Enne sõitu.
Link Google kaardile |
Reisikotile sai
kaks päeva enne minekut suur auk sisse põletatud, kui püüdsin liig innukalt kuuma
triikrauaga india – eesti tikand lipukesi külge liimida. Mistõttu tuli veel
lasta ikkagi uued suuremad auku katvad lipud teha ja lasta ka spetsaialistil need külge panna. Võtsin seda protseduuri, kui head ennet, et juba hakkabki asju juhtuma. Ja pean ma siis nii edev olema..., aga
ma nii väga tahtsin neid koduse Eesti tunnuseid oma seljakotile ja seekord sai jonn võitu..
Laupäeval pidin lennujaama
jõudma õhtul neljaks. Kella panin äratama hommikul üheksaks.
Kui muidu sai kelgitud, ei minul mingit reisiärevust ei ole, siis viimane öö
jäi küll vahele. Kell seitse olin juba üleval, kuid sundisin end veel
siiski natuke pikutama ja nii ta läks, et kella nupp oli jäänud üles tõstmata
ja ärkasin alles üksteist. Siis sai hüpatud kiirelt autosse.
Tööriistalaenutusse sai tagasi viidud laenutatud tööriist. Ehituspoest sai otsitud kõrgendusrõngaid harutoosidele.
Tööjuurde viisin komplekti releesid ja otsisin, kuidas ma saan uuesti lasta välja
trükkida kindlustusfirmas oma kadumaläinud kindlustust, apteegist tõin viimased vajaminevad
tabletid, elektripoest vargapesa – sest Indias on hotellitubades reeglina vaid
üks pistikupesa!, toidupoest Lii’le Varanasi viimiseks mõned kohukesed, kahest
plaadipoest sai otsitud vannitoa remondi jätkumiseks sobivaid seinaplaate,
kodumarketist vaakum – kilekotid millesse pakkida kaasavõetavad riided, et need vähem ruumi võtaks ja siis veel
kaheksa kipsplaati maja teisele korrusele sikutatud, aa ja fotoka objektiiv sai
ka sõbra juures töökindlama vastu vahetatud, garaazis võtsin siklil ja Minil
laadimise juhtmed maha, vahetasin maja signal tarkvara ja siis oligi juba kõik. Kärmelt
veel dussi alt läbi ja valmis ma olingi. Ainult kott oli veel pakkimata.. Ah
küll Indias pakib. Õnneks olid mul asjad aja jooksul ühte toapoolde kenasti hunnikusse loobitud. Nüüd jäi nad veel vaid läbisegi kenasti kokku rehitseda ja
sõit lennujaama võis alata.
Varanasi (link)
Varanasi |
juurde oli võrratu. Väga südantsoojendav ja armas tunne oli see, et teenindaja tüdruk mu ära tundis :-) Tuled siia nagu oma koju. Et minul oli Liiga tunni aja pärast kohting kokku lepitud, siis tegin Marekile kiire ekskursiooni jõeääres ja andsin esimesi näpunäiteid, mis ohud varitsevad – igasugu massöörid, ghattide vabatahtlikud abilised, kerjused ja muud põnevad tegelased. Õnneks nad meid ka ees ootasid ja soojendustestid said edukalt ka kohe reaalsuses läbitud :-). Peale seda läksin mina Liiga kohaliku rahvamuusika kontserdile ja Marek jäi üksi uudistama. Õhtuse Aarti ajal me taas kohtusime ja läksime juba tõsisemalt kohaliku kokakunstiga tutvuma. Õhtu lõpetuseks pillasin läpaka vastu hotellitoa kivipõrandat. Natuke on nüüd küll logum, aga kirjutamiseks sobib ta küll :-). Ikka oleme rõõmsad.
Teel Raipuri
Hommik algas
varakult, et minna vaatama tavainimeste hommikusi riitusi jõe ääres. Enne hambapesu sai veel pead
vastu ülemist uksepiita ära
löödud. Mmm, milline nostalgia laks. Eelmine aasta olles siin samas hotellis,
suutsin ma teha seda korduvalt. Olles kustud, pestud, kammitud – suundusime
jõeäärde. Ilm on soe, päiksepaisteline. Ainult kohalikud liiguvad talveriietes.
Vahva on hulkuda mööda ghatte, kus on hommikune sigin – sagin. Ühes pundis
laulab kümmekond meest, teises pundis loetakse palveid, taamal on pesumehed
päeva alustanud, mõned teevad joogat, paadimehed üritavad sind paadisõidule
vedada, poisikesed lennutavad lohesid ja loomulikult paljud need, kes on
tulnud siia hommikutti pühasse vette ujuma. Naised teevad seda riietes. Vaikselt
rahva seas liikudes tunned siinseid traditsioone, usku, kohaliku kultuuri, mis
on säilitanud oma eheduse.
Olles oma
harimisprogrammi lõpetanud, suundume otsima kohta, kus me veel söönud ei ole.
Astume sisse ühte üsna tagasihoidliku söögikohta, kus inimesi eriti ei
olnud ja eeldasime, et saame seeläbi kiiremini teenindatud. Mina võtsin
hommikusöögiks omleti juustuga. Marek arvas, et tema keskendub vaid India
menüüle ja valis üsna huupi menüüst komplekt-hommikusöögi, kuhu oli
kirjutatud, et see on India hommikusöök. Ühesõnaga tegi mulle ära. Tema
hommikusöök seisnes siis Puri-dest, et kes ei tea, siis Puri on õlis küpsetatud
Tsapati :-). Lisaks oli tal banaanid jogurtiga ja kartulid mingis vürtsikastmes,
joogiks must kohv. Kõhud täis, suundusime hotelli tagasi, sest oli aeg hakata sättima raudteejaama.
Hotellis oli täna retseptioonis sama mees, kes aasta tagasigi ja kui ta mu ära
tundis, siis esimene asjana ta vabandas, et minu kingitud eesti lipu viis ta
tütar koju. Mis seal ikka. Vahva, kui meeldis ja andsin talle lauale uue lipu.
Teel raudteejaama
lasime veel liugu süljeplärakates ja „paksemaski“, millega kõrvaltänavad kaetud
on ja tegime kohustuslikud pildid lehmaga. Riksasõit oli üsna
vaevaline ja liiklus tihe. Kui algul Marek arvas, et mis see meil need
kolm kilomeetrit jalgsigi minna oleks, siis sõites ta sai aru, et ellu jääda on
võimalik vaid millegi sees istudes, sest kõnniteid seal ei ole ja iga
sentimeeter tänavast on hõivad kõigepoolt, mis liigub. Ma püüdsin eile korra
tundmatus kohast tänavat ületada, aga veerandi pealt keerasin teeserva tagasi, sest minu loogika
ei suutnud seda puzzlet lahendada. Muidu olen ma ikka asjalik, aga mõni asi
vajab veel harjutamist.
Rong saabus minuti
pealt nagu piletil märgitud. Segadust tekitas ainult see, et raudteejaama
infotahvlil olid meie broneeritud istekohad ära muudetud. Õnneks küll paremasse
ja kallimasse vagunisse. Nüüd on meil öö tulemas valgete puhaste linade vahel
konditsioneeritud vagunis. Kui rong tegi vahepeatusi, siis sai vahepeal jalgugi
sirutatud ja vagunist väljaski käidud. Mõni peatus oli nii lühike, et rongi
tagasi minemiseks tuli hüpata suisa liikuvale rongile. Tekkis selline huvitav
mõte, et kui kiiresti liikuvale rongile oleksin ma suuteline peale
hüppama? Ehk mõni teinekord proovin..
Marek |
Õhtul jooksis
vagunisaatja ringi ja küsis, kes süüa tahaks tellida. Kõht oli küll täis, aga
Marek arvas, et tema on esimest korda siin ja peab seda kõike saama. Selline
suhtumine mulle meeldib. Tõotab tulla ilus gurmeereis.
Tee Jagdalpuri
Õhtul vahetasime kupees
kohti ühe vanapaariga, kes just meie alumistel lavatsitel magada tahtsid.
Näitamaks üles oma sõbralikust olime me sellega nõus. Vastutasuks ei
varastanudki nad varahommikul rongist lahkudes mu mobiiltelefoni, mis aknalauale
laadima jäi. Öösel tahtsid ka ühed noored India tüdrukud meie kõrvale magama tulla
või noh, kui päris aus olla, siis oli mingi segadus piletiga ja juhtumisi olid neil
samad kohad märgitud, aga ilma et me oleks pidanud teki alt välja ronima, tuli
vagunisaatja ja juhatas nad kuhugi – meist eemale :-) .
Hommikul üritas
vagunisaatja meilt puhaste linade kasutamise eest 50 ruupiat küsida. Kuna ta inglise
keelt ei osanud, siis me temast ka suurt välja ei teinud. Kui tahab ikka äri
teha ja turiste pügada, siis peab keel selge olema, sest tegelikult on valged, puhtad linad
piletihinna sees ja selleks peab ikka vaeva nägema ja mingi väga hea vabanduse
leidma, selle asemel et ta lihtsalt seisab käsi pikalt ees..
Rong jõudis Raipuri
tunnise hilinemisega. Ma teadsin loetud reisikirjade põhjal, et buss Jagdalpuri
läheb kuskilt sealt raudteejaama lähedalt, aga kust? Polnud õrna aimugi. Raudteejaama turismiinfo oli
ka kinni. Kondasime natuke ümber raudteejaama ja võtsime lõppuks
jalgrattarikša, kes tegi meiega hea diili, öeldes, et bussijaam on kilomeetri
kaugusel ja siis viskas meid 100m kaugusele bussipileti müügi putkani, aga et
see meile ka natuke nalja tegi, siis oli kõik hästi. Kell kaheksa istusime juba
rahvast täis bussis ja 340km-ne reis võis alata. Bussipilet maksis kahepeale ca 6 euri. Peale
tunniajast sõitu tegi buss esimese viieminutilise peatuse. Enne, kui mina
istmelt tõusta jõudsin oli Marek juba
tagasi kohalikult bussijaama turult suure kilekotiga ja taas näol ilme
nagu oleks ürgmees jahilt metsseaga naasenud. Ta ei suutnud vastu panna
ahvatlustele, et on siin veel asju mida me söönud ei ole. Kui buss teekonda
jätkas, siis uurisime ka kilekoti sisu, et mis sinna siis kiiruga loobitud
oli. Ja ega neid ju muudmoodi hinnata ei saanudki, kui ainult süües. Kõigepealt
olid taignas sibularõngad, siis taignas ja rasvas praetud piprakaunad ja siis
lihtsalt mingi mõnusa möginaga pirukad.
Inglise keelega
läheb järjest raskemaks ja telefonilevis esineb suuri auke. Muidu
poleks hullu midagi, aga levi vajame me oma asukoha määramiseks, et me lõpuks
õigest peatusest mööda ei sõidaks. Tee Jagdalpuri on päris hea. Sõit kestis
vaid natuke üle seitsme tunni. Marek hindas teede olukorda teedespetsialisti
pilgu läbi neid hinnates väga heaks. Ma nägin tema ilmest, et siia võiks
korralda õppe-seminar-reise, uurimaks kuidas nad on selle saavutanud, et teed on siin
paremad, kui Tallinnas.
Kohale jõudes
jalutame kergel sammul, telefoni abil, mu kodutööna eelnevalt valitud hotellini. Koht on täitsa enam vähem.
