurides saime aru, et meil tuleb taas tuk-tuki meeste müürist läbi murda. Vahepeal oli meie kõrvale jäänud kolm rikshat seisma ja püüdsid meid nõustada. Otsustasime võtta tuki, kes soodsaima hinna pakub. Pannes nad omavahel konkureerima saime tulemuseks hotelli 20Rs. Kahjuks hotelli saabudes saime aru et midagi on valesti. See on tõeline urgas ja ei kannata mingit kriitikat isegi selle hinna eest – 200 Rs. Siis selguski tegelikult meie endi viga, sest olime tema käest tõesti küsinud hotellina hoopiski „Tourist guesthousi”. Tuki mehele lisa 15Rs makstes viskasime kotid masinasse ja sõitseme mõnusa põrina saatel õigesse kohta. No hoopis teine tera. „Resthouse” oli puhtaim ja ilusaim lumivalgete linadega hotell, mida me siiani olime näinud.  Hind oli muidugi oluliselt kallim, kui reisikirjadest ja raamatutest lugeda oli. Kirjanduse põhjal 350Rs, aga meil ei õnnestunud alla 650Rs kaubelda. Võrreldes muude urgastega on see koht siiski seda raha väärt. Isegi soe vesi oli neil 24h. Tuki mees lubas hommikul tulla hotelli juurde juhul, kui me peaks linnatuuri tahtma.

Õhtu lõppes desinfektsiooniga ja telekast sai nauditud satikanaleid.. Milline luksus..

12.01.08 6.päev Agra-Jhansi

Öö oli uskumatult külm. Kohalike sõnul suisa nullilähedane. Hotelli sööginurgas tegime kiired võileivad. Samal ajal uurisime nende poolt pakutavaid linnatuuri hindu. Nad olid üsna karmid klemmid.. Ütlesid et nende hind 35km linnast väljas asuvasse Faterphur Sikrisse maksab 750 või minge bussiga 25Rs. Nende hinda pidasime kalliks, aga bussiga ei püsi me päevases ajagraafikus. Otsustasime, et  see koht jääb nägemata ja teeme rahuliku päevatuuri Agras. Kauplesime hotelliuksel ootava tukimehe hinna sobivamaks ja linnatuur võis alata. Agra Forti jätsime nimekirjast välja kuna kohalike sõnul olevat see Delhis nähtud Red Forti koopia ja mis temast siis ikka mitu korda vaadata. Meie uurisime oma teekonnal Baby Mahalit, China Ka Rauzat, Taj Mahali üle jõe ja tegime sealsete küla-lastega palju pilte, jaotades neile pastakaid, õhupalle ja komme. Ennelõunase osa lõpetas visiit tuk-tuki mehe juures kodus. Siis, kui meie imetlesime Taj Mahali ülejõe vaadet oli tukimees vahepeal tütre meie pärast koolist koju toonud ja nüüd nad püüdsid meile näidata hennamaalingu võlusid, mida peretütar oli kursustel spetsiaalselt õppimas käinud. Hea müügitöö tulemusena õnnestus peretütrel meile oma teenust müüa, samas oli meil omamoodi põnev vaadata ringi lihtsa mehe elamises. Maja ees külatänaval jooksid koolilapsed, naabermaja ukse ees välivoodil puhkas kohalik mees oma päevaund, eeslikaravan vedas kuhugi telliskivikoormat, küla rohelisematele  murulapikestele olid müügiks laiali laotatud sarid ja riidejupid. Suuremal külaväljakul tagusid poisid kriketit. Tukimehe unistuseks oli nooremast tütrest teha arst ja vanem õppis koolis juba bioloogiat. Loodetavasti ta unistused täituvad.

Kui imemaitsev ingveritee joodud ja külaelu uuritud, liigume Taj Mahali poole. Old Agra ja selle ümbrus on hea koht elu-olu piltide tegemiseks. Kõik on kuidagi argine, igaüks toimetab oma asjadega ja samas jääb mulje nagu liiguksid ise ringi eelmise sajandi keskpaigas.. Üha enam ja enam taban ma ennast mõttelt:  kuhu lähed, India?

Taj Mahal on halva üllatusena kella kolmeni suletud, kuna hetkel külastab seda keegi riigitegelane. Täidame tekkinud ajatühiku restorani külastamisega. Tagasi Taj Mahali juurde jõudes, on kell juba kriitiliselt palju - õhtul pool kuus läheb meie rong Jhansi poole. No üritame siiski seda maailmaimet näha! Kuna kottidega Taj Mahali sisse ei pääse, jätsime need kõrvalasuvasse suveniiripoodi hoiule. Hiljem teiste ränduritega suheldes öeldi meile, et see oli täiesti lubamatu liigutus kuna kotid oleks võinud ootamatult kaduma minna või terrorismiohust tulenevalt oleks sinna kotti miskit sobimatut võinud sattuda.

Taj Mahali lõpuks sisse pääsedes jäi meil selle läbimiseks aega pool tundi! Kes seal käinud, see teab, mida see tähendab. Rahvast oli sel päeval väga palju, aga tundus, et me olime ainsad valgenahalised. Rahva vahel slaalomit joostes õnnestus meil see pühapaik läbida oma kohustuslike pildipausidega endale seatud kontrollaja piires. Ääremärkusena olgu öeldud, et pilet sisaldas üht tavalist mullivaba vett ja valgeid riidest susse pastelde otsa tõmbamiseks, kui tahad mõnd territooriumil asuvat pühakoda seest poolt vaadata. Piletit uurides selgus, et Taj Mahali pilet on küll häbematult kallis 750Rs, aga sellega oleks saanud tasuta sisse ka teistesse linna vaatamisväärsustesse. Meie seda ei teadnud ja selle võrra läks meil see päeva tuur kallimaks, aga samas tol päeval ei oleks see pilet meid päästnud, sest kassad avati ju alles kell kolm pealelõunat..

Taj Mahalist väljudes võtsime oma kotid kõrvalpoest ja loomulikult ei tahetud nüüd meid sealt ilma ostu vormistamata minema lasta. Olles juba suures ajahädas kauplesime me mulle rekordkiirusel ühe minuti jooksul ühe ilusa India kirjadega marmorist seinataldriku hinna 3500-lt 1000-de peale ja kadusime. Tagantjärgi vaadates oli see isegi hea ost, sest rohkem ma oma teekonnal kuskil India kirjadega taldrikut ei näinud (ma kogun külastatud riikide kirjadega seinataldrikuid).

Poest minema saades ei suutnud me oma rikshameest enam üles leida. Seda üllatust vajasime me hetkel kõige vähem. Kammisime oma tänavajuppi paar korda läbi ja otsustasime uue riksha võtta, kes meid raudteejaama ära viiks. Alustasime läbirääkimisi raudteejaama jõudmiseks. Potensiaalseid vedajaid oli taas palju nagu tavaliselt. Kõik hõikusid midagi läbisegi. Hinnad algasid alates sajast kuni lõpuks üks mees lubas 50Rs eest ära visata… Mispeale üks rikshameestest võttis meil viimasel hetkel varrukast kinni ja küsis, et kas me oleme kindlad, kuhu see rikshamees meid 50Rs eest viib, et kas parim pakkuja sai aru kuhu me minna tahame??? Kontrollisime kiiruga oma rikshajuhi keeleoskust, selgus, et ega ta tõepoolest eriti midagi aru saanud, mis me talle räägime ja otsustasime siiski võtta teise mehe 60Rs eest. No on lugu.. kas oli napp pääsemine või osav müügitrikk? Põrutame hotellist läbi, võtame peale seljakotid ja jõuame piisava ajavaruga raudteejaama.

Arvata võib, et taas ei pea me raudteejaaamas kaua omapead olema. Täitsa juhuslikult saime tuttavaks Agra raudteejaama ülemaga, kes sealset elu korraldas. Ta tuli uurima, et kust tulek ja kuhu minek ja aitas meil oma sõbraliku jutuga sisustada ootamise peale kuluvat aega. Saime päris palju targemaks kõigis võimalikes küsimustes, mis meil olid seoses rändamisega päevakorda kerkinud. Näiteks, et järgmises rongijaamas maksab riksha hotelli umbes 10-15Rs.

Vahepeal oli meid jaamast üles leidnud ka kadumaläinud rikshamees, kes vabandas ette ja taha, et nii juhtus, aga tal olevat kumm katki läinud ja käis vahepeal parandamas. Täit summat me talle loomulikult ei maksnud. Võtsime tema päevarahast 100Rs maha, mis on põhimõtteliselt see hind, mis meilt esimese hooga küsiti Taj Mahali juurest rongijaama pääsemiseks. Ta oli sellega päri ja lahkusime sõpradena.

Vahepeal pillas Renee perroonil liiprite vahelt rotti pildistades fotoka alla, aga kuna kohalikel on kombeks seal sital käia, siis oli fotokal pehme maandumine ja ta sai selle töötavana tagasi :-)

Rong (3h Agra-Jhansi, GOA EXPRESS, 216 km) tuli väikese hilinemisega. Seekordne rongirahvas polnud kaugeltki nii sõbralik ja kohtade vahetamisega nõus ei oldud.