Täidame vajalikud paberid ja pikalt
toas aega kulutamata, kiirustame hotelli vastas olevale
suurele juurika-turule. Turg on mega suur, inimesed on väga sõbralikud ja keegi
ei tüüta. Küllap nad mõistavad, et me eelistame valmis toitu. Oi, kohalikud
naised on siin natuke edevad ka. Nii mõnestki saab pilte tehtud ja nendega kehakeeles juttu aetud –
ses mõttes, et meil puudub ühine verbaalne keel :-). Aga
meil on lõbus ja vahva nende seas. Kui me lihalettideni jõudsime, siis üks lihunik
demonstreeris meile kuidas kanal pead maha lüüakse ja sain fotokasse paar
võigast piltigi sellest. Liigume ja uudistame siin vaikselt edasi kuni hakkab
hämarduma. Oli aeg taas söögijahile minna, aga see polegi nii lihtne teema,
leidmaks midagi mis kutsuks proovima. Longime mööda inimestest tulvil tänavaid, kui taas
Marek sattus kohalikega tšättimisel poisile, kes on ka teede-mees. Nüüd läks
natuke aega... aga et me juhtusime tänaval jutuajamise käigus seisma mingi
ratastel nõgise potiga mehe kõrval, siis see kohalik poiss käristas sellelt
samalt mustalt pannilt meile
kahekäigulise söömaaja välja. Tegelikult oli see päris
hea, aga ma isegi ei oska kirjeldada mis see oli, aga see polegi oluline..
Natuke hulkusime veel ja jutustasime kohalikega siin ja seal nurga peal ja
oligi aeg hotelli naasta. Nüüd kirjutamisele taustaks jooksevad lahedad India
muusikavideod. Oleme täiesti omas elemendis. Aga vot homme.., homme keerame
vinti juurde ja kaheksast hommikul ootavad meid väljas kaks motikat, mis viivad
meid ühe maailma suurima loodusliku koopa juurde ja siis on veel kõrged kosed tulemas..
Seniks lugejale
just telekast tulnud lahe tantsulugu:
Päev ratastel
Roti näritud |
Marek jäi taas ruttu magama.
Kuid mina näen pimedas
toas kardinaid taas liikumas... Ka seekord me
liigutajat ei leidnud, aga kardinad tõmbasime eest, et oletatav tuuletõmbus neid liigutada ei saaks. Nüüd ragistas miski akna siseküljel asuva võrgu
kallal. Et mul oli
taskulamp käes, siis ma ka lasin valguse kurjale vaimule otse silma. Aknavõrgu küljes oli üks väga mahlane rott – suur nagu pesukaru. Nii suureks saamiseks peab ikka väga heal toidul olema. Ajasin Mareki kes teab mitmendat
korda üles ja kirjeldasin talle
kujuteldavat vaenlast ja et meil tuleks sellega võidelda. Siit meie edasine shõu hakkas.. Alustuseks panime minu voodi kõrvale kilekoti, kus oli see
näritud banaan sees, et rott poeb kotti ja siis ma krahman kilekoti rotiga ja
viskan ta aknast alla tänavale. Aga et rott oli nutikas, siis ta kotti ei
pugenud vaid hakkas mu ainukest kilekotti banaaniga hoopis voodi taha vedama.
Idee nr.2 oli kilekott banaaniga praokil toaukse taha koridori panna ja ta
toast välja meelitada, aga sinna ta ka ei tahtnud minna :-). Ükskõik
kuidas me neid rotte proovisime püüda, meelitada, ära ajada, aga miski ei
töötanud. Nii kui valgus sai kustutatud, käis toas tõeline viuksumine ja tagaajamine. Lõpuks me sellega
leppisime ja püüdsime rottide tantsutralli saatel magama jääda. Ah jaa, käisin
ka vahepeal retseptsioonis toa vahetamist küsimas, aga seal magas diivanil kolm
zombit, kes ei saanud mitte midagi aru, mis ma räägin ja keerasid mu jutu peale
teise külje ja magasid edasi. Nõks enne viite, kui toas hakkas
juba rahulikuks jääma, saabusid naabertuppa uued üürilised, kes hakkasid
valjult muusikat kuulama. Enam ei saanud jääda lootma imele või naabrite kilekotti
püüdmisele ja palusin neilt lihtsalt
vaikust. Enne väljasõitu sai isegi tunnike magada..
Uus päev
Uus päev
Rattad saime
lähedalasuvast rendist vaid pooletunnise hilinemisega. Hommikune linn on
ärkamas, kui me vaikselt ja arglikult vurasime Kutumsar koobaste poole.
Hommikune hõre liiklus oli harjutamiseks paras. 40km kaugusele jõudsime ca
tunni möödudes. Hotellist hoiatati meid küll, et seda regiooni tuleb külastada
vaid giidiga, sest kohalikud võõrkeeli ei oska, aga selgus, et isegi eesti
keeles ja natuke kätega tavapärasemast aktiivsemalt vehkides saab väga hästi
hakkama. Olles lunastanud looduspargi värava kassas enda,
mootorratta, fotoka, video piletid, pidime veel edasi
liikuma 10 km üsna tiheda metsa sisse. Poolel teel oli üks küla, kus üks - vaid
hindu keelt kõnelev poiss ütles, et tema ongi meie giid. Giid võttis Mareki
motika juhtimse üle ja liikusime edasi mööda mäenõlva serva koobaste
poole. Loodus on siin super. Lahedad loodushääled ümbritsemas. Koopa sissekäik oli imetilluke ja veel
väiksema keerdtrepiga, mis viis maa-alla. Andis sealt avausest ikka
läbi pugeda, aga asi oli pugemist väärt. All avanesid kõrged
koopavõlvid. Millegipärast oli seal väga palav ja niiske. Videoga ei olnud seal
midagi peale hakata ja fotoka objektiiv, kippus kogu aeg uduseks. Seiklesime
seal maa all umbes tunnikese. See tulemine oli igat bensiinitilka väärt. Autoparklast ostsime
külanaistelt teele kaasa, mingeid huvitavamaitselisi marju. Edasi veeresid
rattad lähedalasuva kõrge koseni. Sealgi oli uudistamist küllaga just sealse
ümbritseva maastiku ja looduse tõttu. Retkelt tagasi jõudes olime turnimisest
üsna väsinud ja läksime sööma, lootuses osta ka vett. Aga, et sealsed
„metsinimesed“ ei saanud aru, miks meil on vaja pudelivett – mida neil polnud,
siis leppisime sellega, mis nad meile ämbrist valasid. Mina jõin oma klaasi
tilgatuks. Marek eelistas siiski oodata, kuniks tee valmib.
Etteruttavalt võib öelda, et praeguseks õhtuks on tervis endiselt korras ja ma
võin väita, et kõhu teeb lahti vaid hirm sellest mõttest :-)
Et kell oli alles
natuke pärast lõunat, siis otsustasime, et kuna me täna kaugemate koskedeni ei jõua,
siis oleks lahe minna läbi kammima kohalike metsi ja metsateid, kus kuulus
metsarahvas elab. Varsti keerasimegi suurelt teelt ära ja juhindusime vaid
telefonis olevatest GPS
kaartidest. Oli paras risk nii seiklema minna, sest
telefoni levi seal puudus. Huvitavad loodusvaated ja kaunid
maastikud vaheldusid pidevalt. Inimesed seal metsades elavad suurte küladena ja
vaiksel käigul läbi külade sõites oli põnev nende eluolu ja tegemisi jälgida. Naised
vedasid pea peal suurte veeanumatega vett või tassisid samamoodi puitmaterjali metsast välja,
lapsed jooksutasid vana rattarehvi või sikutasid nöörijupi otsas lauajuppi,
enamus mehi tsillis niisama. Need on inimesed, kes elavad suurte kogukondana
seal endiselt nagu ürgrahvas. Vahepeal pidasime rattad külades kinni uurimaks
oma kaarti ja loomulikult
ka külarahvast. Eks meiegi olime paras vaatamisväärsus.
Kui me olime omadega jõudnud punkti, kus pidanuks hakkama kodu poole suunduma,
siis Marek küsis, et kas me ei võiks marsuudilt eksida ja minna natuke suurema
ringiga tagasi. Minule ei pea selliseid asju kaks korda ütlema. Kui on vaja ära
eksida, siis olen mina käsi. Sõitsime edasi ja nägime veel palju põnevaid
külasid ja kuskilt maalt me tõdesime, et me olimegi eksinud, ehk me olime
kaardil olevatelt teedelt välja sõitnud ja ei leidnud teed tagasi. Olles
rajanud tükk aega teed otse läbi dsungli pidasime rattad korra kinni
ja Marek küsis, et kelle idee oli reisi ajakavasse kirjutada "LOST" :-). Naeratus minu näolt ei tahtnud kaduda.
Päike vajus järjest madalamale ja madalamale. Vaikselt läbi võsa teed otsides
ja mingeid suvalisi inimeste või loomade sisse käidud radasid sõites, meenusid
mulle varasemalt teeäärest nähtud ilusad värvilised pildid tiigritest. Aga et ma keelt ei mõista, siis
küllap olid need vaid ilusad loomapildid ütlemaks näiteks, et hoidke loodust
või midagi sellist. Et kaasas oleva tehnika abil saab imesid korda saata, siis
lõpuks me ka õige teeotsa leidsime. Moraalselt olin mina valmis ka kuskil
külainimeste juures öömaja paluma, kui selleks oleks pidanud vajadus tekkima.
Kahju oli isegi natuke sealt ära sõita. Sooja on ca 30 kraadi, tuju hea ja emotsioonid
veel paremad. See on võrratu tunne, muretult mootorrattaga huvitavates kohtades sõita ja ahmida endasse
põnevaid hetki. Ja huvitav on, et siin piirkonnas ei ole me veel
ühtegi „valget“ turisti kohanud.
Nüüd õhtul hotelli
jõudes, saime endale uue rotivaba toa ja on ilmselge, et hotellipersonalile ei
ole rotid siin uudiseks, sest jooksupoiss, kes meid uude tuppa juhatas - see rääkis
meile hindi keeles väga põnevalt kuidas ta siin neid taga ajab, nüpeldab ja
aknast välja viskab.
Motikad on pargitud
hotelli ette parklasse, sest me ei saanud veel oma isu täis. Meil on vaja veel
natuke harjutada seda vasakupoole liiklust ja siinsetes liikluskeeristes ellu
jäämist. Meeste värk, ise tead :-)
Kas täna öösel
tuleb rahulik uni.. vaevalt, selleks on siin kõik liiga ebatavaline.
LOST
Külamees |
Hommikuses
jaheduses istume ratastele umbes kaheksast ja liigume Chittaurgah kose poole.
Vahepeal timmin ka natuke Mareki ratast, sest see kipub välja
surema. Kuna ma pole mingi spetsialist ja eeldan, et need rattad peaks olema
suht lollikindlad, siis igaks juhuks keeran igat kruvi, mida ma karbussi ümbert
leian. Pealehakkamine on ju rohkem, kui pool võitu ja nii see ratas korda saigi. Chitracoot kosed on umbes
tunni teekonna kaugusel (38km). Kosk on päris lai ja „vaadatav“, kuigi hetkel
on vett vähe. Teeme kohustuslikud pildid ja sellega ongi meie peamine sihtpunkt võetud. Rohkem minul sellele piirkonnale vaatamisväärsusi märgitud ei ole, aga
et kell on veel vähe, siis uurime kaarti, et kus võiks niisama ringi sõita ja
eelistatud oleks kaardil kõige peenema joonega märgitud teed. Peale keerulisi
läbirääkimisi saime kokkuleppele ja asusime teele, aga et mina olin
kaardi uurimises aktiivsem pool ja
eeldusel, et kõik jäi meelde, läks telefon tasku tagasi ja asusime teele. Algus
pidi olema lihtne. Esimene suurem tee paremale. Olles seda lihtsat teed umbes
kümmekond kilomeetrit sõitnud ma igaks juhuks otsustasin meie asukohta
kontrollida. Loomulikult... mind ei tohiks ka koduhoovis ka
üksi õue lasta. Olime ikkagi liiga vara ära keeranud. Kuid kohe jäi sel
suhteliselt inimtühjal maanteel meie kõrval seisma üks motikaga mööda sõitnud
kohaliku kooli direktor ja küsis, et kas meil on muret ja kuhu me üldse läheme.