Saabusime umbes üheksa paiku õhtul Jahansisse. Nüüd läks mäsuks. Rikshamehed piirasid meid päris korralikult sisse nii, et liikuma pääsemisega oli probleeme. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Meie õnneks kargas kuskilt välja turismipolitsei oma motikal ja kukkus bambuskaikaga rikshamehi laiali peksma. Nüüd vaatasime meie silmad suured ja suud pärani, et mis sünnib. Kaks rikshameest peksti ikka päris korralikult läbi ja ülejäänud põgenesid nagu suutsid, vaid üks jäi meie juurde, kellele me pakkusime jaamakorraldajalt saadud info põhjal diili, et 10Rs hotellini ja ei mingit kauplemist. Politsei tuli lõpuks meie juurde ja küsis, et kas kaubad koos ja mis hinnaga kokku leppisime. Me siis päästsime „oma mehe” ära ja ütlesime, et temaga on OK ja hind on meil 10Rs. Politsei oli rahulolev ja lubas meil oma seiklust jätkata. Hotelliks oli meil välja valitud Indiamike foorumist ja RG raamatus kiidetud Sita Guesthouse 600Rs eest. Halva üllatusena oli see hotell täis ja vaba oli vaid tuba hinnaga 1300Rs. Seda me polnud nõus maksma. Samas nad soovitasid üht teist hotelli umbes 200m tuldud teed pidi tagasi, kus pidavat olema tube 600Rs eest. Astudes tänavale tagasi otsustasime kõrval asuvast välimüügi kohast miskit juua osta ja avastasime, et 20m edasi on ka mingi hotellisiltidega maja. Astusime sisse ja saimegi endale ulualuse 400Rs öö eest. See läks nüüd küll lihtsalt.. Magama oli veel vara minna ja peale hotelli sisseregistreerimist tegime jalgsi väikse linnatuuri lähiümbruses. Keegi väga ei tüüdanud ja üsna mõnus oli õhtust linnamelu jälgida. Tekkinud on juba enesekindlus, et me võime juba päris hästi nendes karmides tingimustes hakkama saada.

Öö oli rahulik, kui mitte arvestada, et minul ei tulnud taas und. Renee jäi millegipärast kohe magama  ja läbi une ta miskit seletas.. järelikult on tallegi päevased üle-elamised sisemusse jälje jätnud. Minagi kerin oma igaõhtust rännakut silme eest läbi. Lootes, et seda reisikirja väga paljud just ei loe, siis julgen tunnistada, et mul veeresid tol ööl mööda põski suured pisarad. Mitte et mul oleks kuskilt valutanud, või keegi oleks sitasti öelnud.. lihtsalt… ei suutnud unustada Agra raudteejaamas nähtud pilti, kus ema oma väikese palja lapsega sõid põrandal oleva papitüki pealt mingit punast ollust. See laps oli alles käima õppinud, aga teisalt oli ta nii tragi, armas ja elurõõmus, vaatamata sellele, et tal arvatavasti pole kodu, mänguasju ja spaidermäniga nokamütsi. Tal on vaid ta hoolitsev ema.. Seda nähtut ei saa kirjeldada, see on miski, mis läks hinge ja salvestus sinna.. See on üks neist vähestest momentidest, mida ma kahetsen, et oleks võinud ise juurde minna ja natuke raha anda.. ma ei suuda küll maailma päästa, aga kummalisel kombel on andmiserõõm teinekord see, mis toob endal südamerahu..

13.01.08 7.päev Jhansi-Khajuraho

Hommikul toodi õhtul eeltellitud söögid tuppa. Kõhud täis, startisime seljakottidega jalgsi raudteejaama poole. Seal selgus, et alates eelmise aasta algusest algusest ei lähe hommikuti Khajurahosse raudteejaamast turistidele mõeldud konditsioneeriga Lux busse nagu meie Rough Guides reisiraamatus kirjutatud. Meie ei usu ühtki kohalikku tegelast ja igaks juhuks küsitleme jaamatöötajaid, sõjaväelasi ja muid tegelasi, kellel ei ole meile ärilist huvi valetada. Tuleb välja, et nii ongi. Meil on valida ainult tavalised bussilobudikud 5km eemalasuvast bussijaamast või põrutada Khajurahhosse taksoga.. Kuidagi õnnestus meil rikshameeste seast üks välja valida 20Rs eest ja läksime bussijaama vaatama, et mis seis seal on. Kuidas bussid välja näevad ja kui täis nad on. Millegipärast sõitis meile järgi veel üsna mitu rikshat. Bussijaam on kreisi ruudus koht. Eks see ole igal pool nii. Omal käel me bussi eriti otsida ei saa. Rikshamehed hoiavad nagu takjad suure grupina ümber meie ja seletavad, et kui mõnus oleks hoopis taksoga sõita. Lõpuks näidati meile meie bussi, mis oli üsna täis ja sellega 6-7 tundi sõita ei tundunud ahvatlev. Seinal rippuva sõidugraafiku alusel oli busse sihtpunkti veelgi minemas, aga kuidagi ei tulnud vaimustust peale sellega sõita. Rikshamehed ajasid muidugi oma klassikalist jama, et see on täna viimane buss. See pidev luuletamine hakkab ära tüütama. Olen ma tõesti seda nägu, et ma siia eile sattusin. Mugavuse huvides alustame läbirääkimisi takso hinnas.. 160km läbimiseks. Tundub, et kogu ümbritsevast bandest on üks siiski ninamees ja teised hauguvad niisama. Hinnaks saime 1700Rs, mis sisaldab üht vahepealset teemaksu. Kaubad koos, läksime autot ootama kuhugi linnaserva „kontori” juurde. Auto saabudes öeldi, et kahjuks plaanitud auto oli juba ära antud ja me saame suurema ja mugavama, aga see on kallim.. Otsustasime nad kuupeale saata ja raudteejaama uut otsima minna, aga siis nad jäid siiski nõusse, et see auto meid varasemalt kokkulepitud hinnaga ära viib. Ärimehed püüavad igal sammul sulle mütsi pähe tõmmata.

Tee Khajurahosse oli kitsas käänuline, auklik ja tiheda liiklusega. Kohati suutis auto maanteel isegi sada sisse võtta. Samas kogu tee ulatuses ei olnud kuidagi võimalik tuvastada, kus üks küla algas ja teine lõppes, asustatus on väga tihe. Lapsed mängivad sama asfalttee servas istudes. Suurematest asustatud punktidest läbi sõites muutub liiklus väga aeglaseks. Meie autojuht püüab teha kiiret sõitu ja kohati inimeste ja koduloomade vahel laveerides on üsna kõhe tunne. Ühele kitsele õnnestubki meil pihta panna. Vaatamata kõvale kolakale, mis kits vastu pead sai, jäi ta arvatavasti elama, sest tagasi vaadates lahkus ta sündmuskohalt omal jalal. Kiirust vähendamata sõidab autojuht edasi – küllap juhtub tal seda iga päev.. hea vähemalt, et mõni mängiv laps ei olnud..

Külatänav

Peale kolmetunnist sõitu jõudsimegi kohale. Khajuraho ümbrus on üllatavalt puhas. Vaatasime linna saabudes ühte hotelli sisse, aga öömajaks valisime kirjanduse põhjal leitud Lake Side hotelli (450Rs), mis asub suurima Western kompleksi kõrval. Peale meie sisselogimist seisis meie takso millegipärast hotelli eest veel üsna tükk aega – küllap proovis hotellilt turistide toomise eest komisjonitasu välja pressida. Linn või pigem õige oleks öelda küla – on suhteliselt väike. Hotelle on piisavalt ja vaatamisväärsused asuvad kõik teineteisest lühikese jalutusteekonna kaugusel, mis iganes kohalikud kavalpead teile ka ei räägiks. Päikeseloojanguni oli jäänud 2 tundi, mis oli täiesti paras aeg Western kompleksi läbimiseks.  http://en.wikipedia.org/wiki/Khajuraho

Õhtu veetsime kompleksi kõrval asuva resto Blue Sky katuseterrassil ja nautisime vaadet ajaloolistele ehitistele, kus toimub igaõhtune valgusshow.

Õhtusel jalutuskäigul kohalikega juttu rääkides saime teada, et tegemist on põllumajanduspiirkonnaga ja seal pole 3 aastat vihma sadanud. Majandus sõltub tugevasti mussoonvihmadest. Turiste käib seal hetkel millegipärast vähe. Valgenahalisi on vaid mõned üksikud ja toidud on nigelad.. Loodetavasti asi paraneb paari kuu pärast, siis kui sinna avatakse rongiliiklus :-)

Vahepalana räägiks sellest, et india inimestele isegi meeldib, kui neid pildistatakse. Ei pea sugugi häbenema, et kas on sünnis või mitte, vastutasuks on viisakas tehtud pilti poseerijatele näidata. Asi võib muidugi muutuda oluliselt, kui pildistad kerjust, nemad küsiksid mis iganes asja või teenuse eest raha :-) Aga võid ka kõrvad kinni panna ja nende kisa eirata, sest nende pealetükkivuse juures tekitab see mangumine pigem viha, kui kaastunnet.. Khajurahos eriti. Siin ei küsi lapsed pastakaid või kommi nagu varasemates linnades. Siin nõutakse vaid raha. On näha, et mõni väike laps on õppinud alles rääkima ja tema esimesed sõnad on inglise keeles üsna hästi mõistetavad: anna 10Rs… Minul on küll lapsepõlvest helgemad mälestused..