Ütlesime, et sõidame põhimõtteliselt mitte kuhugi, mis peale tema arvas, et
siis me oleme täpselt õiges kohas ja kui me temale järgneksime, siis ta viib
meid ühe teeotsani, mis viib seal lähedal asuva koseni. Minu eelarvamus oli
muidugi, et eks neid koski oli juba nähtud ka, aga et meil väga tarka plaani polnud,
siis võtsime pakkumise vastu. Üsna kohe keerasime sellelt asfaltkattega
maanteelt maha ja sõitsime mööda klibukattega küla- ja põlluvaheteid. Tänutäheks
sai koolidirektor mõned pastakad ja kommid. Ma ei valeta , kui ütlen, et tal
neid saades suisa käed värisema hakkasid. Ta oli nii õnnelik.. Edasi jätkasime
teed ise. Vaid kilomeeter ja olimegi kohal. Ise me siia tulla ei oleks osanud
mitte mingisuguse nipiga.
Ma ei tea, kas
keeleteadlased on seda fenomeni uurinud või on see mu isiklik probleem, aga kui
sa midagi tohtutult ilusat näed, siis ajab see sind justkui ropendama :-). Siin minu vändatud video kohast kus ma võiks elada:
Et kui sa oled sattunud kuhugi, kus peale sinu esmapilgul ei olegi kedagi teist ja teisalt võiks olla see ju tohutu turistilõks.. Jalutasime seal ringi. Seda maastikku on raske kirjeldada... kivine platoo, kus on madalaid põõsaid, üksikud võimsad käharad puud, hetkel vaikselt vulisev vesi mööda kiviorgu. Kariloomad tulevad jõeäärde jooma. Meist natuke eemal jalutavad mööda kose serva ürginimesed kandes metsast oma külapoole pea peal suuri oksakoormaid. Väga, väga ilus on siin, aga ikkagi me otsustame lõpuks siit lahkuda. Kuna meil on endiselt aega piisavalt, siis otsustame üles otsida oma algselt kaotatud teeots. Teel teeme kiire peatuse, et teed juua. Söögikohas on potid pannid ja muud vajalikud tööriistad olemas, aga millegipärast keeldutakse meile teed tegemast. On ilmselge, et on mingi kommunikatsioonihäire, mille põhjustab keeleprobleem, aga kus häda kõige suurem (hullult tahtsime teed), seal abi kõige lähem. Appi sai võetud palavalt armastatud Google translator ja me saimegi kohe teada, et neil ei ole hetkel tee tegemiseks piima :-). Selge pilt..
Et kui sa oled sattunud kuhugi, kus peale sinu esmapilgul ei olegi kedagi teist ja teisalt võiks olla see ju tohutu turistilõks.. Jalutasime seal ringi. Seda maastikku on raske kirjeldada... kivine platoo, kus on madalaid põõsaid, üksikud võimsad käharad puud, hetkel vaikselt vulisev vesi mööda kiviorgu. Kariloomad tulevad jõeäärde jooma. Meist natuke eemal jalutavad mööda kose serva ürginimesed kandes metsast oma külapoole pea peal suuri oksakoormaid. Väga, väga ilus on siin, aga ikkagi me otsustame lõpuks siit lahkuda. Kuna meil on endiselt aega piisavalt, siis otsustame üles otsida oma algselt kaotatud teeots. Teel teeme kiire peatuse, et teed juua. Söögikohas on potid pannid ja muud vajalikud tööriistad olemas, aga millegipärast keeldutakse meile teed tegemast. On ilmselge, et on mingi kommunikatsioonihäire, mille põhjustab keeleprobleem, aga kus häda kõige suurem (hullult tahtsime teed), seal abi kõige lähem. Appi sai võetud palavalt armastatud Google translator ja me saimegi kohe teada, et neil ei ole hetkel tee tegemiseks piima :-). Selge pilt..
Põrutame edasi. Ka
oma järgmisel teeotsal olles ca kümmekond kilomeetrit ära sõitnud, otsustasime
korra kontrollida oma asukohta, sest kuskilt maalt pidi tulema teede
hargnemine. Enne, kui olime jõudnud seismagi jääda, sõitis mu kõrvale
Angry Birds särki kandev noormees Jimmy, kellel oli vaja
teada kust tulek, kuhu minek jne ja
rääkis meile, mis seal kandis vaadata oleks ja lisaks
pakkus ta ka võimalust jääda ööseks tema poole. Pikalt meid veenma ei pidanud
ja keerasime otsa ringi. Esimene peatus oli ühes koolimajas, kus Jimmy ema
töötas. Järgmine peatus oli nende juures kodus, et natuke jalga
sirutada ja et siis edasi külapeale laiama minna. Rohkem muidugi laias tema,
tahtes meid oma kõigile sõpradele näidata. Liikusime perest peresse.
Igal pool
pakuti süüa ja mis seal pattu salata ka alkoholi. Jimmy on siiski ainuke, kes
neist inglise keelt valdab, aga see keelebarjäär ei häiri kedagi ja pikad jutud
saavad niisamagi räägitud. Vahepeal oli meid kokku neli
mootorratast, igaühepeal kolm meest ringi sõitmas. Päris lahe oli külameestega
niimoodi ringi kruisida, aga kui me sõitsime kolm inimest pardal, siis
roolijaks oli siiski
kohalik külamees, sest neil on rohkem kogemust nii
mitmekesi sõitmisel ja oma teid, teeauke ja signaali kasutamist valdavad nad ka meist paremini. Väljas
on juba päris pime, kui jõuame ühele kohalikule külaväljakule, kus on päris
palju rahavast
ja me osaleme seal sulgpalli mängus. Peale sulgpaalimängu avastasime, et meie
moorrattad, seljakott, fotokott ja minu vest telefoniga on kadunud. Peab
tunnistama, et see ei olnud just meeldiv hetk. Aga varsti selgus, et Jimmy oli
otsustanud vahepeal paari poisiga ratastega kruisima minna ja ta turvalisuse
huvides võttis meie asjad kaasa ja kui ta tagasi tuli, siis saime ka oma asjad
kenasti tagasi. Pärast spordiüritust külastasime veel peresid ja putkasid ja
külavaheteid, kus meid veel näidatud ei olnud. Ikka väike söök ja meile
tundmata segudest kohalikus külas villitud alkohol.
Õhtu lõppes Jimmy juures
kodus, kus meid jääle ootas õhtusöök. Kuna me jõudsime koju päris hilja, siis
pererahvas oli ise juba söönud, aga istusime kõik koos. Neile kippus tegema
nalja see kuidas me kombekohaselt parema käega sõime. Minumeelest läks kõik
hästi, aga juu siis vajab meie söömistehnika veel natuke harjutamist.
Õhtul tehakse meile
„voodid“ suurde tuppa. Mina kui kõige vanem saan võimaluse magada „päris“
voodis, mis on küll kõva puitplatega, aga ajab asja ära. Marek magab Jimmi palvel
temaga põrandale tehtud asemel.
Uus päev
Et Jimmi hakkas vastu
hommikut hirmsasti norskama, siis me ajame endile jalad alla juba seitsmest ja
lähme tänavale külaelu hommikust ärkamist kaema. Igal pool käib luudadega
aktiivne majaesiste puhastamine, mistõttu on seal tänaval üsna tolmune. Lõpuks
need prahihunnikud süüdatakse ja meidki kutsutakse ühe lõkke ümber soojendama.
Väiksed lapsed käivad meid pidevalt uudistamas ja üllatuslikult on väikelaste
inglise keele oskus väga hea! Ühe väikese tüdruku käest sai küsitud, et kui
vana sa oled. Ta ütles, et ta ei tea, ema ei ütle talle seda.. Võibolla tõesti :-)
Varsti paneme
ratastele taas hääled sisse ja liigume lähedalasuvate mägede poole, kus Jimmi
oma uusi kaisukarusid veel näidanud ei ole. Vahepeal peatume muidugi üsna
mitmes, peres ja putka juures. Huvitav tähelepanek on, et iga maja juures on
kas toas või kohe maja kõrval oma väike altar. Jimmi pidevalt rõhutab, et meil
on väga kiire, sest keskpäeval algab nende külas kuulus „tribal market“ ja
samas, kui me peatusi teeme, siis käib pidev „kummi venitamine“ ega me tänagi söömisest
joomisest ei pääse. Õnneks on alkoholivaba päev. Kuigi mulle tundub, et see
„kasemahl“, mida nad meile pakuvad on ka kergelt joovastava toimega ja mis
muidugi meile juba nalja teeb on see, et keetmata vett ei tohi juua. Jah
loomulikult on see õige, aga vahest on olukord selline... ja me eeldame, et
neil seal kaevudest võetud vesi, on natuke puhtam, kui päris jõevesi...
Et täna on
inimestel enne riigi aastapäeva vaba päev ja külas on turg, siis need eile
vaiksed külateed on rahvast täis. Igaks juhuks me taas ratta lenksu ise ei
rooli ja saame nautida seda melu tagaistmel.
Meil oli muidu
plaanis käia ka umbes nelja kilomeetri kaugusel üsna ürgses külas, aga Jimmy
sõbrad laidavad selle idee kiirelt maha, kuna me oleme valged ja see on meile liiga
ohtlik, sest see rahvas pidi olema „teistsugune“. Nad pidavat elama üsna
ürgsel moel, aga teisalt on nad ära õppinud, et valgenaha eest võib
kinnipüüdmisel raha saada... Nad isegi ka kutsuvad neid hõime terroristideks. Igaks juhuks kuulame nende soovitust ja jamasid ei ole vaja.
Lõpuks ometi
külaturule jõudnud, kuulen veel rattal sõittes, kuidas nii mõnigi juba hüüab:
Estonia, Estonia. Tundub, et me oleme siin juba kuulsad :-) Turg on
üsna suur ja kirev. Enamjaolt
pakutakse seda, mida ümbruskonna inimestel kodus kasvatatuna või tehtuna pakkuda
on. Väljas on jube palav. Vanematel naistel on kehakatteks riideribast
keeratud seelik, mis lohakalt jätkudes üle kõhupealse on heidetud, nagu
missitiitli võitja õlalint, mis laseb paljastuda rasket tööd ja pävi näinud paljast ihu, häbenemata grammigi, et mina, kui rikutud fantaasiaga euroopa mees teda
silmanurgast piiluma jään.
Kukepoks |
Et päike hakkas
vaikselt madalamale laskuma, siis liikusime ära rataste juurde, et hakata siiski tagasi Jagdalpuri
sõitma. Oleks võinud ju veelgi jääda, aga et ma olin kõvasti üle söönud,
arvatavasti ka kerge päiksepiste saanud ja ma juba tahtsin sealt ära :-). Nendega
on väga vahva, lõbus ja huvitav vahelduseks koos olla, aga põhjamaine inimene
tahab ka natuke privaatsust enda ümber. See külalislahkus ja poputamine hakkab siin tervisele ja vaim väsib. Ma mäletan, et kui minu eelmise reisikirja üks läbivatest
märksõnadest oli muusika, siis see kord on söömine :-) ja seda on juba liiga palju...
Õhtul Jagdalpuri tagasi jõudes viisime motikad ära. Hotelli jõudes oli tunda, et hotellipersonalil oli
meid hea meel näha. Küllap olid nemadki hakanud muretsema, et mis meist
vahepeal saanud on. Tuppa jõudes
keerasin ma kohe magama. Tundus, et päiksepiste on arvatust tõsisem. Marek
muidugi läks veel sööma :-) ja linna peale suhtlema..
Riided on motikaga
mööda kruusateid sõimist omandanud punase värvuse. Aga kuhugi jõeäärde
pesulasse vastu kivi peksmisele, ka nagu ei tahaks viia. Millegipärast
hotellitoas ei taha mu sokidki lauanurgal
ära kuivada, kuigi on palav !?
Leidsin
neid kahte päeva juutuubist meenutama ühe muusikapala, et kui seda videopilti ennast
mitte vaadata ja vaid kuulata silmad kinni ja mõelda end neisse seiklustesse tagasi, siis taaselustub kogetud
emotsioon. Palju lõbusat kehakeeles suhtlemist,
külameestega napsu võtmas, sulgpalli tagumas, lastele kommi jagamas, lummavad
loodusvaated ja me kahekesi lokkide lehvides kimamas rattal mööda tolmuseid,
käänulisi, punaseid kruusateid. Teeäärseid palistavad palmisalud. Kohalikud
sulle teele kaasa lehvitamas, elu on ilus...
Bharat Mahan Hai
Täna on vabariigi
aastapäev. Hommikust saati tuleb väljast kena muusikat, aga mina olen veel
endiselt natuke pilditu. Kribanud siin ebaselges olekus oma reisikirja ja
lihtsalt puhanud. Kuigi hommikulauas ma arvasin, et hetkeemotsioon ei ole
kirjutamiseks parim, aga et õhtul tahaks tänavapidustustel osaleda ja homme on
meil ebaselge olukord teekonna jätkumise osas, siis parem papagoi käes, kui kukk
katusel.
Nii me sahistamegi
oma toas sussi umbes poole neljani pärastlõunal ja edasi võtame suuna
raudteejaama, et homseks piletid igaks juhuks ära tuua. Esmane plaan oli meil
minna Vishnakapatanami öise sleeperbussiga, aga vahepeal nüüd selgus, et
sleepereid enam seda vahet ei sõida (internetist leitud eelinfo põhjal sõitsid) – on vaid istmetega bussid. Et Jagdalpur on
nende mõistes väikelinn, siis siia saabub päevas vaid üks rong ja praeguseks on
piletimüügiputka juba kinni. Aga, et Indias laabuvad kõik asjad iseenesest, siis
juhtumisi tulebki meiega juttu rääkima selle raudteepiirkonna kommertsjuht, kes
soovitas hommikul tagasi tulla ja siis otse tema jutule. Ta korraldavat meie eest kõik ära, et ärgu me muretsegu. Lisaks soovitas ta meil siiski lõpuni mitte sõita
(340km -10h) vaid hüpata rongist välja 80km varem Borra külas, kus on ka
huvitav ja kuulus mäekoobas, mida uudistada. Ajaliselt see mahub meie graafikusse ja nii me kokku
lepimegi. Väljas hakkas hämarduma ja meie jutukaaslane soovitas meil jaamast
lahkuda, sest pimedas ei ole meil siin turvaline!
Vahepeal selgus, et
siin linnas erilisi aastapäevapidustusi ei peetagi. Kui mina peegli ees nina puuderdasin, siis nägin, et mul näonahk koorub nagu kasetoht ja ma otsustasin
iluprotseduuridega jätkata ja Marek lippas kuhugi juuksurisse. Hetk hiljem lendas
hotellituppa sisse meie sõber Jimmy, kes muidugi oli lubanud tulla juba
hommikul, aga selline see nende ajaarvamine juba kord on. Lobisesime natuke ja ta taas jooksis välja lubades tulla natuke hiljem,
kui Marek tagasi on. Marek saabuski tunni möödudes näol naeratus nagu oleks
keegi talle lilli kinkinud ja rääkis õhinal, mis temaga kõik juuksuris juhtus.
Lisaks uuele soengule ja topelt habemeajamisele oli ta ka täispika pea, kaela
ja seljamassaazi saanud ja see avaldas talle muljet. Olles natuke jutustanud ja
Jimmy tulekuks väikese paki koostanud oli meil häire number üks. Minu kõhukott,
koos passiga oli kadunud. Kõik
kohad lappasime mitu korda läbi ja mitte kuskilt ei leia. Samas olin ma
üsna veenunud, et ta ei saa väga kadunud olla, sest kui ma hotelli tulin, siis
mina ju maksin suhkruroo mahla eest, mida üks onu hotelli ees turul meile
värskelt nendest natuke räpakatest suhkruroo kaigastest tegi. Lõpuks siiski
leidsime, kõhukott oli keerelnud mul lihtsalt ümber vöökoha selja taha, aga kuidagi nii, et
kinnitusrihm jooksis kõhueest püksirima tagant nii, et ma sedagi ei
märganud. Tagantjärele naljakas, aga sel hetkel oli ikka paanika. Siit ma leidsin endale reisireegli nr. 87, et ükskõik mis lisakotike
sul reisil kaasas on, siis kõikjale tuleb kinnitada minimaalselt su telefoninumber või
lisada visiitkaart. See on puhtalt minu enda isiklik arvamus ja ka kogemus, et
üks asi on vargus (mida ma õnneks kogenud ei ole), aga kui sa peaksid midagi
kaotama või kuhugi maha unustama, siis tõenäosus et sa vähemalt oma dokumendid Indias tagasi saad on siin siiski üsna suur! Siinkohal ma ei taha rääkida, millega ma ise
eelmisel reisil hakkama sain ja toonases reisikirjas kirjutamata jätsin ja
hästi lõppes ja teisalt samal reisil kohatud kahe ränduri lugude põhjal, mis
olid uskumatud ja ka õnnelikud :-). Neil ei olnud asjadel kontaktandmeid küljes, aga kohalikud leidsid nad üles ja vaevatasust keelduti! See on huvitavate kontrastide maa..
Nüüd läks natuke
teemast kõrvale. Kell oli nüüd kaheksa, kui kutsusime Jimmi hotelli tagasi.
Lubas tulla tunni pärast, millele me ise liitsime india-konstandi, et ega ta
enne kahte tundi ei tule ja läksime alla hotellirestorani sööma. Hotelliresto
oli täna rahvast täis. Viisakad ja viksid kohalikud kenasti laudade taga noa ja
kahvliga söömas, aga kanakondid, mis kellegil juhtusid valitud menüüs olema –
need ei pandud meie kombel taldrikunurgale vaid lendasid põrandale. Hm, ikkagi
on neil veel arenguruumi.
Jimmi saabus tagasi
pool kaksteist öösel. Õnneks oli ta koos suurema karja sõpradega ja neil oli
kuhugi kiire ja meil ei läinud pikalt. Uneaeg võis saabuda.
Minu uni oli
millegipärast väga rahutu. Marek vaatas unes kindlasti, kes teab juba mitmendat
India filmi, kui mina olin kolmest sama hästi kui üleval. Alumise toa undava
ventilaatori sagedus ei ühtinud arvatavasti minu biovooludega ja kuski kaugel
krõbistas taas üks rõõmus rott.
Ja nii ma seal
pimedas toas olin ja hommikut ootasin. Ah jaa ja siis ma selle reisikirja kirjutamise
asemel mõttes muudkui armsale reisikirja lugejale veel pikemalt jutustasin meie
läbielamistest ja kuidas mul on omamoodi kurb, et ma ei suuda seda kirjapildi
ja fotode läbi ehedalt edasi anda. Hommikuks oli mul suu üsna väsinud sellest
pool-unes rääkimisest :-)
Levist väljas
Ega tänaseski
päevas, midagi väga erilist ei juhtunud, et kellel on kiire võib rahulikult telekat
edasi vaadata, aga natuke reisimärkmeid ma taas tegin.
Hommikul 7.50 pidi
meid hotelli ees ootama üks rikšajuht, kellega see oli eile kokku lepitud, aga
et teda kaheksaks ei olnud, siis võtsime tänavanurgalt esimese ettejuhtuva,
sest lubasime euroopalikult ise kindlalt kaheksaks jaamas olla. Rikšamees ise oli
välimuselt nagu Hämilton, aga tema rikša tundus liikuvat vaid tagantuule mõjul.
Jaama jõudes polnud seal ees meie sõpra, kes pidi meile kõik ära orgunnima.
Õnneks oli meil tema number ja ta lubas siiski poole tunni pärast kohal olla ja
nii ta tunni aja pärast saabuski. Kell 9.45 pidi meil väljuma rong. Loomulikult
polnud tal kuhugi kiiret, meie oleme lihtsalt liiga tormakad. Sissejuhatuseks
sai taas korratud talle eilsed jutud ja ajaviiteks vaatas ta üle kõik pildid, mis ta
mu telefonist leidis. Meie rahutus üha kasvas, aga lõpuks ta siis teatas, et
kui rong tuleb, siis lähete ja valite endale ise kohad ja rong seniks ootab kui
vaja. Vägev lubadus. 10 minutit enne rongi saabumist saadeti ka üks rikšamees meile kuskilt tänavalt
hommikusööki teele kaasa ostma. Rongi saabudes oli õnneks vabu kohti ja nüüd
saime ka piletid kiirelt kätte. Rongipilet kahepeale! ca 260km kaugusele maksis
1 euro. Ka hommikusöök jõudis enne rongi väljumist kenasti kohale. Uskumatu.
Rongis istudes arutame mu koostatud reisigraafikut ja senini võib öelda küll,
et see on kuidagi väga täpselt mu jalanumbri järgi olnud ja kõik on läinud
vastavalt nii nagu sai kodus lakke vaadates mõeldud. Rongis mõõdame huvipärast
õhutemperatuuri, mis on 24 kraadi. Hommiku kohta päris hea jahe veel. Marek
vaatab mu põlenud nägu ja siis rongiaknast möödatuhisevaid palmipuid ja ütleb,
et kas ma tean, et kolme nädala pärast on Tartu Maraton. Mõlemad naerame.
Kümmekond
kilomeetrit enne lõppu peatub rong „sõgedate“ külas. Sealsed rongiootajad
tormavad rongi erilise agressiivsusega. Pressitakse jõuga end istuma teiste
vahele kuhu juhtub. Mõned tulevad suisa aknast. Et rongi teekond on liikunud
kogu oma teekonnal kogu aeg mägede vahel ja ka läbi paljude tunnelite, siis
nüüd omandab tunnelite läbimine erilise värvingu. Rongi tunnelisse sisenemisel
hakkab rahvas huilgama ja vilistama. Tundub, et nad on vaimustuses oma
häälekajast, mis tunnelis sõites seal tekib. Õnneks saabub meie peatus varsti
ja me pääseme suhteliselt lühikese
ja kummalise etendusega.
Rongist väljume siis,
kui teekaaslased ütlevad, sest terve päeva on meie teekonnal puudunud
telefonilevi ja me ei saa oma asukohta määrata. Tegemist on tillukese Porra
külaga, kus peaks asuma meie koobas, mida me vaatama saabusime. Et meie vagun,
kust me väljusime on kohe jaamahoone kõrval, siis olime paari samuga
jaamahoones ja uurisime jaamakorraldajalt, kus me ööbida saaksime, sest teame
et koopad suleti õhtul viiest, aga meie jõudsime poole kuue ajal.
Jaamakorraldaja vaatab, meid suurte pruunide silmadega ja ütleb, et siin ei ole
ühtegi hotelli. Mõned jaamahoone toad on, aga needki on juba kinni ja ta
soovitab meil kohe siiski veel jaamas seisvale rongile tagasi minna ja edasi
sõita. Aga meil ei ole ju pileteid ka. Ta lubas uurida, et kas midagi annab korraldada ja ta läheb jaamahoonesse
tagasi. Marek ütleb vaikselt, et see rong võiks nüüd
ruttu ära sõita, nii oleks ju põnevam. Naeran, olen täiesti sama meelt. Me põhimõtteliselt ei lahku siit seda koobast külastamata ja üleüldse olen ma tähele pannud, et ei ole lahendamatuid olukordi. Näitan Marekile jaamahoone kõrval kasvavat kõige suuremat puud kuid tõden, et näe, kahjuks on see puualune juba kellegi poolt seal hõivatud :-). Rong hakkabki liikuma ja kohe tuleb ka jaamakorraldaja, kes oli siiski leidnud meile jaamahoone kompleksi kuuluvas majas, seal kõrval, meile sobiva toa. Me ju teadsime, et nii läheb :-) Teeme paar kiiret sammu ja olemegi kohal. See tuba on täitsa kena pommiauk. Üle toapõranda jooksevad õhtused unised mardikad. WC on ise puhastuv, selles mõttes, et seintele kogunenud mustus koorub ise kenasti maha, koos värviga. Voodilinad ka natuke kleepuvad, aga eks me teineteist siis hommikul püsti aitame, kui oleme kinni jäänud. Ja pakimegi oma seljakotid tuppa laiali.
ruttu ära sõita, nii oleks ju põnevam. Naeran, olen täiesti sama meelt. Me põhimõtteliselt ei lahku siit seda koobast külastamata ja üleüldse olen ma tähele pannud, et ei ole lahendamatuid olukordi. Näitan Marekile jaamahoone kõrval kasvavat kõige suuremat puud kuid tõden, et näe, kahjuks on see puualune juba kellegi poolt seal hõivatud :-). Rong hakkabki liikuma ja kohe tuleb ka jaamakorraldaja, kes oli siiski leidnud meile jaamahoone kompleksi kuuluvas majas, seal kõrval, meile sobiva toa. Me ju teadsime, et nii läheb :-) Teeme paar kiiret sammu ja olemegi kohal. See tuba on täitsa kena pommiauk. Üle toapõranda jooksevad õhtused unised mardikad. WC on ise puhastuv, selles mõttes, et seintele kogunenud mustus koorub ise kenasti maha, koos värviga. Voodilinad ka natuke kleepuvad, aga eks me teineteist siis hommikul püsti aitame, kui oleme kinni jäänud. Ja pakimegi oma seljakotid tuppa laiali.