Siiani on meil läinud päris edukalt. Parim osa kogu reisi juures on see, et meil on rongipiletid taskus. Kõikjal, kus rongiga liikuma pääseb, on see soodsaim ja kiireim liikumisviis. Rongid püsivad üllatuslikult graafikus. Ma ei kujutaks ette, kuidas me suudaks oma päevakavast kinni pidada, kui me peaks oma teekonnal muretsema rongipiletite pärast, mida ei pruugigi alati saada.. Selle eelduseks on muidugi kodutöö, mille põhjal annab liikumisgraafikut planeerida. Algaja rändurina on aja planeerimine tegelikult reisi kõige raskem osa. Ei oska hinnata läbitavaid vahemaid ja selleks kuluvat aega. Nagu bussisõit Khajurahosse... Kas keegi suudaks Eesti oludes ette kujutada, et Tartusse saab bussiga sõita 7 tundi.. aga Indias on see normaalne :-). Kauplemine on siin omaette ooper. Eesti hindadega võrreldes on isegi kallid alghinnad odavad ja ei tea ju, kui kaugele alla saab kaubelda nii et kaupmees ei solvuks ja kõik oleksid rõõmsad. Hindade uuringuks on kõige mõnusamad rahulikud „ärivabad” hetked näiteks raudteejaamades rongi oodates. Arendades kohalikega juttu maast, ilmast, perekonnast (see neile eriti meeldib) ja uurid ühtlasi välja ennast huvitavad hinnad kaupadel või majutuse kohta või liikumiseks ühest punktist teise. Kas pole nutikas? :-) ja siis kui jõuad taksomeestega vastakuti on juba lihtsam oma õiguste eest seista.

Saime ka teada hennamaalingu tegemise tõelise hinna, kui viitsid kaubelda ja see on 20Rs kogu käe tegemise eest.. ma parem ei räägi, mis Renee käsi lihtsa kirjaga „India” talle varem maksma läks..

14.01.08 8.päev Khajuraho-Mahoba

Khajuraho öö oli jahe. Päevad on soojad, aga ööd on talvised..

Öösel enne magamaminemist käisin veelkorra hotelli katusel. Tänavad olid täiseti inimtühjad.

Hommikul ärkasin sellepeale, et papagoiparv tegi aias lärmi. Hommikusöögiks läksime vahelduseks ühe teise hotelli (Harmony – mida pakuti 500Rs eest) restorani. Meie oma hotellist ja ka tänavalt pakuti kõikjal „tuuri” kaugemate monumentide juurde kuna endiselt väideti, et läbitav distants on pikk – kuni 15km, mis hiljem osutus parajaks bluffiks. Me otsustasime siiski minna omal käel ja see oli õige otsus. Linn on nii väike, et rikšaga pole seal midagi teha. Minema hakates pookisid end kohalikud külapoisid sappa ja viisid meid ise otsejoones kohale. Teepeal rääkisid meile kohalikust külaelust, näitasid kus ühe või teise kasti inimesed elavad, millised on need puud kuhu viiakse surejad surema, kus neid põletatakse. Jalutasime ka läbi vana Khajurahho ja tegime sealses 165 õpilasega külakoolis annetuse. Üks poistest, kes meiega kaasas oli, tema käis vahetusega 10 päeva tööl ja 10 päeva koolis. Kool ise oli nii väike, et seal saidki õpilased käia veel omakorda vahetustega, et 50 õpilast hommikul ja 50 õhtuses vahetuses. Khajurahhos on ka tasuline kool, mis maksab 500 Rs kuus. Palgad pole neil ka just kiita. Tavapärane teenistus on 200Rs kuus (56 eek) , hea palk on 500Rs ja väga hea 1000Rs. Needki lapsed küsisid meilt väga isiklikke küsimusi: kus on su kodu, mis tööd teed, mis perekonnaseis on, kas on lapsi jne Sellega püüdsid nemadki määratleda meie „kasti” kuuluvust. Arusaamatuks jäi neile, et miks mee reisime ja et kas me jätsime oma suguvõsa maha.. See, et Renee on „Farmer” ehk talupidaja viis neil „juhtme lõplikult lühisesse”. Kuidas on võimalik, et põllumees reisib. See ei ole ühegi neile tuntud valemiga võimalik. Põllumees kuulub nende mõistes kõige madalamasse kasti ja need ei reisi mitte iialgi mitte kuhugi. See pole lihtsalt võimalik. Sealt maalt otsustasime, et Renee ametinimetust tuleb neile mõistuspärasemaks muuta ja ta sai ametinimetuseks „Farm Manager” või veel peenemalt öeldes Landlord. See kõlas usutavamalt. Poistel oli ka väga huvitav küsimus, et: miks on euroopa naistega nii, et neil on kolm meest.. kuna me ei mõistnud küsimust, siis nad täpsustasid, et neile teadaolevatel andmetel on euroopa naistel: mees, armuke ja sõber.. kuidas see võimalik on? Kust neil selline info.. mõistlikku vastust ei osanud meiegi neile öelda. Miks siis ikkagi on nii :-)?

Saime ka teada, et külapoisid abielluvad kahekümne aastaselt ja paarid paneb kokku pere. Asjaosalistel enditel eriti sõnaõigust ei ole ja abiellutakse vaid samasse kasti kuuluva teise poolega. Kui noorpaar otsustabki käituda vanematele mitte meelepäraselt, siis peavad noored oma peredest lahti ütlema ja kuhugi kaugemale ära sõitma. Aga et miks just kahekümmne aastaselt.. seda on natuke raske kirjasõnas väljendada, aga ühe poisi vastus koos kehakeele ja miimikaga oli kirjeldamatult lõbus.. : after twenty, they just cant controll their body :-) Irnu puruks. Vana Khajurahho jaguneb neljaks kastiks. Vaatamata koha väiksusele, erinevate kastide inimesed omavahel eriti ei lävi. Igal kastil on oma kaev, mangopuu ja tempel. Uus-Khajurahho on linnaosa, kuhu on elama tulnud inimesed Delhist, Mumbaist ja mujalt ning avanud oma poekesed ja hotellid. Kuna on olnud väga kuivad aastad ja tegemist on n.ö. põllumajanduspiirkonnaga, siis hetkel läheb neil majanduslikult väga halvasti ning elatuvad vaid sellest piskust, mis turistidelt teenida annab.

Meile endile tundunud liikumistempo templite vahel tõstatas noortes taas uue küsimuse, et „why you hurry?” Teekonna lõpuks olid nemad väga väsinud. Nüüd oli ka mõistetav, et kui nemad väitsid ühe templi juurest teiseni jõudmiseks kulub pool tundi, siis see sisaldab aeglases tempos lonkimist, sõprade külastamist ja mis iganes muid toiminguid.

Nii nagu Jhansi raudteejaamas inimesed mainisid, et Khajurahho lapsi te pastakate ja kommidega ei peta, siis nii oli ka. Siin ei küsinud keegi pastakat võid nõuti igal sammul „please 10 rupees”. Mõni laps oli isegi uskumatult järjepidev ja käis raha nuiates meiega pika maa maha.

Linnapeal nägime taas eestlasi liikumas, aga me ei läinud neid seekord rajalt maha võtma. Üks kohalik isegi küsis, et kuidas on see siiski võimalik, et Eestis elab 1,4 miljonit inimest – umbes niipalju kui neil parasjagu raudteejaamas rongi ootab :-) - ja et neil käib seal niipalju eestlasi. Et kas mõni koju ka jäi? Ühel poisil oli isegi girlfrend Tallinnast nimega Mirjam ja Mirjam kinkis talle Vana Tallinnat. Paluti Mirjamile Tallinnasse tervisi saata :-) Ole sa siis tervitatud – Mirjam :-)

Poisid rääkisid ka, et naistele millegipärast Kamasutra ei meeldi…, aga eks see ole teisalt mõistetav, kui paarid pannakse sunniviisiliselt kokku ja armastusega pole selles midagi pistmist. Peale abiellumist jäävad naised seal lõplikult koduseks.

Enne viimase templi külastamist tegi teeservas üks väike poiss mustkunsti. Kõik ei kukkund tal just perfektselt välja, aga tema tase oli üllatavalt kõrge. Äratundmisrõõm oli suur. On ju mustkunst minugi väike kirg ja mul ei olnud kahju teha talle vastu väikest trikki. Käärisin käised üles, et asi oleks 100% aus ja ma muutsin enda käes oleva kahekroonise võlukunsti väel kümneruupiaseks. Ümber kogunenud rahvahulgale kahe mustkunstniku omavaheline trikitamine meeldis.

15.30 läksime ära bussi peale. Trip Mahobasse on 65km ja kestab 3,5 tundi. Buss oli startides tühi ja maksis 50 kohalikku raha. Teel bussijaama püüti meile muidugi selgeks teha, et bussipiletid on ammu läbimüüdud ja tark oleks siiski taksoga minna.