Väljas on juba
päris pime, kui me üritame küla pealt midagi süüa leida. Enamus nendest natuke
õnnetu välimusega viltu vajunud bambusroigastest ehitatud söögikohtadest on
juba kinni, aga ühes hämara valgusega restoranis siiski ollakse nõus pakkuma
seda, mida on veel päevast pottidesse jäänud. Või tegelikult õhtustab vaid
Marek, sest minul on peale neid eelnevatel päevadel olnud söögiorgiaid väike
paast ja piirdun vaid teega.
Õhtul uinutab meid
unele mägedest kostuv trummipõrin ja villepillimäng. Seal kuskil pidavat
metsarahvas pidu pidama.
Äratus hommikul
poole üheksast. Sipelgad va nobenäpud olid öösel mu lauale jäetud küpsisepakist
sipelgapesa teinud. Ei mingi viisakust kallite turistide vastu. Kotid pakisime
nii, et õhtul rongis magama minnes oleks mugav oma magamiskotte kätte saada.
Väljas on
troopiliselt palav ja niiske. Kella kümnest olimegi vaid 200m meist asuva kuulsa
koopa suudme juures. Koobas oli suur. Kõrgust umbes paarkümmend meetrit ja käimiseks
tehtud rada mõnisada meetrit. Kindlasti soovitan vaatama, kui keegi juhtub
mööda sõitma.
Koobastes käidud, tegime teeääres lahke inimeste juures ühe hommikuse tsai ja niisama kohalikega lobisemise käigus ühtlasti sebisime endale ühe dziibi, mis meid 7km kaugusele bussipeatusesse viis. Dziibis oli lahe India tümakas. Ees istusid kolm kohaliku noort poissi ja meie kahekesi taga. Ja nii me tormasime üle mägede valju muusika saatel nagu kaks kuningat.
Koobastes käidud, tegime teeääres lahke inimeste juures ühe hommikuse tsai ja niisama kohalikega lobisemise käigus ühtlasti sebisime endale ühe dziibi, mis meid 7km kaugusele bussipeatusesse viis. Dziibis oli lahe India tümakas. Ees istusid kolm kohaliku noort poissi ja meie kahekesi taga. Ja nii me tormasime üle mägede valju muusika saatel nagu kaks kuningat.
Bussi peale saime
ka peatusest praktiliselt kohe. Bussisõit mägedest alla siledale maale oli ca
25km. Tee alla oli suht kiire ja väga käänuline. Paljudel kohalikel olid pead
bussiaknast väljas ja oksendasid. Et mulle lõbustuspargid meeldivad, siis
polnud hullu midagi. Mägedest alla jõudes on tunda olulist maastiku muutust.
Siin kasvavad võimsad palmi- ja banaanimetsad, sekka maisi- ja suhkruroopõllud.
Külainimeste majad või nagu nad ise siin neid inimesi kutsuvad „tribal
people“, nende majad erinevad ka mujal nähtust. Need on sellised
ümbrikukujulise või ümmargused ainult palmilehtedest katusega majad. Katused
ulatusid peaaegu maani ja all servas oli ringiratast arvatavasti
tuulutuspragu. Ei oska kirjeldada,
tulge vaadake ise :-) Meie bussireis kestis 2,5h - 75km. Nüüd olime juba levis
tagasi. Vahepeal istus mu kõrvale väike tüdruk, kes aitas mul pilguga telefonilt kaarti
jälgida ja saabunud sõnumeid lugeda, aga siis ta väsis ära. Pani pea mu õlale
ja jäi magama.
Bussilt maha
hüppasime enne õiget lõpp-punkti, sest hilisõhtune rongijaam jäi just meil ennetavalt teeserva.
Lootsime seljakotid sinna hoiule jätta, aga kahjuks on see suht tilluke
rongijaam ja peale kassaluugi, sealt midagi enamat eest ei leia. Mis siis ikka.
Taas kotid selga ja et rangelt reisiplaanist kinni pidada, läksime rikshaga veel
20km oma valitud vaatamisväärsuse suunas. Sihtpunktis asuv parkimisplats asus ahvatlevalt
ookeani kõrval. Aga meie läksime edasi köisraudteele, mis viis meid edasi 310m kõrgele
mäe otsa, kus asusid suured šhiva ja barvati kujud. Ka tänasele püstitatud
eesmärgile võis joone alla tõmmata ja lubasime selle puhul endale ühed jäätised
ja sõitsime mäeotsas tiiru spetsiaalse ekskursiooni rongiga. Mäe otsat tagasi alla tulles läks Marek ujuma, sest tema oli
päevale suuremad eesmärgid seadnud ja ühtlasi ka uikarid jalga ajanud. Mina
jäin kaldale asju valvama, sest enne, kui Marek ujuma jõudis, oli meie ümber pilv
hindusid, kes uurisid paljast valget meest rannas. Nemad käivad ju sel ujumas üleriietega. Kaks poissi läksidki koos Marekiga ujuma. Üks poistest nõudis selle
eest hiljem 50 ruupiat??? Et ta oli senini oma hea keeleoskusega meeldivat seltskonda
pakkunud, siis Marek küsis, et kas mul on peenikest, et annaks talle 20, aga et
poiss selle summaga rahul ei olnud, siis ei saanud ta midagi. Hiljem oli
muidugi nõus, aga siis ta oli meid juba piisavalt ära tüüdanud.. Hakkas
hämarduma ja aeg oli liikuda tagasi rongijaama. Natuke jäi aega ka uudistada
rongijaama ümbrust ja lubada endale „mingid“ magustoidud ja papaia kokteili jääga. Võite viis korda arvata, kas mingis väikses tänavakuuris tehtud jää on
kraaniveest või pudeliveest? Ja noomime taas teineteist, et keetmata vett ei
tohi juua :-)
Kell pool kaheksa
õhtul on rongijaamas 27 kraadi. Tekib dilemma, et kas see on mõnusalt soe, või
päevase kuumaga võrreldes mõnusalt jahe? Rong tuli kaheksast. Meie kohtade peal
rongis istub juba üsna mitu väikest hindut, aga nad vastu ei punni ja loovutavad
kohad kiirelt ja on reisikirja läpakasse toksimise aeg.
Kõik on parimas
korras. Hakklihakaste järele ei
ole veel igatsust tekkinud...
Hanumani tempel ja päev
rongis
Ööga oleme rongis
edasi liikunud 350km. Täna on ajakavaliselt kõige kriitilisem päev, sest
Vijaiwadas peaksime me peatuma vaid neli ja pool tundi, et jalgu sirutada ja
külastada 30km kaugusel asuvat 24m kõrgust Hanumani kuju ja sinna juurde
kuuluvat templit. Kahjuks rong hilineb ja rongist väljudes on meil aega 2,5 tundi.
Arvestades India teeolusid on see üsna risantne ettevõtmine. Konsulteerime
jaama ees seisvate rikshameestega, kirjutame neile soovitud sihtpunkti nime ja
kellaaja, millal peame tagasi olema (et ei oleks vääriti mõistmist) ja uurime
mis võimalused meil on. Suure karja meeste seast valiti meile kõige kiirem juht
ja öeldi, et ei ole probleemi. Väheke riskantne see ekskursioon tundub, aga
loomulikult me võtame selle riski. Tunni ajaga olimegi kohal. Vahepeal
mõõtsime, me riksha tippkiiruseks suisa 50km tunnis. Kuju ja tempel oli üsnagi
vaatamist ja seal ringi jalutamist väärt. Üks templist väljunud onu pakkus
meile niisama kaks banaani ja juba selle pärast tasus tulla :-)
Tagasiteel oli
liiklus natuke hõredam ja pikemalt sai kiiremini sõita. Vahepeal sõitsime ka
kiirtee vastassuuna vööndis vastu tulevate autode vahel, aga see ei üllata ju
ena kedagi. Olime täiesti graafikus. Teepeal nägime kuidas vahetult meie ees
üks riksha kiviseina ja veoauto vahele jäi. See on üsna paratamatu, sest enamus
autodel siin ju peeglid puuduvad. Riksha sai nüüd veelgi voolujoonelisema kuju,
aga kahjuks nüüd ta mahutab 5 inimest vähem ;-). Rongijaamas olime suisa pool
tundi enne rongi mille kulutasime kohalikus jaama-restos. Huvitav tähelepanek
oli, et kui ükskõik mis toidu sa tellisid, said seda seni sama raha eest juurde
võtta kuniks kõht täis oli :-). Oli aeg rongile minema hakata. Selgus et pileti ostmisel ei olnud ma
tähele pannud, et selle rongi piletitel ei ole mul märgitud vaguninumbrit, ega
istekohti. Rong oli juba ees ja enam ei olnud aega joosta ka jaamahoonesse asja
uurima. Ainus mis piletil oli, et klass on Second Sleeper. Otsisime üles
esimese selle klassi vaguni ja jäime ootama, et kui konduktor tuleb, et küllap
ta meid istuma paneb. Aga siis mulle meenus, et tegelikult saan ma ka oma
pileti staatust kontrollida ise. Tuleb vaid nutitelefoni app-marketist sobiv
programm telefoni alla laadida ja siis selguski, et me olime tegelikult olnud
senini pileti saamise oote-järjekorras, mis tähendab seda, et meil justkui
piletit polnudki, kui viimasel hetkel olid meile eraldatud kohad, kahjuks
muidugi eraldi vagunitesse. Hea, kui on endal selline väike matka ja
nutitelefoni kasutamise kogemus olemas, sest konduktorit ei tulnudki. Tobe
oleks olnud järgnenud 500km kitsas tamburis koti otsas istuda. Kuigi tegemist
oli kiire express rongiga oli seal siiski tüütu ja igav. Õnneks liigub seal iga
kolme minuti tagant läbi keegi, kes tsai-tsai karjub või midagi süüa pakub.
Vahva oli kuulata kuidas kohalikud naised pärast sööki „krooksu“ tegid – kokka
peab ju ikka tänama ja küllap nii on viisakas :-).
Statisika ja ajaveetmise huvides mõõtsime vahepeal ka rongikiiruse ära, mis oli
muljetavaldav 110km/h.
Chengalpatu
väiksesse linna jõuame õhtul poole kümnest. On aeg hakata hotelli otsima.
Leiame rongijaama postisorteerimise osakonnast ühe poisi, kes oli nõus meiega
10 minutit lähima hotellini jalutama. Kahjuks ei olnud meil esimesse pakutud
tuppa sisse astudes videot kohe töötamas, filmida seda prussakate kogust, kes
seal parasjagu suguvõsa kokkutulekut pidasid. See oli isegi meile Marekiga
liig. Ei meie ei ole üldse pirtsakad, lihtsalt tahtsime hotellipersonaliga
rohkem juttu ajada ja nii muuseas valisime siiski teise toa, mille seinavärv
meile rohkem meeldis ja kus vähemalt esmapilgul väga tihedat liiklust ei
täheldanud. Toas on meil telekas ja pesemiseks sooja vett ämbris.
Kuri saatus on mu ühe
püksipõlve poolenisti pooleks rebinud, aga kui ma seda ühe käega kergelt üleval
hoian, peaks reisi lõpuni vastu pidama.