Peale paari esimest kilomeetrit oli buss juba ülerahvastatud ja hääletajaid tuli järjest juurde. Kes enam bussi ei mahtunud, need kebisid ära katusele. Kellegi jalg kõlkus katuselt alla ja pendeldas mu akna ees. Taas olime me bussis vaatamisväärsus omaette. Oh neid uudishimulikke silmi meid uurimas.. Pool tundi enne sihtpunkti jõudmist, siis kui bussis oli rahvast natuke vähemaks jäänud.. läks mölluks. Alguses küsisid kohalikud külanoored taas meie käest oma tüüpilisi küsimusi ja siis palusid, et kas neist võiks äkki pilti teha.. Mis mul saab pildistamise vastu olla ja nii läkski bussis suuremaks poseerimiseks. Rõõmu ja elevust oli kogu buss täis. Tundsime end kui suured staarid ja vastutasuks ei tahtnud nad muud, kui neid pilte fotokaekraanilt näha. Aeg kulus kiirelt ja lõbusalt – nii nagu üks seiklus väljanägema peab.  Bussilt maha tulles kauplesid poisid meile ise kiirelt tuk-tuki sõiduks rongijaama ja hüppasid ise ka peale. Ma ei kujuta isegi ette, kui palju meid seal oli. Igatahes palju.. :-) Bussijaamast rongijaama on 7km ja maksis 40Rs. Rongijaamas jätsime noortega hüvasti ja nad andsid oma aadressi kus nad elavad, et ma saaksin neile postiga tehtud fotod saata. Internetist või e-mailist ei olnud nad midagi kuulnud.

Rongijaama sisenedes jäime esimesele perroonile kohmitsema ja oma e-pileteid uurima, et milliselt perroonilt meie rong võiks südaööl väljuda. Paari esimese minuti jooksul kogunes meie ümber rahvamass, kes tulid lihtsalt vaatama, et mida „valge inimene” teeb… Või kuidas teisiti nimetada seda uudishimulike jõuku, kes suured silmad peas, suud lahti lihtsalt uudistasid meid.. Sellist olukorda oma eheduses on raske kirjeldada. Kuskilt hüppas üsna ruttu välja turistiabiline jaamakorraldaja, kes ütles, et meil siin tsirkust ei ole vaja korraldada ning viis meid kiirelt silma alt ära selleks spetsiaalselt meiesuguste jaoks ettenähtud ooteruumi. Pooletunnise hilinemisega tuli keskööl meie rong (BUNDELKHAND EXPRESS, 392 km) ja seekord saime magada konditsioneeritud vagunis (2A), puhaste valgete linade vahel… mmm… milline luksus. Selles vagunis ei tulnud isegi hommikul mitte keegi tšaipotikestega kolistama..

15.01.08 9.päev Varanasi

Endalegi üllatuseks oleme väga hästi kogu oma reisi ajakavaga graafikus püsinud.

Hommik. Rong jõuab Varanasi vaid 10 minutilise hilinemisega. Valmistume halvimaks... Rough Guidist ja reisikirjadest on olnud lugeda, et siin on kõige hullemad rikshamehed kogu riigis. Alustuseks läksime samas rongijaamas taas turismiinfosse. Kiirelt tõmbas ametnik meile antaval kaardil rõngad ümber vaatamisväärsuste, rääkis juurde, mis mida maksab ja hoiatas taas turiste varitsevatest ohtudest linnas. Jaamast väljudes tülitas meid ainult paar rikšameest ja nende seast õiget välja selekteerida polnud raske. 50Rs eest palusime viia end pea-ghati äärde, kus me plaanisime üles otsida reisikirjades kiidetud Alka, Ganphati hotellid. Rikshajuht väljutas meid, kes teab kuhu.. igatahes mitte sinna, kus arvasime ennast olevat.. Õnneks olime kuskil jõeääres ja sealt omal käel edasi marssida polnud suur probleem, kui mitte arvestada, et oli palav.. Jõeäärne on hotelle täis. Vali mida tahad, aga et jaanuar on nii öelda hooaeg, siis selguski, et meie lemmikhotellid olid täis. Otsustasime mööda jõeäärt jalutada ja käia hotellides sees vaatamas kuidas nad välja näevad ja mis maksavad. Siin tabaski meid esimene probleem, millest seljakotirändurit rongijaamas hoiatati. Juurde tuli üks kohalik, kes tahtis aidata meil hotelli leida. Mis tähendab, et kuniks tema sinuga on, niikaua sa soodsalt midagi ei leia, sest tema tahab ju hiljem oma komisjoni tehingust saada. Lisaks sellele mehele, kõndiski vahepeal suisa kaks meest veel vaikides meiega kaasa. Juhul, kui meil õnnestub hotell leida, siis need mehed lähevad kõik oma komisjoni nõudma väitega, et nemad meid tõid. Vaatamata korduvale palvele, mitte meid jälitada, nad meid siiski omapead ei jätnud.. Hinnad kõikusid alates 500-st (kahene tuba) kuni sviitideni 2000Rs. 500Rs oli ikka tõsine urgas.. Läbi sai käidud praktiliselt kõik kuulsamad ja raamatus märgitud jõeäärsed hotellid. Hotell Sita oli ka hea, aga taas oli saada vaid kallid ruumid. Puja hotelli toad olid kallid ja erilist muljet ka ei jätnud… Teekond hotelli sissepääsust kuni jõe äärde oli isegi päevasel ajal üsna kõhe. Läbida tuli pimedad, madalad, räämas kangialused, kus kodutud olid ennast sisse sättinud ja ei tahaks hästi ette kujutada kuidas seal õhtuhämaruses liikuda oleks. Lõpuks otsustasime tagasi minna sinna, kus me oma päevateekonda alustasime ja võtta tuba

Leela Guesthousis, mis oli parim hinna ja kvaliteedi suhe - 350Rs tuba. Teepeal võttis meid rajalt maha veel üks hotelliagent, kes ütles, et tal on pakkuda tuba 250Rs, aga see on jõeäärest ära – kõrvaltänaval. Hotellil polnud küll jõevaadet , aga samas üsna puhas, korras ja vaikses kohas.. Otsustasime sinna jääda, et pääseda oma jälitajatest ja alustada lõpuks oma puhkust Varanasis.

Õhtul läksime uudistama igaõhtust Shivale ja Gangesele pühendatud pidulikku rituaali. Rahvast on palju. Liikvel on igasugu naljakaid tegelasi: Babasid, Oshosid, Brahmaneid, Holyman-ne. Seltskond on tõeliselt kirju. Puudu pole ka vigastest, kerjustest ja üle pika aja on siin näha päris palju turiste ringi patseerimas. Olles restorani otsinguil – tegin teepeal ühest välikioskist sisseostu ja soetasin endale puidust vidinatest kohalikus stiilis kaelakee – 10Rs. Ainus sisseost, mida ma Indias plaanitult teha tahtsin. Võrreldes varasemate linnadega - jäävad Varanasis silma mõned euroopa stiilis poekesed. Siin on ka moment mida pean kindlasti ära mainima kuna fotoaparaat suutis mul selle pildi reisi lõpuks hävitada, et - möödudes ühest uhkest siidipoest… viisakas, korralik – nagu meie mõistes üks korralik pood välja nägema peab (selliseid on seal vähe) - aga, selle eripäraks on, et keset seda steriiliselt läikima löödud ruumi puhkas jalgu lehm. Kõige tavalisem lehm. Nojah.. püha loom ja kindlasti kunstiandega.

Õhtust sõime lõpuks kuskil kesklinnas, mingis restos, mida soovitas meile jälle üks giidiks hakanud kohalik. Resto kõrval oli muide ka üks baar (neid on Indias vähe), kus sai siis ka alkohoolseid jooke manustada. No see koht oli küll pigem üks kole urgas nagu Eduard Viiralti "Põrgu"... Ja tagasi hotelli põrutasime ekslemise vältimiseks jalrattarikšaga 25 Rs eest. Muide, siin saime jälle kinnitust, et algselt kokkulepitud hind ei pruugi alati kehtida enam sõidu lõpuks...

16.01.08 10.päev Varanasi

Hommikul enne kuut on äratus, et minna hommikusele paadiretkele Gangese jõele. Sealt on mõnus piiluda hommikust päikesetõusu ja uudistada kohalike toimetusi Ghattide ääres.

Aga oh kurja.. Sellest hommikust alates on alanud Varanasi paadimeeste streik ja hommikuhämaruses viiakse kõik paadid kalda äärest ära.. Veel eelmisel õhtul pakuti meile jõele minekuks paati, aga täna saab kõikjalt vastuseks: no boat. 1.jaanuarist olevat riik kehtestanud laevnikele turistide vedamise maksu. Kui siiani maksis üks tund paadisõitu jõel 20 Rs (kui kaubelda taipasid), aga nüüd on ainuüksi maks 50Rs ühe inimese pealt.

Mis seal siis ikka. Longime niisama mööda kaldapealseid Ghatte. Ghatte on Varanasis kokku kuni 200. Kohalike jaoks on Ganges , kui püha elu eliksiir ja hommikune jõeäärne kaldavesi on neid täis. Igaühel on oma riitus, mis ta seal vees teeb.. Üsna loomulik on näha kohalikke seda jõevett joomas. Meid oli hoiatatud, et isegi mitte mõelda selle peale, et me peaks end vette kastma. Jõgi pidavat olema väga-väga reostunud.