Reisijooksul kogetud
ööd võiks olla suisa omaette teema, sest tavapärase koduse vaikuse asemel on
siin ikka elu. Äratus oli öösel kell kolm meeletu kolistamise, inimeste
karjumise ja ustega paugutamisega. Tunne oli nagu pioneerilaagris, kus on antud
ööhäire, sest laagri fanfaar on kaduma läinud ja enne magama ei saa, kui see on
leitud. Seekord päädis üritus vaid poole tunniga. Lisaks olid sääsed meie
mõlemaga uneajal kõvasti maiustanud. Õnneks on Marekil mingit eriti vinget
tökatit kaasas, mis ka nõrgemad hindud eemal hoiab. Edasine uni oli suht mõnus.
Hommikul veerand
üheksast olime bussi peal ja tunni viieteist minutipärast olime
Mahabalipuramis. Kott on kuidagi raske, ei tea, kas ka hotelli prussakad said
kaas pakitud. Bussilt maha astudes tervitas meid üks kohalik vanem mees, kes
väga tahtis meile oma väikest hotelli näidata, kus tuba maksab vaid 200Rs. Et
meil on hetkel kahepäevane vaba kulgemise teekond Villupuramini, siis
otsustasime igaks juhuks pakutava üle vaadata. Viis minutit bussijaamast
jalutamist ja olimegi kohal. Tegemist on päris hubase kodumajutuse sarnase
ettevõtmisega, kus on hoovi peal tilluke ridaelamu toakestega. Meil meeldib
siin ja otsustasime jääda. Ühtlasi teeb pereema meile ka õhtuks kalaroa ja
hommikuks hommikusöögi. Oma musta pesu andsime ka talle pesa. Ainult minu katkised
punased teksad jäävad mingi hetk mu oma kasida, sest mul puuduvad varupüksid.
Niikaua, kui me majapidamist
uudistame toob pereema sissejuhatuseks baanaanipannkoogid.
Linna suurim vaatamisväärsus on kiviplatoole ja kividesse uuristatud tillukesed templid, pühamud ja üks suur-suur kivi (Butterstone), mis on mäeveerele seisma jäänud – justkui tahaks kohe veerema hakata ja lisaks üks vanem ja suurem tempel mererannas http://en.wikipedia.org/wiki/Mahabalipuram . Üllataval kombel on siin üle pika aja taas valgeid turiste päris palju näha ja me tunneme end natuke ebamugavalt, kui meid tihti vene keeles üritatakse kõnetada. Ühe rääkima tulnud noormehaga sai siiski pisut pikemalt juttu aetud ja ta viis meid ka ühte kohaliku kiviskulptuuride töökotta (milliseid on siin hästi palju), kus ta näitas, kuidas see töö käib ja õpikuid, kuidas seda ametit õpetatakse. Oli päris huvitav loeng. Eks ta lõpetades muidugi soovis, et me midagi ostaks, kuid konkreetselt ja viisakalt õõnestus meil siiski lahku minna.
Ilm läheb iga
päevaga alla lõuna poole liikudes järjest palavamaks. Tänagi on õhk mingi 30
kraadi kandis. Päeva loomuliku osana läksime ka ujuma. Vesi oli 28,5 kraadi. Ja
meie reisi seikluslikum pool muutub lõuna poole liikudes looduse nautlemisek,
kohalike templite külastamiseks ja üldse natuke romantilisemaks :-) Õhtul
toodi, meie n.ö. hotellituppa riisi-kalaroog, see oli nutva ajavalt hea.. ehk
vürtsine. Ainult, et tee järele pidime ikka linnapeale minema..
Võimsate õhujuurtega puu |
Bussisõit
Mahabalipuramist Pondicherrisse oli päris ilus. Teeäärseid palistasid kõrged
puud,
mille võrad moodustasid autotee kohale justkui varjualuse või pigem isegi,
kui tunneli. Teeservas tiikides sulistasid pelikanid ja siin seal oli näha
puvilla põlde.
Midagi naistele |
Pondicherri ise on üsna tavaline india linnake. Selle n.ö. vanalinna kvartalis oli väga suur ämblikuvõrguna laiali valguv tänavate labürint, mis oli kõik üks suur ja laia valikuga turg. Sinna võis vabalt ära eksida, aga nagu me ise armastame sellistel puhkudel omavahel öelda,
et kui sul on tunne, et sa oled eksinud, siis järelikult oleme õigel teel :-). Väljas
läheb järjest palavamaks ja seal ei kannatanud pikalt olla. Edasi suundusime
mereranda, kus oli tuulisem. Kuid ei ühtegi varjualust. Päike küpsetas meid
korralikult, nagu väikseid vürtsiseid pirukaid õlipotis. Ega ma isegi väga
täpselt ei mäletanud, miks ma sinna linna tulla tahtsin, või oli ta n.ö punk
kaardil, mis jäi nagunii teele Villupurami poole, siis Marek kiirelt Googeldas,
et mis seal teha annaks kuni õhtuse rongini. Leidsime 10km kauguselt koha
nimega Auroville. Tehtud, tehtud – ütleb meie vanasõna ja varsti me seal olimegi. Ilus park ja
palju turiste :-) Mida järjest lõnapoole ja mööda rannaäärseid alasid me liigume, seda
enam turiste siin kohtab. Väga paljusid valgeid turiste näeb siin rollerite
ja siklitega ringi sõitmas. Kuid ikkagi – päris elu on põnevam seal, kus turiste ei ole :-) Tagasiteel linna palusime rikshamehel endid visata kuhugi hästi
mõnusasse söögikohta. Loomulikult tahtis ta vaid meile parimat ja nii ta meid
ühte kohta tõigi. Söögikoht oli puhas, konditsioneeriga ja nende jaoks kindlast
tippklass, aga meie jaoks natuke kuidagi kõle ja mis muidugi peamine, et kelner
ei osanud grammigi inglise keelt. Ükskõik mida me me menüüst ei valinud, sest
just seda neil ei olnud. Ja juhtus nii, et seda mida kõike menüüs ei olnud,
sain mina lõpuks oma lauale ja seda mida Marek tellis seda ta ei saanudki. Enam
me tipp-klassi restorane ei vali ja sööme ikka seal kus ikka kohalikud
armastavad käia.
Varsti olimegi taas
rongijaamas. Marek leidis vaevata raudteejaama tänava äärest oma lemmikroad
rongisõidule kaasa maiustamiseks ja läinud me olimegi. Rongis uurisime natuke
oma edasist teekonda ja tuli meelde, et mul on reisiplaanis homme pealelõunast
kuni ülehomme hommikuni liikumismarshuut koostamata kuna rongiplaanid ei
kattunud minu soovidega ja nii ma jätsin selle meile väikse ristõnana homseks
lahendada. Ja nii ongi, et see pole tänane probleem ja probleeme lahendame
nende tekkimise järjekorras..
Villupuramisse
jõudes hakkasime google mapsi abiga hotelle otsima, kuid selgus, et kõik
esmaselt leitud hotellid olid täis. Ka kohalikelt saadud vihjed viisid vaid
juba täis hotellideni. See tegi, meid isegi natuke lõbusaks, sest me oleme
endale kinnitanud, et ei ole olemas lahendamatuid olukordi ja lõpuks me ühe
laheda pesa leidsimegi. Paljud reisil nähtud hotellid on meie mälestustesse
jätnud eredaid hetki ja seegi pole erand. Toad on siin selliseid nagu ma olen
eestis näinud kasarmuid kust vene sõjavägi välja kolis, aga see on just täpselt
selline mida me otsime. Armas väike päevinäinud tuba, millel on ka
emotsionaalne väärtus. Mida oma tulevastes jutuajamistes sõpradega õlleklaasi
taga võiks meenutada, „et aga vot siis, kui mina Indias käisin...“ Aga selleks
et sellest elu vürtsitavast kogemusest täit naudingut saada, tuleb ikka ise
kõik need kohad üles otsida ja järgi proovida. Ja samas paljudele jäävad
sellised „maasika“ otsimised kindlasti arusaamatuks :-)
Ja mul on talla
alla vill tekkinud :-(
Hotelli vastuvõtuturuum |
Minu järgi võiks
öösiti kella kontrollida. Kell oli kes teab juba mitmendat korda kolm öösel,
kui ma tundsin, et mingi suuremat sorti ämblik ronis mu näo peal. Küllap tuli
selles tormises toas sooja otsima. Kahjuks on minu privaatsusvajadus natuke
suurem, kui sel kodutul ämblikul ja nii ma pidin ta raske südamega ära ajama.
Et tõesti on palav, siis hommikul märkasin, et ka minu oma kaasaskantava
matkamadratsi reklaamlogo on sulanud riidest-ümbrise külge, milles ma magasin.
Tundub, et mu varustus ei ole mõeldud nii karmidesse oludesse :-)
Hommikul ärkasime
tavapärase rutiini järgi seitsmest. Vähemalt Marek ärkab. Minul on vaja
tavaliselt veel viis minutit. Õnneks hommikujooksu ei ole mu reisiplaan ette
näinud. Kui asjad koos, oli meil veel kümnese rongi peale minekuni aega ja
läksime juba ammu ärganud linnamelu uudistama. Üheksast olime tagasi, et ennast
sellest elamisest välja logida ja saada tagasi 100 raha, mis eile õhul
hotelliomanikul anda ei olnud. Tõstsime asjad toast välja ja hakkasime otsime
kedagigi, kellega meie lahkumisest võiks rääkida. Arvatavasti, et ka selle
hotellomaniku ema oli vahepeal ära surnud, sest kõikjal oli vaikus. Tundus, et
me olime ainsad hingelised selles hotellis. Hõikusime, vilistasime, hüüdsime...
– mitte ainsatki hingelist. Käisime siis natuke maja peal ringi. Koridorid oli
pikad, pimedad, kõledad. Kaugemas hämaramas otsas laes valgust andmas tuhm,
kollaka valgusega lambipirn, mille ümber lendas parv kärbseid. Enamus neid
vaevu hingedel seisvad toauksi olid tabalukkudega suletud, mõnest üksikust
lukuta kääksuvast uksest sisse piiludes olid tillukesed voodiga toad.
Nendeski
oli vist viimati üldse oldud paarkümmend aastat tagasi. Kuskil tilkus taustaks
kraan, tubades tuled ei põlenud. Ka retseptsioon laud ja tool oli tõstetud
seina äärde ja mitte kuskilt ei andnud välja lugeda, et siin üldse hotell täna
oleks. Ainult majaees fassaadil on luitunud kirjadega viltu vajunud sildike,
mille meie pilk eile kinni püüdis. Selles majas saaks väga laheda õudusfilmi
vändata. Vähemalt ruumide kujundusele raha ei kuluks. Kui me peaaegu olime juba taas olukorraga leppinud ja üksteisele
nõutult otsa vaatasime, ilmus nähtavale koridori kaugemast otsas meie eilne
hotelliomaniku abiline, kes oli just kuskilt dušši alt tulnud. Tuli sellise
tühja ja hästi rahuliku pilguga. Sõnagi lausumata võttis lukustatud lauasahtlist,
meie antud viiesajase ja ütles, et „no change“ , et ta ei saa meile midagi
tagasi anda. See oli ka ainuke inglisekeelne sõna mida ta oskas. Õnneks oli
meil ka täpset raha ja hetke pärast olime me sealt läinud.
Viie minutiga olime
rongijaamas ja pooleteise tunnipärast Tiruvannamalais. Kuna meil ei ole teada,
kuidas me täna õhtul üldse siit linnast edasi Tiruchirapallisse pääseme –
läksime alustuseks bussijaama ja uurisime sõidugraafikuid. Sobib. Kell viis
õhul läheb siit buss. Seljakotid jätsime seniks bussijaama vastas olevasse
hotelli hoiule.
Tiruvannamalai
templite kompleks on päris suur ja väärib vaatamist. http://en.wikipedia.org/wiki/Annamalaiyar_Temple
Peasissekäigu lähedal on üks väga suurt kasvu elevant, kes soovijatelt raha
vastu võtab ja õnnistamiseks, siis londiga inimese pead puudutab! Päris huvitav
atraktsioon. Peatempel on meie saabumise hetkeks just lõunavaheajaks suletud ja taasavatakse pool neli pealelõunat. Seniks läksime
ümbruskonnaga tutvuma. Kummalisel kombel ei suuda me siit linnast leida ühtki
asjaliku söögikohta. Huvitava tähelenepanekuna jäi silma, et seal kus saab süüa,
seal ei saa peale vee midagi juua ja joogikohtades, ei saa midagi süüa!!?? Et
palavust leevendada, siis mitmel korral võtsime endile lihtsalt joogiks
kohalike seas populaarset pähklipiima jooki „Padam milk“ - hea kraam.
Peatempli
uuestiavamise hetkeks oli seal üsna palju rahvast. Templis sees olid
metalltaradest käiguteed peaaltarini, kuhu kõik külastajad jõuda tahtsid. Kuna
inimesi oli seal järjekorras seismas liiga palju, siis me piirdusime väljaspool
järjekorda lihtsalt templi sisemuse uurimisega. On näha ja tunda, et siin on
kes teab mis ajast ja kui palju riitusi läbi viidud. Templi sisemus on üsna nõgine.
Seintes on avaused, kus seisvad millegipärast trellide taga pühakujud.
Vaatamata meie põgusale viisidile, oli see meeldejääv kogemus. Siin käivad igapäevaselt suured rahvamassid. Usk elab, aga mitte nagu meil , et heal juhul kord aastas ja siis ka pigem pool kohustuslikult enese kultuurse inimesena näitamas.
Bussijaamas tagasi
olime enne poolt viite ja üritasime selgust saada kust võiks meie buss väljuda.
Kui ma vahest armastan enda kohta öelda, et räägi mulle aeglaselt ja kolm
korda, siis ma saan kohe aru, mis sa räägid, siis siin võid sa rääkida kümne
mehega ja mitu korda ja sa ei saa ikka mingit normaalset vastust. Lõpuks meil
siiski vedas ja viis minutit enne väljumist istusime oma bussis.
250km sõitu ja
5tundi. Teel olles kuulasin endalegi üllatuseks eesti muusikat. Siit kaugelt on
sellel hoopis teine tunne ja tähendus.. Et hea on olla teel ja avastada põnevaid
hetki ja olukordi, aga teisalt on ja jääb su kodu kuhugi sinna kaugele.. Üks
lugu paljudest jäi kummitama, mille siia lisan. See tuleneb lihtsalt sellest,
et koolis oli mul emakeel kõva kolm ja kirjandeid pidi maha kirjutama, aga nüüd
ma salamahti tean, et keegi siiski meie tegemisi siin kaugel läbi nende kirjaridade jälgib :-)
Tirucirapallisse
jõudes on tüüpiline harkseis, et bussijaama ümbruse hotellid on kõik täis, aga
GPS vedas meid Tripadvisor äppi kaudu hotelli, millel pole kõige parem reiting,
aga siin tundub veel üks vaba tuba olevat. Vastuvõtu onu vaatab meid natuke
nukral pilgul, et ei tea kas te seda tuba tahate (küllap paljud on ära põlanud),
aga meie.. meie näeme selles lihvitud teemanti meie teel. Puhas korras, koos
kahe väikse Gekoga vannitoa seinal ja hind on ka hea. Kuidas meil ikka saab nii
vedada :-)
Templid ja Coimbatore
Hommikul oli väga
piinlik. Ma magasin ikka totaalselt sisse. Kell oli üheksa, kui mina silmad
lahti tegin ja Mareki voodipeatsist oma und valvamas leidsin. Õnneks oli tal
omi tegemisi, kuniks ma teadvusele tulin ja ka oma kola taas kokku pakitud
sain. Kümnest lahkusime hotellist jättes oma asjad õhtuni sinna hoiule. Kiirel
sammul suundusime kohaliku bussijaama juurde, kust me seekord päris kiirelt oma
linnaliini bussi peatuse üles leidsime. Natuke üle poole tunni sõitu ja olimegi
kohal. Tänane templikompleks on natuke oma paigutuselt sarnane eilsele, aga
palju suurem, võimsam ja värvivilisem. http://en.wikipedia.org/wiki/Tiruchirappalli
Seal ringi käimine ja uudistamine on põnev ja aega nõudev. Samas kurbusega peab
mainima, et põnevamate pühakojade ustel on sildid, et ainult hindudele... Eks
ta natuke diskrimineeriv tundub, aga aktsepteerime nende soovi privaatsusele,
millega iganes nad seal sees ei tegele. Huvitav, kas meie taarausk, ka teiste
religioonide inimestele midagi ette kirjutab? Aga sellegi poolest ei jätnud me
jonni ja soovist saada paremaks inimeseks, lasime end õnnistada sarnasel
elevandil, keda me eilse linna templis kohtasime. Andsime elevandile
südametunnistuse järgi raha ja tema siis meid oma londiga paitab. Riituse
toimet pole veel täheldanud, aga küllap ta mõjub. Kui mitte käitumisele, siis
karmale kindlasti.
Peale väsitavat
templis ringi luuramist, googeldasime järgmiseks peatuseks Rockford-i. See on
pühakoda keset linna, mäe otsas. Ei midagi erilist põnevuse otsijatele – aga
vaade sealt alla linnale on ilus. Olles sellegi sihtpunkti kordaläinuks lugenud
jalutasime natuke mööda kõrvaltänavaid kuniks mu pilk ühel poeaknal pidama jäi
ja mul tekkis soov saada just sellist särki nagu vaateaknal väljas oli.
Hüppasime sisse ja särk saigi kotti. Ühed pikad püksid ka sest mul on tunne, et praegustele ei ole pikka iga määratud - püksisääres on uus auk ja pükste mustus hämmastab mind ennastki. Mul on kuri
kahtlus, et keegi ei lubaks mul neid oma pesumasinaga pesta, sest on oht, et
püksid pesumasina ära määrivad. Uued püksid on küll sellised lühikese säärega,
aga selle raha eest pikemaid ei antud..
Siis me käisime ka
ühes kirikus ka. Sinna lubati meid sisse ja isegi viis minutit püüdsime
tunnetada sealset olustikku ja oma sisemist häält. Mul kõht korises ja aeg oli
minna otsima midagi hamba alla.
Kella neljaks olime
linnaliinibussiga tagasi hotellis. Mingi suht suvaline buss oli, mis meile
sobival suunas sõitis ja nipp töötas. Viiest läks rong Coimbatore poole.
Omaarust olin valinud selleks suht lühikeseks 4,5h sõiduks super vaguni. Pehmed
istmed kahes reas ja konditsioneeriga, aga arvestades, et Marek on vahepeal
kurgu siinses karmis kliimas ära külmetanud, siis tema jaoks on see paras
katsumus. Loodetavasti on ta homme siiski liikumisvõimeline, sest homme on taas
pikk päev. Äratus juba paari tunni pärast kell neli öösel, et liikuda edasi
järgmisse rongijaama, kus peaks hommikul kell seitse minema rong mägedesse, kus
pidi olema hästi ilus vaade.. Tänane rongisõidu muusika oli selline :)
Toy Train |
Alustuseks veel paar
sõna eilsest Coimbatore hotellist. Hotelle on siin palju. Sobiva öömaja
leidmisega ei ole raskusi. Meie aga loomulikult võtame toa kohe kõige
raudteejaama lähedasemas hotelli silti kandvas majas. Maja on eestvaadates
kitsas, trepikojad on sees nii tillukesed, et vaevalt mahume seljakotiga
liikuma. Tuba on ka tilluke :-) Kahekesi toas voodi ees seljakottidega seisma ei mahu. Sobib. Kell oli
juba kesköö, kui end peale õhtusööki magama sättisime. Ärkamiseni oli jäänud
neli tundi. Coimbatorest oli meil vaja varahommikul minna kella viiesele
rongile, mis viib meid Mettupalayamisse, kus stardib 7.15 meie Toy Train. Toy
Rong on täitsa lahe. Kolm sellist vanaaegse olemisega vagunit ja päris ehtne
auruvedur, justnagu mõnest vanaaegsest filmist. Mehhaanikud käivad õlikannudega
viimast tiiru ümber veduri ja lisavad kuhu vaja. Turistid jooksevad ümber rongi
nagu lasteaialapsed ja ei suuda rongi kõiki detaile ära pildistada. Meie
muidugi kaasa arvatud. Selle rongi piletite reserveerimisel kasutasin ma
muidugi natuke alatut taktikat, et ostsin piletid „tavalisse vagunisse“ ja
„firts Classi“, viimasega olin kahjuks – oote listis, aga see oli minu
eelistatum versioon, et kui me seda siiski ei saa on meil madalamas klassi
piletid olemas, aga nagu varemgi mainitud, meil on õnne ja me tõmbame reisil
võlumütsist vaid rasvaseid küülikuid. Selleks hommikuks näitas mu telefon, et
võime rahulikult istuda just vedurijuhi seljataha. Paremaid kohti selles rongis
lihtsalt enam ei ole. 46km/5h sõitu Ooty poole võis alata. Tee peal tegi rong
mitmeid peatusi, et oma kateldesse vett lisada ja loomulikult, et turistid
saaks teha pilti maalilistest vaadetest mägedele ja tee-istandustele ja rongis
ka muidugi. Meil oli privileeg teha esiaknast pilte ja videosid nagu ise
tahtsime, endal moosinäod ees. Meie reisi kolmas vaatus ehk romantikanädal sai
kena alguse. Peale lõunat sõitsime sama rongiga ka tagasi, sest meie graafik ei
võimaldanud sinna kauemaks jääda.
Tagasitee mägedest alla oli tunni võrra
kiirem ja vee-lisamise peatusi enam ei tehtud. Tagasi Mettupalaymis olime pool
seitse. Siit edasi ei ole mul enam ühtki rongipiletit ette ostetud, sest ma ju
teadsin, et me ei malda siin oodata järgmist rongi tagasi Coimbatoresse 1,5
tundi ja läheme bussiga. Bussijaamas läheb meil hoolega kehakeelt tarvis
seletamaks väga paljudele bussijuhtidele kuhu me sõita tahame, kuid õige pea me
bussi leiame. Täna õhtune edasine programm näeb ette, et me liigume läbi
Coimbatore Munnari mägedele lähemale nii palju kui võimalik. Saabudes
Coimbatore bussijaama, selgus, et meie buss edasi ei välju sellest bussijaamast
vaid kuskilt 4km kaugusel asuvast peatusest, kuhu saab linnaliini bussiga.
Bussi leidmiseks kulus 2 minutit. Need 4km olid taas meelde jäävad :-) Sellest
linnaliinibussist oli tehtud kohalik liikuv diskoteek!! Buss oli paksult rahvast
täis, muusika oli keeratud maksimumi peale ja laes vilkusid diskotuled.
Arvatavasti oleks rahvas seal tantsinud ka, kui oleks reisijaid vähem või ruumi rohkem olnud.
Bussijaamas leidsime jaamakorraldaja, kellega sai isegi inglise keeles rääkida
oma unistustest - et kuhu me tahaks minimaalselt või maksimaalselt veel täna jõuda.
Viimane buss Munnari mägede külje alla läkski viie minuti pärast. Sõit vastu
ööd on küll pikk, aga pimedat aega ongi parim edasiliikumiseks ära kasutada.
Udumalaipettai bussijaamas oleme kell 23 õhtul. Enne hotelli minekut uurime,
mis kell läheb esimene buss Munnari poole. Nii palju, kui on inimesi, nii palju
on ka erinevaid vastuseid. Lööme enda jaoks teema lukku, kui olime saanud
paljudest kellaaegadest kolm ühesugust, mis oli 4.30 Öine bussijaam oli nagu
zombide kogunemiskeskus. Tundus, et kõik sealsed putkade müüjad ja kliendid ja
busside ootajad (vist) olid mingi tugevama laksu all. Kõnnime Marekiga lähestikku nagu
koolipoisid ja väldime liigseid kontakte kohalikega. Muljed ja info kätte
saanud, otsisime kiirelt hotelli, kus ööbida. Hotellis kiirel sammul tuba üle vaadates likvideerime mõned prussakad
toa-asukate nimekirjast ja asutame end nende asemel siin öömajale. Äratus on kell 3.15! Magada jääb taas neli tundi.