Täitsa juhuslikult sattusime ühe Ghati juurde, kus oli käsil kadunukese põletamine. Seda uudistades ei pannud tähele, et äärepealt oleks ise ühest kadunukesest üle jalutanud, kes oli pandud kõnniteele oma aega ootama.

Päev kulus linnapeal poodlemisele, külastasime ülikooli linnakut ja tegime tuuri jalgratta rikšaga. Parima söögikohana oleme avastanud „Lotus Lounge”. Seda pole raske leida. Selle silte on kõik kaldapealsed seinad täis. Sealt on ilus vaade jõele ja toidud on üsna head.

Peale õhtusi pidustusi jõe ääres läksime vaatama seda peamist laipade põletamise Ghatti. Uudishimu ju ikka nii suur, ja see on asi millest palju räägitakse. Antud Ghatil oli meie saabudes kümmekond lõket põlemas ja ühega just alustatakse. Päris huvitav oli seda toimingut algusest lõpuni uudistada – ikkagi võõras kultuur ja kombed. Pilti me seal ei teinud, sest see pole lubatud ja me austame nende soovi. Kes on uudishimulik läheb ise vaatama :-) Vahepeal hüppas seal ligi mingi sell, kes küsis annetust puude ostmiseks vaestele.. arvata võib.. nii kiirelt kui ta tuli, nii kiirelt me ta ka ära saatsime.. ei ole ju nii et olen mingi suvaline kaak ja anna raha… Mõnus. Meil on päris korralik immuunsus igasugu rahaküsijate suhtes – ise nad meid treenivad :-)

Niipalju veel põletamise jutule  juurde, et põletamisele kuuluvad Indias kõik surnud inimesed kes on vanemad kui 18a. Nooremad visatakse lihtsalt Gangesesse, sest nad pole veel elu alustanud ja neile pole sellist püha toimingut vaja.  Matusetseremoonial on vaid mehed, kõige lähedasem meessugulane on siis ka see, kes süütab tule ning ta tunneb ära selle järgi, et tal on pea kiilaks aetud leina märgiks. Vastupidiselt meie kultuuriruumile kantakse seal matustel valget!

17.01.08 11.päev Varanasi-Mumbai

Hommik algas laisalt. Pakkisime ja läksime „Lotus Lounge” sse sööma. Selle köögiuks oli lahti jäänud ja Renee piilus sealt sisse ja ütles, et välja näeb see nagu iga teine tänavaurgas. Ainsa vahega, et lauale jõudes näeb toit hea välja ja et siin jõe- ja linnavaatega katusel on mõnus istuda. Hommikusöögilt lahkudes põrkasime kokku oma hotellipoisiga, kes palus tema rõõmustamiseks läbi astuda siidipoest. Peale venima kippuvat diskussiooni poodnikega, õnnestus meil elusalt, tervelt ja rahaliste kaotusteta, sealt pääseda. Ainus , mis me palusime hotellipoisil teha oli – leida meile transport lennujaama. Kauplemiskogemustest ja oma iseenese tarkusest oleme jõudnud sellisele tasemele, et mõtleme ise eelnevalt valmis hinna üle mille me ei maksa ja meil õnnestuski soovitud hinnaga motoriksha saada. Hotellist lennuväljale on 33km. Arvan, et umbes linnaservas ( seal ei saa ju aru kus linn lõpeb) teeb rikshamees , kas meelega või tahtmatult kerge kokkupõrke ühe dziibijuhiga. Dziibist hüppas välja paar meest. Peale mõningast aktiivset vestlust juhtide vahel, palus rikshajuht meil dziipi ümber istuda – tema kulul. Olime nagu puuga pähe saanud ja hämmelduses, et mis värk on. Mitte midagi ei saanud aru, et miks ja milleks. Istugu me vaid ümber ja dziip viib meid lennujaama ära. Tundus, et ega meil suurt valikuvõimalust ei ole. Kui dziip sõitma hakkas oli selles päris palju rahvast ja peale mõningast omavahelist arutamist jõudsime arusaamisele, et selliseid dziipe olime me varemgi liikumas näinud ja seal liiguvad nad meie mõistes marsruut-taksodena (liinitaksodena). Ühesõnaga.. vanapapi tõi meid „kokkuostu”. Vahepeal hüppas dziipi rahvast juurdegi ja kiire loendamise tulemusel sain meid 13 inimest autos.. Kuna esiistmelgi oli rahvast palju, siis juht ise oli poolenisti uksest väljas. Omal veidral moel ta kuidagi juhtimisega hakkama sai ja jõudsimegi õnnelikult lennujaama. Kohale jõudes ja juba rahunenuna konstateerisime fakti, et on vast seiklus.. me polnudki ju veel dziibiga sõitnud :-).

Varanasi hotellikatuselt vaadatuna

Varanasi lennujaam on väike ja lärmakas. Tsekk-inni tehes selgub, et meie reis Mumbaisse läheb  ikkagi läbi Delhi. Kuigi Delhis pileteid ostes sai spetsiaalselt rõhutatud , et tahaks Keralasse nii otse kui võimalik. Siis anti valida, et kas Varanasi – Delhi – Kochin või Varanasi - Mumbai - Kochin. Oleks seda teadnud, et ta siiski läbi Delhi läheb ja jääb veel kaks tundi hiljaks ka, siis oleks me jäänud ööseks Delhisse.

Mumbaisse saabusime lõpuks kell 22.30. Lennujaamast väljudes, ei saanud me kohe täpselt pihta kuhu me minema peame. Raamatu järgi pidavat üks normaalne hotell olema kuskil lennujaama lähedal, aga ei saa aru kuhu poole me minema peaks hakkama. Niikaua kui me oma mõtteid mõlgutasime oli taas ümber meie kogunenud jõuk taksojuhte ja liiklus kippus tänaval seetõttu ummistuma. Meie juurde tuli üks kohalik politseinik, kes ajas taksojuhid ära viis meid käekõrval ametlikku taksopeatusesse. Küsimusele, kuhu me minna tahame, ei osanud me isegi midagi tarka vastata. Kuna kell oli selleks ajaks juba üsna palju, siis meil ei olnud mõtet linna sõitma hakata. Palusime ennast viia mõnda lähedal asuvasse hotelli.

Kui olime taksosse sisse istunud, siis politsei ulatas meile ühe paberi, kus oli peal hinnad, mis vastavalt läbitud vahemaale maksta tuleb ja lõi teise käega „taksomeetri käima” ning käskis maksta vaid täpselt paberil märgitu alusel. Esimesed kilomeeter või kaks uurisin seda imerelva kapoti küljes, püüdmaks aru saad mismoodi see töötab ja mida ta näitab. Peale pikka juurdlemist tundus, et see näitab läbitud teekonna pikkust vaatamata sellele, et mingid nullid või komakohad polnud päris seal, kus ma neid eeldasin olevat. Esimene hotell kuhu me saabusime oli täis. Hetkel on Mumbais mingi mess toimumas ja väidetavalt vabu hotellikohti pole üldse võimalik leida. Me ei kaota lootust ja lähme järgmisesse. Meile tundub, et taksojuht keerutab kõrvaltänavatel ja peale tema tähelepanu juhtimist sellele pisiasjale, leidis ta meie järgmise hotelli kiirelt. Seegi oli täis. Pakkuda oli vaid tuba kella kuueni hommikul (hetkel on kell 2 öösel) ja hinnaks küsisid 3000Rs. Haiged. Siia me küll ei jää, aga oma keerutajast taksojuhiga me ka edasi ei sõida. Ajan tabelist näpuga järge ja saan summaks 4.5km läbimise eest 75Rs. Taksojuht pole selle summaga nõus ja nõuab 150Rs, kuna see tabel on vale ja et on ööaeg ja isegi hotelli retseptsioonist inimesed võivad tema summat kinnitada. Tõepoolest kinnitasid ja sõnasõda paisus. Lisa 75Rs pole summa, mille pärast kaklema minna (21eek), aga asi oli põhimõttes, et mingile lennujaama taksomaffiale ma alluma ei hakka. Hetk enne „kriitilist punkti” pakkusin ma taksomehele diili, et kui tema summa on õige nii nagu ta väidab, siis tal on võimalus teenida kohe nüüd veel kaks korda niipalju! Käime lennujaamas selle politseiniku juures ära, kes mulle paberi andis ja toogu peale seda mind uuesti tagasi. Juhul, kui õigus jääb talle siis saab ta minult 450Rs ilma igasuguse vaidluseta kätte. Taksojuht jäi vait. Võttis mul peos olnud 75Rs ja kadus. Oli see vast kiire lõppmäng.

Jalutasime veel ühest kõrval olevast hotellist läbi, aga seegi oli täis. Otsustasime lennujaama tagasi sõita, et äkki seal saab siiski kuidagi, kuskil hommikuni vedeleda. Võtsime tänavalt uue takso ja leppisime kokku hinnas lennujaama – 100Rs. Lennujaama jõudes nõudis ta juba 150Rs. Tekib tunne, et need taksojuhid on siin kõik kõrgelt kukkunud. Annan talle 100Rs ja jalutame tuima näoga minema..