Minu ja minu ajagraafikuga ei ole mitte lihtne reisida... Igaks juhuks gramm enne nelja olime
bussijaamas. Tundub, et vahepeal olid siin inimesed kainemaks saanud ja nüüd
oli selge, et buss väljub kindlalt 5.30. Vahepealse aja sisustasime hommikuse
tsai ja banaani fry-dega. Varahommikune Munnari buss oli üsna inimtühi. Üsna
varsti olimegi juba kitsal üherealisel asfalteeritud piireteta mägiteel. Seegi
bussijuht oli arvatavasti mõne vormelimeeskonna varumängija. Tee oli väga
ebatasane ja arvatavasti seepärast valis juht taktika pigem teekohal madalalt
lennata. Vaatamata heale ideele vahepeal siiski bussirattad teed tabasid ja
reisijanea oli pidev kaaluta oleku tunne. Soovist natuke pikutada ei tulnud
midagi välja. Õnneks hakkas ruttu valgeks minema ja unisus vaheldus ruttu
ilusatest vaadetest tekkinud kauni meeleseisundiga.
Munnar
Munnaris võtsime juhiga
rendiauto, kes meile kohapeal neljatunnise ekskursiooni teeistanduste vahel
tegi. Väga ilus koht, aga et meil Marekiga polnud plaanis käest kinni
päikeseloojangule vastu joosta, siis meile sellest ekskursioonist täiesti
piisas ja, et mitte saada romantilisuse mürgitust, siis kella neljast istusime Cochini bussile, et jätkata teekonda. Saabudes Ernakulamisse (Cochini eeslinn),
küsis bussijuht arvatavasti oma kogemustele tuginedes, et kas me läheme Fort Cochinisse. Loomulikult. Ja ta ütles, et selleks on hetkel parimi võimalus siin
tänavanurgal kohe bussi vahetada. Meie taga istus üks soomlastest paar, kellel
oli sama plaan, aga et mina olin esimene kes bussist väljus, siis kinni peetud
esime mööduv buss oligi kohe sobiv, hõikasin Mareki kiirelt bussile ja
soomlased kuhugi sinna maha jäidki, sest nad olid liiga aeglased :-). Veel
tunnike sõitu mööda ülerahvastatud tänavaid ja olimegi Fort Kochini kalavõrkude
ääres asuvas bussijaamas. Vaid 400Rs eest saime suht viisaka toa ja suundusime
lähedalasuvasse kohvikusse sööma. Siin on võrreldes muu Indiaga väga puhas
korralik – kuidagi harjumatu..
Munnar
Munnari teeistandused |
Hommikul magasime
kaua. Liikvele läksime kella kümnest. Näitasin Marekile kuulsaid Hiina
kalapüügi võrke ja jalutasime mööda rannaäärset. Peale kõike läbielatut on suur
pingelang ja kiiret pole enam kuhugi. Lõunat sõime ühes kenas merevaatega
kohvikus. Taustaks laulvad varesed, mööduvad tankerid, kalapaadid, kõrval
kalurid oma suuri võrke liigutamas. Teenindaja oli tase omaette. Esimese tunni
aja jooksul suutis ta käia korduvalt küsimas, et mida me ikka tellisime ja kui
me oma ingveritee peale tunniajast ootamist kätte saime pidi ta veel ainult
paar korda küsima, mida me veel tellisime. Õnneks oli meil aega seda komöödiat
läbi mängida ja kahe tunniga olimegi söönud. Siis saabus mu üks India Facebooki
sõber, kes on kohalik lohelennutuse edendaja ja rääkisime temaga päris pikalt
lohedest, lohefestivalidest, arengutest sellest vallast jne ja Keralast. Väga
mõnus kohtumine ja jutuajamine oli. Vahest lihtsalt juhtubki nii, et sulle
tundmatud inimesed võivad ühtäkki läbi kaasaegse tehnoloogia ka lähemaks
tuttavaks saada.
Kella neljast
lahkusime Fort Cochinist praamiga Ernakulami rongijaama suunas. Olime pool
tundi varem kohal ja saime ka vaevata piletid. Vahepealse aja ootasime tabloolt
ronginumbri taha ilmuma pidavat platvorminumbrit ja maiustame tänavalt ostetud
mangodega. Ootame. Valjuhäälditest ei räägita meie rongist sõnagi ja tabloole ei
ilmu oodatud numbrit. On vaid märge, et rong natuke hilineb. Kuid ühtäkki ilmub
tabloole märge, et rong on väljunud.... et siis misasja? Ja nii oligi, et mingi
nipiga õnnestus rongil ilma meieta lahkuda. Jaamakorraldaja ütles, et aga minge
siis selle rongiga mis saada on, et esimesel platvormil on rong, mis liigub
samas suunas! Nojah.. samas suunas on väga huvitav pakkumine India konteksti
arvestades.
Arvasimegi juba, et enam meie teel mingeid seiklusi ei tule, sest
tee on mul juba tuttav ja ees vaid kaunid rannad. Et rong väljub juba kolme
minuti pärast, siis jooksime kohe rongile ja alles rongis oli mahti uurida, et
kuhu me siis ka sõidame. Väga hullu polnud midagi. Rong läbis eelnevaga
võrreldes sama teed, ainult tegi rohkem peatusi ja just meie soovitud Varkala
peatuses ta ei peatunud. Aga, et meid ei ole võimalik pidurdada ja nututuju ka
peale ei tulnud, siis Kollamis tulime rongilt maha ja viimased 38km kimasime nagu
kuningad motorikshaga. Varkalasse jõudsime vahetult enne, kui restoranid hakkasid
uksi sulgema. Õhtupimeduses koputasime ukselt uksele ja püüdsime sobivat öömaja
leida ja ei läinudki kaua, kui leidsimegi armsa oma privaatse majakese ja vaid
450Rs eest. Toas on ka oma muusikakeskus. Me olime selle ära teeninud :-) Arvestades, kust me kõik selle ca 3 nädala jooksul läbi oleme tulnud. Kui kotid
olid tuppa maha pandud proovisime saada veel õhtust tsaid, kui vaid üks Rock
Cafe diskoteek oligi veel lahti. Muusika oli meie jaoks küll vali, aga elasime
selle üle..
Hetked endaga |
Magamaminekuks
ühendasin oma telefoni muusikakeskusega ja lasin Marekile kaunist India
muusikat. Oli rahulik öö..
Aga nüüd, kus me oleme läbi elanud päris huvitavaid seiklusi, võtaks minagi korraks väikse pausi ja läheks alla mere äärde. Istuks seal kohe viisteist minutit ja mitte midagi ei teeks. Vot kus on puhkus..
Ah jaa ja õhtul
läheme tüdrukutega sööma! Mõni äkki aimab, aga sellest juba homme õhtul
pikemalt, sest mu valgele ihule on vaja vahepeal natuke jumet lasta. Muidu
tagasi tulles äkki keegi ei usugi, et siin päikest on. Ja
armsad sõbrad, võite kindlad olla, et kui rannas liivakindlusi ehitan, siis
teile mõtlen. Google ütleb, et 9642km kauguselt. Laenan mõttetera eile ühe hea
sõbra FB seina postitusest, et vahel on hea kaugel ära käia, mõistmaks kui väga
sa oma sõpradest hoolid..
Kui soovilugu võiks
soovida, siis siit tuleb lugu mida eile siinses Rock Cafes kuulsime ja
kummitama hakkas. Video ise ei ole reisi iseloomustav :-), aga
mulle meeldib selle sõnum.. Andkem
kuuma, laulge kaasa ja tantsigem:
Lõpuni ei ole enam palju :-) We love India.
Lõpuni ei ole enam palju :-) We love India.
Teine päev Varkalas.
Tüdrukute elamine |
Varkala on selle kolme aastaga, mis ma
siin käinud ei ole, üsnagi muutunud. Vanad söögikohad on uuenenud, merevaatega
teised korrused peale saanud, on ka täiesti uusi ja toredaid istumiskohti.
Hotelle on lisandunud, mõni neist eriti romantiline ja ilus.
Eile õhtul selgus
ka üllatav tõsiasi, et on alles kolmapäev. Meie oma ajaarvamise järgi oli juba
neljapev, mis tähendas et meil on üks päev ootamaatult maast leitud. Mul oli
reisplaanis kohe ka idee selle päeva kulutamiseks - võiks reisida India
lõunatippu Kanyakumarisse , aga
konsulteerides reisikaaslasega sai otsustatud, et see jääb talle ahvatlusena
järgmisse reisi, sest mina olen seal käinud ja isegi tema jaoks on Varkalas
mõnus puhata.
Marek läks täna
mereranda juba hommikul kaheksast ja tegi seal omal moel ettevalmistusi
järgmise nädala suusamaratoniks. Mina liitusin ergutajana kümne paiku, sest uni
oli väga magus. Enamus tänasest päevas sai endalegi üllatuslikult veedetud
rannas. Lihtsalt olin. Vaatasin kuidas ookeanilained rulluvad mühisedes kalda
poole, kaldaäärsed palmid õõtsuvad palavas tuules, päike lõõskab otse ülevalt..
Päris palju sai ka vees käidud. Veetemperatuur on 31 kraadi, mis ei paku ka
sugugi jahutust ja ujud nagu veekeskuse kuumas lastebasseinis.
Tänaseks õhtuks on
meil nüüd tegelikult lahenda üks reisi suuremaid probleeme. Me ei suuda
otsustada, et kuhu sööma minna. Kõik õhtuse romantilise valgusega, seinteta
merevaatega söögikohad on nii ahvatlevad ja siis veel see suur kalavalik, et
mida valida. Kas juurde tellida banaani- või mangolassi? Väga keeruline
situatsioon. Aga kindlasti läehen ööhämaruses alla mereranda, mida õrnalt
valgustab restoranide reklaamtuled. Seal on mõnus istuda. Öösel jooksevad
inimtühjas mererannas ringi väikesed krabid. Vahva on vaadata nende
askeldamist, niisama unistada ja kuulata lainete kohinat..
Ja siit ma
tegelikult tõmbaksingi oma reisiblogi otsad kokku. Homme liigume ära Kovalami
randa, et sealgi jalad märjaks teha ja laupäeva varahommikul toob lennuk meid
tagasi Delhisse. Delhis on Marekil kohustuslik (kehtib kõigi kohta, kes Delhit külastavad) visiit Akshardham
templisse ja siis koju tagasi. Kolm nädalat vahvaid seiklusi saab läbi. Oli põnevust, kunstiväärtusi, ilusaid
hetki ja uusi sõpru. Ei oskakski nagu ühelt reisilt enamat tahta. Kõik mu
kaheksa väikest kaasa võetud eesti lippu, sai antud headele inimestele, kes
meid teel aitasid. Kirjutasin antud reisikirja emotsioonidest, mis mind neil päevil
valdasid ja et kui kellegil tekib soov mu jälgedes käia - et millised võivad
olla mured ja rõõmud sel teel. Mareki naisele tahaks vaid veel öelda, et ära
siis pikka viha pea. Võimalik, et ta pole enam sama mees, kes enne ja ta sa
pead kodust menüüd oluliselt muutma. Talle väga meeldib porgandi-ingveri
püreesupp ja banaana fry, kõrvale väike masala piimatee. See oleks parim, mis
teda kodus ees võiks oodata, aitamaks reaalsusega taas kohaneda. Ka lusika ja
kahvliga uuesti sööma harjumine võib natuke aega võtta.
Siit panen ma nüüd
siis läpaka kaane kinni. Dropboxi pilvekausta võivad veel ilmuda mobiili vahendusel pildid
kirkamatest järelejäänud hetkedest. Lähen vaatan nüüd päikeseloojangut ja teile
panen taustaks mängima ühe loo, mille laenan oma eelmise aasta reisikirja
lõpust... sest see on minu lugu:
Kodus näeme.