Indias on reegel (niipalju kui ma aru olen saanud), et lennujaama pääsed sa sisse alles 3 tundi enne oma lendu. Ma polnud üldse kindel, et me sinna tagasi sisse saame, aga peale väikest moosimist see mingi ime läbi õnnestus. Öö veetsime magamiskotis mingis avalikus fuajees -  trepi all.. Aga õnneks polnud me üksi ;-) Huvitav kogemus igal juhul :-)

18.01.08 12.päev Mumbai-Kochin

Uni lennujaama põrandal ei olnud just magusamate seast. Põrand oli üsna külm ja juba viiest hommikul hakkas seal suurem sagimine. Mumbai „domestic” lennujaam on üsna puhas ja euroopalik. Teeme lennujaamas kiire hommikukohvi ja asutame end uuele lennule. Lennuk stardib vastavalt ajakavale 10.30. Lennuk on edev. Igas eesistuja seljatoes on puutetundlikud ekraanid. Sisustan oma aega sellel klõbistades, kuulan muusikat, mõtlen möödunule ja sõpradele kes kaugel. Kõrvaklapist tuleb just Rod Stewarti lugu „Sailing”. Mõnus on olla..

Maandudes Kochinis, tervitab meid 28 kraadine õhutemperatuur. Mmmm mõnna, eriti kui mõelda, et on jaanuarikuu. Lennujaamaseinal tervitab meid silt :  „Welcome to gods own country”. Pre-paid takso lennujaamast Fort Kochinisse maksab 635Rs ja kestab üle tunni. Reisikirjadest välja valitud hotell Spencers Home on täis ja kui kohta olekski, siis hinda küsib 1000Rs. Selle raha eest me siia kindlasi ei jää. Õnneks on Fort Kochin kodumajutusi täis ja keerates ümber tänavanurga saame isegi viisakamasse kohta öömajale 750Rs eest http://www.sitharahomestay.com/. Ise olime leituga väga rahul ja saime oma päevakavaga jätkata.

Varasemate linnadega võrreldes on Fort Kochin erinev. Polekski nagu Indias. Ümbrus on suhteliselt puhas, puuduvad meeletud rahvamassid ja kerjused. Kuulsad Hiina kalavõrgud ja praamiühenduskohad kõrvalsaare ja Ernakulamiga on meie ööbimispaigale väga lähedal. Õhtupoolik kulub märkamatult..

19.01.08 13.päev Kochin

Hommik. Keegi võiks aias häälitsevad kõikvõimalikud laululinnud lühema keti otsa panna. Peavad nad just minu akna taga nii kõvasti laulma. Ühesõnaga – äratus toimus koos päikesetõusu ja sädistamisega. Hommikusöök oli majutuse hinna sees ja serveeriti kell 11.00. Eelnevalt pakkisime oma seljakotid, et äkki õhtul juba lahkuda, aga kuna siin on päris mõnus ja suurlinnade väsimus oli veel kontides, siis otsustasime veel päevaks jääda. Peremees lubas meile järgmiseks päevaks Backwaters tripi organiseerida ja õhtul valmistab pereema meile kodust süüa. See tundub ahvatlev. Lööme käed ja lähme Kochini kõrvalsaarel asuvasse randa. Praam sõidab sinna kiirel käigul vaid 5 minutit ja maksab 2Rs. Edasi viib meid sealt buss. Bussisõit randa on 15km ja kestab see 50 minutit ja maksis 8Rs. Teepeal sai lobisetud ühe kohaliku mehega ja ta ütles ka kus maha minna. Bussipeatusest oli veel umbes pool tundi jala minna. Väga palav oli + 35C, aga mis kõige hämmastavam. Vesi… vesi on ka suisa kuum. Meil ei tule mõnel mehel isegi kraanist nii sooja vett. Uurisime kohalikelt, et kui soe vesi võiks olla. Nad ütlesid, et vesi on samuti 35 kraadi. Uskumatu.. Lesime rannas viieni ja asutame end tagasiteele. Minul algas esmakordselt kõhuhäda. Eileõhtune supp polnud vist parimate seast. Tagasi „pere” juurde jõudes viskan ma end õhtusöögini pikali. Kell üheksa õhtul ootas meid all terrassil pidulik mitmekäiguline õhtusöök ja pikem õhtuvestlus kohalikust elust. Lõpetuseks, enne magamaminekut mängib perepoeg meile kitarripalu. Milline romantiline õhtu. Seda kutsutakse puhkuseks kogu raha eest :-)

20.01.08 14.päev Backwaters

Hommikul teeme oma „peres” lõppearve ja istume oma suurte seljakottidega naabertänavas ootavasse mikrobussi, mis viib meid paljude teiste turistidega üheskoos Backwaters tripile. Kohale jõudes selgub, et see on siiski teistsugune trip, kui olime omaarust kokku leppinud. See päevatuur liigub Kochini ümbruse ilusatel vetel. Me ise lootsime siiski saada retke, mis liiguks vaikselt lõuna poole, oma lõpp punktile lähemale. Vähemalt varasemalt loetud reisikirjade järgi on see võimalik. Kuidagi oli meil õnnestunud reisi tellides teineteisest „mööda rääkida”. Aga pole hullu. Päev vetel on lõõgastav ja silmailu pakkuv. Usun, et isegi üle-kordamata on kõigile selge, et see on kohustuslik retk kõigile, kes Kerala piirkonda satuvad. Viie paiku bussi juurde jõudes, palusime bussijuhil meid viia Ernakulami bussijaama. Loodame veel täna õhtul lõuna poole liikuma saada. Kuhu jõuame, ei tea. Kõik sõltub sellest kuhu pileteid saada on. Kas pole suurepärane reisimisviis – jõuda „kuhugi”. Ideaalis loodame jõuda Varkala randa. Bussijaama jõudes läheb natuke aega kuna mei saa täpselt aru millisesse mitmest bussijaamast meid toodi ja kuhu siit sõita annab. Vaatamata sellele, et foorumites on hoiatatud Indias naisterahvaga kontakti loomisest, siis siit nüüd päästerõngas tegelikult tuli. Üks väga abivalmis daam kuulas meie jutu ära ja ütles, et bussiga praegu

Päikeseloojang

Varkalasse sõita on mõttetu, sest buss sõidab sinna 7-8 tundi ja kell on selleks juba üsna hiline. Ta vaatas kella ja ütles, et kui me kiired oleme, siis jõuame veel rongile. Piltlikult öeldes võttis ta meil käest kinni, viis tuk-tuki peatusesse ja kauples sõiduhinna (15Rs) raudteejaama. Raudteejaama jõudsime väga täpselt. Rongipileti ost kassast oli imelihtne ja perroonile jõudes tuli ka kohe rong. Selles rongis oli vaid ainult üks konditsioneeritud ja pehmete istmetega vagun, aga see oli täis. Meil polnud muud valikut, kui leida endale koht suvalises ülerahvastatud tavaliste pinkidega vagunis. Sõidu alguses polnud meil muidugi pinkide juurde asja. Isegi mitte vagunisse sisse. Esimesel sõidutunnil sain oma puuduva adrenaliiniannuse rongi välisuksel kõlkudes (päriselt ka), sest vagunisse sisse lihtsalt ei mahtunud. Mulle hirmsasti meeldivad „teistmoodi tegevused”. Järgnevates rongipeatustes tasapisi siiski rongis rahvas vahetus ja mingi moment pääsesime istuma.

Varkalasse jõudes oli pettumus suur, kui rongijaamas polnudki rikshamehi kellega hinda kaubelda. Üks rikshamees oli ja segi saatis „kuu peale”. Valida oli vaid ainult üks takso, kes oli nõus 100 Rs eest hotelle läbi kammima minema. Loomulikult viis ta meid kõigepealt kohta, kus tuba maksis 2500Rs. See oli ilus koht, aga me ei saanud seda endale lubada. Kui olime autosse istunud – tehti meile veel viimne pakkumine 800Rs, aga me otsustasime siiski ringi vaadata. Tegime autojuhile selgeks, et meil siiski midagi soodsamat tarvis. Järgmine hotell oli ka tore ja hinnad aina kasvasid. Püüdsime talle uuesti selgitada, mida me otsime.  Tema, aga vastu et vene inimesele võiksid ju need kohad meeldida. Allo.. Ärgu arvaku midagi. Lõpuks jõudsime taskukohasesse ööbimispaika. Oli teine üsna keskpärane koht meie kõikenäinud silma jaoks ja me otsustasime sinna jääda – 600Rs eest. Täites hotelli logiraamatut oli näha, mis hinnaga teised turistid end sisse olid loginud. Kuna me olime praegu ennast majutanud üheks ööks, siis oli see hea argument järgmiste õhtute jaoks hinda kaubelda – juhul kui me sinna jääme.

21.01.08 15.päev Varkala

Päev algas rikshameeste voorimise peale akna taga. Jalad saime alla kümne paiku ja läksime uurima oma paradiisiranda. Oli vaja veenduda koha ilus, et kas registreerida ennast hotellist välja ja sõita õhtul kuhugi edasi või jääda siia pikemaks.. Polnud kahtlustki. Loomulikult jääme. Et puhkus oleks täiuslik, tellisime õhtuks endale Ajurveda massazi. Päev kulus väga sisutihedale logelemisele rannas. Peale õhtust massasi (mis on omaette teemat väärt), sai uuesti sündinuna mindud restorane uurima. Ühes vahepeatuspunktis, kus me endale vaid mahlad tellisime – tutvusime austraalia tüdruku Mari-Anni-ga ja inglismaalt pärit noorpaariga. Nemad pidid edasi minema mingisse restosse, kus tehakse head kala. Me võtsime endale mõtlemisaega, aga siis otsustasime neile siiski järgneda. Püüdes oma uusi tuttavaid taas leida, põrkusime otsingutel juba teist korda suurema eestlastest meeskollektiiviga, kes India peal hulkumas. Selliseid suuri meesterühmi on üllatav eest leida. Küllap on meeleheitel pereisad.. Nemad olid Varkalasse saabunud rongiga ja kustumatu mulje jättis neile pikk - 18 tunnine sõit second sleeperis. Kujutan ette, aga kade ei suuda olla :-) . Vahva oli omadega paar sõna vahetada :-) , aga ikkagi otsustasime oma välismaalastest sõbrad üles otsida. Õhtu möödus lõbusalt ja „sex in the beach”, kestis poole ööni. Et juriidiliselt korrektne olla, siis tegemist on ühe tuntud joogiga :-). Joogid joodud, söögid söödud,  jõudsime lõpuks tagasi oma hotelli. See on huvitav kokkusattumus, et inglastest noorpaar elas just meie elamukoperatiivis ja meist kaks ust edasi. Rõõm oli neid taas tervitada. Tasane pronokkimine üheskoos jätkus, kuni väsimus murdma hakkas..

22.01.08 16.päev Kovalam

Hommikul kümne paiku teatas hotellipoiss, et kuna me pikendasime oma elamist eelmine päev seal hotellis vaid ühe päeva võrra, siis ta müüs meie toad hommikul maha mingitele Korealastele. No jah. Järelikult on aeg edasi rännata - juhuseid ei ole olemas :-) Kuna eileõhtune „sex rannas” avaldas endiselt oma lõõgastavat mõju, siis ainus meelepärane edasiliikumisvahend oli takso. Õnneks olime eelmine päev selle peale mõelnud ja uurinud natuke pakutavaid hindu. Saime ka hotellist sama raha eest takso edasi Kovalam-i randa. 65km – 900Rs. Kahju oli lahkuda. Just läks huvitavaks, kuid seiklejad nagu me oleme, siis teadsime, et uued seiklused ootavad meid. Kell 13.30 olime juba Kovalamis. RG raamat soovitas saabuda Light House Beachile. Kaardilt näpuga järge ajades tundus siin olema kõige suurem hotellide konsentratsioon. Uues kohas alustasime oma päeva vahelejäänud hommikusöögiga. Edasi liikudes oli unistuseks leida endale ööbimiseks bambusmajake – selline nagu olime näinud Varkalas. Vahest peab õnne ka olema. Sammudes oma-arust vabalt valitud suunas sattusimegi me ootamatult bambusmajakestest ümbritsetud õuele. Peale väikest kauplemist saame hinnaks 600Rs ja viskame kotid majja. Koht on ülilahe. Majas on telekas ja duššinurk. Kui maja tagant välisseinast natuke automaate klõpsida, siis saab ka sooja vett, aga külm vesi on samuti üsna soe.. Maja ise asub vaid 150m rannast. Meretuulte eest varjatuna teiste majade taga. Puudub küll otsene merevaade, aga see pole probleem. Paremat asukohta on raske välja mõelda.

Päev möödub rannas ja selle ümbruses patseerides. Tegime palju pilte ja külastasime rannaääresid poode.

Õhtul istume mereääres restos ja kiidame ennast, kui tublid me oleme olnud. Oleme ju õnnelikult jõudnud oma reisi sihtpunkti. Huvitav on siin restos see, et toidud tuuakse lauale täiesti suvalises järjekorras. See pole mitte selle resto omapära vaid ka järgmistes kohtades juhtus nii. Kui sa tahad praadi enne magustoitu, siis tasub seda neile mainida. Kovalamist esmamuljeid heietades tekib meie kõnepruuki väljend „aga meil Varkalas”, mis tähendab, et Varkalas oli naz parem. Kovalami rannas on palju tüütuid trummi, siidi ja kes teab veel mille müüjaid. Mõni tüütaja on nii haige, et peale minema saatmist on ta kolme minuti pärast tagasi. Kaua võib. Ka kerjused on siin oma osa nõutamas. Häirivad ka kohalikud „piilujad” ehk kohalikud mehed, kes käivad rannas „valgeid naisi” vaatamas. Kõik naised on küll sündsalt päevitusriietes, aga on näha, et nende jaoks on rannas toimuv porno ruudus. Aga eks sellega lihtsalt peab leppima. Samas, mis nad meie silmale paremad vaadata on... Mehed käivad kõikjal omavahel käest kinni! Ma saan aru küll, et seal tähendab see sõprust ja seda väljendatakse nii, aga sellegi poolest veider vaadata..

Õhtul magama minnes lastakse keskööl kuskil kaugemal üsna valju muusikat. Igatsus Varkala ranna järele süveneb.

23.01.08 17.päeav Kovalam

Hommik on nagu tavaliselt – päikeseline. Mõnus on käia dušši alt läbi ja istuda oma ukse ees terrassil. Kirjutan päevaraamatut, mis natuke unarusse jäänud. Hinge poeb väike kurbus, et reisi lõpuni on jäänud vaid loetud päevad. Emotsioone on iga päev nii palju peale tulnud, et reisi algus tundub juba üsna kauge möödanik.

Maja eest vonkleb läbi päris pikk uss. Krahman oma alati laskevalmis fotoka järgi ja püüan ussi pildipurki. Kohalikud märkavad ka eemalt seda väikest sündmust ning tulevad lähemale. Nad teavad rääkida, et see uss pole mürgine. Või vähemasti tema hammustus pole surmav, kes seda täpselt teab :-)

Vahepeal piilun toas taustaks mängivat telekat. Seal räägitakse, et öösel oli Delhis pluss kolm kraadi, maailma majandus on languse teel, kuskil möllab linnugripp, aga mul on soe ja mõtlen - „who cares”. Peaasi, et päikesekreem randa minnes maha ei ununeks.

Päeva veetsime rannas. Oli imeilus päev, mis oli omal moel eriline. Aga kõigest ei pea ju ka kirjutama :-)

Õhtul toob Renee poest päris Vana Tallinna. Hm… või vähemalt ta väidab nii.

Päev saab lõbusalt lõpetatud.

24.01.08 18.paev Trivandrum

Kell kaheksa on äratus. Aitab logelemisest. Kiire hommikusöök rannarestoranis ja jalutuskäik lähedalasuvasse bussipeatusesse. Otsustasime minna Trivandrumisse poodlema. Kovalami bussipeatusest väljub buss Trivandrumisse iga poole tunni tagant. Läbitav vahemaa on 13km, maksab 8Rs ja sõidab nagu suudab selle vahemaa 20-30 minutit.

Trivandrumi bussijaama lähedal külastame sealset suurimat Vishnu templit. Külastajaid on seal palju, aga turiste sisse ei lasta. Võrreldes linna Kerala üldilmega, on siin suhteliselt must. Samas võrreldes teda põhja India linnadega on siin puhtam. Lugejale ei ütle see arvatavasti suurt midagi, aga endal toob see võrdlus, olustiku paremini silme ette.

Üsna meie päevateekonna alguses sattusime mingisse, meie teekonnal veel mitte nähtud suurde supermarketisse. Iga Indiat külastanu kindalasti arvab, et see on mingi pood 30 ruutmeetril. Ei, vale vastus.. See kaubamaja on tõesti suur ja kõrgub läbi viie korruse. Sissepääsu juures on pakihoid, kuhu tuleb ära anda kõik kotid , mis sul enne sisenemist käes on. Need saad väljumisel tagasi. Kaubavalik on ka nagu meil Tallinna kaubamajaski, ainult et valdav enamus oli kohaliku päritoluga. Hinnad on väga soodsad. Isegi keerutan üsna mitut teksapaari käes, mida võiks osta, aga ei leia endale sobivat tegumoodi või on värv vale.. ostukorvi lendasid koju vedamiseks maiustused ja muud söögipoolist. Võiks ju kõike muudki osta, aga ei teki mingit erilist kiusatust. Uurides ja uudistades veedame seal üsna palju aega. Poest väljudes, tõmmatakse kassa juures kotisuu plastvitsaga kinni. Välisuksel on turvamees, kes veelkord uurib su kinnist ostupauna ja kassast saadud tšekki. Mis selle asja mõte on – jääb arusaamatuks.

Veel natuke linna peal jalutades ja pilte tehes tuli tüdimus üsna ruttu peale. Palavus ja lärmakus mõjusid samuti väsitavalt. Selle linna omapärana on näha tänavapoekestes palju odavat elektroonikat müüa, aga see ka näeb nii odav välja, et ma ei läinud seda lähemalt uurima..

Kell on vist mingi kolme nelja paiku, kui jõuame tagasi bussijaama. Bussijaamas on üks mees keset kõnniteed lapiti maas ja arvatavasti magab. Hea vähemalt, et ta autoteel magama ei tahtnud jääda. Võtan taas pildistamisasendi sisse, et sellest kummalisest situatsioonist pilti teha. Fotoka ekraanile ilmub teade: Memorycard Error. Ma usun, et mitte keegi teist ei taha teada, mis tunde see tekitab. Sellega oli mu päevalõpp rikutud. Ka järelejäänud päevade meeleolu sai sellest tugevasti mõjutatud. Ma olin niiiiiiiiii õnnetu. Olgu siis etteruttavalt öeldud, et õnneks sai hiljem Tallinnas ühes fotoateljees 1100 pildist 900 siiski päästetud. Paar väga lahedat pilti läks siiski kaduma ja mõned galeriis olevad pildid ei ole mitte purjus peaga valesti kadreeritud vaid see on arvatavasti see osa pildist, mis päästetud sai. Keegi ei pea mulle meelde tuletama, et tegelikult on seal kõikjal olemas kohad, kus oleks saanud kasvõi iga õhtu oma mälukaardist mälupulgale või CD plaadile koopia tõmmata ja alati on riskivabam kasutada mitut väiksema mahuga mälukaarti võrreldes ühe suurega.

Ülejäänud osa õhtust võtsin nõuks lihtsalt kurb olla ja õnneks ei juhtunud rohkem midagi erilist..

25.01.08 19.päev Kovalam

Meie viimane täispikk päev Keralas. Hommikul 12-ni istume rannas. Nagu viimasele päevale kohaselt – ainult nõrgad panevad päevituskreemi :-). Renee andis mulle oma tagavara mälukaardi ja kuigi ma olin lubanud, et ma enam fotokat kätte ei võta – saime me kuidagi fotokaga vastastikuses koostöös kokkuleppele ja läksin uuesti kaldapealses tuletornis ümbruskonnast pilti tegemas.

Ülejäänud päev kulus taas rannas. Tellisime endale lõpuks ühelt meid pidevalt tüüdanud tädilt puuvilja salati ja lihtsalt mõnulesime. Õhtul tavapärane restorani visiit. Vaatasime ookeanilaineid ja nautisime viimaseid hetki. Kahju on lahkuda.

Oma majakese juurde tagasi jõudes, sai pakitud asjad ja kaheteist paiku voodisse ronitud. Siis saabusid meie inglastest naabrid. Nende pidu algas päris kõvahäälselt. Kui alguses tegi lärm olemise päris kurjaks, siis üsna ruttu võeti välja kitarr ja suupill ning järgnenud spontaanne öökontsert oli üsna ilus kuulata. Endalegi märkamatult jäin magama.

26.01.08 Delhi

Hommikul kell 9 start Trivandrumi lennujaama. Suurest rannaparklast saime endale kiirelt takso 400Rs eest. Ainus otsereis Delhisse pidi minema 11.45. Lennuk hilines 45 minutit. Oootamisele kuluva aja veedame lennujaama eest parkimisplatil, kus toimub pidulik India riigi aastapäevale pühendatud tseremoonia.

Lennuk oli varasematega võrreldes üsna päevinäinud, aga peaasi, et kohale viib. Lennujaamast saatsime sõnumi oma tuttavale Krishnale, et oleme varsti Delhisse saabumas. Tema kätte jäi minu  Delhis ostetud Akshardham templi raamat ja lisaks tahtis tema saata väikest pakki meiega oma tuttavale Ragnele.

Kolme tunni pärast olime Delhis. Õhutemperatuur on 9 kraadi. Hea avastusena leidsime, et Domestic lennujaamast käib igal täistunnil tasuta buss International lennujaama, juhul kui sul on järgneva lennu pilet ette näidata. Sellele registreerimine käib lennujaamas sees (mitte väljast ukse eest). Vahepeal helistab ka Krishna, aga kuna ümbruskond on üsna lärmakas, siis ma eriti midagi ei kuule ja lubasin talle natukese aja pärast tagasi helistada. Jõuame International Airporti. Sisse me seal ei saa ja oma öösel väljuva lennuni on palju aega. Paneme oma seljakotid hoiuruumi (30Rs). Helistan Krishnale. Tuleb välja, et tema olevat olnud meil Domesticus vastas. Eh.. oleks me seda tednud. On kuulda, et ta on üsna solvunud. Ta ei taha enam meiega kokku saada. Ütles, et on juba on kesklinnas tagasi ja et sealt ei pääse kuidagi liikuma kuna linnas on väga tihe liiklus seoses riigi aastapäeva tähistamisega. Info mõttes avalikustan ka selle, et Krishna öine lennujaama vastutulek reisi alguses läks meile maksma 700Rs ja küllap oli ta lootnud oma praeguse vastu tulekuga seda saada ka nüüd. Meid tema kohtumisest äraütlemine ei heiduta ja võtame lennujaamast pre-paid takso (250Rs), mis viib meid kesklinna (Connaught Place) sööma. Mingeid erilisi ummikuid me ei tähelda. Castle 9 restoranis naudime söögi kõrvale elavat muusikat. Milline ilus lõpp reisile.

On nii palju mida meenutada. Rõõmu, kurbust, probleeme, unustamatult ilusaid hetki, eneseavastust, uusi tuttavaid ja seiklust rohkem, kui oodata oskad… Ma pole siit veel lahkunud ja juba tahan tagasi.

Lõpetuseks

Ma tahaksin oma logiraamatu - reisikirja lõpetada tänusõnadega kõigile neile, kes tegid selle reisi võimalikuks. Ennekõike neid, kes viitsisid varasemalt kirjutada reisipäevikuid, mille põhjal oli kerge teha oma valikuid maršuudi koostamisel. Trip.ee kommentaatoreid; neid kes kaasa elasid; töökaaslasi, kes võimaldasid mulle puhkuse, minule sobival ajal ja loomulikult India rahvast, kes andsid oma parima näidates, et just sellised nad ongi :-)

Järgnevatele seljakotivedajatele soovitaks omalt poolt positiivset ellusuhtumist. Kõik raskused, mis reisil ette tulevad on ainult selleks, et neid ületada ja neist õppida. Kultuuride erinevus on suur ja üllatusi tuleb igal sammul. Ole avatud kõigele, mida näed või kuuled. See, et seal paljudes kohtades haiseb ja on must ja mis siis… ja las haiseb ja on must. Meie pole mingid õigusemõistjad mismoodi nemad elama peavad. Nad on tüütud… ja mis siis. See on nende elustiil. Pigem ole neile ise meeldiv külaline ja avasta maailma, et ka nii on võimalik elada. Võta seda kui seiklust, mida sa kodumetsadest ei leia.

Kui sul on reisi aeg limiteeritud ja näha tahad palju, siis reisi mõnusaks kordaminekuks koosta endale liikumise „kondikava” ehk kui pikalt plaanid peatuda ühes või teises linnas ja mida sa seal näha tahaksid. Pikemate vahemaade läbimiseks on rong parima hinna ja kvaliteedi suhtega. Rongi piletid tasub interneti teel ette ära osta. See pole üldse keeruline, kui natuke vaeva näed.  Meil kulus Delhi-Jaipur-Agra-Jhansi; Mahoba-Varanasi rongipiletitele KOKKU 340 eek üks inimene. Päevasel ajal liikumiseks sobib ideaalselt fix kohtadega, ilma konditsioneerita second sleeper. Juhul, kui pead jääma rongi ööbima, siis tasub valida voodi kallimast konditsionereeritud klassist, sest seal on rahulikum ja puhtad, valged linad on ka hinna sees. Sa ju oled seda väärt :-) Rongipiletite bronnimine annab sulle ka ajaliselt ja närvikulult kõige suurema säästu. Usu mind – sul on seal targematki teha, kui istuda piletijärjekordades ja saada vastuseks, et äkki sa ei saagi soovitud rongile..

Ka lennukipiletid tasub ette ära osta, sest netist ostes on odavam. Kui ostad kohapealt, siis paratamatult lisandub selle n.ö. teenindaja komisjonitasu. See pole eesti rahas suur summa mida põdeda, aga samas on ju mõnus, kui oled kodus saanud ette broneerida niipalju asju, kui võimalik ja lennukitega lennates oli näha, et need olid rahvast täis ning on võimalik, et sa ei pruugi kohapeal sind huvitanud lennule piletit saada. Hea on ju püsida graafikus.

Hotellidega on sama lugu. Kui sul on soov magada mingis kindlas hotellis, siis tasub see ette ära broneerida. Samas, omast kogemusest tean, et ega nad meilidele ei kipu vastama. Kindlam on helistada. Meil polnud mingit hotelli kuskil broneeritud. Seepärast ei saanud me alati seda mida lootsime, aga hotelle on seal palju ja kui sa pirtsakas ei ole, siis lageda taeva alla sa kindlasti ei jää. Pigem saadki ise otsides näha igasuguseid põnevaid paiku :-)

Ja muud ei oskagi lisada. Uutele minejatele kivi kotti ja lahedaid elamusi.